Teisipäev, 30. august 2011

Niisama

Uskumatu, et kooli alguseni on vaid paar päeva. Väikesel Tüdrukul on juba elevus sees, viimasel ajal ärkab ta minu äratuskella peale - kell seitse - või veelgi varem ja on enne mind toast väljas. (Mina kolin magamistoast välja, et magavat Meest mitte segada, Väike Tüdruk aga tuleb issi arvutiga mängima.)

Eks me teeme nüüd siis viimaseid ettevalmistusi kooliks. Näiteks eile käisime kinos Lottet ja kuukivi vaatamas. Ma olen ennast ikka piisavalt sallivaks inimeseks pidanud, kuna mind ei häiri popcornihais, paberite krabin, suht määrdunud istmed, naervad inimesed, popcorn talla all... ja lapsed, kes ekraanikangelastega vestlevad, on minu meelest hullupööra armsad (eile: Kass: "Kes mind siit küll alla aitaks?" Südamlikud lapsehääled saalis: "Mina!"--- "Minaa!"). Aga eile sattusime sellisele üritusele, kus veel 15 minutit pärast filmi algust inimesed sisse voorisid ja mitte ükshaaval, vaid vahekäigus oli ikka kogu aeg mingi sagimine. Üheks hilinejaks oli terve lasteaiarühm, mille liikmed siis filmi valgusel oma ridu ja kohti otsisid. Minu jaoks oli see liig ja keskenduda ma ei suutnud, nii et esimesed 15 minutit jäid põhimõtteliselt nägemata. Õnneks minul otseselt polnudki vaja näha ja Väike tüdruk tusaseks ei muutunud vaid oli lihtsalt nukker... Huvitav, kui kallid oleksid piletid kinos, kuhu hilinejaid sisse ei lasta?

*
*
*

Paar pildikest ka:
ajalehest välja lõigatud näoga Väike Tüdruk
ja end linade vahele peita üritanud 'pai kiisu'.






*
*
*

Veel,
lugesin kõhedat artiklit USA õest-vennast (nüüd 20 ja 23 aastased), kes kaebasid oma ema halbade vanemlike oskuste tõttu kohtusse. Lastel oli kolm advokaati, kellest üks oli nende isa - vanemad olid küll juba ammu lahutatud.

Lapsed kaebasid, et ema kinkis pojale sünnipäevaks sobimatu kaardi, helistas tütrele keset ööd ja ähvardas pojale politsei kutsuda.

Pärast kaheaastast kohtuskäimist otsustati ema jätta karistamata, kuna leiti, et mingeid ekstreemselt suuri hingelisi kannatusi ta siiski põhjustanud polnud.
Kaart oli poja arvates sobimatu, kuna selle sees polnud raha.
Ema helistas tütrele keset ööd, kuna tütar ei tulnud peolt koju.
Ja pojale lubas ta sellepärast politsei kutsuda, et see keeldus autos turvavööd kinni panemast.

Ma ei kujuta ette, kuidas see kamp omavahel nüüd edasi suhtleb...
Võiks arvata, et midagi pidi see naine halvasti tegema, kui lapsed teda kiusavad, aga kui nad tõesti vaid selliseid "hoolimatuse" ilminguid suutsid meenutada, siis tundub see kahtlane. Ehk on asi lihtsalt eksabikaasa kättemaksus - on küll selliseid inimesi, kes ei andesta iialgi, kui sa neid maha tahad jätta.

Igatahes jube lugu. Kuidas seal Ameerikas üldse enam keegi abielluda ja lapsi saada julgeb?

Pühapäev, 28. august 2011

Vähem on rohkem

Eile istus Väike Tüdruk minu voodi peale ja hakkas rääkima, kui hämmastav on see, et issi oskab elada ilma asju kogumata, ja et tema tahaks olla issi moodi, kuigi on täpselt vastupidi - ei raatsi midagi ära vistata, kuna kõik on nii armsaks saanud.

Kui ta lisas, kui tore oleks võtta kohver ja mahutada selle sisse kõik oma olulised asjad - kui palju vabadust ja sõltumatust see annaks, kui tuleks lahkuda, jäi mul suu lahti, pea hakkas ringi käima ja ma hakkasin kiirelt aju ragistama, püüdes meenutada, kas ma olen Väikese Tüdrukuga kunagi rääkinud sellest, et ka mulle on Mees selles mõttes eeskujuks ja imetlusobjektiks. Ma lootsin, et pole, sest oleks suht imelik rääkida oma lapsele, kui tore oleks oma asjad ühte kohvrisse mahutada ja kusagil puhta lehena uut elu alustada :D... ja Väike Tüdruk kinnitas ka, et need on tema enda mõtted.

See on hämmastav, kuna ta lasi järjest tulla minu enda mõtisklustel, et kõik Mehe asjad on asendatavad, ta süda ei ripu millegi küljes, tal pole meeneid ega nipsasjakesi tal pole vaja asju olemaks see, kes ta on. Kõike, mida ta vajab, kannab ta iseenda sees ja see on imetlust äratav. Mul polnud õrna aimugi, et see on ka Väikesele Tüdrukule silma torganud ja ta on selle üle mõelnud... et Mees on inimene, kellel puudub soov omada ja kes on selle tõttu enamikust inimestest sõltumatum ja vabam. Jah, ta naudib raamatuid, vaatab filme ja kuulab muusikat, kuid kahte viimast teeb ta arvutis ja suurima heameelega teeks virtuaalselt ka esimest... Natuke riideid on muidugi ka temal, kuid mitte ühtegi sellist, millesse ta eriliselt kiindunud oleks... - sündinud askeet!
Huvitav, et see 'tühi-sus' ja 'asjatus' niimoodi muljet avaldab... :p

*


Eeskujude ja läheneva kooliga seoses meenub mulle, et Väike Tüdruk tuli teise klassi poole peal murelikult minu juurde arutlema, mida ta valesti teeb, et tema käitumine kunagi "hea" pole tunnistusel ja mida see "eeskujulik" õieti tähendab... :p
Ütles, et on esimesest tunnistusest saadik selle üle nukrutsenud... :D

Neljapäev, 25. august 2011

Oh boy, oh girl...

Täna käis mul külas sõbranna oma kahe lapsega, Tüdruk 5, poiss saab peagi 3.

Väike Tüdruk ütles, et tema tahab oma toa ukse lukku panna, et tema asju ei käpitaks. Okei, ma mõistan seda. Aga mul on paha meel, et ta oma meeletust mänguasjakuhjast ei leia selliseid, millega ta ise enam ei mängi, et need siis küllatulevatele lastele mängimiseks anda. Keldrist leidsime vaid ühe timbulimbu ja kõik, no more. Lastel hakkab igav ju, kui peavad lihtsalt laua taga istuma.

Viiese tüdrukuga sai ka Väike Tüdruk rääkida ja mängida, aga poiss on tohutu rahmeldis ja tema oli küll õnnetus seisus. Kogu selle külaskäigu, mis kestis neli tundi, ta viskles, kiskus toitu laualt diivanile ja põrandale, kiljus ja kriiskas, lõi ja küünistas.

Kui Väike Tüdruk oli päris titake, siis kusagilt oli temal sees soov olla puhaste kätega. Kuni ta veel mähkusid kandis, olid mul nagunii ju baby-wipes'id kaasas, millega sai ka suu ja käpad puhtaks rookida, aga hiljem, kui ta soovis söömisest pausi pidada, nõudis ta ise kätepesu. Enamik lapsi kleepuvatesse kätesse nii valulikult ei suhtu ja nii ka minu külalised. Mul oli hea meel, et elame selles korteris juba üle nelja aasta, nii et korteri neitsilik puhtus on ammuilma kadunud... aga te ei kujuta ette, missugused nägid välja mu peeglid, üks ärapatsutatud aken ja rõdu-uks. Nii et kui külalised lahkusid, hakkas mees lauda koristama ja tolmuimejaga kartulikrõpse jms põrandalt ära imema ja mina hakkasin peegleid ja aknaid pesema. Ja kõik muu sai sama palju vatti, lihtsalt mööbli ja tapeedi pealt ei paista valged rasvajäljed kohe välja. Päris karm! Ma ei kujuta ette, kui palju suuremeelsust peab olema puhtust armastavates lastetutes naistes, kes väikeste lastega sõbrannad endale külla lubavad... :D

Mu sõbrannake on alati olnud headuse ja leebuse kehastus - nii ei ole mul võimalik teda halvaks emaks pidada, tean, et ta on üdini armas ja annab oma parima. Ja ma ei saa olla pahane ka Väikese Tüdruku peale, kes oma asju rüüstata ei lase - ta ise on tõesti oma asjadega väga korralik. Ja näiteks palus ta mitu korda luba kassi ronimispuu elutoast enda tuppa lohistada, mille peale mina ütlesin: "Ah, mis sa hüsteeritsed - ei tee nad selle puuga midagi." Aga tegelikult tõmbas poiss kumminööri küljes rippuva palli nööri otsast ära. Väike Tüdruk oli nutma puhkemas (Väike Tüdruk ju ise kogus selle ostmiseks raha), aga sõbranna pakkus, et õmbleb selle sealsamas tagasi. Seda ta osavasti tegigi ja Väike Tüdruk kiitis teda südamest: "See näeb väga hea välja, tubli töö!" :)
Aga pisikese poisi jaoks olime me küll väga viletsad võõrustajad, temal oli küll paha olla kogu see aeg :(((

Ja... täiesti uskumatult väsitav oli see. Ma olen viimasel ajal olnud palju tegusam ja tragim ning pole üle kuu aja päeval maganud, aga pärast tänaste külaliste lahkumist ja koristamist istusin voodile, kavatsusega internetis pisike tiir teha, aga jäin mataki magama ja magasin kaks tundi järjest. Ärkasin ikka veel jube nõrga enesetundega, aga see võib olla ka ohtrast rämpstoidu söömisest :)

Ma ei tahakski, et sõbranna ilma lasteta tuleks, aga pärast selliseid seiklusi ma mõtlen täieliku nõutusega, kuidas minul küll nii kombekas laps kasvas? Ta ei läinud kunagi söök käes laua äärest minema, näiteks... Ma mõtlen, et asi võib olla selles, et kui laps oli 1-2 aastane, olin ma keelamistega ääretult konkreetne - mitte mingisugust keelitamist polnud. Oli üks EI TOHI! ja siis füüsiline sekkumine, kas võtsin tal käest kinni või asja käest ära või võtsin lapse sülle ja ütlesin uuesti väga kategooriliselt: EI PUUTU! Mitte kunagi polnud sellist asja, et keelan, aga siis lasen veel puutuda, lootes, et ehk ei juhtu midagi. Ja ei tea... Väike Tüdruk küll iial ei kriisanud. Ma mäletan ainult ühte korda, kui ta jonnis, et ta tahab midagi saada. See oli poes, kui ostsime tema sõbrale sünnipäevakingituseks martsipanist koerakese. Väike Tüdruk tahtis endale ka martsipanikuju, aga kuna ma teadsin, et ta ei söö martsipani, siis ma keeldusin ostmast (- kallis oli ju ka, mingi 43-46 krooni). Väike Tüdruk püüdis mind ikka veenda, aga siis voolasid pisarad silmist ja huulekesed hakkasid värisema ja sealt kostus hale vigin. Ta oli siis 3-4 aastane ja ma olin nii jahmunud - polnud varem näinud tema poolt sellist käitumist... ja mis ma tegin? Võtsin ta kaissu ja ütlesin: "Ära nuta kullake, ostame siis pealegi, emme sööb ise ära kui sa ei taha..." KHM, väga pedagoogiline, ma tean. Aga see ikkagi jäi ainsaks korraks... Ilmselt on Väike Tüdruk juba loomu poolest leplik, pealegi, kui ta tilluke oli, siis ma ostsin talle poes käies nagunii alati midagi tillukest ja maitsvat, mille lasin tal endal välja valida - ta ei pidanud muretsema, et elu läheb mööda ja tema ei saa sellest midagi :D

Raske on lastega, teinekord, aga kes tahaks ilma nendeta... :)

EVELYN WAUGH "Peotäis põrmu"


Selle raamatu võttis raamatukogust Mees, koos hunniku teistega. Selgus, et kõiki võetud raamatuid ta kolme nädalaga siiski läbi lugeda ei jõua. Kuid ka talle ei meeldi lugemata raamatuid kokku tagasi viia, ega ka lugemistähtaega pikendada. Nii pakkus ta lahendusena, et selle raamatu võiksin läbi lugeda mina :D

No Waugh "Tagasi Bridesheadi" meeldib mulle väga! Ja kuna mul midagi erilist pooleli polnud, siis lugesin ka "Peotäit põrmu", mis oli "Bridesheadist" palju meelelahutuslikum ja iroonilisem, kuigi räägib samuti Inglise aadli allakäigust.

Loo keskmes on kohe kolmekümneseks saavad Brenda ja Tony, abielupaar. Nad elavad maal, Tony suguvõsa lossis, mida Brenda jälestab nii välimuse, sisu, kui ka selle tõttu, et selle ülalpidamine võtab neilt suurema osa igakuisteks kulutusteks mõeldud rahast. Tony aga armastab oma lossi üle kõige.

Brenda leiab endale Londonis pisikese korteri ja tühise armukese. 'Kõrgem seltskond', kellega Brenda läbi käib, on moraalselt hoopis alla käinud - nad on klatšihimulised ja labased. Lõpuks on asjad sealmaal, et lahutus antakse sisse. Brenda nõuab Tonylt kokkulepitust rohkem raha, sest tema peiarist peika pole muidu nõus. Tony peab oma mõisa müüki panema... et seda vältida ja kohtuasja venitada, läheb ta mingi tillukese sekeldajaga Brasiiliasse ekspeditsioonile, mis ei lähe nagu plaanitud. Brenda, kes on ilus naine, abiellub hoopis raamatu kõige meeldivama meessoost tegelasega. Aga õnneliku lõpu muljet kusagilt ei jää.

Siiski meeldis mulle selle loo juures kaks-kolm asja väga. Esiteks see viisakus, millega mees ja naine teineteist kõnetasid. Intellektuaalne 'räuskamine' on kahtlemata tähelepanuväärsem, ja mossitamine ja turtsumine annab meeleolust kahtlemata selgemini teada kui reserveeritus ja viisakus, kuid minu 'unelmate maailmas' on ka nii, et kui inimesele miski ei meeldi, siis ta kasutab võimalikult vähe sõnu ja emotsioone ja 'taandab' ennast olukorrast. Kui peab valima nägelustega läheduse ja viisakuse vahel, siis ma valin - viisakuse, jah, tõesti.

Ja selles raamatus oli stseene, kus Brenda polnud Tonyga rahul - näiteks kui mees oma lossi poputas või talle purjuspäi keset ööd iga 10 minuti tagant helistas, et tulla külla, kuigi naine ei tahtnud ja keelas - aga Brenda oli tema vastu alati viisakas, kuigi tõrjuv. Või siis, kui Tonyle öeldi, et Brenda tahab suuremat raha ja Tony ei suutnud uskuda, et Brenda on aru saanud, et selleks peab Tony oma kullakalli kodu maha müüma - telefonivestlus sellest oli ka äärmiselt viisakas, kuigi Tony oli hingepõhjani nördinud, et Brenda talle oma kekatsi nõudmisel midagi sellist teeb.

Veel meeldis mulle Brenda kibe rahu selle ebavõrdse suhte ajal oma armukesega, kes teda ei armastanud ja oli Brendaga ainult selle pärast, et tagas pideva pääsu kõrgemasse seltskonda. Brenda andis endale algusest peale aru, et see, et tema armus, ei anna talle õigust nõuda, et teine temasse ka armuks. Ka andis Brenda endale aru sellest, et teised inimesed näevad tema 'kullakeses' tühipaljast aferisti, haletsevad teda ja lõbutsevad nende kulul, kuid mõistis seda ja suhtles kõigiga rahulikult edasi - ka teda ei pandud põlu alla, sest esiteks oli see afäär teistele põnev ja ma arvan, et nad mõistsid ka seda, et see on vaid üks tahk vanast heast Brendast.

Kolmandaks meeldis mulle rahulikkus, millega absoluutselt kõik tegelased Brenda seiklusesse suhtusid. Keegi ei teinud sellest liigset draamat, seda võeti elu osana, mis lihtsalt veidi elevust tekitas. Mitte keegi ei haletsenud Tonyt liialt, ammugi ei läinud talle keegi rääkima, millega tema naine Londonis õieti tegeleb... Kui asi välja tuli, siis rahustati teda väga asjalikult ja soovitati oma asjadega tegeleda, kuni see üle läheb, kuna alati läheb.
Mul on ka suht 'külm kõht', aga nii arukas ma poleks, et sedalaadi 'paratamatustega' leppida. Tahaks olla küll, sest kui mees mõtleb teisele, siis on nagunii hilja stseene teha - need on teise jaoks lihtsalt vastikud ja piinlikud. Vist. Õnneks ma pole kunagi sellises olukorras olnud... Arvan, et rikkad saavad armukesepidamisse rahulikult suhtuda, sest lahkuminek ei tähenda vaesust (nt toitainepuudust) neile ja nende lastele. Tavalist Eesti peret räsib lahkuminek hoopis rohkem - sel ajal kui lapsed rohkem tähelepanu vajavad, peab lastega jäänud lapsevanem hoopis rohkem tööle pühenduma. Ei ole nii, et võtad lapsed ja teenijad kaasa ja sõidad kogu selle kambaga pooleks aastaks Marokosse, et pärast tahenemist uues kodumajas puhtalt lehelt alustada.

Hea meelelahutus.
Kuigi minu meelest olid siin mõned 'iialdused'. Nagu Brenda reaktsioon lapse surmale (kergendus, et surnud John oli tema laps mitte armuke) ja Tony seiklused Brasiilias. Kuigi, kes teab... elu on sageli pöörasem kui väljamõeldised... Näiteks ükskord olime me Vennaga üksi kodus ja pidime hommikul kooli minema ja meil oli kaks äratuskella - üks üleskeeratav ja teine patareiga - ja mõlemad jäid öösel seisma. Kui ma seda koolis ütlesin, siis ei uskunud mind ükski õpetaja. Seda nähes mõtlesin ma järele ja sain aru, et kui ma oleks öelnud, et üks äratuskell ei helisenud, oleks see olnud usutavam... Vaat nii on lookesed :p

Kolmapäev, 24. august 2011

Asju uuritakse

*
Ühest uurimusest selgus, et igapäevane edasi-tagasi sõitmine mõjub tööl käivate naiste vaimsele tervisele halvasti, meestele aga praktiliselt mitte.

Päris üllatav! Arvasin, et olen väheste seas, kes oleks sotsiaalselt palju-palju aktiivsem, kui saaks sihtpunkti teleporteeruda. Just minemine-tulemine on see, mis ettevõtmised minu jaoks ebameeldivaks teeb. Saaks oma kodust astuda basseini, kaubanduskeskusesse või sõbranna koju, oleks kõik palju meeldivam. Ja asi pole selles, et olen paks ja laisk ja ei viitsi kõndida - mulle väga meeldib jala käia (kuigi mitte üle 6 kilomeetri), kuid mulle meeldiks seda teha tühjal maastikul, kus pole võimalust ennast kellelegi ette või alla jalutada.

Aga tuleb välja, et naised ongi sellistele asjadele tundlikumad.
No muidugi, naise koht on ju köögis ja kord nädalas ka kirikus - 'jumal' tahtis nii :-)
Tegelikult... rohkem kui pooled naistest, kellega mina sellest rääkinud olen, ütlevad, et läheksid kodus hulluks ja käiksid meelsasti vähemalt kord päevas väljas (ilmselt nii 'edasi' kui ka 'tagasi' :p). Seetõttu olengi üllatunud.


*
Ühest teisest uudisloost lugesin, et piisab vaid ilusa naisterahva 'pildile' ilmumisest, kui läheduses olevad meesterahvad hakkavad võtma suuremaid riske. Seda kasutavad osavalt ära näiteks suured kasiinod, kes palkavad kaunitare mängusaalis ringi kõndima ja mängijaid ergutama.

Uurimistöö läbiviijad oletasid, et mees soovib naisele märku anda, et on 'hakkaja' ja võib naise ja tema järglaste eest hoolt kanda. Mh, võibolla tõesti... aga võib olla ka lihtsam lahendus: mees on naist märganud ja soovib, et naine ka teda märkaks. Ma ei tea, kas minu jaoks oleks riske võttev mees väga usaldusväärne kaitsja, aga alalhoidlikku meest märgata on kindlasti raskem kui riskeerijat.









*
Kolmandast artiklist lugesin, et välimus on väga oluline nii meeste kui naiste puhul - hea välimus tekitab kohe usaldust. Tehti selline eksperiment, et koledad meessoost vangid jagati kahte gruppi - ühed said pikaajalist suhtlemisoskusi parandavat teraapiat ja töö-koolitust, teistele tehti enne väljasaamist lihtsalt iluoperatsioon. Viimane grupp sai vanglast vabanedes kergemini tööle ja neil läks ka edaspidi elus 'puhtamalt, kuivemalt ja muretumalt'.


*
In a unique American experiment, convicts were separated into two groups of unattractive men.

In group one, the men were given vocational training as well as years of therapy to improve their social skills. Group two had none of these advantages, but they did undergo plastic surgery before their release.

After a year of freedom, the men with new faces were the least likely to be in trouble again — with a reoffending rate that was 36 per cent lower than that of ugly men who’d had neither therapy nor surgery.

And for the ugly men who’d had all the therapy and training? The reoffending rate was 33 per cent higher. So why did the men who had surgery do so much better? Because beauty confers real benefits that appear to be universal.

Päris karm uudis! Meile ju muudkui õpetatakse, et tuleb ennast harida... inimesed läbivad metsikult koolitusi ja kurnavad ennast ära... ja selle asemel tuleks hoopis..., ma ei tea..., rohkem magada, ujumas käia ja stilistide-kosmeetikute nõuandeid kõrva taha panna.


Pildil mehed enne iluoppi :-)





Samast artiklist lugesin ka, et atraktiivsetel naistel on suurem abieluõnn.
Samas selgus, et kui mees on naisest atraktiivsem, siis paneb see abielule põntsu.


*


Statistically, attractive women even have better marriages. When the wife has more erotic capital than her husband, the marriage is likely to be more mutually supportive and positive. (Intriguingly, research shows a marriage is more likely to suffer when the husband is more attractive than the wife.)


Vau!
Ilmselt olen mina seda alateadlikult alati arvanud, sest 'ilusad' mehed on minu jaoks alati no-no olnud - eriti kui mees ise ka arvab, et on ilus ja see välja paistab. Ja tõepoolest olen ma teismeeast peale olnud huvitatud 'õnnest', mitte oma peikaga liputamisest ja teiste näitsikute kadedatest pilkudest. Samas olen ma meeste ilu suhtes vist tegelikult üsna pime ja märkangi seda alles siis, kui mingit 'edvistavat' meest näen... ja siis mõtlengi, mitte et Näe, ilus mees!, vaid Näe, see arvab, et on ilus! Samas, ega ma koleduse peale ka tormi ole jooksnud :-D Meesterahva välimuses on minu jaoks kõige olulisem ehk rahulik ja väärikas kehahoiak... aga ma pole ka kindel... :-) Aga kindel on see, et käesolev postitus võttis mult rohkem aega kui selleks ette oli nähtud :-D, nii nüüd ma kaon.


Pildid: izismile.com


Esimene ja kolmas artikkel oli Daily Mailis, teine kusagil mujal, aga olen lingi ära kaotanud...

Esmaspäev, 22. august 2011

WILLIAM HARRISON FAULKNER "Hälin ja raev"

Selles raamatus kirjeldatakse ühe perekonna elu neljal päeval, peamiselt perepogade silme ja meenutuste läbi. Esmalt laseb mälestustel voolata idioot Benjamin, teiseks maailma liiga tõsiselt suhtuv Quentin, kes ennast ära uputab ja kolmandaks pere ainus 'mõistusega' poeg - rumal, upsakas ja kalk Jason. Quentin on valmis võitlusse tormama kõigi noormeestega, kes tema õe voorusele ohuks on. Caddy ise aga oma karskusest ei hooli, ta on nagu leheke tuules. Niisiis napsab keegi selle süütuse, Caddy abiellub kaks kuud rasedana kellegi teisega, Quentin tapab enda, mees viskab Caddy võõra lapsega välja, Caddy paneb oma tütre nimeks Quentin, perekond võtab Caddy lapse endale ja Jason nõuab, et kui nemad tillukest Quentinit kasvatavad, siis tingimusel, et Caddy ise näole ei anna. Caddy saadab oma lapsele igas kuus tšekiga korraliku summa raha. Majaproua arvab, et ta põletab paturaha ära, aga tegelikult vahetab Jason Caddy tšeki isekirjutatuga ära ja võtab Caddy raha lihtsalt endale - varastab oma õe ja õetütre raha ja ise samal ajal ei väsi kuulutamast, kuidas ta kõiki ülal peab ja kuidas kõik tuleb teha nii nagu tema tahab. See kõik selgub pikapeale, infokillukestest.

Majapidamises oli (kunagi) veel mõistlik ja leebe, kuid paraku liigselt alkoholilembene isa, kes selle kätte ka suri, viril ema, kes kümneid aastaid jorutas, kuidas tema kohe sureb ja teistel siis kergem hakkab, ja ema vend, saamatu sell, keda tuli ülal pidada. Veel oli majas trobikond majaneegreid, kes olid omavahel sugulased. Vanamamma Dilsey oli põhimõtteliselt ainuke, kes seisis kahe jalaga maa peal JA kellel oli samal ajal kaastundlik süda sees. Valgete puhul oli südameheadus ja terve mõistus justkui vastandatud. Ikka on ullikesed head ja ratsionaalsed inimesed tühised, pealiskaudsed, teesklejad... mjahh.

Igatahes viimase päeva sündmusi jutustab Jason. Kui idioodi ja ahastaja maailmanägemused on juba nukrad küllalt, siis tigeda ja rumala inimese juttu kuulates kaob viimanegi lootus, et selles perekonnas kunagi midagi ka hästi minna saaks.

Kuna esimesed jutustajad, Benjamin ja Quentin, hüppavad keset olevikulauset äkitselt minevikumeenutusse ja siis see tähelepanu fookus kõigub, siis tuleb raamatuga nõksuke harjuda, kuid ajahüpped on kaldkirjas, nii et aru ikka saab. Siis kaob meenutuste poolt hakitud jutustus ja äkitselt räägitakse sellise vurinaga, et pole mahti panna ühtegi koma ega suurtähte... Minu meelest oli väga ilusasti kirjutatud ja tõlgitud (tõlkinud Enn Soosaar), nii et ma ei panegi seda raamatut riiulisse tagasi vaid loen veel korra.

* Ben hakkas uuesti uluma, lootusetult ja venitamisi. See ei tähendanud midagi. Lihtsalt üks pikk hala. Võinuks öelda: aeg ja ülekohus ja kurbus olid hetkeks saanud hääle, tänu planeetide sobivale asendile.

Pühapäev, 21. august 2011

ILONA LAAMAN "Mõttekriips"

Eestist pärit luuletaja ja tõlkija Ilona Laamani ema pidi repressioonide kartuses 1944. aastal Eestist koos lastega lahkuma - tollal oli IL 10 aastane ja isa vist oli vangistatud kui mitte surnud. Kui Eestis oli nende perekond heal järjel, haritud ja lugupeetud, siis Rootsis alustati nullist. Igatsus Eesti järele ja vaenulikkus neid kodumaalt välja kupatanud võõrvõimude suhtes on tema loomingus läbivaks teemaks, samuti nördimus olematu Jumala suhtes, kes vahtis pealt ja ei teinud midagi. Veel on palju luuletusi armastusest ja lihtsalt tunnetest-kogemustest-nägemustest.

Mulle väga meeldib, et tema luuletused on lihtsad killud elust, mitte midagi ülespuhutut ja kunstlikku - ei pea mõistatama, mis pagagama asi mingi kujundi taga võiks küll olla :) Veel meeldib tema reseveeritud rääkimise viis - ta pigem naljatab kui halab oma süngeid mõtteid väljendades.


*
MA ARMUSIN

Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?

Ja juhul kui
sa tuleksid mulle külla,
kuidas seletaksin
ma kõrbehaisu,
ja mida ma sulle pakuksin?
Ja mu läikivad
silmad ütleksid
selgemini kui sõnad,
et olen vägagi nümfomaanne.

Ja ma näen vaimusilmas:
sa lähed kummardades,
viisakalt,
tagurpidi välja.



Sõjast ja Nõukogude Liidust...

*
RADIKAALPATSIFIST

Kõikide rahuarmastavate
rahvaste nimel
lasen lendu
rahutuvid
kes viivad teile sõnumi
tulge kõik mu tiiva alla

Ja hakkad sa vastu
löön sul hambad sisse


*
MUUTUNUD AJAD

Kurekell on taeva karva,
tõrvalill on aniliin,
kullerkupp on kollane.

Aga miks sinilill on punane?

Laps vahib lilli,
vahib punast sinilille...
Ema ütleb: kohaneda tuleb.
Isa ütleb: kohaneda tuleb.
Vanaema jälle ütleb:
- vanasti oli sinilill sinine.
- Mis sa hulluga teed?
Pole kohaneja inimene.


Sõda ja Jumal...

*
PALVE POMMITAMISE AJAL

Armas Jumal
kaitse ema vanglas ja isa Siberis
ja toitu sahvris
tädi Anna tõi selle
suure vaevaga
mustalt turult
Ja kaitse katust
et see ei variseks
meile kaela
ja mõtle
eriti korstna peale
et see ei kukuks meile
pähe
Ja õnnista suhkruvett
et see meid tugevasti
rahustaks
nii et tuleks rahu
maa peal
Aamen


*
KAARDID

Kümneaastasena
vahetsin maad
Nüüd on mul maakaart
et teaksin
kus olen
Mul on merekaart
et teaksin kust tulin

Mul on ka taevakaart
et ma ei unustaks
kes mind reetis


Niisama tore...

Kujutlen teda kööki lipanud sõbranna lapsega niimoodi vestlemas... :

*
EI KÕLBA SEDASI

Sa ei tööta aga sööd
seltsimees imik
kisendad non-stop
mis kohatu röökimine
pole sul ju mingeid teooriaid
kuulutada
midagi sa ei tea
mis vein kala juurde
mis kahvel tordi jaoks
ja kisa kõik kohad täis
ning emapiimast vuntsid
seltsimees imik muidusööja


*
NII MÕTLEN MINA

Ma pole suurem asi mõtleja
mõtlen väikestviisi
täna on teisipäev
homme on kolmapäev
Aga pessimistina
olen suur
kõikide aegade
kõige suuremate hulgas
arvan, et pärast kolmapäeva
ei tule tingimata neljapäev
vaid kaputt, finiš, the End
Kuid siis ärkab minus
väike optimist
pärandus rootslannast vanaemalt
ja ma arvan
et kui ka neljapäeva
järsku ei tule
reede aga
tuleb ikka nagu kord ja kohus
Nii mõtlen mina
väikestviisi

Laupäev, 20. august 2011

Jõuküsimus

JÄRELDUS

Võõrastel planeetidel (näiteks tolmumeredega)
ei teata kuidas uppuv haarab
õlekõrre järele ja kuidas õle-
kõrs siis annab oma parima aga
sellest pole küllalt
sellest pole kunagi mitte küllalt
ja mees läheb põhja kogu oma
mereigatsusega oma igatsusega
meretaguse maa järele

Võõrastel planeetidel arvatakse:
õlekõrred ei armasta inimesi



ILONA LAAMAN


Ehk siis - ka heatahtlik inimene võib olla liiga nõrk täitmaks ülesannet, mis tema kanda on usaldatud.
Näiteks, sa näed head inimest ja usaldad talle kõige tähtsama ülesande maailmas: sind õnnelikuks teha, läbi elu kanda.
Ja teine püüab, ta annab oma parima, aga sulle pole sellest küllalt.
Ja siis sa järeldad: Ta ei püüa piisavalt, ei armasta mind.
Selle asemel et mõelda: Uups, ma vist olen liiga raske...

Enamjaolt inimesed ei mõtle sellele, et nende nõudmised on äkki liiga suured. Nad on kindlad, et pole - mitte NENDE, neil on ju vaid elementaarsed ootused!
Kuid kui teine neid ei täida, siis vist ikka pole elementaarsed. Kas pole?

Millegipärast oleme me kindlad, et sel inimesel, kelle me oleme välja valinud, on nii jõud kui ka oskused meid õnnelikuks teha. Aga võibolla pole.

India naised ja mehed

Nagu ma olen kirjutanud, on Õel hindust peigmees. Peigmees harib Õde India kultuuri osas - muu seas otsib talle youtube'ist ka muusikavideoid. Õde saatis mõned lingid mullegi ja mina vastasin ausasti, et meeshääled on küll väga kenad, meloodilised ja loitsivad, aga naised (p)inisevad väga harjumatult... Õde naeris ja vastas, et tema on ka aru saanud, et India naised muudkui teevad süüa ja pinisevad.

Küsisin temalt, kas hindu selle üle kurtnud pole, mille üle asiaadid tavaliselt kurdavad - et valge inimene on nii lärmakas: ta kõnnib lärmakalt, ta räägib lärmakalt, ta liigub ja liigutab rahmeldades ja võtab palju ruumi ja tähelepanu. Rääkimata sellest, et mu 163 cm pikk ideaalkaalus Õde on pajuvitsana haprate India naiste kõrval paras tümikas.

Õde vastas, et ta mõtiskleb ise ka aeg-ajalt selle üle, kui suur ja tugev ta hindude kõrval on... Et tema peika küll 'teeb jõudu', aga kui ei teeks, siis jääks koduvägivalla situatsioonis Õe jõud peale :D
Ta rääkis, et India mehe arvates vastutab mees nii oma naise heaolu ja õnne eest, kui ka - tema käitumise eest. Ja tõepoolest mainib Hindu Õele, kui Õde liiga valjult räägib või tema kingad liiga palju lärmi teevad :D

Mina mõtisklesin, et India naised tunduvad nii kaunid, nõtked ja nunnud, aga niikuinii on neil oma salavimkad nagu sellel üksikemal, keda kohtas "Söö, palveta, armasta" kangelanna Bali saarel - too balilanna tundus üdini soe ja hooliv, aga kui Elizabeth talle oma sõprade käest hunniku raha kogus, et ta saaks endale kodu osta, siis hakkas balilanna vigurdama ja üritas kordades rohkem raha välja pressida. Ja Elizabethi vanem sõber ütles, et loomulikult on see nii, ta ei mõtle sellega midagi halba, see on loomuses. Niisiis, mina ütlesin Õele, et pärast selliseid naisi on sinusuguse otsekohese ja avala tüdrukuga suhtlemine kindlasti imetore. Aga Õde vastas mulle nii:

Aga india naised - keda ma siin olen kohanud - on ikka armikud küll, hoopis teisest puust kui valged daamid. Me oleme parajad murdjad ja veits bitchijad. Nemad on aga armastusega nii üle kallatud ja ära kallistatud-hellitatud, et on sellised pehmed, sóbralikud ja heatahtlikud olevused. Aga mehed kohtlevad ka neid väga hästi ja armastavalt. Vóib olla et asi on nii ainult välismaa hindudega, aga siin mees on pigem naisele koduori, kes kóik asjad kätte jalga toob ja toidust suurema tüki naisele jätab. Mónus kultuur. Niipalju kui mina seda olen näinud. Kuid päris India kultuur on ikka midagi muud...

Ahh...
No on alles seltskond, kes on aru saanud, et muudmoodi ei tule abielu välja, kui teineteist teenides ja hellitades...

Ma ei suuda nüüd otsustada, kas ma tahan olla kallistatud ja hellitatud, pehme ja armas india naine siinsamas, või tahan jääda valgeks naiseks, kellel on Indiast pärit mees.

Pildil ongi India mehed :D
Pilt on pärit izismile.com'ist.





Reede, 19. august 2011

Tsitaat


*
Optimism on ilma vähimagi kõlblustundeta mõttelaad - nagu kibe pilge inimkonna mõõtmatute kannatuste üle.

ARTHUR SCHOPENHAUER


Kunagi ma arvasin, et Schopenhauer on üks jõledamalt tusane ja ebameeldiv tegelane ( - ON, sest oma teostes elab ta ju igavesti).
Ajapikku aga märkasin, et olen paljude tema mõtteavaldustega nõustuma hakanud... hmm :p

Mõned mõtted aga meeldivad mulle lihtsalt sellepärast, et need on vaimukad. Näiteks see siintoodud tsitaat ajab mind naerma alati, kui selle peale satun :D

Neljapäev, 18. august 2011

"Valik upanišade"

LR 2008 / 7-8
Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda.

Indiasse rännanud aarialastel oli kombeks tohtuid tekstilahmakaid suulise pärimusena edasi anda. Nii on veedade hümnidesse kogutud filosoofilised ja religioossed mõlgutused juba üle 4000 aasta vanad ja enamjaolt anonüümsed. Upanišadid on umbes 1000 aastat e.Kr kirjutatud kommentaarid veedadele, mis peaksid aitama veedasid mõista ja mõnikord ka vastukäivate õpetuste puhul sobivat suunda leida.

Ohtrate näidete ja memotehniliste tekstikorduste abil antud õpetused peenolemusest ja absoluudist ning vaidlused selle üle, kas maailm tekkis 'olemisest' või 'olematusest' pole mulle küll täiesti võõrad, kuid tõlkija kommentaarid (kusjuures upanišadid on ise juba kommentaarid... ei tea kui arusaamatud need veedad veel on :D) kuluvad marjaks ära.

Kommentaarid on head ka selles mõttes, et annavad mingi pildi mõnedest (usu)kommetest ja tavadest. Näiteks et hobuseohver on selline ohver, et hobune lastakse aastaks ajaks lonkima ja vürst käib tema kannul ning vallutab kõik alad, mis hobune läbib. Või - kui meil tehti nõid kindlaks uputamiskatsega (kui upub, siis polnud nõid, kui jääb vee peale, on nõid), siis seal anti varguses kahtlustatavale tuline kirves pihku - mida hullemini too end ära põletas, seda tõenäolisemalt oli varas... arvati, et puhta hingega inimene ei saa nii hulle põletushaavu. Me oleme ikka arenenud, eksju? :) Mu Mees arvab, et inimesed on sama metsikud ja julmad kui 500 või 5000 aastat tagasi... mina seda küll ei uskuda ei taha..., aga mind heidutab see, et Mehel on tavaliselt õigus. Kui me mingis asjas ühte meelt pole, siis mõne aasta pärast arvan mina ka nii nagu tema... aga selles asjas olen juba 12 aastat enda arvamusest kinni hoidnud :p

Ma toon ühe tekstinäiteks salmi Chaandogya upanišadist, kus isa õpetab poega:
*
1. "Just Olemine, armas poeg, oli alguses ainus, mitte miski teine.
Mõned ütlevad: "Just Olematus oli alguses ainus, mitte miski teine. Sellest Olematusest sünnib Olemine."
2. Kuidas küll, armas poeg, saaks see nõnda olla?" lausus isa. "Kuidas sündis Olematusest Olemine, kui just Olemine, armas poeg, oli alguses ainus, mitte miski teine?
3. Olemine mõtles: "Palju mind oleks, kui end kasvataksin."
Olemine lõi lõõsa.
Lõõsk mõtles: "Palju mind oleks, kui end kasvataksin."
Lõõsk lõi veed.
Seepärast, siis kui inimene nutab või higistab, sünnivad lõõsast ürgveed.
4. Veed mõtlesid: "Palju meid oleks, kui end kasvataksime."
Veed lõid toiduse.
Seepärast, siis kui vihma sajab, on toidust kõige enam.
Seepärast sünnib söödav ürgtoidus veest."

Ilma kommentaarideta ajaksid sellised tekstid eurooplase peakese üsna sassi :)

Isa tõdeb, et maailm tekkis ikka Olemisest, mitte Olematusest.
Otsides algelemente, millest lähtub kogu maailm, jõuab ta sellise jadani: olemisest sünnib lõõsk, lõõsast veed, veest toidus.
Lõõsk tähistab nii füüsilist kui ka vaimset tuld, energiat, vaimset ponnistust ja askeetlikku pingutust. Vesi ürgollusena on kogu elu läte. Toidus tähendab siin aga tahket mateeriat, tuleb välja.

See viimane lõik oli Martti Kalda kommentaari lühike kokkuvõte - ja ilma kommentaarideta jääkski liiga palju häguseks.

Kui mõne esseisti kirjutisi lugedes naudin ma seda, kuidas autori mõte lendab, lausa kihutab :D, siis religiossete tekstide aeglane rütm ja kordused on ka omamoodi hinge kosutavad. Hea on aeg-ajalt midagi sellist lugeda.

Kolmapäev, 17. august 2011

Naeruteraapia

Ma ei mäletagi, mis päeval see oli, kui Väike Tüdruk mulle teatama jooksis, et varsti tuleb dalai-laama Eestisse ja kolmapäeval on temast Kanal 2s saade. Igatahes olen rõõmus, et ma tema käiku maha ei maganud ning olen siin omas kodus omas mõttes vaikselt saanud kaasa elada tema külaskäigule.

Võtsin tema tänase intervjuu ka plaadile, samuti esmaspäevase dokfilmi ETV'st.
Ja põhiline, mis ma dalai-laamat vaadates tunnen on, et tema naer on täiesti vastupandamatu :D Kuigi ta räägib ju tõsistest asjadest, on mul 20 minutit pärast saate lõppu ikka veel suu suurest naerust kõrvuni.

Mõned peavad tema nalju ja tempe liiga tobedateks ja kohatuteks, aga minu meelest on ta küll igati vahva ja armas. Eks ta teeb kõike seda - ka ohmakana näida võivaid tempe - selleks, et inimesed liiga pinges ei oleks. Kui inimesed on pinges, siis on ju raske olla avatud ja avameelne.



Igatahes on mul hea meel, et nüüd on mul kodus üks tõsine tusatuju ravim - üle 1,5 tunni armast, head ja naljakat dalai laamat DVD-plaadil :)
Yay!

Selle teksti juurde pilte otsides leidsin toreda katkendi ühest dalai-laama raamatust, kus ta räägib, miks ta nii väga naerda armastab.

Kuid muljet ei avalda mitte ainult tema lustakus. Dokfilmis oli näha ka tema järskus ja rangus näiteks inimeste puhul, kes ootasid temalt imeravija tegusid või kui räägiti ebameeldivatest asjust. Eriti vahvad olid tema mühatused - pean ütlema, et kui minu peale keegi niimoodi mühataks, sõeluksid mu püksid kohemaid püüli :D Kuigi dalai-laama on paljude usklike arvates kaastunde buddha Avalokitešvara kehastus maa peal, ei tähenda see, et ta jääbki kõigi abivajajate kätt hoidma ja neile kaasa tundma. Enamasti tegi ta jutule kiire lõpu ja pöördus järgmise inimese poole. Kui üks vana mees talle sosistas, et tal on jäänud veel viimased päevad elada, siis rääkis dalai-laama temaga pikemalt, aga samuti väga asjalikult ja jõuliselt. See ongi tegelikult kõige parem - ei lase inimestel enesehaletsusse vajuda.

Olen ka mures, mis saab maailmast siis, kui praegune dalai-laama meie hulgast lahkub? Minu meelest on ta väga eriline ja asendamatu kuju. Kes võtab üle tema rolli Tiibeti eestkõnelejana? Kus võiks sündida uus dalai-laama? Eriti omapärane on see, et praegune dalai-laama pole kuigi kindel, kas ta ikka on eelmise dalai-laama kehastus :)... Milline keeruline probleem Tiibeti budistidele lahendamiseks!... Ma kardan, et erinevad kildkonnad kuulutavad terve portsu lapsi uuestisündinud dalai-laamadeks - Hiinlased valivad oma, Tiibeti budistid oma, India tiibetlased oma... Eks saab näha - mida hiljem, seda parem :)

Tsitaat

*

Ma ei anna uuri sulle mitte selleks, et aeg sul alatasa meeles seisaks, vaid et sa aja vahel mõneks hetkeks võiksid unustada, tarvitsemata selle alistamiseks oma viimast jõunatukest kulutada. Sest lahinguid ei võideta iialgi, ütles isa. Lahingutes isegi ei võidelda. Tapatandril näeb inimene vaid omaenese sõgedust ning meeleheidet ja võit on filosoofide ning narride illusioon.


WILLIAM HARRISON FAULKNER "Hälin ja raev"





Armastus esimesest silmapilgust

Kes teist usub armastusse esimesest silmapilgust?

Kuna minu lugejad on suuremas osas naisterahvad, siis ülekaalukas osa teist sellesse arvatavasti ei usu.

Uuest, Daily Maili vahendatud uurimustööst järeldub, et mehed on märksa 'romantilisemad' - tervelt üks neljast mehest usub armastusse esimesest silmapilgust. Ja juba esimese eduka kohtingu lõpul on pooled mehed tundnud, et nad on pealaest varbaotsani 'ära tehtud' ja usuvad, et on leidnud Selle Õige. Seevastu naine otsustab mehe üle alles umbes kuuendal kohtingul.

Olen ikka mehi armu-asjades haavatavamaks pidanud. Kui ikka teatud 'kompassinooleke' meeldiva naisterahva lähenedes elavneb, siis ei oskagi enam midagi mõelda. Artiklis ongi öeldud, et mehel pole naisega isegi eriti vestelda vaja selleks, et armuda... Kuidagi hale-armas on lugeda, kui kiirelt ja aruvabalt nad naistega võrreldes oma 'hingeelu' üle otsustavad :)

Küllap on põhjused jälle 'geenides' - mehel on '''armastamiseks''' vaja teada ainult seda, kas on tore ja kütkestav naine. Naisel on vaja teada, kas see mees võiks tal armastusest võibolla sündivad lapsukesed ka üles kasvatada aidata ja alles seejärel saab ta otsustada, kas ikka on tore mees :p

Minu meelest ei ole ürgsed käitumismustrid midagi loomset ja alaväärtuslikku, millest tuleks üle olla või vabaneda. Keha ja alateadvus on sageli targemad ja oma intuitiivsuses ratsionaalsemad kui meie kõrgivõitu intellekt.


Siiski olid mehed ja naised üksmeelsed ühes asjas: esimese armastuse purunemisest ülesaamine võttis kõige kauem aega.

See on huvitav... Ma olen kogenud seda, kui raske on inimest ära ajada, aga juhtumisi oli minu esimene peika kõige rõõmsam ja rahulikum ja ainus lahkuminek, mille ma ilma tülideta olen suutnud läbi viia, oli just see esimene. Tema oli selline päikesepoiss, et oli päris kindel, et tema üksi ei jää :-D... ta oli lihtsalt väga imestunud, et ma lahku tahan minna ja muudkui küsis, miks?, aga ma ei osanudki seletada... Hilisemate peikade puhul ma oleks osanud seletada küll, mis mulle ei meeldi, aga nemad ei tahtnud oma puudustest ega suhte lõpetamisest midagi kuulda ja olid nii kurjad, et ma enamjaolt lõpetasin seda suhet mitu kuud, sest ma ei jaksanud nii pikalt enda eest seista kui lahkumineku-tüli kestis ja lasin end veenda, et lootust veel on... :p
Igatahes ma mõistan suurepäraselt inimesi, kes kirja või sõnumi teel suhte lõpetavad!

Veel on uurimuse tulemustest huvitav see, et keskmine Briti mees armub 3 korda elus, naine aga vaid 1 korra elus...
Huvitav on see sellepärast, et koos elatakse või vähemalt püsisuhe on inimestel ju palju rohkematega, ma oletan. Nii palju suhteid (ja perekondi!), kus pole armumistki olnud, armastusest rääkimata! Brrr! :(

Veel: vastamata armastust on kogenud rohkem mehi kui naisi.
Ja: tavaliselt on meesterahvas see, kes esimesena ütleb: "Ma armastan sind!"

*
Jutt refereeritud Daily Mailist, pildid izismile.com'ist.

Teisipäev, 16. august 2011

Ikka süüdi

Täna käisime Väikese Tüdrukuga Auras ujumas. Läksime õige vara, nii et enne üheksat olime kohal. Üpris tühi oli, mis oli mulle nagu unelm. Inimtühi ujula oleks ilmselt mu lemmikruum: piisavalt ebareaalne ja meditatiivne õhkkond. Veel meeldiks mulle suur klaasist iglu, sellises elaks öösel...

Ahsoo, nojaa, see ujumine :D

Seekord oli Väike Tüdruk nõus suurde basseini minema, kuid ikka sellesse osasse, kus ta ninake veel vee peale ulatub, kui ta kikivarvukil seisab. Selles osas oli kusagil 4 meetri pikkune õhku täis pumbatud rong, mis oli köitega fikseeritud. Olime selles basseini-osas ainsad, nii et kilkasime ja mängisime rõõmsalt selle rongiga, kui üks vetelpäästja onu hakkas kael kõveras meid kiikama. Siis kõndis ta ümber basseini, sidus rongi tagumise köie lahti ja hakkas köiest hoides rongi mööda vett minema vedama. Me Väikese Tüdrukuga küll naljatasime omavahel edasi (Tema: "See rong on läinud!..."), aga ma tundsin end ikka parasjagu süüdlaslikult. Mõtlesin, et enda arvates me küll väga hullult ei kiljunud ja mingit kahju sellele rongile ei teinud, aga onu vist arvab teisiti..., et ei tea, mida me pahasti tegime, et see rong meie käest ära päästa tuli...

AGA... onu lohistas rongi poolenisti kaldale ja pumpas ta lihtsalt rohkem täis - siis tõi tagasi ja sidus jälle ilusti kinni :)))

Väike Tüdruk, kes on ise väga tähelepanelik lapseke, oli onu heateost nii liigutatud ja ütles mitu korda, et mõelda vaid, me olime seal ainukesed ja ainult meie pärast viitsiti sellist vaeva näha :D
(Ma ütlesin ka, et Jaaaaaa, niiiii kena!, kuigi selge on, et kuna ta ikka natuke töss oli (rong, mitte onu), siis oli seda niikuinii täita vaja.)

Aga väga tore mänguasi oli - Väikesel Tüdrukul pole veel kunagi basseinis nii lõbus olnud. Mul hakkas ikka väga väga külm juba (Väike Tüdruk: "Sul on väga kena lilla huulepulk täna peal!"), aga tema ei tahtnud ära minemisest kuuldagi. Käisin siis hädaga saunas end soojendamas paar korda...

Pärast läksime jälle McDonaldsisse ja - mul on siiamaani kõht täis, appike! Kusagil pool üksteist sõime seal... ahsoo, ühe õuna sõin kodus ja kohvi olen joonud. Huhh, nüüd küll sinna sööma nii pea minna ei taha... Aga kuna me kord kuus ikka Auras käime ja pärast on kõht nagunii alati kohutavalt tühi, siis kord kuus jääme ka mäkis käima...

Pildil oleval rongil pole meie basseinirongiga midagi pistmist, aga noh... :)



Pilt: izismile.com

Esmaspäev, 15. august 2011

Liigne lahkus

Loen praegu Faulkneri "Hälinat ja raevu" ning jõudsin selle kohani, kus noormees läheb leivapoodi, et osta paar rosinakuklit ja kohtab seal pisikest vaikivat tirtsu, kes lummatult tema kukliostu jälgib. Poemüüja suhtub tüdrukusse halvasti, sest too on räpane ja umbkeelsete sisserännanute võsuke. Quentinil on tüdrukust kahju, ta aitab lapsel pihus oleva raha eest osta 5-sendise leiva, ilma et tüdruk piuksugi teeks ja ostab seejärel ka tüdrukule rosinakukli.

Ma arvan, et see on kena. Väikeses poes oleks enam-vähem iga naine seda last aidanud. Ja kukliost sobis siia ka ilusasti - et leevendada kahju, mida tegi poemüüja kuri pilk. On loomulik ja inimlik, et me püüame teiste inimeste ebaõiglust siluda...

Aga seejärel lugesin, kuidas Quentin kutsus tüdruku jäätisekohvikusse ja siinkohal ma mõtlesin, et okoo: kui mina midagi sellist teeksin - pikendaksin oma heasoovlikkust üle endastmõistetava piiri, ütleksin mõne liigse heasoovliku lause, teeksin mõne liigse heasoovliku teo -, siis tuleks mul sellest raudselt mingi ilge jama ja ma kahetsen rängalt, et ma minema ei kõndinud teise inimese elust kuni veel sai. Noh, judistasin õlgu ja lugesin edasi.

Kui jäätis on ära söödud, ütleb Quentin tüdrukule, et mingu too nüüd leivaga ilusasti koju ja hakkab jaama poole astuma, sest tal on vaja ära sõita sellest linnast. Kuid kui ta mõne hetke pärast selja taha vaatab, siis näeb ta, et tüdrukuke vantsib tal tihedalt kannul. Quentin püüab tirtsul kodu leida aidata, kuid tirts pole sugugi abivalmis - muudkui vaatab päranisilmi otsa ja vudib kaasa, mis iganes suuna noormees valib. Lõpuks ei jää Quentinil muud üle, kui plika eest põgeneda:

* Ma leidsin taskust metallraha ja andsin selle tüdrukukesele. Kakskümmend viis senti. "Jumalaga, sõsarake," ütlesin mina. Siis pistsin jooksma.
Ma jooksin kiiresti, vaatamata selja taha. Alles käänakul vaatasin tagasi. Teeserval seisis õbluke tütarlaps, leivapäts räpase kleidikese vastu surutud, mustade silmade pilk rahulik ja ainitine. Ma jooksin edasi.

Paraku peab Quentin linna poole tagasi pöörduma, sest tal on vaja ju rongi peale jõuda. Niisiis pöördub ta ringiga tagasi ning leiab end pärast ühest müürist üle ronimist taas silmitsi tollesama tirtsuga. Veelkord püüab ta tüdrukuga ringi kõndides lapse näost välja lugeda, kas plika kodule juba lähenetakse... kuni ligi tormab noormees ja kukub Quentinit peksma selle eest, et too tema õde "ära varastada püüab". Ligi astub ka korravalvur ja käsib Quentinil koos temaga kohtuniku ette ilmuda, kuna pisikese plika perekond süüdistab teda lapseröövis kõlvatute eesmärkidega.

Kohtunik oli igavene suller, kuid kuna linnarahvas tunnistas, et Quentin oli otsinud tirtsu vanemaid taga, siis ei saadud teda süüdi mõista. Talle mõisteti 1 dollar trahvi, kompenseerimaks tirtsu venna poolikut tööpäeva (kuna poiss tormas töö juurest ära, Quentinit taga ajama) ja 6 dollarit kohtukuludeks. Kogu see istung toimus ühelsamal päeval ära - kongis ta istuma ei pidanudki, maanteelt veeti otse kohtuniku ette... olid alles ajad :)

Aga võite isegi ette kujutada, kuidas ma vaimustusest itsitasin, et mitte ainult mina pole see hullumeelne, kes planeeritud heateoga alati liiga kaugele läheb kuidagimoodi :D Muide, kui ma teen midagi kena täiesti spontaanselt (ilma mõtlemata), siis on see alati OK, aga kui ma mõtlen, et teeks veel midagi kena, siis juhtub alati mingi jama. Moraal: vähem mõelda, vähem teha, vähem olla, vähem tahta! Less is more. Lao Zi. (Hahahaa, see pole tegelikult muidugi tsitaat Lao Zilt. Aga võiks ju ka olla...)

Pühapäev, 14. august 2011

Vanemate vastutus

Olen üsna suure huviga jälginud noorte laamendamisi Inglismaal.
Kuigi seal elavad sotsiaaltoetuste saajad suurepäraselt - võrreldes enamiku meie töölkäijatega -, on toetuste saajad eritoetuste vähesuse ja väiksuse pärast rahulolematud. Asi pole muidugi vaevu ellujäämises, nagu on eesti sots-toetuse puhul, asi on selles, et inimesed usuvad täiesti siiralt, et nad ei pea ise tegema midagi selleks, et neil oleks soe tuba, uus mööbel ja tehnika, kõriauguni toitu ja maiustusi jne... Nad usuvad, et selle kõige omamine kuulub nende inimõiguste hulka.

Poliitikutel on nüüd plaan tõsta laamendajad ja rüüstajad, kes elavad mõnusasti sotsiaalmajas (või pole see õige eestikeelne vaste council house'ile?), koos perekondadega oma kodudest välja. Et - pole riigi antuga rahul, tee endale ise elu.

Ühest küljest on see otsus täiesti õiglane. Miks peaks riik poputama inimgruppi, kes sellest hoolimata, et neid ülal peetakse, veel miljonite naelade väärtuses inimeste ja riigi vara hävitab? Ja pole enam ühtegi uut 'austraaliat', kuhu sellised mõttetud kurjamid asumisele saata.

Teisest küljest - koos perega? Kas perekond vastutab selle eest, et üks (?) pereliige on kaagiks muutunud?

Ma arvan, et vastutab küll. Ja seda isegi juhul, kui oli normaalne pere ja laps läks ikka pätiks. Kuigi saan aru, et mul on hea rääkida: Väike Tüdruk võib vaielda ja 'mässata' ka, aga mitte kunagi ei taha ta teha asju, mis teistele kahju teevad või on ülbed, alates kommipaberi mahaviskamisest. Ta võib protesteerida õuemineku vastu või söömatuleku vastu, aga ta ei sõimle ega loobi aknast veepomme inimestele pähe. Ma olen talle tibatillukesest peale korrutanud, et ta peab mõtlema sellele, kuidas teised ennast tunnevad, kui tema 'niimoodi' teeb. Ja see on kohale jõudnud. Kas on peresid, kus lapsega räägitakse palju ja ilusasti, aga laps on ikka pujään? Jah, ma pean küllaltki tõenäoliselt, et on. See on tragöödia, mis puudutab tervet peret - ja see on õige, et puudutab. Oma laste eest tuleb ikka vastutada, see on valus ja näib ebaõiglane, kuid veelgi ebaõiglasem ja valem on see, kui mitte keegi ei vastuta!!! See on minu veendumus.

Kuna mul on mõistlik laps, siis kaldun arvama, et ulakate laste vanemad pole neid kasvatanud enne kui on hilja, arvates, et väike laps ei taipa midagi - aga ta taipab SUHTUMIST. Kui mul endal oleks ulakas laps, siis - arvaksin samamoodi! Oleksin veendunud, et asi on minus, et jätsin lapse armastuseta või eluvaateta. Lapsed ei kasvata end ise. Kasvab ainult nende keha, kuid nende moraaliga on vaja päris algusest peale tõhusat tööd teha. Ja keelamine pole kasvatamine - tuleb selgitada, aga mulle tundub, et sellist kommet pole lihtsalt paljude inimeste loomuses. Öeldakse lihtsalt: ei tohi! Sealjuures tavaliselt ei tõmmata last eemale, kui ta ikkagi küünitab keelatud asja suunas, vaid korrutatakse oma 'eitohit', mis juba ammu ei tähenda kellelegi mitte midagi. Samas ma ei kujuta ka ette, kuidas end ilma-asjadest rääkima sundida... Tundub, et see lihtsalt pole enamiku inimeste loomuses, see lapsega väärtustest ja emotsioonidest rääkimine. Ei saa ju teha tunniplaani järgi, et: täna räägime vihast! Inimene, kel pole kombeks rääkida, ei oskagi rääkida... AGA - nõuda, nõuda korralikku käitumist ja kuulekust, on lihtsam ja jäägu siis see! Sest üks on selge: ilma mingi hingelis-moraalse juhendamisete jääb lapse hing välja arenemata. Ta saab lapsikuks "tahan-ja-kohe!-tüüpi" täiskasvanuks, kes hakkab jonnima ja nõmetsema, kui tehta mida tema tahab..., kes ei oska oma pettumust ja ärritust 'alla neelata'.

Kui vanemad peaksid jälle hakkama oma laste käitumise eest vastutama, siis sunniks see ka neid endid vastutustundelisteks inimesteks hakkama. Vanasti oli see ellujäämise küsimus - sa pidid olema viks ja viisakas (aupaklik), sest muidu ei võetud sind tööle ja sa ei jäänud ellu. Linnad olid väikesed ja oma küla teadis, kas sa olid ka heast perekonnast. Võibolla olid sa väga tore ja asjalik inimene, aga nõmedast perekonnast ja ei saanud seetõttu piisavalt väärikae tööle... - ebaõiglane, aga toimiv süsteem. Praegused lapsed on kasvatatud nii, et kõik räägivad nende ÕIGUSTEST ja samas, et sundida lapsi ei tohi. Nii on kasvatatud väikesed koletised, kes usuvad, et maailm võlgneb neile heaolutunde. Et nad ei pea tegema midagi, mis tundub neile raske või tüütu.

Kõigepealt purustas see Perekonna. Muudkui padrati kõigi seksuaalse eneseväljendamise õigustest ja nüüd on riigid täis ihuüksi kasvanud lapsi, sest ainus vanem - ema - peab ju tööl käima. Kui ema koju jõuab, siis ei tutvusta ta lapsele maailma vaid vaatab, et söögi saaks tehtud ja tarvilikud jutud räägitud - ja seda parimal juhul! Aga lapse hing ei arene üksinduses ja hullem veel, kui tema osaks jääb vaid suhtlus teiste arenemata hingedega, teiste samasuguste õuelastega.

Niisiis, minu meelest tuleb alustada perekonnast.
Või isegi seksist.
See pole mingi tühiasi, kui maailma sünnivad lapsed, kelle emadega isad perekonda luua ei soovi - või vastupidi. Oma rahulduse nimel tuuakse maailma lapsi, keda ei taheta ja kellega tegelemiseks pole aega, jõudu ega isegi mitte huvi. Kuidas on juhtunud, et paaritumine on muutunud nii palju olulisemaks, kui järglaste kasvatamine? Mis puutub nii vajalikku ja meeldivasse orgasmi, siis seda endale ise pakkuda suudab igaüks, kellel on vähemalt üks käsi ja aju. Jah, see pole SEE, aga kes ütles, et me peame saama parimat, eriti veel kui sellel 'parimal' on koledad tagajärjed.

Teise poole pealt - kui vanemad ei tohi lapsi karistada ja nad kaevatakse kohtusse kolme ata-ata pärast, siis on minu meelest paratamatu, et vanem tunnebki end jõuetuna ja irdub oma lapsest hingeliselt. Sest tal tõesti pole aega anuda ( -mis pealegi on tõenäoliselt tagajärjetu) ja tal pole õigust last sundida, hirmutada või karistada. Mina olen küll tundnud, et kui ma Väikest Tüdrukut sõnadega veendud ei saa, siis - ma lähen lihtsalt ära, ma ei taha teada sellest midagi, nälgigu, olgu öö otsa üleval, ärgu pesku ennast - mis ma ikka teha saan? Ma ei tahagi karjud või tutistada..., ma võin loota ainult lapse armastusele minu vastu - et ta armastusest ja hoolimisest teeb asju, mida ta ebavajalikuks või vastikuks peab. Enamasti see toimib, aga mitte iga tujuga.

Kindlasti on ränk koorem, kui laps on üks nendest kes peab 'perekonna head nime' alal hoidma ja viisakalt käituma, häid kombeid ja head kasvatust ilmutama. Kuid - see töötas. JA teine, lõdvem suhtumine ilmselgelt EI TÖÖTA. Ja kas ikka on nii, et elu oli raskem ja depressiooni vanasti rohkem? Oh, vaevalt. Elu oli raskem, kuid need raskused olid MÕTTEKAD. Nüüd pole enam millelgi mõtet, keegi ei vastuta millegi eest ja kõik ootavad kohest rahuldust, mille peavad neile kätte tooma teised inimesed, mitte nende endi jõupingutused. Enamikku inimestest tuleb ohjeldada, võibolla isegi hirmutada, ja endastmõistetavalt juba väikesest peale. Vabadus ei sobi meile, sest me pole piisavalt targad. Väga kahju, aga nii see on.

Laupäev, 13. august 2011

Niisama huvitavaid pilte Izismile.com'ist

Lihtne aga kena kompositsioon 'elementidest': maa, õhk, tuli & vesi.




Udupeen hõrgutis:




See pilt on minu blogis võibolla juba olnud... Lihtsalt nii mega kaunis! Kuigi, kui voodis oleks inimene, siis ta ilmselt sipleks sääskede küüsis...




Televiisor, mida vaadates pilk puhkab...




Teiselpool glamuuri:




Abitus...


Naljakaid pilte izismile.com'ist.

Hirmus tahtmine on postitust teha, aga midagi postitada pole :D...
Teen siis kaks pilt-postitust, kõigepealt naljakad pildid:

Anarhia Inglismaal...




Ennäe iludust!




Ennäe lipsu!




Ilmselgelt on müügil IMEROHI:




Kasside ülbus on lihtsalt vaimustav ja aukartust äratav:


Reede, 12. august 2011

Täna

Tänase kauni ilma puhul otsustasime Väikese Tüdrukuga McDonaldsisse jalutada ja kõhud punni süüa. Turusillal ütles meile tere üks naeratav tüdruk ja tuli välja, et tema ongi Skrata :)
Kosmos tahtis, et ma raamatukogutädisid ja -tüdrukuid ei kahtlustaks ning seal rahus edasi käiksin, ilmselt :D

Kui Mäkis minu järjekord tuli, oli mul sellest ootamatult kiirest kohtumisest pea vist sutike segi - oli küll kenasti meeles, et 2 juustuburgeritega laste-einet, fanta ja coca, vaniljega šeik, sinepikaste ja metsamarjapirukas..., aga unustasin ära, et maailmas on peale müntide olemas ka paberraha. Hakkasin uljalt müntidega maksma ja pidin kreepsu saama, kui taipasin, et mul pole kaheksat eurot müntides. Olgu, otsustasin maksta kaardiga: toppisin seda mitu korda sisse, aparaat aga ütles mulle, et võtku ma see välja... Lõpuks sain aru, et topin sinna ID-kaarti :p

Ma olen püüdnud sellisteks käikudeks valida päikesepaistelised ilmad, kuid ma usun, et täna jõudis mulle lõplikult kohale, et Väike Tüdruk on päikesega pahur aga vihmaga lõputult 'päikeseline'... Ta viskas kuni kojusaabumiseni vahvasti nalja, kuigi tema jaoks mul varju polnud ja meie 'kõrguste' vahe on siiski 30 cm, nii et minu vari teda väga ei kaitsenud. Ega ta varju alla hoidnudki, keksis ringi ja tegi trilli-tralli... Küll teeskles ta kõrgel kõnniteeäärel lõksjujäänut ja sirutas ahastades käsi minu poole, kes ma juba all olin, ning hüppas siis - käsivars näo ees - täiesti enesetapjaliku karjatusega alla. Siis, ühe koha peal oli liiv asfaldi peal, ning kõige peal voolas vesi ja Väike Tüdruk hoiatas mind eemale rebides: "Ettevaatust - vesiliiv!" Teisal huilgas ta näljase kalamehe häälega "Näe, lõhe!", pidades silmas lõhet asfaldis, jne jne... Ta on ikka hirmus vahva.

Laste-einega olid seekord kaasas armasd pehmed smurfid, mis meeldivad ka koopa-kassile:



















Pildistasin ka veidrat reklaamlehte, mis me täna saime.
See on kutse uue poe avamise üritusele.




Hilinejaid sisse ei lasta, aga õigeks ajal saabunutele lubatakse šampust, kingitusi, millest üks olevat uue pesuvahendi proovipakk, mille võimsus vastab 30 kilogrammile tavalisele pesupulbrile. Kui see oleks 10 korda tavalisest pesupulbrist kangem, siis kaaluks see 3 kilo - vaevalt, et sellist koormat külalisele kanda antakse. Kui 100 korda kangem, siis kaalub see 300 grammi. Siis oleks see nagu vitamiiniterakese panemine pesumasinasse... Kas see on usutav? Mulle mitte...





Kuid me ei saa seda ka kontrollima minna, sest selgub, et see üritus on alla 45 aasta keelatud :D



Aga mis ma veel tahtsin rääkida...
nimelt seisin täna koridoris raamaturiiuli ees, kus on enamik meie 'maailmakirjandusest'. Eesti ja vene ilukirjandus on eraldi, samuti ... noh, kõik muu. Ja ma mõtlesin, et huvitav, kui suurt osa ma sellest riiulitäiest üldse lugenud olen? Lugesin kokku ja sain sellise suhte:

loetud 116 / lugemata 55 raamatut. Ehk loetud on 2/3 raamatutest.

Polegi nii hull. Aga üldiselt ma arvan, et need raamatud, mis endal koduriiulil on, võiks ikka kõik läbi lugeda... Meil on veel mitu riiulipüstakut ja nendes on suhe arvatavasti märksa rohkem lugemata raamatute suunas, sest ajalugu, geograafiat, ulmet ja krimi ma nii palju lugenud pole, aga seda kõike on Mees päris palju kogunud. Samas üksik-riiulid, kus on religioonid, psühholoogia ja filosoofia on vast 95% ulatuses 'läbi töötatud'... kuigi aus oleks ära märkida, et nende valdkondade läbilugemata raamatuid hoian ma ju hoopis magamistoariiulis :D

Hakkasin lugema Faulkneri "Hälinat ja raevu"... Tundub, et mitmel tegelasel on sama nimi ja kuna teksti igal leheküljel on hüpped minevikku, on alguses üpris raske pihta saada, mis sugulussuhted neil Jasonitel ja Quentinitel omavahel on... AGA sellegipoolest on seda raamatut kerge lugeda, lihtne sisse elada... Mõni autor räägib nii 'võõralt', et raske on tema jutustamise laadiga harjuda, Faulkner aga on kuidagi omane. Peaksingi vist rohkem klassikat lugema...

Oioioi, mis on kell!, Mees ootab oma omletikest :), pean lippama! :)

Neljapäev, 11. august 2011

SALINGERI novellidest ja jutustustest

Meil on „Eesti Raamatu“ poolt 1973. aastal välja antud köide, mille kaante vahel on romaan „Kuristik rukkis“ ja posu novelle ja jutustusi. "Kuristikust" ma kusagil eespool juba rääkisin...

Paljudes novellides-juttudes kohtame me paljulapselist perekonda Glass, mille kõik võsukesed on mingil ajal esinenud raadiosaates „Tark laps“. Nagu praeguseks enamik meist teab, pole intelligentsus ja õnnelikkus omavahel seotud (- nagu ütles 'haridusemees' Aivar Haller, pole ükski uurimus tõestanud, et kõrgharidusega inimesed oleksid vähem haritutest õnnelikumad) ja nii annab nutikus Glassi perekonna noortele lihtsalt rohkem vahendeid (-teooriaid ja sõnu) oma õnnetuolemise uurimiseks ja väljendamiseks. Enamikus neist novellidest tegelevad noored inimesed enda kohandamisega maailmas, mis näib egoistlik, edev ja silmakirjalik. Noored otsivad selles midagi ehedat ja tõelist, sest kui sa seod enda olemasolu pindmise ja näilisega, siis ei saa sa juurduda.

Väga tore on see, kuidas Salingeri armastus idamaise filosoofia ja kirjanduse vastu tema novellidesse on jõudnud. Salinger vahendab siin väga paljusid mulle tuttavaid tekste, ideid ja mõistulugusid. Ma arvan, et järgmisena hakkangi Upanišade lugema, kui üldse midagi... sest praegu ma eriti ei loe – kui üldse, siis midagi kodusest riiulist. Just täna käisin raamatukogus ja juba teist korda järjest ei võtnud ma endale mitte ühtegi raamatut.

///Kusjuures... näitsik, kes tagastatavad raamatud minu käest vastu võttis muigas nii kavalasti, et ma hakkasin mõtlema, et äkki ma nägin Skratat :)
Blogija paranoiad... :p ///

Üpris huvitavad ja mõnikord isegi lõbustavad on vanamoodsad tõlked:
aeroplaan – lennuk
narkootik – narkomaan
audaam – pruutneitsi
kotletisai - hamburger

Tsitaate ka... ja mõtteid nende üle...

Noormees sõidab tillukesse erakooli kunstiõpetajaks, selgub et peale jaapanlasest vanapaari seal teisi õpetajaid polegi ja õppetöö käib kirjade teel. Elama pandi ta direktori poja endisesse tuppa:
* Ta /direktor/ hakkas vabandama, et tema poja toas ei ole toole – on ainult põrandapadjad –, aga ma katsusin teda sedamaid uskuma panna, et mulle on see peaaegu et jumalaand. (Tegelikult ma vist koguni ütlesin, et ma vihkan toole. Olin niivõrd närviline, et kui ta oleks öelnud, et ta poja tuba on üle ujutatud ning seal on ööd kui päevad vesi põlvini, oleksin vist rõõmu pärast karjatanud. Küllap oleksin öelnud, et mul on mingi harva esinev haigus, mille ravimiseks on mu tarvis oma jalgu päevas kaheksa tundi leotada.)

Sellised ohmakad kokutajad on nii armsad minu meelest :D
Ning ma leian, et see on parem kõige jälestamisest ja üleolekust – samas, kui järjekindlalt enda hinnangul hullumeelset juttu ajad ja üle reageerid niimoodi, on kiusatus iseennast jälestama hakata.

Väga tugevaid emotsioone tekitas lugu „Puussepad, tõstke kõrgele sarikad“, mis keerleb Glasside vanima, kõige südamlikuma ja targema poja Seymouri ärajäänud pulmade ümber.

Seymour kirjutas abiellumise eel oma päevikusse:
* Kogu päeva olen lugenud katkeid Vedantast. Abielupaarid peavad teineteist teenima. Teineteist ülendama, aitama, õpetama, toetama, kuid eelkõige – t e e n i m a. Kasvatama lapsi aususes ja armastuses, kuid end neile mitte peale sundides. Laps on külaline majas, keda peab armastama ja austama – kuid mitte ealeski kohtlema kui omandit, sest ta kuulub jumalale. Kui võrratu, kui mõttekas, kui kaunilt raske, ja seetõttu õige. Esimest korda elus tunnen vastutuse rõõmu.
Ööl enne pulmi aga kihutas ta pruudi juurde ja teatas talle, et ei suuda temaga abielluda, kuna on ’liiga õnnelik’.
Pruut selgitas talle rahulikult, et sõbrad ja sugulased on üle Ameerikamaa kohale sõitnud, toidud tellitud, ruumide eest makstud, kingitused vastu võetud – nüüd on liiga hilja.
Seymour aga oma ärevusest üle ei saanud ja pulmad jäid ära, kusjuures pruut jäi ustavalt isekat ja hullumeelset (minu meelest) Seymouri toetama.

Närvi ajas mind see, et ’audaami’, kes Seymouri kaugelt kohale sõitnud venda pulmade ärajäämise põhjustest valgustas, näidati tühise, lärmaka ja ebameeldiva inimesena. Nagu peaks iga inimene, kes mõistab Seymouri käitumise hukka olema kindlapeale ebameeldiv ja puruloll.

Igal juhul olen seda siis ka mina, sest ma jätaks küll maha mehe, kes altari ees põnnama lööb. Mitte solvumisest, vaid – on ju absoluutselt selge, et tegemist pole abi-kaasa-materjaliga. Sellise hüsteerikuga perekond luua oleks ogar. Ja mõni aasta hiljem – kusjuures pruut teda endiselt õigustab, armastab, kaitseb – laseb Seymour end ’üllatuslikul’ kombel maha, olles eelneva osa päevast veetnud poolvõõra tüdrukutirtsuga rannas lobisedes ja mängides. Asi pole selles, et nõdrukesed pole inimesed, vaid selles, et oma hädisuses nad riisuvad inimväärikuse ka nendelt, kellega nad end seovad.

Mul on selliste tegelaste suhtes hästi keerukad tunded, sest ma pean end ka piiripealseks käpardiks selles osas, mis puutub elamisse ja normaalne olemisse. Mina üldiselt tõesti PÜÜAN end inimestest eemal hoida, et neid mitte ’ängistada’. Aga Mees on mul ju psüühiliselt tugev nagu raudmägi :-), tema ’ängistamine’ ei läheks nagunii läbi :D, nii et temaga abiellumise osas mul VÄGA suuri südametunnistuspiinu pole. Ema-olemise suhtes küll on...

Jutustuses „Franny“ elab 20-aastate Frances (?) Glass läbi eksistentsialistlikku kriisi. Ta isegi minestab, ja varem seda lugu lugedes pidasin ma tema minestus hingeseisundi juurde kuuluvaks, aga nüüd mõtlen, et milline 20-aastane ei minestaks, kui ta mitu tundi vahetpidamata suitsetab hoolimata sellest, et tal juba ammu külm higi näo peal pärlendab?

Franny sõidab oma boyfriendi juurde nädalavahetust veetma:
* „Oh, kui armas on sind jälle näha!“ kui takso liikuma hakkas. „Tundsin sinu järele i g a t s u s t.“ Vaevalt oli ta need sõnad üle huulte saanud, kui ta taipas, et need ei tulnud tal südamest. Ja uue süütundega võttis ta Lane’i käe ning põimis oma sõrmed tihedalt ning soojalt Lane’i omade vahele.

Hõhh, mnjahh, jumala eest – mõnikord ei teagi, mida sa tunned, või mida sa EI tunne, kuni pole seda välja öelnud ja tundnud, et see kõlab VALESTI. Ka ma ise olen öelnud asju, mida teine inimene justkui õigusega ootab ja siis aru saanud, et uups – see pole tõsi! Ja sellele tõepoolest järgneb süütunne, sest ega teine inimene pole süüdi selles, et me ei tunne tema vastu seda, mida tema ootab, ja siis järgneb uus ja nüüd juba teadlik vale’pai’...
Ja siis on sõnad välja öeldud ja pai tehtud ja teine hakkab ’suurema lähedusega’ arvestama... :( - jama!
Ma olen küll väga tunnete väljaütlemise ja –näitamise poolt, kuid ainult juhul, kui see ise paiskub välja, voolab esile. Olen näinud Meerikamaa filmides stseene, kus „Ma armastan sind!“ öeldakse, nagu tehtaks partnerile suur teene või järeleandmine selle ülestunnistusega, mis tähistab seda, et tunnistatakse suhte jõudmist Teatud Järku. Kuid mis tähtsust on kavandatud sõnadel hingede suhtluses?

Franny kurdab Lane’ile:
* „Mind on kõrini tüüdanud see ego, ego, ego. Minu enda ja kõigi teiste oma. Mul on kõrini villand kõigist, kes tahavad kellekski saada, millegagi silma paista, huvi äratada. See on ilge – on, jah o n.
/.../
Mul on kõrini sellest, et mul puudub julgus olla absoluutselt tühine.

Vaat-vaat, minu meelest on see märksa ’peenikesem’ mäss kui Holdeni oma. Inimesed rabelevad ja pingutavad sageli lihtsalt selle pärast, et neil puudub julgus käega lüüa ja vabalt võtta. Mind see siiski närvi ei aja, aga kahju on küll... Ma mõtlen, et sellisest enesepiitsutamisest tulevadki tagasilöögid, mis tõmbavad meid emotsionaalselt üksteisest lahku. Näiteks – ma olen alati muretsenud, et ei vii Väikest Tüdrukut igale poole laste-päevadele ja –tuuridele ja puha... AGA mulle hakkab tunduma, et paljud lapsevanemad, kes väga ilusasti ja tublisti seda kõike teevad, ei räägi oma lastega elust ja inimestest. Nad tegutsevad ja saavad tärni kirja ja ongi kõik. Sest kuidas muidu seletada kodus kükitava Väikese Tüdruku silmatorkavat hoolivust ja huvi maailma suhtes ning vastutustunnet, millega ta inimestega suhtleb? Võibolla muidugi on asi lihtsalt selles, et erinevalt teistest lastest tal POLE KÕRINI inimestest, sest ta vaevalt näeb neid :D Vähemalt õdedest-vendadest arvab ta küll nii, et vanematele peaks selgitustööd tegema, kui väga lapsed 'vihkavad' oma õdesid-vendi... Väikese Tüdruku arust soovib iga laps üksik laps olla, sest tema klassikaaslased lausa nutavad rääkides, mis kuritöid nende õed-vennad nende suhtes korda on saatnud ja kuidas mõnigi on Väikesele Tüdrukule öelnud, kuidas tal veab, et tal õdesid-vendi pole... Ehk siis – lihtne on inimesi armastada, kui sa ei pea nendega eriti tihedalt kokku puutuma. Kui suhtled rohkem, siis ka ärritud rohkem... tõenäoliselt.

Jutustuses „Zooey“ püüab Zacharias (?) Glass oma õde Frannyt viimase eksistentsiaalses kriisis troostida, aga kuna ta on üks irooniline irivik, siis tundub Frannyle, et vend mõnitab teda. Mulle tundus Franny hingelise kriisi analüüs Zooey poolt äärmiselt terane ja läbinägelik, ta tegi selle ikka pihuks ja põrmuks :D – oli tõepoolest rõõm aru saada, et Salinger näeb oma noorte kangelaste ahastusi ka kriitilise pilguga. LISAKS kritiseeris Salinger ka pidevat irvitamist ja lõõpimist Glasside proua suu läbi:
* „Sa ei ole sugugi sõbralik, Zooey. Sa oled juba küllalt vana, et vähemalt püüdagi sõbralikkuse poole, kui sul on paha tuju. /.../“
Jep, oma coolide sõnade tagajärgedest hoolimine tuleb vanusega. Kui tuleb.

Niisama märkusena veel niipalju, et kõik tegelased suitsetasid PIDEVALT. Juba rukkikuristiku-Holden tõmbas kolm pakki suitsu päevas ja kõik Glassid tegid vist küll samamoodi. Endale ajas see lõputu tuhatooside, sigarettide, sigarite, tikkude ja tulemasinate kirjeldamine ka suitsetamise-isu peale... Ilukirjandus on ilmselgelt saatanast :p

Kolmapäev, 10. august 2011

Veel kooliasju

Vihikuid-pliiatseid ma pildistama ei hakanud, küll aga jäädvustasin veel mõned täna soetatud kehakatted.

Kõigepealt sandaalid kooli sisejalatsiteks ja kinnised kingad.
Pildi olen teinud hea nurga alt, kogemata kombel. Siin näevad kinnised kingad täitsa kenad välja, aga muidu nad mulle ei meeldinud. Kuid minu tingimus oli, et oleks igalt poolt kinnised (poriloiguvesi ei pääse sisse) ja nii netid, et nendega kõlbaks ka seelikut kanda. Edasi oli Väikese Tüdruku valida ja tema valis need valged.
Rihmikute kohta pole mul midagi halba öelda: nad on pehmete nahkrihmadega ja kummise tallaga, painduvad hästi, ei hakka hõõruma, ei libise treppidel joostes. Värv on kahtlane ( - terve aasta valgeid kingi kanda...), aga olgu-olgu...






Kes mul siin just rääkis 14-aastasele tüdrukule nr 41 suuruses kingade ostmisest... :D
Väike Tüdruk vajas sel sügisel juba suuruseid 35 ja 36...
Pildil on minu jalg (suurus 37,5) ja Väikese Tüdruku uus sandaal (suurus 36).




Veel oli vaja osta püksid. Mõtlesime osta teksased, kuid minu maitse jaoks olid poes müügil olevad kõik liiga kulunud ja koledad - ja Väikese Tüdruku jaoks ammugi, sest mina olen lohakama maitsega ja tema hindab paljud mulle meeldivad asjad kaltsudeks :D



Kuid ikkagi leidsime lõpuks väga armsad stretch-teksased:







Siltidel on kirjas, et need teksased võivad heledale mööblile värvi anda - mitte märjalt vaid lihtsalt niisama... Ma pole siukest asja veel kuulnud...




Olin täiesti kindel, et vajame ka spordidresse, sest praegused said ostetud 1. klassi minekuks ehk kaks aastat tagasi ja sildile märgitud pikkus on 130 cm, Väike Tüdruk aga on kusagil 135 cm pikk. Kuid kui palusin tüdrukul dressid selga panna, siis istusid need suurepäraselt. Nii tore, sest need on päris armsad - roosad :)



Need dressid siis pole uued...



Kõike vajaolevat me muidugi ei leidnud ühest keskusest, kuid muud ostud jäävad septembrisse.



*



Mulle tundub, et mul tõepoolest ON varasemast rohkem energiat... Oli aeg, mil ma pärast kahetunnist poetuuri kolm päeva voodis kosusin. Täna tulime poest tagasi, ma sõin, pikutasin 45 minutit raadiost "Hallo, kosmose" järjekordset loengut kuulates (see oli loitsudest ja kurjadest haldjatest), aga siis tegin lõunasöögi, kraamisin tolmuimejaga kodu, vannitasin Väikese Tüdruku, käisin ise duši all ja kuigi poes väsisin küll ära, olen praegu absoluutselt ergas ja värske. Jee! :)


Nägemus kampsunist

Üks asi, mis me Väikesele Tüdrukule enne kooli ostma pidime, oli eest lahti käiv (st mitte üle pea tõmmatav) ilma kapuutsita kampsun. Sellist aga polnud. Kuid kampsunit otsides kleepusid kätte järgmised asjad, mis justkui ka käisid:




Hiljem neid toredaid esemeid vaadates pean endale tunnistama, et kampsuni mõõtu ei anna nad ka neljapeale kokku välja...
Need on siis: üks varukateta top, kaks lühikeste varukatega pluusikest - täpselt ühesugused, aga eri värvi, ja üks ihuvärvi kunstsiidist suvekleit, mis paraku kuidagi fotol enda olemust ilmutada ei soovi:



Pluusid on seljas kõik väga armsad:





Suvi on läbi ja selle lilla pluusiga kooli just ei lähe, aga nagu me vaatasime, sobib see ka mulle selga :D, nii et pole mingit hirmu, et see niipea väikseks jääb. Pluuside suurused on tegelikult 134-140, kleidi suurus on 140.

Hiljem (võibolla juba täna, näis) veel pilte...

*

Ahsoo, piltidest tahtsin veel seda rääkida, et...
Näitasin Väikesele Tüdrukule eile viimast 'autoportreed', mis ma blogisse panin ja küsisin:

"Kuule, ma pole ju tegelikult nii pruun, ega? Ma pole poolteist kuud päevitanud..."

Väike Tüdruk vaatas pilti ja ütles: "Oooohh, eiii, kaugel sellest! - sa oled valge kui lumiliilia."

Ma jäin mõtisklema, ega ta ometi mind narrita...

Väike Tüdruk aga hakkas eemale kõndima ja ütles nukral toonil: "Jaah, lausa kahju, et sa fotodel alati nii kole oled."

Igavene suslik selline!... :D

Veider, et kuigi ma ennast mingiks eriliseks iluduseks ei pea, tekib mul kriitika peale alati tunne, et hähh, pole mul häda midagi :D

Väike Tüdruk on üldse selline naljatilk, kelle puhul ei saa alati aru, kas ta pilkab või mitte. Näiteks võib ta järjekordselt toidust keeldumise eel mulle ilukõneliselt pajatada sellest, kui 'hõrgud' on minu valmistatud 'road' ja kui hea 'energiaga' need on :p

Igatahes vahva, et ta selline väike kaval väänkael on - lõbus! :)