Teisipäev, 30. november 2010

Kuldne laps

Ma rääkisin siin millalgi, kuidas Väike Tüdruk käis õudusjuttude võistlusel. Aga mida ma ei rääkinud - sest ma ei saanud sellest aru - oli see, et ta võitis ära selle võistluse mingi taseme. Hoopis selle pärast kutsuti ta saali ette. Ja hoopis sellepärast kallistasid teda klassikaaslased. Mina arvasin, et see kõik oli niisama, heast südamest.

Paraku peab ta selle jutuga nüüd järgmisel aktusel üles astuma ja täna sõitis ta mina ei tea kuhu, oma juttu esitama. Seal pidi olema külm (kütmata - tähendab kusagil maal?), ja seal pidi antama maiustusi süüa.

Paraku ei saanud ma selle kohta õpetajalt mingit kirja ja tean niipalju, kui palju Väike Tüdruk mulle räägib/ise aru saab. Näiteks teisipäeviti jääb Väikesel Tüdrukul esimene tund ära ja tema siis arvas, et käsk 'tavalisel ajal' kooli tulla tähendab, et tuleb tulla teiseks tunniks, nagu teisipäeviti alati. Paraku pidi tulema esimeseks, ja mina veel magasin, kui telefon helises. Ma arvasin algul, et heliseb äratus. Vajutan-vajutan-vajutan - kinni ei jää, ainult vaiksemaks jääb... Lõpuks rebisin silmad lahti ja vaatan, et kuhu ma siis vajutan, et äratus vait ei jää? Siis nägin, et telefon näitab miskit numbrit. Võtsin vastu, sain aru, et Väike Tüdruk peaks juba koolis olema, buss pidi väljuma 15 min pärast. Õnneks teadsin, et Väike Tüdruk on selleks kellaajaks oma toas riides, pestud, kammitud, nii et kuigi ma ei saanud aru, kes minuga räägib, lubasin talle, et Väike Tüdruk jõuab! Saatsin ta siis jooksuga esikusse ja kooli... Tagasi ta ei tulnud - ju siis jõudis. Pärast hakkasin mõtlema, et talle tuli 2 linnaliinibussipiletit kaasa anda. Mis bussile ta siis jõudma pidi õieti? Kuhu ta jõudma pidi? Mina saatsin ta igal juhul kooli juurde... :(

Nii palju jama ühest väikesest võidust.
Ma mäletan ka ennast koolilapsena mõtlemas, milline nuhtlus, et pingutad oma ülesannet täita, et ei jääks häbisse oma rumaluse ja saamatuse pärast, aga siis teed kogemata nii hästi, et sind topitakse igale poole esinema sellega asjaga. Mõtled, et peaasi, et kahte ei saa, aga tegelikult saad 'viie' ja siis tükk aega veel ringi joosta ja muretseda.
Silma paista pole mõtet :(

Ma õhtupoole täiendan sama teksti - et kuidas tal seal läks jne...

*
Edit 12:10

Nüüd helistas õpetaja, kui ma olin duši all. Kuuldavus oli väga halb, kuid sain aru, et õpetaja on väga rõõmus, neil läks väga hästi, Väike Tüdruk sai mingi preemia ja see pidi igatahes suur asi olema. Mingi asja esimest kohta pidi Väike Tüdruk jagama mingi poisiga. Nüüd pidid nad tagasi sõitma hakkama. Ma ei tea endiselt, kustkohast :P
Issver-sussver...
Ma ei saa üldse aru, mis toimub.
Loodan, et Väike Tüdruk haigeks ei jää selle segaduse ja külmaga ringi jooksmise peale.

Aga muidugi hirmus lahe, et ta omaloominguga niimoodi tunnustust pälvis...
Ta on mul tõesti 'kuldne tüdruk' selles segases maailmas.





*


Edit 18:25

Nujah, tegemist oli ülelinnalise muinasjutuvestjate konkursiga.
Väike Tüdruk oli siis oma koolist välja valitud ja peale tema oli seal veel ainult 12 last. 'Seal' oli mingi muuseum, mis siiski asus päris Tartu linna sees.
Lastele oli kavandatud päris uhke päev mängude, muusikaliste vahepalade ja maiustamispausidega. Isegi kuusk oli...
Žürii oli olnud küllaltki suur - 6 -7 inimest, arvas Väike Tüdruk. Mõelda vaid, et see kõik siis vaid 13 lapse jaoks...


Otseselt kohti välja ei antud, aga Väike Tüdruk ja üks poiss tunnistati parimateks.
Auhinnaks saadi raamatuid ja Väikesel Tüdruk sai ka kaks teatripiletit :)


Pärast konkurssi käis Väike Tüdruk koos klassijuhatajaga, kes teda terve päeva seal üritusel saatis, veel ka koolist läbi. Kui klassijuhataja teatas, et Väike Tüdruk 'võitis', siis huilgasid lapsed ja tormasid teda taas kallistama. Kusagilt ilmus välja ka logopeed, kes oli olnud kooli žüriis - ka tema oli väga rõõmus ja ka tema kallistas Väikest Tüdrukut :)

Nii et kuidagi... uhke ja kallideküllane päev...


Kuid mõlemad oleme Väikese Tüdrukuga kole väsinud. Tema ilmselt muljeterikkast ja külmast päevast ja mina vist lihtsalt segadusest...


Kuid Väike Tüdruk on tubli :)... ei tea, kellelt ta selle küll pärinud või õppinud on...


*
Piltidel suurem osa konkursilt koju toodud nodist :)





Esmaspäev, 29. november 2010

Luuletus

Admonitions To A Special Person

Watch out for power,
for its avalanche can bury you,
snow, snow, snow, smothering your mountain.

Watch out for hate,
it can open its mouth and you'll fling yourself out
to eat off your leg, an instant leper.

Watch out for friends,
because when you betray them,
as you will,
they will bury their heads in the toilet
and flush themselves away.

Watch out for intellect,
because it knows so much it knows nothing
and leaves you hanging upside down,
mouthing knowledge as your heart
falls out of your mouth.

Watch out for games, the actor's part,
the speech planned, known, given,
for they will give you away
and you will stand like a naked little boy,
pissing on your own child-bed.

Watch out for love
(unless it is true,
and every part of you says yes including the toes),
it will wrap you up like a mummy,
and your scream won't be heard
and none of your running will end.

Love? Be it man. Be it woman.
It must be a wave you want to glide in on,
give your body to it, give your laugh to it,
give, when the gravelly sand takes you,
your tears to the land. To love another is something
like prayer and can't be planned, you just fall
into its arms because your belief undoes your disbelief.

Special person,
if I were you I'd pay no attention
to admonitions from me,
made somewhat out of your words
and somewhat out of mine.
A collaboration.
I do not believe a word I have said,
except some, except I think of you like a young tree
with pasted-on leaves and know you'll root
and the real green thing will come.

Let go. Let go.
Oh special person,
possible leaves,
this typewriter likes you on the way to them,
but wants to break crystal glasses
in celebration,
for you,
when the dark crust is thrown off
and you float all around
like a happened balloon.


ANNE SEXTON

Uus kast






Pühapäev, 28. november 2010

Luuletus

Veel 'neegriluulet'.

Po’ Boy Blues

When I was home de
Sunshine seemed like gold.
When I was home de
Sunshine seemed like gold.
Since I come up North de
Whole damn world's turned cold.

I was a good boy,
Never done no wrong.
Yes, I was a good boy,
Never done no wrong,
But this world is weary
An' de road is hard an' long.

I fell in love with
A gal I thought was kind.
Fell in love with
A gal I thought was kind.
She made me lose ma money
An' almost lose ma mind.

Weary, weary,
Weary early in de morn.
Weary, weary,
Early, early in de morn.
I's so weary
I wish I'd never been born.


LANGSTON HUGHES

Vikerkaar 1988/3

*
MIHKEL MUTI järjejutt „Elu allikad“.
Kena lugu üliõpilastest lustakalt absurdses maailmas, kus sink taastub sedavõrra, kui hoolsalt singiomaniku pruut referaati kirjutab. Tavaline üliõpilaselu, naljakad-võimatud tegelased.

*
PAUL-ERIK RUMMO põrandaalused luuletused Eesti-asjust, aastast 1971. Sügavmõttelised, haaravad.

*
ANNA AHMATOVA luuletused sellest, kuidas naised vangla väravate taga ja kodudes oma vangistatud meestest ja poegadest uudiseid ootavad ja nende pärast muretsevad. Tõlkinud Doris Kareva, loomulikult suurepäraselt ja hingeliigutavalt.

*
AVO ÜPRUSe kole lugu tätoveeritud retsidivistide narkoelust vanglas. Aastal 1988 oli naturalistlikult kirjutatud süstimisstseene ilmselt väga põnev lugeda. Muljetavaldavalt jäle lugu.

*
Kunstirubriigis RUTH HUIMERIND oma sini-must-valgete blue-print tehnikas plakatitega naistest kunstis.

*
MEELIK KATTAGO „Traktaat iseliikumise allikast“. Viluhsoohviline jutt, mis oma innuka hoogsusega välja paistatud 'häma' tõttu ajas naerma. Enda üle.

* „Miski“ kõige tõenäolisel olek on tema... mitteolemine. Kuid mitteolemist ei ole. Ei ole ka absoluutselt tõenäolist olekut. Kõik on enam või vähem tõenäoline.

* /.../ vaid see aine on hea, mis on jaotatud ebaütlaselt, st kontsentreeritud, st mitte hajutatud, st tasakaalutu, st tasatu (mida te eelistate – suhkrut suhkrutoosis või jalgpalliväljakule laialipuistatult?). Öeldu kehtib ka informatsiooni kohta. Üldises plaanis aga – vaid see on hea, mis on tasatu, ja mida tasatum, seda parem.

*
LEV GUMILJOV „Mõtteid etnosest III“
Päris huvitavad mõtted kultuuride ja rahvuste kujunemisest, muutumisest, arenemisest, allakäigust jms.

* Pärast üleelatud vapustusi ei soovi inimesed mitte edu, vaid rahu. Nad on juba õppinud mõistma, et individuaalsused, kes ihkavad avalduda kogu oma originaalsuses, kujutavad endast naabritele suurimat ohtu. Ent seda ohtu on võimalik vältida, kui muuta ühiskondlikku imperatiivi. Selleks tuleb välja mõelda parima käitumistüübi ideaalne kandja, kas või selline, millist pole kunagi eksisteerinud, ja nõuda kõigilt, et nad teda matkiksid.
Antiikmaailmas loodi sel alusel keisri kui jumala kultus. Roomlased teadsid väga hästi, et troonile tõusevad lurjused, mõrvarid ja petised, kes kui inimesed teeniksid pigem pistoda kõhtu, ometi nad jumalustasid ameti. Nad lõid ’jumalustatud keisri’ printsiibi kui hädatarviliku tingimuse kombelisuseks ja korraks. Sest akmaatilise faasi veriste sajandite mälestused olid niivõrd õudsed, et igasugune korra garantii näis ülimalt soovitavana. Uusajal (18. – 19. saj) leidis sama printsiip kehastuse ’džentelmeni’, ausa ja hästikasvatatud inimese kujus.

* Inimestele, kes ei soovinud oma originaalsusest loobuda, jäi kunsti ja teaduse sfäär.


*
SIRJE RUUTSOO räägib oma käigust Usbekimaale, kus toimusid nõukogude kirjanduse päevad. Nii kauge ja võõras kultuur – see lugu lihtsalt pidi põnev olema :-), ja oli tõesti.

* /.../ vastu olid tulnud tantsuansambel ja rahvapillimängijad, pioneerid ja trummarid, neiud-soolaleivapakkujad, linnaisad, aga õnneks ka mõned usbeki luuletajad. Muusika ja trummipõrin oli nii kõrvulukustav, et kõnedest ei kuulnud silpigi. Usbeki tants tuli siinsamas lennuväljal tahes-tahtmata ära proovida, hiljem kordus see iga oblasti piiril. Rituaali läbiteinud uputati roosidesse ja gladioolidesse.
Njaa, täielik õudusunenägu. Ma hakkaks paratamatult arvama, et selle mürgli taha peidetakse midagi kohutavat – näiteks tahetakse meie delegatsiooni kogu täiega mõrvata või midagi :P

Põnev oli lugeda, kuidas mõni kohalik luuletaja oli kultuslik kuju, nii et tema luulelugemised olid nagu soovikontserdid – kuulajad ütlesid ise, mida ta peab lugema, ehk olid nende luuletusetega täiesti kursis, kuid ikkagi saatsid nende luuletajate ülesastumisis tormilised kiiduavaldused. Hämmastav!

Ka lugesin siit artiklist, et Paul-Erik Rummot ei avaldatud nõukogude Eestis tubli 20 aastat, kuna ta polnud nõus oma luuletusi kärbitud või muudetud kujul avaldama. Kirjanduse päevadele oli tulnud mõnigi selline luuletaja N-Liidu avarustest.

Eks oli põnev lugeda meie riigiski siiani aktuaalsetest keeleprobleemidest Usbekimaal, kus asjalood on veelgi pöörasemad. Nimelt kasutati Usbekimaal 1927. aastani araabia tähestikku. Siis 12 aastat ladina tähestikku, ning 1939. aastast tuli ametlikult kasutusele vene tähestik ja palju vanemast, araabiakeelsest kirjandusest raamatukogudes hävitati. Paraku ei vasta vene tähestik usbeki keele vajadustele, häälikud pole kohandatavad. Päris hull lugu!

*
VAINO VAHING tutvustab mulle täitsa võõra kirjaniku REIN TOOTMAA debüütraamatut „Klaverimängupüha“. Tootmaal olevat oskus kirjutada ja palju erinevaid teemasid, kusjuures tõsiste teemade kõrval lähevad nüansid üle absurdi. Tundus huvitav!
*
Samas MATI HINDI arvamus samast novellikogust on halb – palju juttu, mil polevat saba ega sarvi, õõnes, mõttetu häma.
Ma siiski arvan, et raamatu mõte võib olla vaid ka selles, et see on ühe inimese eneseavaldus. Ma olen kuulnud lühikest jupikest skisofreeniku esitatud magistritööst. Ei saanud aru ega mäleta muud, et mingid asjad rippusid psühholoogilises mõttes laest alla ja neid tuli mõõta. Kuid ma usun, et tol skisol oli äärmiselt huvitav ja õnnelik aeg, kui ta oma tööd kirjutas. Sellega ei taha ma Tootmaad skisoks nimetada – ma pole teda lugenudki. Kuid mõtlen, et võiks. Eee - lugeda!

*
HANNES VARBLANE tutvustab LAWRENCE’i „Neitsit ja mustlast“. Varblase sõnul ihkas Lawrence puritaanlikku eetikat ühendada emotsionaalse vabadusega. Jaa, noo, ei tea sellele vastu vaielda. „Neitsi ja mustlane“ jättis mind omal ajal täitsa külmaks, ilmselgelt olid mu enda tollased fantaasiad palju põnevamad ja riivatumad. Kuid ma ei tea, et ma varem oleks ühtegi Varblase teksti lugenud, kuigi olen nii palju kuulnud sellest autorist, ja oli rõõm näha, et ta kirjutab selgelt ja hoogsalt – lust lugeda!

Muu jättis nagu külmemaks või nii...

Laupäev, 27. november 2010

Luuletus

Veel 'neegriluulet'.

Madam And Her Madam

I worked for a woman,
She wasn't mean--
But she had a twelve-room
House to clean.

Had to get breakfast,
Dinner, and supper, too--
Then take care of her children
When I got through.

Wash, iron, and scrub,
Walk the dog around--
It was too much,
Nearly broke me down.

I said, Madam,
Can it be
You trying to make a
Pack-horse out of me?

She opened her mouth.
She cried, Oh, no!
You know, Alberta,
I love you so!

I said, Madam,
That may be true--
But I'll be dogged
If I love you!


LANGSTON HUGHES

Reede, 26. november 2010

Luuletus

Life Is Fine

I went down to the river,
I set down on the bank.
I tried to think but couldn't,
So I jumped in and sank.

I came up once and hollered!
I came up twice and cried!
If that water hadn't a-been so cold
I might've sunk and died.

But it was Cold in that water! It was cold!

I took the elevator
Sixteen floors above the ground.
I thought about my baby
And thought I would jump down.

I stood there and I hollered!
I stood there and I cried!
If it hadn't a-been so high
I might've jumped and died.

But it was High up there! It was high!

So since I'm still here livin',
I guess I will live on.
I could've died for love--
But for livin' I was born

Though you may hear me holler,
And you may see me cry--
I'll be dogged, sweet baby,
If you gonna see me die.

Life is fine! Fine as wine! Life is fine!

LANGSTON HUGHES

Neljapäev, 25. november 2010

NICK HORNBY "Maoli"

Juba ammu pole õieti midagi lugenud. Paariks leheküljeks suudan keskenduda. Kudagi 'rasked' on ka need raamatud, mis mul siin kuhjas lugemist ootavad. Aga nüüd tõi Mees raamatukogust ka üht-teist kergemat ja Hornby "Maoli" sain ikka ühe päevaga läbi, muu tegevuse kõrvalt. See oli jällegi nii lihtsalt kirjutatud, et pani alguses nina kirtsutama - uurisin mitu korda tagakaant ja tagumisi lehti, et kas see on ehk 'noortekirjandus'. Kuid kusagil 50. leheküljel harjusin siinsete lühilausetega ära ja päris nautisin seda lugu...

Lugu rääkis 16-aastasest poisist, kes saab isaks. Ka tema vanemad said lapse 16-aastastena, nii et ta on ammusest ajast kuulnud, kuidas see kõik tuleviku-väljavaated ära rikub ning näinud, et tema 32-aastane isa pole praegugi veel täismehe mõistuse/olekuga.

Niisiis, oma 16. sünnipäeval kuuleb Sam, et tüdruk, kelle ta mõned nädalad varem maha jättis, ootab temalt arvatavasti last. Ta lubab tüdrukuga koos rasedustesti ostma minna, kuid läheb koju tagasi oma sünnipäeva pidama. Öösel 'hüppab' ta tulevikku, mis on aasta pärast. Pere-elu näib talle õudne, nii et hommikul, tagasi vanas ajas, võtab oma 40 naela ja laseb jalga, teise linna. Töö leidmine ja eneseleidmine ei lähe just ludinal, nii et ta vudib saba sorgus koju tagasi, kus ta peab siis kõige eest vastutama kukkuma. Loomulikult pole ükski tulevane vanavanem ega ka kumbki lapsevanem just rõõmus ja rahul. Rääkimata sellest, et 16-aastane ei ole harilikult psühholoogiliselt nii küps ega tugev, et oma vajadused ja soovid tagaplaanile suruda. Nägin vilksamisi dokfilmi teismelistest emadest. Seal olid noorel emmel sõbrannad külas, ja kui tema ema koju jõudis, oli ta juba sätitud, et välja minna. Kui ta ema talle ütles, et nii see päris ei käi - sul on laps hoida, siis neiuke karjus ta peale, et ema tahab, et ta kodus halliks läheks ja igavusse sureks. Ta ei saanud üldse aru, et iga pisimgi abi, mida vanemad talle annavad, on tänu väärt. Ta ei saanud aru, et see on tema ports, mille otsa kogu pere on sattunud. Ta ei saanud aru, et tal pole õigust midagi nõuda ja et temast on inetu röökida inimese peale, kelle elu on puhtalt tema tõttu pea-peale keeratud.

Võibolla on siin pereasjades midagi, millest ma aru ei saa. Tegelikult ma näen, et väga paljud emad eeldavad, et nende vanemad lapselapsi hoidmas käivad. Ja ka mõni täiskasvanud, haritud ema on täiesti kuri, kui tema ema talle ütleb, et tal on oma elu ka ja ta ei taha olla keegi, kelle juurde iga kell oma lapse tuua võib. Mina olen sellest kõigest kõrvale jäänud ja selleteemaseid blogipostitusi lugedes mõtlen ma alati, et sugulastevahelisel distantseeritusel on ikka kõvasti plusse ka. Pole mõeldav, et mina oleks oma vanemate peale kuri, kui nad ei aita mind ükskõik-milles - minu vanemad ei puutu kuidagi sellesse, kuidas me oma pere asju korraldame. Ja vähem kuri-olemist on ju positiivne :)

Tsitaadikesi:

* Minu koolis käis paar noort ema ja nad käitusid, nagu nende laps oleks iPod või mingi uus mobiil, mingi vidin, millega nad tahtsid eputada. Laps ja iPod on mitmes mõttes erinevad asjad. Ja kõige suurem erinevus on see, et keegi ei ürita su last ära virutada. Last ei pea hilja õhtul bussi peale minnes taskusse peitma. Ja kui mõelda, siis see näitab midagi, sest virutatakse kõike, mis on midagi väärt, mis tähendab, et et laps ei saa midagi väärt olla.

* Ega minu ja Alicia suhted ei hakanud kehvemaks minema. Need ei olnud lihtsalt enam nii head. Ma ei oskagi õieti öelda, miks. Ärkasin lihtsalt ühel hommikul ja ei tundnud enam nii nagu enne. Mulle ei meeldinud see varasemast erinev tunne, sest varem oli tunne hea ja ilma selleta tundsin end loiult, aga see oli kadunud ja ma ei saanud seda kuidagi tagasi. Püüdsin isegi teeselda, et see on endiselt olemas, aga püüdmine näis asja veel hullemaks tegevat.
Selline on ka minu kogemus - et püüdmine võib asja hullemaks teha.
Ja ei teagi... Mulle tundub loogiline, et kui suhtes on seletamatu mõõnaperiood, siis saa katsud endiselt käituda, sest teisel ei pruugi üldse mõõna-tunne olla ja ta ei saa aru, mis sul järsku viga on. Ja minul on küll olnud mingeid paha-tuju-päevi, mille ajal ma otsin oma pahale tujule põhjuseid ja võin põhjuse leida oma kaaslasest, kuid sellest tujust välja tulles ma taipan, et see oligi täiesti otsitud põhjus ja tuleb leppida sellega, et mul oli lihtsalt mingi (bioenergeetiline) madalseis, millel välises elus mingit põhjust polnud. Ja selliste madalseisude ajal ei tohiks ju teise kallal viriseda. Ja kui sa lausa tead, et su tunded on rumalad - näiteks paha tuju, kui mees sõpradega välja läheb - siis ju tasub teeselda, et sul pole selle vastu midagi. Sest sa ise oled loll, kui sa oled selle vastu. Või kuidas?
Teisalt - kui kaaslane käib tegelikult närvidele, kasvõi sellega, et ta pidevalt semudega väljas käib, ja see pole depressioon, mis vaadet moonutab, siis on ju äärmiselt vale teha nägu, et kõik on korras. Siis on nii, et ühel päeval pead teatama, et asjalood on nüüd niimoodi, et ma ei suuda sinuga enam minutitki suhelda, sest sa oled nii loll ja vastik ja hoolimatu... Ja see on ju õudselt väär ja ebaõiglane, kui see tuleb nagu välk selgest taevast ja sa pole oma rahulolematusest teadagi andnud.
Nii et kui sa kindlalt ei tea, kas sul on paha tuju või käitub elukaaslane päriselt lollisti, siis mina ei teagi mida teha - kas end vaos hoida ja teeselda, et kõik on okei, või kohe sõimama kukkuda :)

Teismelise isana oma pruudi vanemate juures elamisest:
* /.../ teist korda ma seda asja untsu ei keeraks. Hakkaksin kristlaseks või midagi - selliseks inimeseks, kes kunagi midagi ei tee. Mõtlesin alati, et nad on hullud, aga nad ju ei ole, eks? Nad teavad, mida nad teevad. Nad ei taha koos kellegi teise ema ja isaga telekat vaadata. Nad tahavad telekat vaadata üksi, oma magamistoas.

* Tunne oli selline, et meid ootab teel ees suur kühm - ehk siis laps. Ja meil oli väikest taganttõuget vaja, et sellest kümust üle saada. Ja võibolla oli jälle käima hakkamine just see tõuge. Aga kühmudega on see lugu, et kõigepealt liigud sa üles ja siis alla tagasi, ja teist külge mööda saab kergelt alla sõita. Kas ma ütlesin, et ma ei ole loll? Hah! Ma ei teadnud tooma, et teist külge ei olegi. Tuleb lihtsalt igavesti ülesmäge rühkida. Või seni, kuni jõud otsa saab.
Niu-niu, nii see on.
Welcome to the real world!

* Alicia ütleb, et ta /Alicia ema Angela/ on tegelikult okei, aga räägib lihtsalt vahel mõtlematult. Ma ei tea, kui loogiline see on. Tähendab, paljud inimesed räägivad mõtlematult, sellest saan ma aru. Aga see, kui head inimesed nad tegelikult on, sõltub ju sellest, mis sõnad neil suust tulevad? Sest noh, kui kellelegi mõtlematult midagi rassistlikku öelda, tähendab see ju, et sa oled rassist, eks? Sest see näitab, et sa pead endale kogu aeg mõttes korrutama - ära ütle midagi rassistlikku. Teisisõnu, rassism on sinus kogu aeg olemas ja su aju peab selle peatama.

Veel meeldis mulle siin raamatus üks asi, mida siin tegelikult polnudki. Nagu ma ütlesin, ärkas Sam ühel hommikul aasta-kauguses tulevikus. Ta oli alles teada saanud, et tõenäoliselt on tema neiu lapseootel ja järgmisel hommikul elas ta juba oma neiu toas koos beebiga ja Alicia karjus ta peale, et tema kord on last kussutada ja tal mähkusid vahetada ja kuidas ta järsku nii koba ja juhm on, et millestki aru ei saa ja midagi ei oska. Vaene poiss sai pärast hommikusööki aru, et temalt oodatakse, et ta kolledžisse läheks, kuid tal polnud õrna aimugi, millises ta käib ja mida ta järgmiseks tegema peab, kuhu minema peab.

No mina ei teadnud, et ta tulevikku lennutati. Arvasin, et see on nagu mingi isiksuse lõhestumine, millest sa äkitselt ärkad oma vanasse isikusse tagasi. Kirjumatel aegadel olen kartnud, et see minuga juhtub. Seega oli väga põnev: kuidas ta hakkama saab, kui ta ei tea, mida ta vahepeal teinud on, ega isegi seda, mis seisus tema suhted kellegagi parasjagu on. Aga jah, järgmisel hommikul oli Sam oma vana elu juures tagasi...

Mulle väga meeldis!

Teisipäev, 23. november 2010

Meenutus

Kirjutasin ühes teises blogis, kuidas mul tuleb seda suurem isu oma (pikk) nina täis võtta, mida peenemas kohas ma olen, ja meenus üks armas seik ammusest ajast.

Läksime Mehega restorani.
Ta tellis meile praed ja õlled ning lisas käega uljalt vehkides:
"... ja ämber rummi tüdrukule!"
Hahaa :), olid alles ajad...

*
Täna käisin kannatamatule Väikesele Tüdrukule siis jõulukingiks hamstrit otsimas - et äkki saavad muidu õnnetul kombel enne jõule otsa, noh. Kui Kaubamaja ette jõudsin, oli Lõunakeskuse ekspressi väljumiseni 25 minutit aega, huhh. Läksin siis Kaubamajja sisse ja mõtlesin, et äkki on neil lasteosakonnas ka Zhu Zhu hamsterida. No pruuni polnud, kuid järgmine eelistus - kollane - oli täitsa olemas. Nii et see on meil nüüd käes. Ja mängus! Hm...
Kuid kellel on aega jõuludeni oodata?
:)

Väike Õudik

Väikesel Tüdrukul tehti koolis miski õudusjuttude konkurss.
Minult ta jutu loomiseks abi ei palunud. Mina auahne pole - et ise sekkuks, et mu laps ikka kindlasti 'skooriks'. Ja nii ma ei kontrollinud üle ka, kas lugu on üldse õudne ja kas puänt on olemas.

Eile valiti Väikese Tüdruku klassist kaks jutustajat ja kolme saatus jäi lahtiseks - Väike Tüdruk nende 'lahtiste' hulgas.

Täna esinesid 9 teiste (2.) klasside väljavalitut ja 'lahtist' kolmest naisest koosneva žürii ja teiste (2.) klasside õpilaste ees. Kui jutte hindama asuti, tõsteti Väikese Tüdruku lugu esile, kui midagi täiesti 'teistmoodi'. Väike Tüdruk kutsuti uuesti saali ette tähelepanu-paistesse. Talt küsiti, kas tal aitas selle loo välja mõelda issi või emme. Tema vastas ausalt, et mõtles täitsa üksi. Teda kiideti ka hea, selge esituse eest. Mõni oli suurepärase loo maha vingerdanud ja sosistanud... Hämmastav, sest ka Väike Tüdruk ei armasta hindamiskomisjoni ees seista sugugi. Ei tea, kust ta täna selle lusti võttis? Ehk ta oli oma loo üle rõõmus :) Kuigi ma ei kahtlegi selles, et oli kummaline, 'teistmoodi' lugu :) Ma ei tea siiamaani, mis lugu see tal oli - tean vaid niipalju, et see oli varastavast kummitusest. Ma pole palunud tal seda mulle rääkida, sest - kardan, et hakkan 'soovitusi' ja 'parandusi' tegema ja solvan sellega Väikest Tüdrukut.

*
Ma mäletan, et keskkoolis pidime me kirjutama novelli.
Kui palju kahtesid!
Arenguta, puändita lood.

Enamik 2. klassi lastest tunnistas, et neil 'aitas' loo välja mõelda lapsevanem...
Meenutades, kuidas novelliloomine keskkoolis enamikul läbi kukkus, pean seda endastmõistetavaks. See oli teise klassi lapsele ikka raske ülesanne. Kuid õnneks ei tulnud mingitest juhistest kinni pidada, lihtsalt räägid :) Ja minu meelest ongi õige, et laps siis räägib just nii 'omapäraselt' nagu tal see lugu tuleb. Ärgu seal siis olgu kulminatsiooniprotsessi ega puänti, kasvõi.

Esmaspäev, 22. november 2010

Niisama


Väike Tüdruk tahab jõuludeks mingit iseliikuvat ja piuksuvat robot-rotti. Ta nägi reklaami televiisorist. Ma palusin vaadata, kus seda elukat üldse müüakse, sest oh, teadaolevalt ma ei armasta poode hea õnne peale läbi kammida. Ja siis nägin mingit blogipostitust Zhu Zhu hamstritest - kutsusin Väikese Tüdruku pilti vaatama - just sellise elukaga tegu oligi. Internetis edasi surfates leidsin, et seda müüakse Juku keskustes.

Sõitsin siis täna Kauburi kaubamajja... - mmm, minu lemmikjuhtum: pood oli kolinud. Astun mina sisse, vaatan neid riideid, mis oleks seal justkui alati olnud... Tunnen ennast jällegi mõnusasti hullumeelsena. Küsisin siis teenindavalt näitsikult, kas siin ei peaks mitte Juku pood olema hoopis? Tema ütles, et pole Juku poodi. Aga kus see siis on? küsisin mina. Lõunakeskusesse kolis, vastas tema. Oo, imestasin mina, hea, et ma last kaasa ei vedanud.
Ma ikka näen olukorras hääd :)

Vantsisin siis oma üheksasentimeetrise kontsaga alla Aurasse. Õpetaja lasi mind riietusruumi, kus ma Väikest Tüdrukut föönitasin. Siis käisime Tasku keskuses mingis blingipoes säravaid kaelakeesid, käevõrusid ja prosse vaatamas - vau! :D nii palju 'kalliskiva'! Ja Väike Tüdruk eelistab üha selgemalt suurte munade ja plaatidega ehteid - seda on ka kummaline vaadata. Ta selgitas mulle üle poe, et ta tahab, et tema ehted näitaksid, et ta on 'tugev naine'. Hahaa :)
Aga tore, et kingimured on nüüd lahendatud - sellest poest leiab kingi igale Väikese Tüdruku klassiõele, kui ta muidugi soostub sünnipäevadele minema.

Kella kuueks jõudsime koju - ja ossomtossom, kui väsinud ma olen :(

*

Eile nägin lõpuks filmi, mida Mees mulle juba mingid 3 aastat Internetist püüdnud on: Baarikärbes/Barfly. Räägib see Meerikamaa alkohoolikust kirjaniku Charles Bukowski ludrielust ja ma olin lugenud tema raamatut "Hollywood", kus ta rääkis selle filmi tegemisest. Filmi Mees netist ei leidnudki, kuid ühel ööl tuli see televusserist, ning Mees pani endale kella helisema ja tõusis üles, et see muuvi salvestama panna - meie ei usalda neid taimereid, noh.

Mickey Rourke oma muheda köötsakil-olekuga oli lahe, kuid... olen näinud ka filmi Faktootum, mis näitab samu asju, kuid stiliseeritumalt, ja see vist meeldis mulle rohkem. Baarikärbses ei hakanud nagu keegi meeldima ega saanud lähedaseks. Faktootumis tundusid sümpaatsemad ja sügavamad nii naistegelased, kuid eelkõige mõjus palju inimlikumalt, kütkestavamalt ja rohkem oma raamatute-moodi ka Bukowski/Chinaski ise. Baarikärbses oli rohkem räppa ja kaklust, Faktootumis dialoogi, monoloogi, ilu ja värve. Ja kas Baarikärbse-Chinaski mitte ei irvitanud, kui naised tema pärast kaklesid? - ma pole päris kindel, sest kui filmis on kakluse-koht, siis ma mängin solitaire'i arvutis. Aga kui see nii oli, siis see on ju nõme küll :(

Igatahes on mul jube hea meel, et mul nüüd mõlemad filmid on, kuid ma arvan, et vaatan edaspidigi pigem Faktootumit, mis on üdini köitev ja ilus film samast asjast/inimesest.

Oh aeg, ma tõmban nüüd oma sukad sirgu ja annan kassile õhtusöögi kätte, ise viitsin vaid õuna näsida - nii väsinud olen kohe... :S

Pühapäev, 21. november 2010

Ajaviide

Olen kaks päeva lugenud üht modelliblogi: Fashiontoast.

Seda pidav tüdruk on pooleldi jaapanlanna, pooleldi valge - ja imenunnu näoga.
Mulle väga meeldib, et ta kannab tihti ülepõlve-sukki - mina kannan neid kodus, väga nunnud rõivaesemed!
Ja mind hämmastab, et ta laseb pidevalt lühikeste pükstega ringi... aga talle sobib!
Ja inspireeriv, et ta ostis endale isegi mantli lasteosakonnast, kuigi varukad jäid talle kolmveerandiks. Ma ostan ka mõnikord lasteosakonnast, kuid ma olen alati vaadanud, et pikkus ikka OK oleks. Kuid kolmveerandvarukad on ju ka armsad, tõepoolest. Ning teinekord ostab ta midagi hiiglasuurt ja kõnnib ringi, uppudes kampsunisse, kuhu mahuks vähemalt 5 teda.

Ka meeldib selle blogi juures, et ta käib aeg-ajalt Jaapanis ja muudkui pildistab ja räägib sealsest elust. Kui viisakad ja korralikud inimesed on: kui nad vanaema juures telekapulti küsisid, ulatati see neile kandikul. Mis imeasju seal välja on mõeldud: taskusoojendajad - mingi jubin, mille saad taskusse panna või kaela riputada ja sooja genereerima vajutada; tahan ka, kolm tükki, otsekohe! Ja olgu ilusad :D

Naisi, kes tegelevad põhiliselt enda välimusega, peetakse tühisteks. Võibolla nad ongi, mina ei tunne ühtegi. Ma mõtlen nii, et iluga tõmbab inimene endale tähelepanu ja kui ta juhtumisi on sealjuures upsakas ja loll, siis saab see ilmsiks tähelepanu tõttu, mida ilu tema peale tõmbas. Vaevalt, et tegelikult nii on, et ilusate hulgas on lolle rohkem - see on koledate naiste unistus ainult... et vähemalt on nad targad :D... Nagu paksud lohutavad ennast sellega, et paksukestel olevat hea süda - on ta jee! Igatahes mul on küll hea vaadata, kui keegi 'iluga' tegeleb. Ja mulle meeldivad just sellised nunnud outfitid nagu Rumi Neelyl, mitte ülikeerulised puntsakad, rebitised ja ehitised, mida moekunstina lavadel näidatakse. Lahe, kui keegi mingit argist nüanssi oma elust fännab, on see siis käsitöö või kokakunst või riietumine.

Aga jah, ma ise olen selles osas küll lohe... 1/3 riietest on kataloogidest tellitud, kuigi tean, et sealne suurus 32/34 on mulle tavaliselt kaugelt liiga suur, rääkimata nirust kvaliteedist, 1/3 on ostetud Kaubamaja poodidest, mujale ei viitsi minna, sealt midagi ikka leiab, ja 1/3 juba mingid 15 aastat vanad riided :) Selleks, et kenasid ja lahedaid riideid kanda, peab viitsima poodides kolada, aga mul läheb poodi nähes tuju kohe pahaks, ma parem kannan oma vanu tuttavaid...

Kuid mulle tundub, et ma veedan seda blogi lugedes-vaadates terve tänase päeva :)

Laupäev, 20. november 2010

Miraakel

See on juba vana lugu, mida pealegi võibolla ka Eesti lehtedes kajastati, mine tea... kuid märkan, et mõtlen sellele loole pidevalt ja elan selle looga nüüd koos, nii et panen ta ka blogisse üles kui oma järjekordse mõjutaja.

*
Üks austraallanna sünnitas 27 rasedusnädalal kaksikud, kellest üks oli tubli, teist aga püüti 20 minutit tagajärjetult elustada. Seejärel kuulutati tilluke poiss surnuks ja anti ta hüvastijätmiseks vanemate kätte.

Ema ja isa harutasid lapse teki seest välja ja võtsid ta enda vahele kaissu (vaadake pilti ülalpool lingitud originaalartikli juures - mina ei julge neid Daily Maili pilte endale kopeerida blogisse), nahk vastu nahka. Ta rääkis oma titaga - et tollel on õde, ja et teda oleks väga armastatud ja millist elu talle plaaniti... Tita näis vahepeal õhku ahmivat, kuid arstid ütlesid, et see on pelgalt refleks. Ema tilgutas talle siiski rinnapiima huultele.

Kaks tundi pärast surnukstunnistamist hakkas laps veidi ilmsemalt õhku ahmima ning pärast rinnapiima huultele tilgutamist avas silmad. Ja seda ei pidanud ka arstid enam refleksiks, vaid imeks :)

Jah, armastus teeb imesid...

Sama palju kui see lugu, liigutas mind üks kommentaar.
Seal arutles keegi, kui ränk võib seda lugu kuulda olla mõne sündimisel surnud lapse vanemal, kes jääb nüüd mõtlema, et kui ta oleks oma lapse siiski rinnale võtnud ja teda hoidnud (või seda kauem teinud), oleks too ehk toibunud... Jah, kurb mõte!

Sellegipoolest on see kaunis lugu.
Kaksikud olid loo kirjutamise ajal 5-kuused... ma ei tea, kui mitu kuud tagasi ma seda lugu lugesin... äkki 3, äkki 7 - igatahes on lapsed nüüd umbes alla aastased... Rasedus ja lapse sünd on niikuinii ime, aga see lugu on midagi hoopis erilist ja olulist. Lapsel on vaja lähedust ja armastust selleks, et ellu jääda ja kosuda - toidust ja kuivadest mässudest ei piisa. Ka Väike Tüdruk ei vaja enam minu unejutte ja subtiitrilugemisi, kuid tal on õhtune 'süle-kalli-jututund', mis on talle väga oluline... Ma arvan, et seda vanust ei tulegi, mil me enam puudutusest ja lähedusest ei hooli...

Reede, 19. november 2010

Nagu vähe

Ma ei tea - raha nagu oleks vähe...
Imelik - kuhu ta jäi?
Alles ju oli täitsa küllaga?

Samas, kui keegi on 'disainitud' vaeseks, siis mina.
Ma pole mitte iialgi mitte ühtegi staatusesümbolit igatsenud - peale abielusõrmuse.
Mind pole mitte kunagi huvitanud, et keegi peaks mind 'heal järjel olevaks' või kasvõi 'hakkama saavaks'.
Olme suhtes olen ikka leplik olnud...
Ühel suvel elasin sellises majapidamises, kus hambaid ja pesu pesin ojas.
Algul elasin ka oma Mehega ilma veevärgita majas, kuid ojas just ei pesnud - Mees tõi naabri kaevust vett, meil kaevu polnud.
Kui pidasime pulmad, siis mina olin ikka selles hõbehallis maani kleidis, millega ma juba aasta aega igalpool ringi kaperdasin, kord saapa ja seljakotiga, siis jälle kõrge kontsaga - mõlemaga sobis.
Kui lapse saime, siis terve esimese aasta kasutasin tuttavatelt saadud kasutatud poisteriideid. Kuna meil oli aed ja ma ei kavatsenud eriti linna kolama minna (elasime linnaosas, mis vanasti ei kuulunudki linna juurde ja siiani on linna ja selle linnaosa vahel tükk heinamaid ja võsasid), siis leppisin sellega, et 10 000 kroonist titevankrit me küll ei osta vaid viskame lapse tekihunnikuga kasvõi aiakärusse - kuid tuttav andis meile ühe väga veidra (hästi madala ja lahtise) vankri :-)
Esimese pesumasina ostsime, kui laps oli kolmene - seni pesin kõik käsitsi.
Ja ma ei teinud sellest kõigest kunagi mingit probleemi - sageli oleks ka paremini saanud, aga puudus huvi, olen ikka olemasolemaga hakkama püüdnud saada.

Mulle meenus, et saapad, mida täna kandsin, on ostetud ammu enne Väikest Tüdrukut... seega umbes 11-12 aastat vanad. Ja saapaid on mul alati ainult 2 paari - talvekad ja kevad-sügis omad.

/Edit: Uups, mul on tegelt pika säärega edevaid saapaid ka, seelikuga kandmiseks. Kuid seelikuid kannan ma ainult kodus ja saapad seisavad niisama./

Jah, ma vajan väga väga vähe.

Aga praegu on ikkagi selline tunne, et raha on liiga vähe.
No money, no funny!

Kuid, kui raha oleks, siis - ma tean, et ma kulutaks selle suvaliste esimeste asjade peale, mida ma näen :) Ikka tekib mul esemeid, mille olemasolu üle ma imestan. Ehted, mida ma ei kanna, vaid annan mõne aasta pärast Väikesele Tüdrukule mängimiseks või lammutamiseks... veidrad riided... 300 kroonine hügieeniline huulepulk, mis on omaduste poolest täitsa tavaline. Ma võtan, mis ette jääb ja iial ei võrdle poodides kaupa ja hindu - ei iial! :P Ja kui ma juba poodi lähen, siis ostan kuni käed murduvad, ja tulen taksoga koju. Nii et tegelt ongi õiglane, et mul pole raha, mida X-asjade peale kulutada.





Ja pealegi - mulle meeldib stiil: saabas, must sukk, seelik/kleit, jakk - aga mulle ei meeldi, kui mu jalgu vahitakse, täpsemalt: ma ei suuda seda taluda. Niisiis kannan ma kõige igavamaid halle ja pruune pükse, ja oma paari teksapaari, ja need mul juba on ja tegelt polegi vaja üldse midagi osta...

(Pilt pärit net-a-poter.com - Day Birger et Mikkelsen).



Aga lihtsalt imelik, et kui ma tahaks poodi kaltse ja jubinaid kahmima minna, siis praegu küll ei saaks.



*

Homme proovin teha säästu-pirukaid. Noh, et nagu kaneelirullid, aga vahele viskan natu-natu poolsuitsuvorsti, juustu ja võid. Ma usun, et tuleb maitsev :) Sest ükskord ma keerasin taigna sisse ainult natuke kõrvitsaseemneid ja ikka tuli nämma :) Eks vist kõik soe ja kergelt soolane, mis ahjust tuleb, on alati hää... magus mulle nagu alati ei passi - kaneelirullid on ju ka hirmus odav toit, aga olen neid mitu nädalat laupäeviti teinud ja nüüd küll enam ei taha.

Teisipäev, 16. november 2010

Objektitöötlus

Keedan kartulisi, salat on valmis ja köök koristatud = aja-auk!
Mõtlesin, et vaatan vahepeal neisse blogidesse, kuhu tuleb kuhjaga postitusi, nii et kui need kord nädalas avada, siis tuleb mingi 40 postitust vähemalt ja minu kipakas arvuti jookseb piltide peale kinni.

Ja mis ma leidsin Marek Tihhonovi blogist?!
Tutvustuse uurimusest, mis lubab oletada, et see aju osa, mis tegeleb objektitöötlusega, on kasutusel nii lugema õppimisel kui ka nägude ära tundmisel, mistõttu need, kes varakult lugema õpivad, on nägude äratundmisel aeglasemad ja tuhmimad.

Mõelda vaid - ma tunnen ka jube halvasti nägusid ära ja olen sageli mõelnud, milles küll asi võiks olla? Olen isegi mõelnud, et võibolla on asi lihtsalt selles, et ma ei taha suhelda ja sellepärast, vaat - ei tunne ära inimest! :D Ja ega ma kohti ka ära ei tunne, issand jumal, vbl ma ka sellepärast reisida ja ringi liikuda ei armasta. Ükskord tulin õhtupimeduses Tallinnast - Mees töötas tollal seal ja ma käisin tal nädalavahetuseks külas, mu vennake hoidis Väikest Tüdrukut. Ja siis just oli see vana bussijaam maha tõmmatud, et ehitada Tasku keskus ja uus bussikas. Tulen siis mina Tartus bussist välja koos kõigi teiste inimestega ja leian end tühermaalt. Pimedus ja tühi väli, tuled kaugel eemal. Kartsin minna hulluks, tahtsin hüüda appi :D, nutt tuli peale... ma oleks nagu mingi ajarännu teinud, mitte millestki ei saanud aru, mitte midagi ei tundnud ära... Seisin ammulisui ja jooksin siis lihtsalt veel vaevu paistvatele, minu bussilt maha tulnud inimestele järele, ööpimedusse, siiski valguse poole :) OHH ÕUDUST!!!

Aga näete-te kui lihtne lugu - minu ajuke on harjunud tähti ja sõnu töötlema, mitte muid visuaale :)
Ja lugema õppisin ma küll väga vara - Issake ikka meenutab, kuidas ma kolmeaastasena tema kontoris rahva rõõmuks Rahva Häält lugesin, ajaleht suurem kui mina ise...

Ah, mis toredaks ajatäiteks blogid ikka on! :)

Sokid

Ostsin 100 aastat tagasi kataloogisokke, komplektis 5 paari, kõik eri värvi.
Kuna mulle sellised tillukesed sokid meeldivad, siis kandsin neid alalõpmata.
Möödusid ilusad aastad ja sokkide sisse hakkasid ühekorraga tekkima augud - välja arvatud valgesse paari, sest kuna ma käisin enamjaolt sokkide väel ringi, siis valgeid kandsin kõige vähem, et neid mitte määrida. Viskasin siis 3 paari ära, kuid viimaste värviliste - rohekassiniste - juures jäin mõttesse. Et tegelikult päris auke sisse ei tulnud - ära kulus see värviosa ja mingi võrk-värk jäi alles. Mõtlesin, et kannan eksperimendi korras päriselt augud sisse.

Kannan ja kannan, minu meelest juba aasta aega: läbipaistev võrguala üha suureneb, kuid päris auku sisse ei tule :D



Nii kui mina oma varbaid pildistama hakkasin, tekkis Väikesel Tüdrukul isu neisse hambad sisse lüüa. Kumb seda kumma pealt nüüd õppis - kass lapselt või laps kassilt? Või tekib Väikestes Olendites varbaid nähes universaalne kihk neid hambaga proovida?



Sokid on üldse ühed veidrad rõivaesemed. Pesust võttes näevad nad ikka väga erinevad välja. Siin kõige alumisel pildil on sokid, mis kõik on mulle parajad - kuid näete, kui erinevas suuruses need on!
Esimesed, helesinised, on 'elusuuruses'.
Teised on mingid venivad 'tehno-sokid' - keskelt hästi liibuvad, mõned muud kohad justkui õhulisemad, kuid jalga tõmmates on täitsa massažisoki tunne, mis kiirelt muutub mõnusaks palja-jala-tundeks. R-täht soki põhjal tähistab paremat jalga - nii peened sokid, et vale jala sokk ei sobi.
Viimased sokid on ju täitsa beebi-papud! - ja need kuuluvadki sellesse auguga-sokkide komplekti. Mu peopesa on ka suurem kui see sokk pesust tulles, aga jalga läheb ilusti. :)
Ma ei kujuta ette, et kannaksin näiteks kampsuneid, millest mõni on teisest kaks korda suurem.



Jah, ma olen ära keeranud - teen postitusi oma sokiaukudest :)

So what
I'm still a rock-star
I've got my rock-moves
...
and guess what
I'm having more fun
ra-rui-ra-raa
PINK

Haha :)

Esmaspäev, 15. november 2010

Süsteem

Vohh, kus me mõtlesime nüüd süsteemi välja koos õpetajatega.

Et Väike Tüdruk enam märgade juustega ujumistundidest ära tulema ei peaks, tuleb kooli kekaõpetaja pärast ujumistundi Aura fuajeesse ja laseb mu riietusruumi, kus ma lapse pea kuivaks föönitan.

Nägin seal ka Väikese Tüdruku tilkuvate peadega klassiõdesid, kes kas üldse mitte või väga põgusalt fööni all käisid... Küsisin päris mitmelt, kas nad viiakse autoga koju? Ei, need lapsed läksid kas bussiga koju või jala emme töö juurde. Mina ei saa aru, kuidas Väike Tüdruk ainsana siis niimoodi haigeks jääb kohe? Või ei, vastupidi - ma ei suuda taibata, kuidas need lapsed kõik robinal haigeks ei jää? Okei, täna oli tõesti soe ilm, kuid alati seda ju pole...

Igatahes: kummardus õpetajatele, kes virilamatele emmedele heasüdamlikult vastu tulevad ja erikohtlemist viitsivad korraldada!!!

Romantika

Väike Tüdruk arvab praegu, et tema omale peret ei taha. Et kui ta suureks saab, siis ta teeb palju tööd, et tal oleks palju raha, ja siis ta ostab omale korteri, palju ilusaid ehteid, päikeseprille, käekotte, riideid - ja kolm kassi. Ta ei taha omale isegi sellist peigmeest, kes elab omaenda kodus. Ja ta ei taha omale ka sõbrannasid. Oma aega ja vara jagaks ta vaid oma kolme kassiga.

(Ja katsugugi ta seda viimast mitte teha - tema kassid jagavad nagunii omavahel tema majatarbeid ja riideid ja ehteid ja... Vähemalt meie Tiigril on küll selline suhtumine, nagu me elaks TEMA majas ja kasutaks tema mööblit ja muid esemeid.)

Aga Väike Tüdruk muretseb, et ta tahab ikka kohvikutes käia ja nii edasi, ning siis võib ju juhtuda, et keegi tahab tema lauda istuda ja talle 'külge lüüa'. (Ma arvan, et see võib vabalt juhtuda, kui ta ehituna istub kuskil kohvikus... :D) Ja ta muretseb, et kas ta saaks kuidagi signaliseerida, et ta pole suhetest huvitatud.

No mina küll ei tea, et saaks.

Olen nüüd teda kuulates palju mõelnud suhetele. Et kuigi mulle tundub loogiline, et sa võtad oma ellu vaid need suhted, mis sinu elule midagi juurde annavad, siis on see tegelikkuses kuidagi karm ja küüniline. Sest kui suhe/inimene ennast ammendab, peaks ju olema viisakas võimalus end lahti haakida, aga pole.

Näiteks istud kohvikus ja kena noormees tuleb ja küsib, kas ta võib sinu lauda istuda - kuidagi kahju on öelda, et ei tohi, sest meeldiv mees pole tõrjumist justkui ära teeninud. Ja oletame, et sa ütled, et eks sa istu pealegi, ja ta istub ja teil ongi juhtumisi väga lõbus vestelda ning kui ta siis küsib, kas ta saaks sinuga veelkord kokku, pole jällegi põhjust talle ära öelda. Ja oletame, et te siis kohtutegi aeg-ajalt, kuni sa tunned, et see noormees pole enam põnev - ja mis sa siis ütled talle?

Kui sul on kellegagi lõbus ja huvitav, siis tundub see piisav põhjus temaga veel kokku saada, kuid haakumine võib olla puhtalt ühel õhtul ühel lainel olemises, ja inimeste põnevus võib vabalt ammenduda.

Minu õel oli üks selline suhe, mis algas paljutõotavalt, kuid mõne kuu pärast oli selge, et sellest saaks selline ette- või kätte võetud suhe - loomulikku magnetit, paratamatut, selgitamatut tõmmet pole. Kui õde sellest aru sai, siis ta ütles poisile, et on aeg lahku minna. Poiss oli hüper hämmeldunud. Ta ütles, et oli enda arvates leidnud kellegi, kellega koos vanaks saada. Ta küsis nukralt naljatades, et kas nad ei peaks enne lahkuminekut vähemalt ühe korra tülitsema?

Vaat see on tase ja mina nii pole osanud.
Mina oskasin lahku minna ainult nii, et otsisin uue huviobjekti ja läksin selle tõttu eelmise noormehega tülli... selle lootusega, et ka tema ütleb tüli käigus mulle asju, mille kohta mina siis saan öelda, et seda ma andeks ei anna :D Aga niisama ausalt öelda, et kuule, ma ei viitsi sinuga enam käia, oled tuhmiks muutunud minu jaoks... - oh, nii palju iseloomukindlust mul polnud.

Ja kuidagi piinlik on juba ette mingeid piire paika panna - et teeme nüüd nii, et käime ainult senikaua, kuni mõlemad tahavad.
Näiteks on sul lobisemistuju, ja sattudes kohvikus kellegagi lobisema, hakkad sa talle selgitama, et tahadki vaid rääkida. Kuidagi imelik ju!
Või siis - igatsed öö kellegi kaisus veeta ja siis kukud hoiatama, et ära mind üles otsi hiljem ega midagi, eksole, luba mulle seda! - ka nagu imelik.
Jääb ainult loota, et teine inimene on nii normaalne, et saab otsekohe aru, et sinu elu kuulub sulle ja pinda käia ei tohi. Kuid inimesed igatsevad lähedust, nii vaimset kui füüsilist, ning nad võtavad tõrjumist väga valusalt ning ... ma ei tea, minu elus pigem reeglina reageerivad väga klammerduvalt ja/või agressiivselt/süüdistavalt.

Kui hoiad pea selge ja tead, et Neil pole sinu peale õigust, või et Neil pole õigust võtta sinust suuremat tükki kui sa ise anda tahad, siis võibolla saad hakkama nii, et vaid haigutad, kui keegi pahandab või nutab või ründab sind selle pärast, et tahad Nad maha jätta. Kuid see on raske. Vähemalt minul küll - ikka oli nii, et teise inimese valulist reaktsiooni nähes ma mõtlesin, et ups, ma ei taha ju halb ja egoistlik olla, eks 'käime' pealegi edasi... Ja teine on rahul - teda ei jäetudki maha. Aga mis nõme suhe see on, kus sa lihtsalt ei leia piisavalt suurt põhjust, et teist maha jätta ja muudkui ootad seda?!

Imelikul kombel - see ongi minu jaoks ROMANTIKA, või ROMANTILINE SUHE. Et inimesed mõtlevad asju välja ja võtavad asju ette, et neil koos tore oleks. Minu jaoks on see õudne ja õõnes - tahan lihtsalt olla, tahan olla sellega, kellega mul on hea, ilma et midagi põnevat ette võtma ja välja mõtlema peaks. Tahan, et inimene ise täidaks mu meeled, mitte ühine põnevus mingist ettevõtmisest.

Ma tõesti pole romantik.
Ma kujutlen romantikat ette niimoodi, et noormees mõtleb minu lõbustamiseks ja oma hoolimise väljanäitamiseks mingi ettevõtmise või üllatuse välja.
Mina mõtlen: ohh issand! ta nägi selle korraldamisega nii palju vaeva, ei sobi vist vinguda, et ma ei viitsi minna kanuumatkale, telkima ja päikeseloojangut vaatama, vaid pean ennast ikka kokku võtma ja selle õuduse kaasa tegema, ning sinnajuurde veel 'nautima' ja teda kiitma ja 'tänulik' olema, aga krt - ta jääb mulle hullult võlgu selle pingutuse eest!.
Ja noormees mõtleb: ohh, kus ma nüüd korraldasin vinge üllatuse ja näitasin oma head tahet, ta on mulle nüüd täiega 'headust' võlgu!
Vaat, see on minu jaoks romantika.

Millal ja kuidas sobib inimesele öelda, et oli lõbus, aga nüüd aitab - ma ei viitsi enam?
Ei kunagi.
Inimesi ei sobi maha kanda, kui nad sulle enam põnevust ei paku.
Parem üldse mitte suhtlemist alustada.

Aga ma arvan, et Väike Tüdruk mõtleb ikka ümber ja tulevad need mehed ja lapsed ja miks mitte ka kassid...

Pühapäev, 14. november 2010

Isadepäev

Väikese Tüdruku kaart isale.
Mees on tal tõesti suurepäraselt välja tulnud - väga sarnane! :)
Nii et esimene pilt Mehest minu blogis :)))

Reede, 12. november 2010

Kass kui näriline

Õnneks on mul jalas kaks paari sokke.











Tsitaat

Sa ei pea armastust õigustama, see kas on või ei ole. Tõeline armastus aktsepteerib inimesi sellistena, nagu nad on, ega püüa neid muuta. Kui püüame neid muuta, siis see tähendab, et nad meile tegelikult väga ei meeldi. Muidugi, kui oled otsustanud kellegagi elada, kui sõlmid selle kokkuleppe, on alati parem kokku leppida kellegagi, kes on täpselt selline nagu sa tahad. Leia keegi, keda sul pole vaja muutma hakata. Palju lihtsam on leida keegi, kes juba on selline, nagu sa soovid, kui hakata kedagi muutma. Samuti peaks see inimene armastama sind sellisena, nagu sa oled, nii et tema ei peaks sind muutma hakkama. Kui teised tunnevad, et neil on vaja sind muutma hakata, tähendab see, et nemad ei armasta sind sellisena, nagu oled. Miks üldse olla kellegagi, kelle jaoks sa pole see, keda nad tahaksid?
DON MIGUEL RUIZ "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat"

Njaa, kui ma poleks kohanud Meest, ma puristaks selle jutu peale põlastavalt.

Tundub võimatu leida inimest, keda sa üldse muuta ei taha.
Kuid praegu ma elan sellisega :)
Ja väidetavalt olen ka mina tema jaoks 'veatu'.

Muudkui räägitakse kompromissidest ja oma ego mahasurumisest selleks, et kahe 'võõra' inimese suhe saaks võimalikuks, kuid asi on palju lihtsam. Mulle tundub, et küsimus on võimus ja kontrollis. Kui sa austad ja armastad inimest nii palju, et ei soovi teda oma võimu alla suruda - ning kui teine vastab samaga-, siis ongi lihtne koos elada ja ühtegi tüli ei tule.

Võibolla tõesti on "palju lihtsam leida keegi, kes meile meeldib" kui "püüda kedagi muuta". Kuid see täienisti meeldiva inimese leidmine on nii keeruline, et enamik ilmselt püüab elukaaslast 'välja koolitada'. Mäletan, kui segaduses ma olin, kui üks peika mulle ütles, et "okasteta roose pole olemas!" See käis siis minu kohta - et mul on häirivaid puudusi. Ta ütles seda nii, nagu ma oleks pidanud tema suuremeelsusest (et ta on valmis mu puudustega leppima) võlutud olema, ja ma püüdsingi naeratada, kuid omaette ma salaja mõtlesin: "Pähh! Kindlasti on keegi kusagil minu üle õnnelik ja ei pane mu okkaid tähelegi!"

Iseasi, kas selle Kellegagi on võimalik ka kohtuda ja tutvuda jne...

Kolmapäev, 10. november 2010

Bloody happy

(Ma olen täna nii õnnelik, ma ei tea miks :-)
Täitsa lollu, noh! :-) )

*
Meile tuli täna postkasti see euro-kalkulaator ja infoleht. Mina sain info juba tikrikese blogist kätte :-), aga kalkulaator on tore. Mata mulle meeldis, kuid ikka on lihtsam ja põnevam oma silmaga ekraanilt vaadata, et kahekroonise euromündi väärtus on üle 30 krooni ja 500 eurone on väärt 7800 krooni.
Nii et põhimõtteliselt võib tõesti mündikotikesega poes ära käia, kui näiteks ainult kommi või jäätist osta tahad. Oh - ma olen elevil, lausa :-) Eriti mõeldes sellele, kuidas poliitikud enam ei saa jahuda, kuidas nad ikka oma riigi kodanike eest hästi hoolitsevad ja et me jõuame varsti viie rikkaima riigi hulka.

Aga mõelda vaid, et kõik mata töövihikud ja õpikud tuleb ümber teha. Alles eelmisel aastal õppis Väike Tüdruk, millised rahad meil Eestis on ja mida nende eest saab. Järgmisel aastal on need töövihikud juba kõlbmatud.

*
Tsitaati ka!
JACKIE ONASSIS abielu kohta:
Esimene kord toimub see armastuse pärast, teine kord raha pärast ja kolmas kord seltskonna pärast.

Teisipäev, 9. november 2010

ALEKSANDER PULVER "Toimetulek iseendaga"

Ostsin selle raamatu soodusmüügilt 5 krooni eest, rohkem kui 10 aastat tagasi.

Näib olevat suure hoolivusega kirjutatud raamat, psühholoog Pulver räägib heas mõttes onulikult, kuidas oma negatiivseid tundmusi ületada ja end rahulikult ja turvaliselt tunda, ehk: kuidas probleeme lahendada.

Autor pakub välja 21 sammulise arengukava, mille abil ennast ja oma nõrkusi ja hirme tundma õppida, end rahulikuks sugereerida ja siis oma hirmud ja rahu ühendada.

Kõlab hästi, ning kunagi püüdsin neid samme teha, kuid jäin alati toppama, jõudmata poolenigi, ning nüüd lihtsalt lugesin selle raamatu ükskord läbi, üritamatagi kujutleda, kuidas raske vedelik mu keha raskeks teeb või soe aur selle soojaks teeb vms... Miski ei hakanud kulgema nagu iseenesest ja nii rasket tööd - punnita ja kujutle midagi pool tundi järjest, siis analüüsi seda ja kirjuta kõik üles - ma teha ei viitsinud. Kuigi, kui seda rahuseisundit nagu nipsti teha oskaks, siis oleks ju tore seda igas ärevas olukorras kasutada saada.

* Asjalood on niisugused, et kõikides sündmustes näeb inimene endale mingit tähendust. Mida see või teind sündmus toob kaasa minule. Kas ta esitab mulle ka nõudeid, mida ma peaksin täitma? Kas ma pean muutma oma käitumist, oma põhimõtteid? Need on näited küsimustest, mis varjatud kujul tekivad iga sündmuse puhul. Seetõttu ongi nii, et mida enam nähakse sündmuses nõuet oma käitumise, seletusviiside ja mõtete muutmiseks, seda ebameeldivam see sündmus on. Teiste sõnadega, kõik olukorrad, mis nõuavad inimese muutumist, tekitavad ka pingeseisundi.

* Reegel on niisugune: ilma kehalise lõdvestuseta ei saa olla psühholoogilist lõdvestust.

* Lõdvestust saab suurepäraselt kasutada mitte ainult rahunemiseks, vaid tema abil võib tõsta valmisolekut aktiivseks tegevuseks.

* Indiviidi jaoks ei saa olla autoriteeti, sest tema maailma ei suuda tunnetada ja mõista keegi peale tema enda. Talle pole vaja teiste nõuandeid ja suuniseid, nii nagu ka teised indiviidid ei vaja tema nõuandeid ja suuniseid.

Mõni harjutus näis mulle ka veider. Need olid hirmude vähendamise harjutused. Näiteks kui inimene kardab, et tal on maovähk, soovitati tal mõelda, et tal on tegelikult pimesoolepõletik -> toidumürgitus -> seedehäired viletsast toidust -> külmetushaigus.
Kuidas see veel kasulik on? Targem oleks arsti juures ära käia ja kui arsti kinnitus ei aita, siis ei aita sellise hirmu vastu miski.
Või siis, kui abikaasa jätab su teise naise pärast maha, tuleb oma reaktsiooni järk-järgult vähendada sellise tundeni, nagu oleks abikaasal kunagi ammu olnud armuke.
See on küll väga veider... Tegelikkus jääb ju samaks... võibolla ma lihtsalt ei saanud sellest aru.

Heade kavatsustega ja armsasti kirjutatud raamat, kuid kas keegi viitsib endaga nii palju tööd teha? Vähemalt nädal iga punkti peale... ja kui iga päev ei viitsi, siis on areng aeglasem ja kokku tuleb aasta, ja kui pikem vahe sisse jääb, siis... hakka aga jälle otsast peale. Hmnjah.

Miks ma ei vaata

Püüdsin eile telekast vaadata põnevusfilmi "Hüppaja".

Veendusin taas kord, et ma ei saa otse telekast filme vaadata - põnevus kuhjub liiga ebameeldivalt.
Siis panen vahepeal mõnele muule kanalile või käin toast ära. DVD saab panna pausile või kaader-kaadri haaval aegluubis jooksma...
Mõnikord on lõpp nii põnev, et ma muudkui klõpsin mujale ja jõuan alles lõputiitriteks tagasi - täiesti mõttetu! :-)
Seekord nägin lõpu ära - oli päris ilus, lumine ja rahulik. Poiss ja tüdruk jäid ikka kokku ja ellu ja puha... Ilus tüdruk!, ja poiss oli nunnu oma tumehalli mantlikesega.
Aga kuidas Hüppaja sõber filmist kadus - ju sai surma - seda ma küll ei näinud.

Nii et - ma ei saagi nende filmide kohta, mida ma telekast vaatan, öelda, et olen neid näinud :P
Parem ma siis ei vaatagi.

*
Aga eile nägin veel midagi 'meelierutavat': fotot ameeriklannast, kellel ei paistnud miniseeliku serva alt välja mitte pepu - seda on palju nähtud - vaid rippuv kõht. Kujutate ette: kõht ripub seeliku ääre alt välja??? Uhh, ma ei saa seda pilti peast.

*
Lõpetuseks (üks seosetu) tsitaat JONI MITCELLilt:
"Chase away the demons and they will take the angels with them."

Esmaspäev, 8. november 2010

Ei taha blogtreesse!!!

Olen juba mitu kuud mõelnud, et peaksin vist tegema postituse, kus ma tänan oma vanu ja uusi lugejaid 'tähelepanu' eest, ja annan uutele teada, et ma küll tean sellist lehekülge nagu Blogtree (ja minu eelmine blogi rippus ka seal üleval!), kuid oma uut blogi ma Blogtreesse panna ei taha.

Mulle meeldib mõelda, et siin on kuidagi intiimsem ja kodusem, kui siin käivad vaid mu vanad sõbrad-lugejad ja nende lehekülgedelt nende sõbrad-lugejad. Ma ei taha jõuda võimalikult paljudeni. Eriti ebamugav on pildiga postituste puhul - kuidagi paha oli iga kord, kui mu nägu seal üleval rippus. Mäletan, et ükskord veel lehekülg jukerdas ka ja näitas pool päeva sama pilti - ja juhtumisi oli minu näopilt sel päeval kõige ees. Küll oli ebamugav!

Niisiis kirjutasin aadressil blog(at)tr.ee, et mu blogi jälle maha võetaks.
Pole hullu, et see korraks sinna üles sai, aga - ma nüüd hakkan aeg-ajalt üle kordama, et ma tõesti ei taha 'laiemalt levida'.

Do I look like a jew to you?


Mehe sõber käis Iisraelis ja tõi talle meeneks juutide pigimütsi.
Minu meelest nii lahe, et selline asi meil nüüd kodus on, aga Meest ei huvita ükski ese, mida kasutada ei saa.
Ja meil polegi kodus sellist kohta/kappi/kasti, kuhu panna lahedad asjad, mida me ei kasuta. Peaks vist ikkagi kujundama sellise kapikese - müts on liiga lahe, et alles mitte jätta :)

Kas ma ei näe mitte 'üsna juut' välja? :-D

Kuigi jah, pigimüts on religioossete meessoost juutide peakate, nii et juute küllap kurvastaks selle foto nägemine... :-(

Pühapäev, 7. november 2010

Karistus

Emme ja Väike Tüdruk mängivad voodis mudamaadlust.
Võidab Emme.
"Hähhähääää - äpu!" narrib Emme.
Väike Tüdruk: "Näpuga näidata on ebaviisakas. Rääkimata sellest, et see on labane. Tänasest päevast alates hakkan ma sind sinatama."
:-D

*

Koduse ülesande jaoks oli lapsele vaja osta telekava - see on asi, mida meie peres ei kasutata. Mina telekat praktiliselt ei vaata, Mees vaatab oma kava Internetist ja Väike Tüdruk vaatab paari saadet, millede vahel olevatest reklaamidest ta näeb, kui veel midagi põnevat tulemas on.

Nüüd siis ostsime telekava. Seal oli sees horoskoop ja uudised ja mööblireklaam...

Emme vaatab klaasist lauda, millel on veel alumine riiul ka, ja imestab: "Oo, nii kena laud ja vähem kui tuhat krooni!"
Väike Tüdruk: "See on vist väga õrn..."
"Jaa!" õhkab Emme.
"Siis see ei kannata ju sinu jäetud tolmukorda," narrib Väike Tüdruk.

*

Väikesele Tüdrukule meeldib pildistada.
Tuleb tunnistada, et Emme kustutab salaja üsna palju tema tehtud pilte ära, kartes arvutit üle koormata.

Väikese Tüdruku tänane autoportree, millel all paremas nurgas võib näha ka lapse selja taga muremõtetesse vajunud Emmet endale salli ümber kaela keeramas.


Oh... lapsel on minu venna hämmastavad juuksed - paksud, säravpruunid, laines - kuid täitsa Issi nägu... Issi nägu tütred pidid õnnelikud olema... Looooooodameeee!

*

Tegime üle pika aja mikrouunis kuuma saia juustu ja vorstiga.
Juust sai kogemata pealmiseks ja vorst jäi pooleks lõikamata, mistõttu tulemus sai selline :-D

Ikka veel elus

Kuidagi vaikeluks kisub :)

Olen repeat mode peal.
Kolm nädalat järjest olen kuulanud ühtesedasama CD-plaati (TÜ naiskoor laulab).
Kolm nädalat olen lugenud Robert Frosti luuletusi.
Kolm nädalat pole tilkagi alkoholi tarvitanud - see on veider, tavaliselt alkohol 'lihtsalt ilmub' kas õllena lõunasöögi kõrvale või siidrina õhtuoote-vahepalaks või kokteilina õhtul voodisse.

Väike Tüdruk käis eile ühel sünnipäeval.
Tema telefon on augusti lõpust saadik välja lülitatud olnud (ta ei taha, et vanaema helistaks) ja nüüd panime selle laadima, et kui keegi ta peol limonaadiga üle valab juhtumisi, siis saaks mulle teada anda, et ma talle kuivade riietega järele tuleksin.

Vahepeal oli saabunud 4 sõnumit.
Keegi mees kirjutas kellelegi naisele, et too oli talle kohutavalt haiget teinud öeldes, et tal polegi sõpru, kuigi ta ise nägi selle mehe sünnipäeval, kui palju inimesi ilma kutsumata kohale tuli. Mees ütles, et naine tegi talle tahtlikult haiget ja ta ei tea, kuidas naine saaks seda heastada.

Paraku ei saanud see naine seda sõnumit kätte.

Kuna tolle naise eesnimi erines minu eesnimest vaid kahe tähe võrra, tundsin sõnumeid lugedes suurt ärevust - nagu olekski minuga pahandatud.

Väike tüdruk valis ise lilled (violetne suureõieline roos) ja kingitused (roosade ja lillade 'kalliskividega' kaelakee, roosade tillukeste 'kalliskividega' kõrvarõngad ja Littlest Pet Shop'i pastapliiats). Koos kauni kinkekoti ja kaardiga sai sellest üks kena kingitus, ning mul oli suur rõõm kuulda sünnipäevalapse kilkamist kingi üle juba siis, kui ma uksest välja läksin, ning Väike Tüdruk ütles, et sünnipäevalaps kuulutas tema toreda kingituse olemust ka teistele Küla-Liisidele :)

Täiesti vapustav!
Sest mina ei oska üldse kingitusi teha.
Absoluutselt, noh.
Ma oma peaga kingiks lastele ka lihtsalt raha.
Ja Väike Tüdruk oskab nii hästi kinke valida, ja talle meeldib see ka :)
Niiiiiii tore! :)

Kolmapäev, 3. november 2010

INGVAR AMBJORNSEN "Öö vastu sünget homset"

LR 2007 / 33 - 34

Kuus novelli norra kirjanikult. Tegelasteks eranditult veidrikud, kuid väga usutavad ja ehedad sellid. Jutustamislaad on hoogne - lausa uskumatu, et sellise krapsu esituslaadiga on ikkagi võimalik hästi edasi anda hirmu ja tühjusetunnet. Suurepärane raamat!

* Edwardil oli kõhus jälle see imelik tunne. Tunne, et miski rebeneb ta ümber. Ta oli raskeid ringe teinud, ta oli kaotanud ja kaotanud, aga samuti võitnud, sest oli õigel ajal jooksu katkestanud. Nüüd vaatas ta imestusega seda ülikonnas kuju, kes läks tema enda majja, ja imestas, kas mitte temast enesest pole saanud inimpelgur. Ei. Temast polnud inimpelgur saanud. Aga argipäevadest Mariaga piisas talle küll. Ta oli nii paljude asjadega tegelnud, nüüd proovis ta järele, kuidas on elu vaikuses.
Mmm. Väga tuttavad tunded ja mõtted...

* Teda haaras kummaline meeleliigutus, pisarad tulid silma, ja ta kuivatas need kampsunivarrukaga. Seda juhtus temaga tihti, pärast seda kui ta siia tuli ja temast talunikust kalamees sai. Alguses arvas ta, et närvikiud on muutunud tundlikuks, kui ta nende peal peaaegu veerandsada aastat rock & rolli oli mänginud. Siis jõudis aga arusaamisele, et pigem vastupidi, närvid on maha rahunenud. Teda liigutasid väikesed asjad. Kõik see, millele ta varem kunagi polnud tähelepanu pööranud. Teda liigutas pisarateni köögist imbuv kohvilõhn. Tule praksumine vanas puudega köetavas ahjus. Praegu - võõra käe nägemine soolast parkunud akna taga.
Hoo-hoo, mulle tuleb ka tobedatest, näiliselt neutraalsetest pisiasjadest nutt kurku. Arvasin, et see on sellepärast nii, et ma olen idioot, aga võibolla tõesti on mu "närvid lihtsalt maha rahunenud" :-)
Milline rõõm!!! :-)

Esmaspäev, 1. november 2010

MANFRED KYBER "Pooles mastis"

LR 2007 / 31-32

Manfred Kyber (- kas pole kummaline perekonnanimi!) elas aastatel 1880 kuni 1933 ja teda peetakse maailmas kõige tuntumaks balti kirjanikuks.

Autoritutvustuses jõutakse pea igas lõigus selleni, kui õrnahingeline ja tundlik ta nooruses oli, nagu lilleke... Tema lugude kangelased on samuti väga tundelised ja teistele mõistetamatult sügava sisuga inimesed, kes kangesti kannatavad..., sageli on tegemist mõisapreilidega. Üsna kummaline on midagi nii romantilist lugeda tänasel päeval :-)... alguses tahaks silmi pööritada, et mis lendlemine ja tundlemine see nüüd on, süda läheb pahaks!... Kuid ennast leplikumaks ja mõistvamaks kruttides on täiesti võimalik neid lugusid ka nautida, usun. Kuid August Gailit meeldib mulle ikkagi tuhat korda rohkem.

Iseloomulikke katkendeid:

* Erik Eriksen oma järsu, impulsiivse loomuga vihkas tädi Eulaliet küll hingepõhjani ja nimetas teda lapsena küll lohemaoks ning hiljem, täiskasvanuna, "pärilikuks veaks" ning soovis talle igatahes ja alati võimalikult peatset ja mitte päris valutut ärakutsumist esivanemate juurde. Preili Eva vangutas siis oma ilusat heledat pead ja naeris - see oli tasane, leebe naer, mis kõlas nii, nagu tahtnuks ta kõike leevendada ja lepitada, naer, mis on omane kõigile neile inimestele, kes on palju õppinud ja teavad palju sellistki, mida ei saa õppida.

* Proua Herborg naeratas. See oli iselaadne uuriv naeratus, mis on omane üksnes naistele, kes on väga suursugused ja väga intelligentsed ja kes on väga, väga palju läbi elanud. Naeratus, mille kohta ei ole teada, kas selles on rohkem headust või tarkust ja valgustatust, ning mida näeb väga harva ning üksnes naiste juures.

Huvitav mõte abielu ja lapsesaamise (lapsevanemaks olemise) kohta:
* Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.

Veel jäi meelde huvitav mõtteavaldus kellegi kohta: Ta oli liiga rumal, et olla hea. (See pole arvatavasti täpne tsitaat.) Ma täitsa kujutan sellist inimest ette!...

Pumpkins

Mul käisid eile esimest korda Halloweeni-nõiad.

Kuna Mees oli mingil tournament'il, arvasin ma, et ukse taga on tema. Tõmbasin kampsi spordimaikale peale ja jooksin palja nabaga uksele. Krapsasin aga ukse lahti ja seal taga oli 3 murjanit. Ahhetasin üllatusest ja ütlesin siis: "Kullakesed, mul pole teile tõesti midagi pakkuda!" Nemad uudistasid mind pool sekundit ja hakkasid sellest hoolimata mingi paberi pealt 'nõiakeelset' laulu laulma. Vaatasin seda suu ammuli. Kahe esimese tüdruku tagant vaatas mind mustaks värvitud näoga poiss samamoodi suu ammuli vastu. Kui tüdrukud olid oma laulukese lõpetanud, vaatasid nad mulle suurte silmadega otsa. Laulu ajal oli mulle meenunud, et mul on kaks väikest kõrremahla ja õuna. Tõin siis need kolm, kui ukse tagant vupsas välja veel üks poiss. Tõin ka talle õuna ja lehvitasin.

Siis helistasin Mehele ja pahandasin, miks ta läks kodust ära ilma hoiatamata, et täna on Mardipäev - ta ju teab, et mina lehti ei loe, telekat ei vaata, Interneti uudistekülgi ka ei külasta... Mees ütles, et pole Mardipäeva... ilmselt olid Halloweeni-tähistajad... Oo, jaa!
Veel üks pidu!
Mees ütles ka, et kui midagi pole, võib ju raha anda. Oh, muidugi võib - kuidas ma selle unustasin? Ma tõesti mõtlesin, kui nad laulma hakkasid, et mul pole absoluutselt mitte midagi kodus peale poole paki maasikaga hommikukrõbuskeid...

Kahjuks oli Väike Tüdruk vannis ja ei näinudki neid väikseid murjaneid, kes olid umbes-täpselt tema vanused :) Tõesti kahju, tal oleks põnev olnud...