kolmapäev, 30. november 2011

Need piinavalt tüütud kohustused...

Ilmselt olen ma keskmisest järeleandlikum ema.
Väike Tüdruk ei oska nii mõndagi, mida ta ea poolest osata võiks - sest ta ei taha seda õppida ja mina teen ainult ettepanekuid ja jagan soovitusi, aga sundida mulle ei meeldi - sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :)
Mulle tundub, et kui laps peab tegema asju, mis talle ei meeldi, siis peagi tundub talle, et ta peab elama elu, mis talle ei meeldi - kes seda tahaks?
On täiesti võimalik, et kõik need lapsed, kes oma trennide üle praegu kräunuvad ja Väikese Tüdruku vabadust kadestavad, on suurena õnnelikud, et neid sunniti trennides käima, aga ma tean kindlalt seda, et Väike Tüdruk leiab koolipäevad juba iseenesest piisavalt kurnavad olevat ja ei taha mitte mingisse trenni minna.

Ja ma ei muretse.
Seda enam, et asjad muutuvad, alati.
Näiteks eelmisel talvel ei lubanud Väike Tüdruk oma tuba õhutada - - - sest kaks suve varem oli palju sääski olnud, mis teda magada ei lasknud, irw...
Jutt sellest, et hilissügisel, talvel ja varakevadel pole mingeid sääski, ei aidanud absoluutselt.
Noh, ma siis tuulutasin salaja, kui ta koolis oli, aga tegelikult oleks ööseks tulnud ikka aken irvakile jätta. Kui ma seda paar korda püüdsin teha, oli Väike Tüdruk äärmiselt solvunud :p
Aga sel sügisel ei ole ma talle isegi meelde tuletama pidanud - ta leiab ise, et toas on umbne õhk ja hoiab akent veidi aega lahti.
Ja nii on olnud päris mitme asjaga.

Ja täna lugesin Daily Mailist, et mitte ainult liigne karmus, ähvardamine ja karistamine ei tee lapsest kaaki, kes kakleb, poppi teeb, valetab ja varastab, vaid nii võivad mõjuda ka kodused majapidamistööd, mis tunduvad lapsele liiga rasked. (Artiklis on selliste 'negatiivsete' majapidamistööde juures öeldud "mis on liiga rasked või ohtlikud" - ma ei kujuta ette, milline majapidamistöö võiks lapsele ohtlik tunduda, aga olgu pealegi... - no võibolla aknapesu kõrgemal kui 1. korrus...).
No vaat - mina usun seda täiega. Kui ikka pead tegema asju, mida vihkad, siis vihkad päeva ja ema ja elu ja teisi lapsi... tülitsemine on siis ok, sest maailm tundub nagunii omadega sealsamuses olevat - tundub, et rõõmurullid lihtsalt ei tea elust midagi, tegelik elu - see on üks häda ja viletsus teise otsas. Ma pean väga loomulikuks, et laps, kes käib käsu peale trennides, hoiab väsinuna vendi-õdesid ja teeb majapidamistöid, mis talle huvi ei paku, tunneb et tema elu on talt röövitud ja muidugi teeb see tigedaks.

Aga võibolla see ka pole nii ja ma 'ärahellitan' oma numpsikut lihtsalt selle pärast, et oleksin tahtnud, et mind oleks omal ajal niimoodi ära kuulatud ja poputatud :D... ja võibolla teen talle ainult kahju, AGA - vähemalt olen talitanud oma südame/kõhutunde järgi ja see on ikkagi lõpuks kõige tähtsam.

Pilt izismile.com

PS, ma igaks juhuks täpsustan, et sellega ei taha ma sugugi öelda, et lapsi ei tuleks trennidesse panna, sest nad nad nagunii ei taha - oh, kaugeltki mitte!, mõnigi laps on mingi ala entusiast ja väsib sellest harva ja lühikeseks ajaks või isegi üldse mitte - ma lihtsalt ... ikka endast räägin ja ennast vabandan välja, et ma siin sellist 'siidikäpakest' kasvatan :D

teisipäev, 29. november 2011

Ei kadesta...

Mul pole küll kavas neid FMyLife'i lugusid siia tõlkima jääda, aga üks veel, mida just lugesin:

28. november 2011. a., 9:51:40 nirvana_mama157
Täna küsis mu mees minult: "Miks sa mind armastad?"
Järgmised viis minutit veetsin oma hinge tema ette välja valades.
Kui ma siis temalt sedasama küsisin, vaatas ta mulle otse silma-auku ja vastas: "Ma ei armastagi."

/Today, my husband asked me, "Why do you love me?" I spent the next five minutes spilling my heart and soul out to him. After I'd asked the same question, he looked me straight in the eye and said, "I don't." FML/

((Võib vist tõlkida ka nii "Mida sa minus armastad?" - "Ei midagi." - - - kõlab nipsakamalt :p))

Brrrrrr... Mul pole tõesti õrna aimugi, mida ma teeksin, kui see minuga juhtuks...
Istuksin vist kolm päeva sama koha peal, silmakesed imestusest punnis ja suu jahmatusest ammuli...
Ja siis... oeh! :/
Passiiv-agressiivsed ettevõtmised (siin: mees tahab ju lihtsalt lahku minna!) ei sobi meesterahvale, minu meelest.
Ega see naisterahvagi puhul kena ole, aga mehe puhul mõjub kuidagi eriti alatult...
Loe ja nuta, ma ütlen...

*

Pilt: izismile.com

Öine külaline

Tõtt-öelda tekkis mul sel aastal täielik segadus sellega, millal need päkapikud käima peaksid hakkama. Mõtlesin rahulikult 1. detsembri peale, aga pühapäeva õhtul, pärast advendiküünla süütamisel osalemist torkas äkki pähe, et äkki oleks sel hommikul midagi juba sussi sees olema pidanud. Et äkki esmaspäeval tulevad lapsed kooli ja kõigil on olnud tore sussiüllatusega hommik, ainult Väikesel Tüdrukul mitte - kuigi ta pole sugugi paha tüdruk olnud. Sibasin siis järgmisel päeval poodi ja ostsin ka natuke päkapikunänni:



Komme hoian vanas kingakarbis.



Poetasin ennast siis täna öösel pool kaksteist Väikese Tüdruku tuppa, aga sel ajal, kui mina pimedas tema voodist mööda hiilisin, ärkas ta üles ja kukkus hingeldades karjuma: "Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!??"

Uhh, appike!
Püüdsin teda rahustada, ütlesin muudkui: "Anna andeks, anna andeks, anna andeks - ma olen päkapikk..."

See oli nii jube meile mõlemale... O_o

Ma ei tea, kas ma täna õhtul julgengi seda uuesti teha või jätan mandariinid ja paar kommi talle ukse taha kausikesse... siis ta peab muidugi voodist ja toast välja ronima, et neid kätte saada. Huhh, what a drama!

esmaspäev, 28. november 2011

Väike valgustaja

Eile küsis Väike Tüdruk minult, kui paljud inimesed Eestis aastas enesetapu teevad.
Ma pakkusin, et 5000.
Aga Väikese Tüdruku jahmatust nähes otsisin guugli välja ja leidsin vikipeediast, et siiski tubli 10 korda väiksem on see arv.

Noh, täna küsis ta minult üle, kas see arv (u 500) on ikka õige, sest tema klassiõed ei suutnud seda uskuda :D

Ma pole päris kindel, kui tänulikud tema klassikaaslaste vanemad on selliste teemade tõstatamise üle, klõnks! :/




Pildid izismile'st.

Üllatus

Täna üllatas Väikest Tüdrukut tema lemmik-klassivend, kes kinkis talle heast peast käevõru.
Poiss ütles, et nägi seda 2 euroga müügil ja mõtles kohe *Väikesele Tüdrukule*.
Nuh, käevõru näeb välja nagu sellised asjad, mida mõne kataloogi kaubapakiga tasuta kaasa pannakse (*st ma tegelikult loodan, et poiss ei ostnud seda*), aga seda ma Väikesele Tüdrukule ei ütle - tema on nii liigutatud oma lemmiku tähelepanust :P
Ja muidu kenake käevõru on ju :)
Oh neid lapsi küll...

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und...
:p





Inimesed mujal

Lehel FuckMyLife kirjeldavad inimesed (peamiselt ameeriklased) oma valusaid ja tobedaid päevasündmusi.
Ma ei kujuta ette selliseid inimesi, aga ilmselt on nad olemas...

15. november

whoopsboutthecap:
Täna nimetas ema mind hulluks ja ütles, et tahaks mu vaimuhaiglasse panna. Enne seda tagus ta mind kingaga. Miks? Kuna ma unustasin hambapastatuubile korgi peale panna.

SetoAyumi:
Tegin parasjagu süüa, kui sisse astus mu naaber. Ta küsis mult juustu. Andsin talle suure viilaka ja vabandasin, et mul on ainult cheddarit. Ta sai vihaseks, keeldus juustuviilust ja marssis mu külmkappi revideerima. Kui ta nägi, et mul polegi seal juustuvalikut, hakkas ta minu peale karjuma.


16. november

halloweed:
Today, I was having sex with my boyfriend when he suddenly pulls out and says, "Pull my penis." So I pulled his penis and he farted. Then he started doing it again.

Ledon:
Ma palusin kenasti oma hullumeelselt käituval kaasüürnikul välja kolida. Vastuseks toppis ta kõik korteri äravoolutorud hakkliha täis.


17. november

pissed:
Täna tunnistas mu ema üles, et tegelikult mind siiski võeti kaks aastat tagasi vastu medkooli, kuhu pääsemisest olin unistanud; ta oli lihtsalt vastuvõtuteatise ära visanud, kuna ta ei tahtnud, et ma ära koliksin.


18. november

anothernametaken:
Olin tööl McDonald’si drive-through luugis ning ulatasin vanale mehele tema vaniljejäätisekokteili. Tema tõmbas sellel kaane pealt, röögatas „Tuld!“ ja viskas selle luugist tagasi sisse. Seejärel sõitis ta kiiresti minema. Mina aga olin kaetud vaniljejäätisega.

Anonymous:
Mu praeguseks hetkeks eks-peika kutsus mind külla, et pidada maha üks oluline kõnelus. Kõneluse sisuks oli tema soov, et me seksiksime nüüdsest millal iganes ta selleks vajadust tunneb; ja veel – ta nõudis, et hakkaksin kasutama rasestumisvastaseid pille, kuna see, et tema peab kondoomi kasutama on „seksistlik ja alandav“.


19. november

arthur:
Täna helistas mu ülemus ja küsis, miks ma tööl pole. Olin parasjagu personaliruumis. Uksest sisse tulles olin teda teretanud.

Anonymous:
Täna langes maha selle aasta esimene lumi. Mu abikaasa tähistas seda nii, et külvas mu üle lumepallirahega sel ajal, kui mina wc-potil istusin.

John:
Täna pidasin maha pika ja komplitseeritud kõneluse oma tüdrukuga. Tuleb välja, et kuna tema pole usklik, ei pea ta kellelegi jõulukinke tegema – sellegipoolest eeldab ta, et temale kingitusi tehakse. Lõpuks ta teataski, mida minult kingiks tahab.


22. november

lostwife:
Ma kaotasin töö selle tõttu, et võtsin ülemustega kooskõlastamata puhkust.
Tegelikult oli asi nii, et ma just abiellusin ning taotlesin abiellumise ja mesinädalate ajaks puhkust juba mitu kuud tagasi, ning see luba mulle tookord anti. Nad unustasid selle ära ja vihastusid, et ma seda neile meelde ei tuletanud. Tegelikult tuletasin küll – just päev enne lahkumist.

laststand11:
Mu ema teatas mulle sellesama lausega, milles ta mulle häid tänupühi soovis, et nad olid mu auto maha müünud.


23. november

cheated:
Saabusin tagasi nädalalõpureisilt ja sattusin oma tüdruksõbrale peale, kui ta mind teise mehega pettis. Ta puhkes nutma ja hakkas vabandama. Tema sõnad olid: „Anna andeks! Ma arvasin, et sa tuled tagasi alles homme.“


24. november

JWhite:
Täna leidis mu purjus isa, et suurepärane võimalus õu mahalangenud lehtedest puhtaks saada on valada nende peale bensiini ja süüdata kogu meie eesaed põlema.

Justforlolz:
Täna olin tööl kohalikus supermarketis. Klient viskas mind kalkuniga, kuna „meil peaks suuremaid olema“.


25. november

crimsoncon:
Mu koer peaaegu suri, kuna ema söötis talle šokolaadi. Kui ta sai teada, et koread ei tohi šokolaadi süüa, pani ta mu pikema jututa koduaresti, kuna ma polnud seda talle rääkinud.


26. november

Anonymous:
Täna ootasin ülikooli juures, et ema mu auto peale võtaks ja oodates võtsin välja oma telefoni ning teesklesin, et räägin kellegagi. Poleks arvanud, et inimestel on siingi kombeks näpuga näidata ja naeda hirnuda, kuid tuleb välja, et seda nad just teevad, kui su ema ligi sõites hüüab: „Lõpeta see teesklemine, et räägid kellegagi telefonis.“

meeeeeee:
Täna sattusin peale, kui mu peika kassi liivakasti pissis. Mõistagi olen mina see, kelle ülesandeks on kassi liivakasti koristada.



Pildike izismile.com'ist. Ullud inimesed :)

pühapäev, 27. november 2011

Advendiküünla süütamine

Täna käisime Väikese Tüdrukuga Raekoja platsil esimest advendiküünalt süütamas.
Õieti, meie ei süüdanud midagi: tema laulis ja mina olin kaasas. Kes päriselt süütas (kas mingi kiriku õpetaja äkki), seda mina ei märganudki, kuna olen rahvarohketes kohtades pea alati pooleldi välja lülitatud ja märkan ja mäletan täiesti suvalisi killukesi, mitte olulist.

Kuna laulsid paljude koolide mudilaskoorid, oli juba ainuüksi peresid väga palju.
Tegin selle pildi, aga kui pilt sai valmis, oli Väike Tüdruk juba 'punamütsikeste' hulka kadunud...



Ma kunagi ei trügi ja kipun atakki saama, kui mind järjekindlalt nügitakse, nii et lähemale kui see ma lauljatele ei pääsenud ja Väikese Tüdruku kaotasin ma silmist juba eelmist pilti tehes - ka selle pildi peal teda pole :D



Aga vähemalt kuusk oli näha:



Pildid on telefoniga tehtud, nii et kvaliteet on niru.

Olen väga rõõmus, et lõpuks ometi ei kartnud Väike Tüdruk, et kui ma teda kohe üles ei leia, siis tüdinen ja kõnnin üksi koju. Pärast esinemist tuiskas ta mõnda aega platsil ringi, ronis siis raekoja trepile valguse kätte ja ootas seal, kuni ma ta üles leidsin - ja oli kogu selle aja täiesti rahulik, kuigi ta oli vist küll üks viimaseid lapsi, kes oma saatja kätte sai. Mina jõudsin küll pabistama hakata, aga mitte selle üle, kas ma ta üles leian, vaid ma kartsin, et ta juba ahastab kusagil suure hirmu käes. Olen tõesti rahul, et talle on lõpuks kohale jõudnud, et ei loe, kui kaua ma teda otsima pean - ilma temata ma ära ei lähe...


Hoolimata oma õudusest tihelioleku ees - meeldis mulle see käik...
Eks me võtsime natuke suuremalt ette ka - kõigepealt käisime McDonaldsis söömas ja siis Kaubamajas vaatamas, kas Monster High nukutüdrukud on müügil (Väike Tüdruk tahab omale jõuluks Frankie Steini). Aega parajaks tehes käisime ka filmipoes ja nägime toredaid Jaapani animefilme, mida kangesti osta tahaks..., meil mõned on "Hauli liikuv kindlus", "Vaimudest viidud", "Kassi tänu" ja võibolla veel midagi... need on nii lahedad!

laupäev, 26. november 2011

Andeks, kas teil on veel ruumi?

Ei, kõik on täis...
















*
Pildid: Daily Mail (esimene pilt) ja izismile.com

Jäigi poolikuks...

Jõuluaeg on ukse ees ja meie tegime eile juba piparkooke. Mõtlesin esimest korda elus ka glasuuri teha proovida - tuhksuhkrut ostsin, aga sidrun jäi ostmata...
No pole hullu, arvata on, et teeme piparkooke nüüd igal nädalavahetusel, kuni uue aastani.

Tegin ka karussellküpsiseid, kuid pildistada jõudsin vaid enne ahju minekut...



Nende küpsistega oli nagu muffinitegagi - kuni nad veel veidi soojad oli, leidis Väike Tüdruk, et need ei maitse talle ja rohkem pole neid mõtet teha. Aga kui ära jahtusid, siis korjas kohe pooled endale eraldi kaussi, et ööloomast issi neid öö jooksul ära ei kõbistaks :p

Alumisel pildil on Väikese Tüdruku näpu vahel voolitud piparkoogid: kassipea, päkapikumüts, lind, kala ja nahkhiir - viimane on tegelikult kahe vormi vahele jäänud riba...



Aga täna viib Mees piiga sünnipäevapeole ja mina saan 3-4 tundi üksi kodus olla.
Eks ma koristan ja istun vannis selle aja :)

Homme aga lubasin ise Väikese Tüdrukuga kaasa minna - nad laulavad Raekoja platsil oma kooli mudilaskooriga 6 laulu - 1. advendi puhul.
Armas, ma arvan :)

reede, 25. november 2011

2 tsitaati Richard Fishilt (sarjast Ally McBeal)

*
Like they say - everybody wakes up one day, looks in the mirror and wonders: "How did I get here?"
It doesn't have to be that way.
There's no rule that says we have to wake up.

*
Let me tell you something about women, Mark. Don't talk to them. They'll talk back. Women should be obscene, and not heard. Fishism.

*
Pilt izismile.com'ist :)

neljapäev, 24. november 2011

Vanadus

Mõni ilus, huvitav või naljakas pilt vanadusest.
Allikas: izismile.com













Life will break you



Oh, wow, vaatasin täna üle umbes aasta blogisse Allure-Allure ja esimese sissekandena oli seal selline kaunis tsitaat Louise Erdrich'ilt:

“Life will break you. Nobody can protect you from that, and living alone won’t either, for solitude will also break you with its yearning. You have to love. You have to feel. It is the reason you are here on earth. You are here to risk your heart. You are here to be swallowed up. And when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt, or death brushes near, let yourself sit by an apple tree and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness. Tell yourself you tasted as many as you could.”

*



Eelmises postituses ma mainisin, et üks asi, mida idamaised õpetused rõhutavad, on elujanust vabanemine, ja et mina seda selles elus õppima ei pea, sest tundub, et ma juba sündisin ilma erilise elujanuta. Teine selline väidetavalt väärt asi, mis mul tuleb üpris kergelt, on võrdne suhtumine inimestesse. Ma ei hakka oma sõprade või sugulastega ilusamini käituma kui võõrastega, või vastupidi. Me kõik oleme inimesed, kõik soovime olla õnnelikud ja et meid kenasti koheldaks. Seega kohtlen inimesi alati kenasti, kui nad mind just juba ettevaatlikuks teinud või välja vihastanud pole. Ka pole ma konfliktne inimene - kui mu vestluskaaslane ärritub, muutun mina väliselt just rahulikumaks ja mõistlikumaks. Juhtub aga, et pikema pingeseisu peale läheb mulgi katus lendu :D

Mõnikord juhtub, et inimene on pahas tujus ja nähvab mullegi üht koma teist, mina aga reageerin viisakuse ja mõningase reservatsiooniga, ehk ei võta tuld. Ja mõnikord olen ma selle peale mõni aeg hiljem kiita saanud, et olen suurepärase enesevalitsemisega. Aga miks see on nii? Sest ma ei taha, ei suuda tülitseda, mul hakkab liiga halb. Ma tunnen oma kätes ja kõhus, kuidas vihastumine mind sööb - see on see, mille pärast ma ei haara kinni sõnelemise võimalusest. Aga teised inimesed näevad seda mõnikord nii, et *karikate emand* ju kannatab kõik ära, tema peal võib rahus end välja elada. Tänan väga, nii see pole. Kui mulle hakkab tunduma, et mind kuritarvitatakse, siis loobun ilma kahetsuseta ka pikaajalisest suhtest.

Ja ei loe, kui ma saan järjekordsed vabandused stiilis - anna andeks, sina pole süüdi, ise olen loll, vihkan ennast. Pole vaja vihata ennast, aga teise inimese ellu väävlit valada ka ei maksa. Samas ma näen, kuidas paljude inimeste jaoks on normaalne, et tülitsetakse ja lepitakse, peaasi on üksteist nö armastada. Mina sellest osa saada ei oska. Kui mul tekivad mingi inimesega suheldes värinad ja südamekloppimine, siis ma ei suhtle temaga enam, ükskõik kui väga ma ka usun sellesse, et ta kahetseb ja teab ise, et läks liiale. Mulle tundub, et inimesed on emotsionaalselt üksteisest kuidagi sõltuvad, et selliste asjadega lepitakse. Ja mina seda siis ilmselt pole. Kusjuures andeks andmine on mulle väga lihtne... vist sellepärast, et ma ei seostagi neid jamasid endaga :D See on nagu ma annaks teisele inimesele tema eluprobleemid andeks :D - plaks ja valmis! Oleks tobe olla kellegi peale kuri, kuna tal on raske elu ja juhtmed sassis, aga --- ma ei pea seda oma ellu võtma.
Või pean?
Mis oleks selle põhjus?
Et me kohtusime?
--- Mõnikord olen küll ka nii mõelnud..., aga ma ei usu, et see on õige.



Ka on mul elu jooksul mitme inimesega suhtlemine 'pahaks läinud' selle tõttu, et nemad kiinduvad suhtlemise käigus üha rohkem, aga mina jään enam vähem samale levelile, mis alguses. Tore on juttu puhuda, aga kui ma teaks, et see oleks meil viimane kord, siis poleks mul sellest midagi - oli tore!, ei muud, ma ei vaja inimesi niimoodi... Ja on neid, kes seda taibates kuidagi haavuvad ja hakkavadki imelikult käituma, et endale tõestada, et ma ikka hoolin neist - muidu ma ju ei neelaks seda kõike alla.
Paraku, nagu selgub alati liiga ootamatult, - ma tõesti ei neelagi kõike alla.
Ja sõbrukesed on siis alati nördinud, sest nende arvates ma olen juba tõestanud, et mulle võib kõike öelda ja ma jään ikka mõistlikuks, lahendust otsivaks ja kaastundlikuks. Nii et kui ma ühel hetkel ütlen, et liiga tihedaks on muutunud see käkkimine ja vabandamine ja ma ei saa seda oma ellu rohkem võtta, paneme selle uksekese nüüd kinni, bai!, siis nad ei suuda seda uskuda.

Naljakas on veel see, et kui suhte imelikuks kiskudes hakkavad inimesed tavaliselt mõtlema, kas nad tegid midagi valesti, siis mina olen neis asjus nii enesekindel, et ma mõtlen: Mina pole midagi õelat öelnud, pole midagi kurja mõelnud, suure tõenäosusega on probleem teise inimese elus :D ... Üks hiljutine kommentaar viis mind vaatama oma vana raamatupostitust - see oli "Hindamatu pärlikee" - ja kommentaarile vastamise eel lugesin sealsed tsitaadid üle ja leidsin sellise: "Vaimse Rahu seisundis langeb ära andekssaamise vajadus."
Niisiis... on võimalik, et minu rahulikkus suhtlemises pole tingitud ülbusest, vaid hoopis 'vaimsest rahust' ;)

Tõtt-öelda on mul endal ka imelik, et mul ei jää tühja auku ellu, kui mõni inimene saab eemale puksitud ja kuigi ma jään alati mäletama ja mõtlema inimestest, kellega olen palju vestlusi maha pidanud, ei piina mind kellegi mahajätmine enam kuigivõrd. Mind lohutab see, et ma tean, et ma soovin neile head edasi. Lihtsalt - ma ei usu, et minu roll siin elus on olla neile oksekott või ventiil, mille kaudu auru välja lasta. Ma ei taha, et mind selleks ära kasutatakse ja kuritarvitatakse, ja ma arvan, et ka nende hingekesele on parem, kui nad oma 'pahaga' ise tegelevad.
Sama imelik on aga see, et mu lapsikuvõitu alateadvusel on asjast teine arvamus, ja pärast tülisid on mul alati mingid kehalised jamad nagu hingamisraskused, väsimus ja mingi selline värin, mida näha pole... nagu adrenaliinilahvatus veresoontes. Noh, eks see ongi põhjus, miks ma tean, et draama-kuningannad ja -kuningad mu ellu teretulnud pole. Troubled people bring trouble. Jama on aga selles, et üldiselt mulle meeldib toeks olla ja aidata :D, ilmselt tuntakse see see ära ja minu juurde tullakse tuge saama. Ja ma toetan - aga lõpuni iga kord ei suuda. Ja mõnikord ongi see nii, nagu viiksid pimeda lonkava mutikese üle autotee, aga poole tee peal leiad, et see koorem on liiga raske ja jooksed minema, sest pead ju ka enda peale mõtlema :D, aga pimedal lonkaval mutikesel oleks parem olnud jääda valele teepoolele, kui ootamatult üksi keset sõiduteed. Sellepärast ma olengi oma blogis palju kordi rääkinud, et sekkumise ja abistamisega tuleb olla ettevaatlik. Ja sellepärast ma püüangi uued tutvused sinnapaika jättagi, et kui me sõbruneme, siis teine aegamööda taipab, et suhtlen temaga peamiselt tema, mitte enda vajaduse pärast suhtlemise järele - et ma suhtlen, nagu ka elan: sest kunagi sai alustatud ja noh, mis siis ikka -, ja siis teine inimene solvub - see on üpris loomulik ja üpris paratamatu asjade käik.

Teisalt, kuna ma neid inimesi siiski mõistan ja halbadeks ei pea, siis võin vabalt nendega kunagi jälle suhtlema hakata, kuna ma pole üldse pahane vaid ainult väsisin ära, ja nemad võisid ju oma elu vahepeal korda saada. Ma usun inimeste 'uuenemisesse' täielikult. Kindlasti inimesed muutuvad. Ma ise olen väga palju muutunud sellesama üheainsa elu jooksul. Pole päris kindel, kas paremaks, kuid usun, et kuidagi puhtamaks küll. Küllap ka mu keha ükskord lapsikused (ülereageerimise) lõpetab :p - kui mitte selles, siis mõnes teises elus ;)


*
Kõik pildid pärit izismile.com'ist.

kolmapäev, 23. november 2011

SRI SRIMAD A. C. BHAKTIVEDANTA SWAMI PRABHUPADA "Väljapool sündi ja surma"

See on krišnaiitide raamat.
Krišnaiidid on minu arusaamist mööda need hinduistid, kes peavad Krišnat tema kõigis ilmingutes kõige tähtsamaks jumalaks, kes on loonud kõik universumid ja kellele kuulub iga olemasolev aatom ja kvant :p

Tegelikult, see mõte on mulle juhtumisi sümpaatne, et kõik siin maailmas kuulub millelegi suuremale (oh, minu poolest siis kasvõi Krišnale) ja see on ainult illusioon, et me omame midagi mingil ajaperioodil...

Aga üldiselt oli see kentsakas raamat, kuidagi lapselik, nagu "Vahitorn". Kui budism on väga filosoofiline ja loogiline, kus äärmiselt oluliseks peetakse mõistmist, siis krišnaiitluse puhul on oluline 'Krišna jalge ette heitmine', tema õpetuste kuulamine ja teenimine kõiges, mida me teeme ja sööme ja peseme jne...

(Tegelikult meeldib mulle ka mõte iga oma tegevuse sakramendiks tegemisest, nii et... :D... miks seda raamatut nii raske lugeda oli? :D)

Krišna õpetussõnu saab lugeda näiteks raamatust "Bhagavad-gita", kuid selle iidse teksti tõlgendamine on muidugi omaette teadus. Siin raamatus rõhutatakse pidevalt, kui oluline on see jutt ilma analüüsimata ja kahtlemata omaks võtta, sest see on jumala sõna ju. Mis sa loll ikka 'kahtlustad' sealjuures.

Ootamatult palju juttu oli teistel planeetidel elamisest, sh antimateriaalsetest planeetidest ja antimateriaalsetest eluvormidest. Et seal on elu ikka üüratult pikem - üks päev on näiteks 8000 meie aastat. Ja tubli joogi saab krišna-teadvusega ühinedes (kui see nüüd mulle õigesti meelde jäi) neid teisi planeete külastada. Kuid tark mees ei peaks ihaldama ümbersündi ühel neist planeetidest, sest kes sünnib, see sureb, ja ka neil planeetidel jääb olend ükskord vanaks, kannatab ja sureb. Samas tõdeb autor, et igavese elu soovimine on inimese jaoks loomulik, kuna oma surematu hinge poolest me olemegi igavesed. Ja ta rõhutab mitmel pool, et meil pole vaja igatseda pikka elu pooljumalana mõnel paradiisisarnasel planeedil, vaid ümbersündide lõppemist.

Ma olen ikka uudishimutsenud, et kui ma tuleks eluga välja mingist tõeliselt riskantsest olukorrast või haigusest - kas mul siis lõpuks tekiks see '(pika) elu tahe', mille mõttetusest nii hommiku- kui ka õhtumaised filosoofid laialdaselt räägivad? Mul pole seda justkui kunagi olnud. Ei mina taha igavesti või kaua või teisel planeedil edasi elada, uhh! Mulle väga meeldiks olematuks muutuda, ja kui paljud inimesed soovivad endast maailma midagi maha jätta, siis mina unistan võimalusest, et ma haihtun ilma et keegi mind mäletaks..., ... aga kuhu ma nüüd jäingi... :p ah jaa, et kui väga ma siin kaela ka ei sirutaks - nirvaana nagu ei paista veel. Tuleb õppida ka olematust mitte ihaldama. Vaat, see on alles pähkel. Mõista, et elu on kannatus (nagu ütleb esimene budismi üllastest põhitõdedest) ja siiski rahulikult elamisega leppida!

Peris põnev oli aga lugeda, mida ja kuidas krishnaiidid söövad. Et toitu valmistamise ajal ei maitsta, kuna see on ju Krishnale ja tema peab saama esimesena maitsta. Valminud toidust asetatakse osa altarile ning pakutakse seda palvete saatel Krishnale. 10-15 minuti pärast on Krishna sealt võtnud mis tahtis, ning inimesed võivad sööma hakata. Krishnast altarile üle jäänud :) söök jagatakse kõigi sööjate toiduportsu juurde, sest sellel on veel eriti hea energia.

Et toidul oleks hea energia, tuleb seda teha heade mõtetega, puhtalt ja puhastest toiduainetest. Ei tohi süüa liha, kala ega muna. Ei tohi ju süüa neid asju, mida sa jumalale ei pakuks! Ja roiskuvat kanaloodet (muna!) ei paku ju. (Proosit, head munajoomist nüüd, armsad lugejad! :D)
Süüa võib suhkrut, teravilja, juurvilja, puuvilja, pähkleid ja piimaprodukte.

Tegelikult oli kudiagi armas lugeda seda krishnaiitide raamatukest... kuid ma tean, et mind teeks väga nõutuks, kuidas suhelda inimestega, kelle religioosne praktika on sisuliselt kellegi lakkamatu ülistamine ja imetlemine... ilmselt see on minu jaoks liiga vähe intellektuaalne ja näib kuidagi lapselik. Bhakti-jooga vist pole minu tee, praegu küll mitte.

Aga siiski on mul kahju, et paljudele inimestele jääb kaugeks üks pisuke tõde, mida mina tunnetama olen hakanud: kui tavaliselt arvatakse, et 'usklikud' jätavad end paljust heast ilma (alkohol, seks, liha ja kunstielamused nt), siis tegelikult - on tõesti olemas kirkamaid naudinguid, mis sel moel vastu saadakse. Aga ega seda ei saa uskuda enne, kui pole ise kogenud...

Pean siiski tunnistama, et kippusin unelema või lausa tukkuma jääma seda raamatut lugedes :D

***

Ma olen viimasel ajal jälle kusagile enda pea tühjusesse ära eksinud...
... ehk hakkan nüüd tasapisi jälle 'kontakti saama'.

*

Ega midagi väga põnevat tehtud olegi, mida jagada või jäädvustada.
Olen vaikselt istunud, pole mõelnud ega hinganudki :)

Natuke on tulnud šopata, sest Väikese Tüdruku suur jalg tahtis uusi saapaid.
Õnneks leidsime nr 37 saapad sel aastal veel laste-valikust - naistesaapad on ju siiski palju kallimad, meie saime 57 euroga. Sellised:





Ka mitte just kõige odavamad... aga ma pole kunagi julgenud selliseid pakse kummik-saapaid osta - äkki lähevad -20 kraadiga lõhki?! Parem ikka mingi vett mitteimav nahk-värk. Ja veel - toppisin oma jala sinna nalja pärast sisse, kui ükskord õue minema hakkasin, ja selgus, et mullegi lähevad nad lahedalt jalga :D... Nii et kui lapsele väikseks jäävad, saan omale üle tont teab kui pika aja esimesed madala kontsaga talvesaapad, millega kõige jäisematel päevadel jääl paterdada. Win! :)


Kõige odavamaid susse ka enam ei osta - neil kulub see karvane osa nii ruttu viledaks ja siis ei püsi suss enam jalas, mistõttu edasiliikumine on kentsakas ja küllap kõnnakut kahjustav. Valisime hoopis veel odavamad kumminaksudega sokid - need peaksid kõnnaku mõttes küll ok olema.

Ka ostsime järjekordse kingituse järjekordsele sünnipäevalapsele: kutsu ja kommikarp.
Väike Tüdruk valis seekord, mina olin oma teadmatuse kesta sees.


Väike Tüdruk on aga tubli, nagu ikka. Sai paar suurt kontrolltööd kätte märkusega '' 5+ Väga tubli!'' Kellesse see laps küll läinud on?


*

Väga sobimatult (või hoopis sobivalt) kerkis neil päevil üles midagi, mis mind mu mullist välja raputada tahtis, aga sellest vast homme...

Kingitus:

kolmapäev, 16. november 2011

Pisut pangandusest ;-)

EMOTSIONAALNE PANGAARVE kujutab endast metafoori, mis kirjeldab konkreetsesse suhtesse kogutud usalduse hulka.

Kui ma teen oma 'pangaarvele' lahkuse, usaldusväärsuse, aususe ja hoolivuse sissemaksed, kogun ma reservi. Teise inimese usaldus minu vastu kasvab ning kui mul tarvis on, võin ma sellele tagavarale palju kordi toetuda. Ma võin isegi vigu teha ja see usalduse tase, see emotsionaalne reserv korvab selle. Kui usalduse arve on pungil, on suhtlemine lihtne, otsekohene, efektiivne.

Kuid kui käitun püsivalt halvasti, läheb minu 'emotsionaalne pangaarve' miinustesse. Usalduse tase muutub väga madalaks ja manööverdamisruumi pole kuigi palju - iga minu sõna tagant otsitakse negatiivset tähendust ja iga eksimust võetakse väga emotsionaalselt.

Abielus on nii mehel kui naisel oma varjatud ootused teise kui abikaasa ülesannete osas. Kuigi neid ootusi pole omavahel arutatud ja mõnikord ei ole isegi see pool, kellel need on, neid endale teadvustanud, kujutab nende täitmine endast suuri sissemakseid ja mittetäitmine suurte summade väljavõttu.


***


Eelnenud teks on pärit STEPHEN R. COVEY raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", aga ma ei tea, kas see on ümberjutustus või tsitaat - leidsin selle vanast kaustikust, mis on üldiselt parajat jama täis :p

Natuke naljakas metafoor, aga tundub küllaltki tõetruu. Kui oled näidanud end usaldusväärsena, siis see kuvand esimese eksimuse peale ei kao. Samas, kui oled end 'miinustesse tõmmanud', siis oma 'arve nullisaamine' ei tee asju veel kaugeltki heaks, sest usaldust pole ja krediiti ei saa - sul hoitakse silm peal veel tükk aega :p

Aga ilmselt on mõni 'pank'/inimene loomult usaldavam ja krediiti saab ka ilma sellete, et arve tavaliselt pungil oleks olnud... Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, mhhmhhmhh :p... mind on alati jubedalt ärritanud ameerika filmid, kus üks keerab käki kokku ja teine on norus ja siis esimene käratab: "Ma ju vabandasin! Mida ma veel tegema pean?" Vabandused on minu jaoks lihtsalt soe õhk suust ja häälikud... Ma tahan näha, et inimene kannatab minu valu nähes no vähemalt sama palju kui mina - vaat, nii verine vend olen :D
Aga parem on muidugi üldse ilma nendesamustegi kannatusteta... :)


*

Vahva pilt abielusuhetest on pärit izismile.com'ist.

teisipäev, 15. november 2011

Alateadlik eeskuju

Väike Tüdruk: "Kas ma võin õuna elutoas süüa - ma tahan issi /arvuti/mängu vaadata?"

Mina: "Muidugi võid, õun ei pudise."

Väike Tüdruk: "Merssii bokuu!" /merci beaucoup/

Mina: "Vau! Kust sa seda tead? See on 'tänan väga' prantsuse keeles."

Väike Tüdruk: "Sa ise ütled niimoodi mõnikord!..."


Haha.
Ma pole küll tähele pannud!...
Huvitav, mis väljendeid ma veel niimoodi enda teadmata kasutan?... :/

Pisut pildistamisest

Nende piltide tegemisel oli valgus, kaadri suurus (ma mõtlen: mis pildile mahtus), meik ja kõik sama, vahetati ainult fotoaparaadi läätse.
Päris suur erinevus ikka - pole ime, et inimesed end fotodel ära ei tunne.





Vaadake vaid kulmude ja nina erinevust! Ja mõelda, et valgus on ka puha sama...






Mulle tundub, et mu fotokal on ka üpris 'kitsas' (ma ei tunne sõnavara - ei tea, kas nii öeldakse) lääts, aga kes teab, olen kõik paberid juba ammu ära visanud.

Huvitav-huvitav, miks küll nii erinevaid läätsesid üldse tehakse?
Ja kas nendel fotokatel, millel läätsesid vahetada ei saa, on alati keskmise 'laiusega' läätsed?

Noh, õnneks enamiku asjadest saab suvalise aparaadiga piisavalt äratuntavalt jäädvustada. Aga värve on küll raske korda saada, ja mõned inimesed tulevad ikka ka hoopis teistsugused kui silmale paistavad. Aga mõne inimese ilu on tema hingestatud olekus ja seda on vähemalt võhikul võimatu pildile saada. Üks mu pinginaaber oli just oma elusas olekus nii köitev ja kaunis, aga fotodel kuidagi sünge ja rohmakas...


Fotoaparaat võiks ikka olla lihtne nagu peegel :)

Pildid ühest Daily Maili artiklist.

esmaspäev, 14. november 2011

Vikerkaar 1988/12

Sai läbi järjekordne vana vihikuke. Märgin üles, mis silma jäi.

Jõulunumbris on muidugi mõned nukrad jõululaulud...

*
/.../
Kuid pole tikitud eesriiet
kaitsmas lapsukest külma eest,
ainult ämbliku halli niiet
kõlgub katuseroovi seest.
/.../
(Theophile Gautier, tõlk. Hasso Krull)

*
/.../
Pime täna õhtul
ka mu Ingi haud.
Heidan murepõhku,
tühi jõululaud.
/.../
Henrik Visnapuu, 1944


AVO ÜPRUSE lugu "Armasta" meeldis, kõlas melanhoolselt ja kaunilt. Aga millest see jutt oligi - lapsepõlvest, igatsusest, kuuluvusest, abitusest, armetusest, armastusest? - sellest ei saanudki aru, aga vast polnudki vaja...


PEETER SAUTER oli siin oma looga "Tõlkija".
Sauter meeldib mulle, aga ajab jubedalt närvi ka. Tema jutukesi räägivad alati mingid sentimentaalsed tolgused, kes pudeli taga nutavad, kuidas nad kõiki inimesi oma joomarlusega alt veavad - lapsed ei saa alimente, tellijad ei saa oma töid õigel ajal kätte ja sõbrad jäävad oma odekolonnist ilma. Tundub, et nad ise ka imestavad, kuidas nad võivad sellised lödipüksid ja kaabakad olla, ja samas - endaga nii rahul. Et - asi pole minus, asi on maailmas. Olen ohver ja samas võibolla ainus mõistlik inimene, sest iga mõistlikku inimest ajaks selline maailm jooma!

Ilmselt ärritab see kõik, kuna nii meelsasti oleks ise ka selline, aga südametunnistus ei luba ju :D Kas on võimalik, et kui sa hoolid nendest inimestest, kelle eest sa hoolitsema pead, siis sa ikka istud ja nuuksud veini limpsides ja mõttes oma 'kalleid lapsi ja nende imelisi emasid' ülistades, selle asemel, et oma veiniraha lihtsalt neile anda? Ah, mina ei usu. On lihtsalt mingi sentimentaalne inimtüüp, kes ainult vedeleb ja tundleb. Ta suudab end kokku võtta küll ja tööl käia jne, aga ainult enda jaoks. Kui armastus sõnadest tegudeks ei muutu, siis see on ikka midagi muud. Mulle tundub, et sellised tüübid ajavad naistele ilusat juttu pigem sellest, et on endasse armunud ja soovivad endale kellegi tähelepanu ja armunud pilku. Kui nad naise lapsega hätta jätavad, siis imetlev ja armunud pilk kaob ja ilusatest sõnadest pole enam küllalt, tuleb tegutsema hakata, ja see on vaestele vennikestele liig.

Aga ma tean, et mul on ebatavaliselt tugevalt peas seotud andmine, loobumine ja armastus.
Minu maailmas on nii, et armastaja saab, andes midagi teisele. Mul on raske poes käia, ilma et ma Väikese Tüdruku jaoks midagi toredat või maitsvat korvi ei paneks. Ja mida ma tõesti osta ei saa, selle märgin paberilipikule üles, et äkki saan hiljem osta... Ja see pole nii (ma arvan, vähemalt), et tahan mingeid südametunnistuspiinu leevendada... - ma tahan rõõmu tunda, elu nautida, ja kõige paremini saab seda korraldada oma last rõõmustades. Ma arvan, et iga mees PEAKS sedasama tundma oma naise suhtes.

* Tunne, et nii tegutseda on hea - see oli minu jaoks ainus kriteerium, ka kõige väiksemate liigutuste puhul.

Jaa, ma olen ka taibanud, et kui mingi kõhutunne juba tekib, siis tasub seda ka kuulata, muidu tuleb jama.
Aga mille puhul 'kõht kõneleb'? Ikka siis, kui olukord kisub hapuks ja tuleks eemalduda. Ja mis siis, kui iga kord, kui suhe tõsisemaks läheb, hakkab kõht kisama, et ui-ui, pidu on läbi ja edaspidi tuleks vastutama ja panustama hakata - aeg jalga lasta!? Ma arvan, et siis tasuks kas oma kõht koos kõige tundega p-sse saata või lihtsalt inimestest eemale hoida.

Ah, tegelt, ma ei arva ka nii :D
Ilmselt on maailmal vaja lontusid ja tolguseid, kes häda ja valu toovad, hoolimata kogu oma 'heast tahtest', 'armastusest' ja imetlusest.

Akvaariumi ees:
* Kuna mul puudub oma arvamus ja oma suhe maailma asjadesse, ei tea ma ka, kas kalad mulle meeldivad või ei. Ei oska öelda, armastasin ma neid või vihkasin. Vahel nii, vahel naa. Või ei nii ega teisiti. Ma polegi tugevateks tunneteks võimeline. Tugevad tunded lähtuvad ikka selgest ja kindlast identiteedist, ja see asi on minu meelest kuidagi rumal - mingi väga kindel roll ja mask, ehkki kohati mugav, küllap vist. Mis mu tugevad tunded on. Häbi.

Jah, paraku, häbist ei piisa. Tuleb oma asjad jonksu ajada, mitte sigatseda ja häbeneda lõputult. Paremaks tuleb hakata, aga mõni arvab, et kahetusest piisab. Nagu keegi ütles - Ivan Julmal oli ka hirmus kahju, kui oli oma poja ära tapnud. A mis see enam aitas? The damage has been done. Mis selle kahetsuse ja häbiga siis enam liputada, see pole midagi... Tuleb klaari pilguga asi üle vaadata ja võimalikult palju korda ajada, mitte uude kohta uut häda ja viletsust tekitama joosta.

Ma olen palju mõelnud, mida peaksid tegema inimesed, kes ilma alkoholita ei taha kedagi näha ja vajavad viina mitte ainult inimeste, vaid ka maailma ja iga päeva ilusaksjoomiseks... tahaks neile (meile!?) enesetappu soovitada kohe varakult, et nad nii palju vanemateta lapsi ja poolikuid projekte ei sigitaks, aga... võibolla on selliseid inimesi vaja tegusate ja võimekate inimeste 'käimatõmbamiseks'?...


Veel meeldisid AIN KAALEPI luuletused vabadusihast - need olid kirjutatud pärast II maailmasõda, nii et vanad lullad.


TOOMAS NEEMRE luuletused olid hoogsad ja mõnusa rütmiga, muhedad.
Näidiseks ühe luuletuse algus:

*
CECILILE

Cecil, kulla tüdruk. Pikenda veel viivuks lahkumist
ja kuula mind. Las jääda käsi hoidma ukselinki,
pilk silmis külmaks. Imekombel see ei häiri mind.
Näe, väljaski nii kalk ja kale sügis,
et vaikind pargis viimne punarind.

Uks käis. Sa läksid? Hüva. Tasast teed
ja leebetiibset lendu soovin sulle
ning vahtralehekuldseid luuletusi
toast leidnud, poetan peoga õrnalt tulle
need värsid. /.../


Ka ANTS ORASE poolt ladina keelest tõlgitud vanad katoliiklikud ülistuslaulud olid... omapärased. Mul endal on küll raske suhestuda isikustatud jumala poole suunatud joovastusega. Pean end küllaltki 'religioosse' hingega tüübiks, aga sellist isiklikku suhet ühe isikustatud jumalaga - mina räägin ja TEMA kuulab ja huvitub ka veel! ja asub tegutsema ka veel, kui ma palun! - ei kujuta ma ette. Need laulud on kuidagi lapselikud ja tungivad oma vaimustuses ja läheduspüüdluses - nii võiks oma iidoli poole pöörduda ka kiljuvad popstaarifännid. Aga tõlked on mõnusad.

*
Ilm, miks nii vaevad end uhkuses tühises?
Kaduv kõik suurus, mis mööda meist mühises.
Täna näed vägevust, homme kaob hukkudes
otsekui savinõu kildudeks kukkudes.
/.../
See salm meenutas Umar Hajjami nelikvärsse...


Päris huvitav oli IVO RULLI ja JÜRI LUIGE jutt Armeenia vabadustaotlustest - nad käisid lausa kohapeal olusid kaemas.

* Armeenlased ei põe alaväärsuskompleksi, mis sunnib eestlasi järgima põhimõtet, et kui me ei saa tugevaks jõult, võime saada tugevaks vaimult. Ükski armeenlane ei kahtle oma jõus, ka mitte vaimujõus. Nad on väike rahvas, kes käitub nagu suurrahvas. Selles on nende jõud ja nende nõrkus.
/.../ Armeenlased näivad tõsimeeli uskuvat müüti, et nad on võrdne rahvus võrdses ja vennalikus peres, kellel on õigus ka keskvalitsuselt midagi nõuda. Eestlased on end alati pidanud okupeeritud rahvaks, me pole oma vallutajaid kunagi usaldanud ja oleme juba ammu mõistnud, et Moskvast ei tule peale valu ja kannatuse midagi ning ainus võimalus midagi teha on liikuda suurema iseseisvuse ja iseolemise suunas. Mõttetu on pommitada nõudmistega süsteemi, mis on üles ehitatud mahasurumiseks, mitte abistamiseks.


Selles numbris järgnesid Konstantin Pätsi pojanaise HELGI-ALICE PÄTSI mälestused. Ta rääkis enda vabanemisest Vene vanglast kusagil pärapõrgus. Tema noorem poeg oli lastekodus surnud - küllap nälga -, kuid vanema poja sai ta teisest lastekodust kätte ja neil õnnestus Eestisse jõuda. Kui ta koostööst keeldus, pandi ta uuesti vanglasse, aga vähemalt jäi tema poeg seekord Eestisse, sugulaste kasvatada.
ILMAR SOOMERE räägib samuti huvitavalt sellest, kuidas Konstantin Pätsi hoiti Viljandis Jämejala haiglas. Ta oli kurnatud ja segaduses küll, vanus andis tunda ja tema mälu streikis. Võimumehed nõudsid, et arstid tunnistaksid, et Pätsil on LUUL, et ta olevat kunagi president olnud. Õudne aeg!
* Pikaajaline vangielu oli küllap õpetanud talle kärkimise asjatust. Kontakti katkestamiseks ja "audientsi lõpetamiseks" tõmbas ta endal lihtsalt teki üle pea.
*

Nii palju siis sellest ajakirjanumbrist :)

pühapäev, 13. november 2011

Pulmad

Nagu vist veerand eestlastest, käisin ka mina maagilisel kuupäeval (11.11.11) pulmas. Abiellus mu vanem poolvend L. Kuigi registreerimine toimus alles 15.30, ei vedanud meil bussidega ja meie Mehega lahkusime kodust kell 09.10 hommikul :D
Paar korda aastas kuluks oma auto küll ära...

Väike Tüdruk aga oli sel ajal ilusasti koolis. Veerand kahe paiku jõudis ta tühja korterisse ja oli kassiga kaksi kodus kuni järgmise päeva õhtuni. Pakkusime küll, et vastasmajas elav Vanaema saaks tal silma peal hoida või ta lausa enda juurde võtta, kuid nende kahe läbisaamine pole just suurem asi, nii et Väike Tüdruk nimetas mind Hulluks ja seda pakkumist Hullumeelseks. Ja nagu selgus, ei kartnud ta kriimugi, ei tundnud end üksildasena, ei igavlenud, nii et kui me eile õhtul enne kuut esikusse astusime, tervitas ta meid nii tagasihoidlikult, nagu oleksime vaid pool tundi ära olnud :)
Mina muide kartsin 'kolle' selles vanuses. Kartsin, et midagi ebamäärast ja õelat materialiseerub pimedusest... jõllitasin pärani silmi ja südame kloppides tundide kaupa tühjusesse ka siis, kui teised olid kodus ja magasid. Sageli tundus mulle, et ma kuulen kellegi hingamist.... brrrr! Nagu näha - Väikesel Tüdrukul selliseid hirme pole, mis on minu meelest lihtsalt fantastiline! :)

Kui registreerimine oli möödas, paigutati kõik autodesse ja sõitsime Sagadi mõisasse. Autode voor oli kusagil 15-20 auto pikkune, aga ikka oli paras mure, kuidas me üheskoos üksteise sabasse ikka saaksime jääda. Ikka juhtus, et mõni ristmik või kord lausa rong meid poolitas. Kuna pidu pidi algama kell 18:30, siis mõtlesin, et saame asjad hotellituppa visata enne, aga ei - hea et õigeks ajaks kohale saime... kui ikka saime, ma ei vaadanud kella enne kella kaheksat. Eks tee peal tuli pruutpaaril ka igasuguseid trikke teha, nagu mingi auto peatada ja oma mured nendega minema saata (murekotis oli vist viin ja vorst tegelikult). Aga kuna meie olime 2,5 tundi enne registreerimist kohal, siis meie Mehega kaanisime muidugi õlut ja kappasime iga seiklusliku peatuse ajal kärmelt metsa poole, irw :) Väga peen, i know! :)

Pulm oli igati tore. Seltskond oli hämmastav - mehed lõbusad ja naised kaunid. Peale minu oli ainult üks naisterahvas pükstega - teised olid elegantsetes kleitides ja kingades (mina - saabastega nagu mingi husaar, irw). Ma kondasin L sõprade seltsis ringi 1997-1998 aastal, kui elasime lähestikku - siis aga jäin mina Tartusse paikseks ja nemad sinna, kus nad olid :p Hämmastav oli vaadata, et kogu see kamp praktiliselt polnudki vananenud. Mõned mehed olid saledamad kui varem ja naised, kes enne olid elu alustavad tüdrukud, olid nüüd tõeliselt kaunid daamid. Üks endine 'lihtsalt kena türduk' oli nüüd nii elegantne daam, et ma ei suutnud teda ära tunda ja läksin oma venna ja vennanaise käest küsima, kas R'l on uus naine ja miks keegi mind ei hoiatanud :D... Ma ei suutnud uskuda, et 13 aastaga võib ühest üpris tavalisest tüdrukust saada nii kaunis daam, kusjuures vanus on tal küll 10 aastat tagasi seisma jäänud. Ma arvasin, et mina näen oma vanuse kohta suht noor välja, aga-aga......... seal pulmas oli mul imetlemist küllaga, ühesõnaga :D

Söögid olid super - mitte ühtegi sellist asja, mis on ainult mahu või kõhu täite pärast menüüsse võetud. Kõik kanavardad, ahjukartulid, maitsev soust, täidetud munad kalamarjaga, lõhe, hirveliha, mitu erinevat salatit ja veel mitut sorti liha - kõik oli väga väga maitsev.

Palgatud pulmakorraldaja tuli koos naisterahvaga, kellega rahvast mängutati, laulutati jne, nad ka ise laulsid ja mängisid pilli jne, nagu pulmas ikka.
Laulisime näiteks seda laulu: Saada mind varjuna teel, kaitse müürina mu habrast meelt, tule kui tuli ja sära mu teel... - no teate kõik seda laulu, eksju. Ja üks naljakamad hetki oli minu jaoks, kui üks turske mees, keda ma ei tundnud, põlvitas selle laulu lõppemise järgses vaikuses oma noore, häbelikult toolil istuva ja ringi vahtiva pisikese kaaslanna ees ja möiratas haleda häälega: "Mind kaaaitse saaa....!" Ma ei saa kuidagi seda pilti peast välja ja itsitan kogu aeg.

(Üldse, ma ei tundnud küll pooli inimesi, kes seal pulmas olid...)

Kahjuks ma eriti pilte panna ei saa, sest ma ei küsinud inimestelt luba, aga noh, naaatukene ilma inimesteta pilte on ka :D!

Tort!






Garderoobi lagi ja suur peegel




Nurgake meie öötoast, mis oli külalistemajas.



Jõukamad maksid oma öömaja eest ise ja peatusid peahoone hotellis, aga 35-kohalise öömaja pani vaene (kui mitte enne, siis pärast pulmi ilmselt küll) pruutpaar kinni. Peamajas tohtis pidutseda kella 12-ni, aga külalistemajas käis tants ja trall kella viieni öösel ja algas kell 9 otsast peale :)
Väike Tüdruk oleks vaheldumisi raevust vahutades ja masendusest soigudes terve öö üleval istunud, nii et ongi hea, et ta koju jäi...

Aa, meenus üks argument, mille Väike Tüdruk tõi, kui mõtlesin talle hoidjat otsida.
"Mina pole mõni selline laps, kes jätab 'veetseest' tulles käed pesemata ja plätserdab kogu korteri pisikuid täis, kui teda ei valvata!"
:D
Nii isikupärane!


Oli üpris väsitav, aga väga väga tore käik!!!