Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Vesi peale ja teised dialoogid

*

Räägime Mehega kodukuludest, mis eelmisel kuul olid koos elektriga ligi 280 eurot.

Mees: "Mina panen duši all käies seebitamise ajaks vee kinni - kas sa ei taha nii teha?"

Mina: "Äkää! Mul hakkab külm! Ma tahan teada, et ma võin iga sekund endale vee peale tõmmata."




*

Vaatame VT'ga mingit telekanalit (TLC? - midagi sellist), kust tuleb saade pulmaplaneerimisest.

Alguses skandaalitseb ja trambib pruut jalgu ja räägib, kuidas see on 'tema' päev ja tema tahab seda ja teist, aga poole hinnaga. Siis läheb paarike piknikule, aga mehele ei meeldi ei naise tehtud võileivad ega ka kaasa ostetud koogid - ta ei maitsegi neid. Ja siis viskab mees naise ostetud abielusõrmuse pargi tiiki, kuna sel pole briljante! 0_0

VT paneb mulle käe ümber, kummardub minu poole ja ütleb: "Kallis, ärme meie kunagi abiellu!"

Mina: "Diil! Sellist jama pole meile vaja!"

Vaatame edasi.
Tulevad pulmad. Tõotuste vahetamise sentimentaalsel hetkel lähevad mul silmad märjaks.

VT: "MIDA??? KAS SA NUTAD??????"

Mina vabandavalt: "No... see oli ju liigutav..."

VT pettunult: "Oh sind küll! Ükskõik kui ebameeldivad inimesed ka on - lõpuks sa ikka armastad neid."

Ma jätsin talle ütlemata, et siis on ju tal vedanud :D, sest ta polnud enam naljatujus...



Pildid: izismile.com


16. mai 2004 + tänaseid mõtteid

"Taipasin täna, et minu sümpaatia vanemate meeste vastu võib olla tingitud sellest, et inimese iseloom ja eluviisid paistavad ajapikku üha rohkem näost välja. Mida pikem elu, seda rohkem on harjumuspärased meeleolud ja olek inimese näkku miimiliste kortsudena sisse sööbinud. 20-aastased poisid on selles mõttes kõik ühtemoodi - pole nende iseloom ega harjumused veel välja kujunenud, ammugi ei paista need näost ära... kõnnakust, kehahoiakust, liikumisest küll juba võib üht-teist lugeda, siiski. (#Ja praegu torkab mulle pähe, et ma tunnengi inimesed eelkõige liikumisest ära.#) Aga kuna mulle mõistatada ei meeldi ja armastan inimeste suhtlemises selgust ja avatust/avalust, siis keskealis(ema)tega on lihtsam. Kui noor inimene teeskleb, siis sa jääd mõistatama, et mis värk see nüüd on; kui keskealine inimene teeskleb, siis on see enamasti otsekohe näost ja kõigest näha, paadunud meelitajatel on isegi eriline äratuntav intonatsioon, ja sa tead, et ei maksa end pikemaks sisse sättida."

Rapuntsel keskealise mehena :)


See pilt: izismile.com


# - trellide vahel oleva teksti lisasin tegelikult praegu....

Selgituseks: see vanast päevikust võetud jupike on kirjutatud 9 aastat tagasi ja siis oli juba 38 aastane mees minu jaoks 'vanem meesterahvas' :D
Kui mina 21-aastaselt 29-aastase Mehega abiellusin, siis tundus Mees ka mulle täiesti täiskasvanud mehena ja mina vaevu teismeeast väljas :D  Aga see, et noorema venna R naine Z on vennast 12 aastat noorem tundub täiesti ok. Mu vend näeb muidugi ka tunduvalt noorem välja kui 33, ta on peenike, pikk, ilus poiss - võibolla selle pärast on mul raske meeles pidada, et venna vanusevahe oma naisega on veel suurem, kui minu vanusevahe Mehega. Mees oli algusest peale ikka suur-suur-suur pisikese minu kõrval :D Isa on ikka öelnud, et tema jaoks oli minu abiellumine täielik šokk - tema arust täitsa teismelise koolitüdrukuna läksin mehele. Ja kui õde sai 21, siis nentis Issake, et imelik lugu, aga S tundub tugevam ja täiskasvanulikum - et tema võiks juba abielluda küll :D


*

Aga samast päevast veel üks mõtisklus:

"Võibolla on mõned kaunitarid säärased pitsud* aja kokkuhoiu mõttes, aga ka, et säästa end ja noormehi piinlikust momendist: nad lihtsalt ei suuda tegelda nende noormeeste hordidega, kes vahivad neid nii nagu oleks sealsamas valmis nad pealaest jalatallani üle lakkuma. Võibolla ongi siis parem olla kohe kõrk, kui paremale ja vasakule 'korve' jagada... küllap oleks see kõigi jaoks ebamugav."

*pitsu - mitte just päris mõrd (bitch), aga selline hapu moega väike nähvits


See siin pole bitch, vaid lihtsalt üks kaunis neiu pitsist kleidis :)


Pilt on mul juba ammu (kataloogis "mood"), allikat ei mäleta.

*


Praegu meenus üks naljakas lugu. 
Olin ühel suuremat sorti lasteüritusel (lapsevanemana, VT oli siis vast kolmene - nii et just 2004. aasta lõpu kandis), kus üks korraldaja-poiss uuris mind pikemat aega igast kandist, tuli siis minu juurde ja küsis, kes ma olen?
Mina ehmusin ja ütlesin kiiresti: "Ei keegi!"
Talle see vastus ilmselt ei meeldinud ja ta küsis minult, kuidas ma niimoodi elada saan?
:D
Mina lihtsalt pungitasin silmi, raputasin nõutult pead ja lippasin kaugemale... :D

Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Human-cat interaction

Pilte sarjast "kass ja inimene"
Liiga vahvad, et pildiblogisse jätta :)




























Izismile.com :)







Numpsikud

Niisiis, nüüd olen ma enam-vähem kõik lähedased kurssi viinud tõigaga, et Poisu on minevik.
Kõik küsivad, kas ma ise olen rahul, ja kui ma ütlen, et olen, ja isegi õnnelik, siis on ka nemad kõik õnnelikud :D
Olen liigutatud sellest, kuidas kõik minusse usuvad :) - sellesse, et tegin igal hetkel õige valiku :)

Ikka öeldakse, et igal inimesel on mingi anne - tuleb see vaid üles leida
Kunagi oli mul hea lauluhääl, aga kui ma seda teismeeas mitu aastat eriti ei kasutanud, siis see kadus. Nüüd laulan lihtsalt enamikust paremini :D ja pean viisi. Mingiks andeks ma seda pidada ei saa. Ja ma mõtlesin, et mina olen siis vist see kurb erand, kel pole ühtegi annet, millega maailma ilusamaks teha.

Aga möödunud aasta jooksul ma taipasin, et ma oskan inimesi armastada - ja et see pole sugugi väheoluline ega tavaline. Arvan, et sellepärast mulle kõik andeks on antud, et on ilmselge, et kõik, mis ma teen, on tehtud armastusega ja armastuse (või selle puuduse) pärast. Anyway, isegi kui ma pakun vaid õelikku- või üldist ligimesearmastust, on see rohkem kui mõnigi kusagilt mujalt eales saaks - ma arvan.
Ja sellepärast kõik minuga praegu nii rahul ongi. Igatahes tunnen ma end nüüd siinsamas vanas kodus uuesti avastatuna ja vägagi poputatuna. Mis ongi õige :), sest mina hellitan kõiki alati kõigest jõust :D, this is what I do best. Elu on lill! :)

*

Pilt: weheartit.com





Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Helista mulle mobiilile...

Olin täna hommikul rõõmus ja kraps nagu võilillelaps, kui helises telefon 'võõra helinaga'. Ehk siis - mu vähesed kullakallid on kõik saanud omaenda helina, nii et ma juba helinast ära kuulen, kes mind tahab :D
Aga on mõned numbrid, millelt ma kõnet just ei oota ja nende puhul on helin sama, mis võõraste numbrite puhul - ega ma võõrastelt numbritelt ka eriti kõnesid ei oota...

Nojaa, aga täna helistas pr. E, kes arvas, et võiksin tema poole tulla.
No, eks mina tundsin põhjuse vastu huvi ja tema hakkas rääkima, kuidas ta läheb veebruari keskel Sinna, Sest... ja näeb seal võibolla Seda, Seda, Seda ja kuidas nad kõik nüüd elavad ja võibolla saab ta ka tädi V'ga kokku, kuigi.... ja ega üldse ei tea...... Seitse minutit kuulasin ja siis vabandasin, et ma pole veel aru saanud, miks mina täna tema juurde peaksin tulema. Põhjus väga lihtne, et kuigi mina ja tädi V, kellega ...... me suhtleme omavahel ka ladusalt, siis võibolla pr. E kohtab teda Seal ja võibolla tädi V küsib minu kohta uudiseid (mida ma jah, küll juba ise talle jaganud olen, nagu pr E. teab), kuid mida ta peab tädi V'le minu elu kohta ütlema?

Selleks ajaks mu silmad juba pöörlesid peas ja suust tilkus vahtu, ning ma ütlesin, et ta ei pea midagi ütlema ja lõppude lõpuks võib ta mida iganes öelda, kuna tädi V teda nagunii naljalt ei usu.

Ups!

Loodan, et tädi V nüüd minu sõnade pärast sakkida ei saa... :(
Igatahes pean talle kirjutama ja teda hoiatama, et pr. E teda ootamatult ei tabaks.
Oeh!

Kogu seda üliigavat ja minusse karvavõrdki mitte puutuvat juttu mul selle ebaviisakusega siiski lõpetada ei õnnestunud. Järgmise veerandtunni pidin kuulama, kuidas ma ei peaks tema (pr. E) ees oma eluseik(l)u(si) häbenema, sest ............ ja .......... ja ............. (punktiiride koha peal on siin rõhuga ja dramaatiliselt väljendatud endastmõistetavad asjad). Ma ütlesin tema jutule kaks korda vahele, et ma pole selle pealegi tulnud, et ta võiks mind hukka mõista - ma pole üldse selle peale mõtlema hakanud, mida tema asjast arvab, minu jaoks on endastmõistetav, et elan oma elu ise ja inimestel on ikka omad arvamused - mis mind ausalt öeldes küll ei huvita, kui asi puudutab minu elu sättimist.

Jumal küll, ma jäin 25 aastat vanemaks selle poole tunni jooksul.

No hää küll, sain hauataguse häälega selle kõne lõpetatud ja jooksin Mehele 'kaebama', kes, nagu ikka, soovitas 'teatud persoonide' kõnesid mitte vastu võtta, kuna neil pole muud kui hullu juttu.





Ja siis helises Mehel skype-kutsung ja ma kuulsin korteripõrandaid pestes, kuidas ta üha enam ärritudes seletas lahti oma detailselt üksikasjalikku kirja, milles ta itimehele punkt punkti haaval välja oli toonud, mida vaja uue kodulehe juures juurde teha, millised muudatuste tegemise käigus kadunud võimalused tagasi panna ja kuhu mida. Sain aru, et tal on põhjalikult kirja pandud, mida, kuhu  ja miks vaja, ja ta ei suuda uskuda, et  seal üldse midagi arutada veel on. Kuulsin, kuidas ta järjest valjema ja järsema häälega ütles umbes: "Jah, see millest sa räägid, on kirjas punktis 6. See on tegemata! Palun ära teha!"

Appike, ma ei mäleta, millal ma viimati teda nii ärritununa nägin/kuulsin....

No oli see vast hommik...

Ma mõtlesin, et jäängi nüüd pooleks päevaks masendusse, kuid õnneks lõppes see nii, et me Mehega otsustasime, et kõik peale meie on hullud :D
Ja meil on nüüd tšill olla :D


Pildid: izismile.com

Pühapäev, 27. jaanuar 2013

14. mai 2004

Mõni inimene on nagu vajuv vesi:
pealtnäha rahulik, selge ja usaldusväärne,
ent kui sa piisavalt lähedale oled jõudnud,
siis ta mässib su enda haardesse 
ja veab sügavale põhja
ja sa ei vabane iial...



Tekst: vana päevik
Pilt: weheartit.com

Laupäev, 26. jaanuar 2013

Suur juht ja õpetaja :D

Näitlik õppetund VT'le sellest, kuidas on võimalik suitsetamist nautida - ta väitis, et see peab olema võimatu.
Suitsu asemel on mul muidugi kollane tintekas, mis tapeediga ühte sulab, aga mina tean, et see on seal!
Valgus on minu toas ilma välguta selline... pime, aga välk häirib mind -_-
ja teeb mind kuidagi paranoiliseks :)


Täna sai veel palju toredaid pilte tehtud, aga praegu ma neid üles panna ja ära seletada ei viitsi :)

Selle pildi tegi VT, mulle meeldib, kuidas maa nagu kõiguks :)

Ti amo

Lugesin tänast Õhtulehte. Seal suhterubriigis räägitakse naistest, kes on välismaa meestes pettunud. Järeldus:

"Võibolla ütleb eesti mees, teise nimega Tuim Tükk ilusaid sõnu nii haruharva ainult sellepärast, et ta soovib seda teha ainult siis, kui sel on ka mõte taga?"

Minu meelest on megakurb sellises (mõtte)maailmas elada.
Kas tõesti me armastame oma kaaslast "nii haruharva"?

Mina ütlen VT'le mitu korda päevas, et ma armastan teda, ja iga kord ma ka tunnen, et ma armastan teda - sellepärast ma ju ütlengi: ma vaatan teda, ma tunnen suurt armastust, ja see voolab iseenesest sõnadesse ja puudutustesse-paidesse.
Ka VT ütleb mulle (nüüd juba, jälle) mitu korda päevas, et ta armastab mind. Vahelduse mõttes ütleme seda mõnikord erinevates keeltes :D (je t'aime, ti amo, love you baby!).
Olid ajad, kui me ka Mehega ütlesime seda teineteisele mitu korda päevas :) - mäletan hästi, kuidas Mehe sõbra naine ütles meie aias, kui sinna kahekesi jäime, kuidagi pilklikult: "No sinu mees avaldab sulle vist 20 korda päevas armastust..."
Jah, avaldas küll, ja polnud üldse vahet, kas keegi teine ka pealt kuuleb. Ega armastus ole häbiasi :D


Kas saab olla võimalik, et see on vähem tõsi, kui me seda mitu korda päevas ütleme???
Et armastus on tegelikult väiksem, kui me seda pidevalt tunneme?

No... ... ... ... võibolla ma mõnes teises elus usun seda, aga selles küll mitte.




Mina ka ei ütle asju, mida ma ei mõtle... kui ma 'ümber mõtlen', siis ka seda ma ütlen.

Mis imelugu see on, et nii paljud inimesed arvavad, et iga päev või isegi iga tund pole võimalik suurt armastust tunda oma kõige kallimate vastu? Ja kui tunnedki, siis tuleb seda iga hinna eest varjata ja loota, et teod kõnelevad enda eest. Muidugi kõnelevad, aga ma ei kujuta ette, et armastav naine või mees pööritaks tüdimusest silmi, kui teda siiralt armastav partner talle seda ütleb.

Ma mõtlen, et vast mõne inimese jaoks on armastus lihtsalt olulisem/olulisim... teistel jääb see mingil põhjusel tagaplaanile.

Aga mu sõbranna ütleb, et ma armastavat nagu teismeline plika ja elu on hoopis midagi muud :D

Oh, no hea küll siis... :)

*

Pildid: izismile :)

Lisatud kell 13.58

Panin selle artikli äsja üles ja läksin kööki kohvi tooma.
Nende mõne minuti jooksul on VT mulle 2 korda öelnud: "Emme, ma armastan sind!"
No ma ei tea - mind küll ära ei tüüta, ka ei kahtle ma tema sõnade tõepärasuses.

*

Lisatud kell 14:10

VT: Ma armastan sind!
Mina: Mina sind ka, kullake!
VT: See oli niisama, suusoojaks öeldud.

:D

Igatahes 15 min jooksul pärast selle postituse üleslaadimist olen ma kuulnud juba kolme 'armuavaldust' VT'lt. (Millest üks oli võibolla siis suusoojaks öeldud :) - kuid me mõlemad naersime selle kui nalja peale...)

Mis minu arust 'pruuvib' mu 'pointi'.

Kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Tõeline mees

Mees:

"Vaat, vanasti oli veel tõelisi mehi, kes - nii kui töölt koju jõudsid - sõimasid naise läbi, andsid lapsele rihma ja lõid jalaga kassi lombakaks...

Tõsi küll, tollal oli veel ka tõelisi naisi, kes kuulasid sõimu, valades tänulikkusepisaraid, tõelisi lapsi, kes olid uhked oma rihmavorpide üle ja tõelisi kasse, kes rõõmsalt kõiki nelja jalga lonkasid..."


Tõelise mehe pilt izismile.com'ist

:)

Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Pesadest veel...

Meil on VT'ga üsna erinev maitse,
aga huvitaval kombel meile mõlemale väga meeldib see konku:



Ja veel üks armas onnike:



Ja veel üks vahva pesake :)



... ning paar kaunist magamistoalahendust






Pildid: izismile.com





Esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Niisama...

Pilte eelmisest nädalast.

Vaat, tõstsin oma tuba jälle ümber!
Kõik kodinad ühte seina:



Teise seina jäi ainult buda!


Niimoodi täitus mu vasturääkiv unistus:
elada pesas, kus kõik on käeulatuses 
ja
elada täitsa tühjas toas.


*

Fotosüüdistus sellest, kuidas emme sõnumineerib selle asemel, et last kuulata ja märgata:


No nüüd ma kuulan, pooleldi...


*

Minu igalõunane hautis:
tore on, et saab hautada erinevaid asju,
aga alati VT ja Mehe jaoks kartuleid sisse panna, 
nii et Mees saab kartulit liha või kastmega,
VT aga sööb (heal juhul) ainult kartulit võiga, ja siis liha eraldi taldrikult, uue kahvliga.


Õhtuks on sageli omlett...


... jah, see on padja peal mul :)

Ja loen praegu "Sada aastat üksildust".

Ent kus ja kuidas küll hoida jäätist, 
et see jääkapi jäisusest veidi suupärasemaks sulaks,
aga näppude koha pealt liiga plötsuks ei soojeneks?

Eks WC-paberi rulli sisse torgatuna...


*

Monster High teemaliste käevõrude meisterdamine nädalavahetusel....










Need paberist torud näevad välja nagu sigaretikonid...
tegelikult peaksid nad endast kujutama paberist keeratud "pärleid" - hee!

*

No vaat, sellised pildikesed eelmisest nädalast... :)






Pühapäev, 20. jaanuar 2013

Luiged lähvad...

Lugesin siin üht blogi ja tabasin end mõtlemas, et eelmine suvi oli ilmselt viimane, mil mult alkoholi ostmisel veel ID-kaarti küsiti. Ja kuna mul tookord tekkis järjekordne must auk peas, siis ma mõtlesin, et ma maksan ju sularahas, mis on juba raha-alusel - miks ta mult kaarti küsib? Vaatasin segaduses letile pandud raha ja erinevaid kaarte rahakotis ja pidin üle küsima, kas ID-kaarti? Senikaua hoidis müüja kätt nõudlikult siidripurgi peal, nagu vähe sellest, et mul pole selle ostmiseks piisavalt vanust, võiksin ma sellega üldse vehkat teha...
Jaa, olid ajad...
Kusjuures olen kindel, et asi pole juba aastaid otseselt välimuses, vaid pigem liikumise/olemise viisis või milleski muus sellises. Kuna möödunud aastal kohtasin palju-palju võõraid inimesi, kellest päris paljud ka mu vanust ära arvata püüdsid, siis tean, et pakutakse 18-26, aga miks?, ei tea!
Eih, lahe suvi oli :)

*

Pilt: izismile

Reede, 18. jaanuar 2013

Optimism by Schopenhauer



"Optimism
on ilma vähimagi kõlbluseta mõttelaad - 
nagu kibe pilge
inimkonna mõõtmatute kannatuste üle."

SCHOPENHAUER

*

Miiiiiaaaaauuuuuuu!
Vaat, õpin selle tsitaadi pähe ja siis pahvatan mõnele, 
kes õnnelikult oma tulevikuplaanidest räägib :D
Nalja saab! 
:D



Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Who's the dodo here?

Sri - jälle ingliskeelne post, seekord veel grammatikaküsimusega ka...

Aga see on lihtsalt nii mõnusalt tobe :)




weheartit, yes, we do! :)

Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Tasakaal


*

Eelmisel kevadel küsisin endalt: "Miks on kõik nii valesti?" Why is everything so wrong?
Nüüd on vastupidi. Ma tunnetan ennast ja küsin: "Miks mul on nii hea?"
Ma võiksin igasuguseid segaseid tundeid üle elada, kuid olen lihtsalt rõõmus ja rahulik, rõõmus ja rahulik, iga päev ja hommikust õhtuni. Läksin oma Poisust lahku, kuid armastust ma vähem ei tunne. Olen paar korda mediteerima istudes ilma mõtlemata isegi oma buda-puuslikule pahvatanud: "Ma armastan sind nii väga!" :D

Poisu helistas mulle eile. Uuris salamisi mu meeleolusid. Sain aru, et temal on raske, ta tundus lausa kuidagi turris - usun, et mitte minu vaid oma 'saatuse' peale (ja siinkohal tuletaksin armsale lugejale meelde idamaist tarkust: "inimese iseloom on tema saatus" :) ). Aga mis ma sain öelda - minul on kõik armas, kena, rõõmus, nunnu, roosa... Mina mõtlen ka tema peale ja naeratan seda tehes - temast jääb mulle kena mälestus -, kuid ma ei tahaks praeguse olukorra juures midagi muuta. Jätsin ta maha õigel ajal ja õigesti ja kõik on hea minu jaoks ja VT jaoks ka. Ma usun suurde armastusse, ja et sobivad partnerid muutuvad spontaanselt niimoodi, et 'hõõrdumisi' oleks vähem, et nad paarina ikka püsida saaksid. Poisu oma-poiste seltskonnas ennastkehtestavamaks ei muutunud ja oma energiat minu peale ei koondanud, ma leian, nii et... Kurb on see, et tema omast arust armastas mind kogu südamest, aga mina olen, sealjuures korduvalt, näinud-tundnud palju suuremat/kontsentreeritumat :D armastust ja... ma ei oska teda nagu kuidagi lohutadagi. See on kindlasti väga valus, kui sa omast arust annad kõik, ja teine ütleb, et seda on liiga vähe või - mis veel hullem - et seda pole tal üldsegi vaja, meh! Ma olen varem ka märkinud, et kui inimene käitub sinuga halvasti, siis on suhtel veel lootust - kui ta oma veast aru saab -, kui aga inimene kohtleb sind nii hästi kui ta oma väikese peaga oskab välja mõelda, aga sinu arust on seda vähe, siis pole midagi parata. Inimesed pole võrdsed. 



Aga VT on mind hellitustega üle külvama hakanud ja sellest on rohkem kui aasta, mil ta seda viimati tegin. Kohe kui üle-eelmise aasta detsembris tööle läksin, siis jäi ta nii olude sunnil kui ka pettumusest ja omal soovil - omaette. Talk to my hand, mama! Va itšibitši! Ja kui kevadel jälle koju jäin, tahtis ta mulle näidata, et tal polegi enam mind vaja, et ta saab kõigega ise hakkama ja suppi ta üldse ei söö enam. Aga nüüd viimasel ajal..., kui ma olen tema kaisus istumiseks liiga unine ja viskan pikali, siis ronib ta lihtsalt minu otsa lösutama nagu kass :D
See on armas! :)



Kui imelik, et mõnikord on meil armastust vaja väljastpoolt ja/või lausa mingi kindla inimese poolt. Siis aga tundub, et love is all around ja ükskõik, kuhu sa lähed, sa nagunii 'supled' armastuses - see on sinu sees ja sinust väljas ja pole kohta, kus seda pole, nii et mõte armastuse vajamisest jääb lausa arusaamatuks. Ja kõige imelikum on see, et see tunne võib kaduda ja tunned jälle end tühjuse kohal kõlkumas, kus pole ühtegi mõtet või inimest, kellele toetudes miskit elufilosoofiat või tegevusliini tuletama hakata; lihtsalt tuiad pimeduses ja ei saa üldse millestki aru, eriti veel sellest, mispärast sa üldse seal koperdad, mille nimel, miks mitte lihtsalt haihtuda? Ja siis läheb seegi mööda, nagu kõik (ja kui see on halb, siis see kordub - ütleb Murphy :D)... Viimased paar kuud on mul küll olnud tunne, et enam kunagi ei saa midagi halvasti minna... :)
Aja-loogiliselt võttes võib olla kindel, et see läheb mööda :)



Pildid: izismile.com

Brrrr!

Mul oleks vaja fotod ilmutusest ära tuua ja osta paar aluslina Mehele, kes oma pikkade varbaküünistega need alati puruks rebida oskab... (ma pean vist alumised otsad lihtsalt ära lõikama ja kaks ülemist kokku traageldama, saab ühe lina vähemalt).............
.... aga no nii külm on!
Ja mõelda vaid - esmaspäeva pärastlõunal, kui ma PIDIN kooli arenguvestlusele minema, oligi ainus päev viimase aja jooksul, mil oli nii -5 kraadi külma - sellise ilmaga ma juba liigun ilma nututa. Jumal on ikka üks halastaja tegelane... :) Reedest saadik toksin iga päev oma telefoni ilmajaama, aga pole rohkem olnud 'nii soojasid' ilmasid...

Külma-ilma-pilte ka natuke :)


lumekirik



lumeküla



lumemüür



täielik lumeuputus



lumepulmad purjus karuga; naša raša



lumebassein



Izismile.com