Reede, 31. oktoober 2014

Kassipildid

kaks kassi ja ... kana?


not so happy!


not happy at all!


kiigukass


jobu-kakk-kass


peidukass


tegelikult ma ei tea, misasi see on... :(


nii väsind, nii väsind...


padjakass


rull-mops-kass

Ma ju hoiatasin teid!!! :)


Neljapäev, 30. oktoober 2014

Vana jahu

Hehe, ma tean, et ma olen sel teemal juba mitu korda kirjutanud, aga karu siin minuga ('bear with me here')!

VT tuli täna koolist veidi pärast kolme. Mina sõin parasjagu köögis oma igapäevast kausitäit porgandi-õunasalatit (mu köögikombain hekseldab pool kilo porgandit ja ühe suure õuna kümne sekundiga mahlasteks ribadeks!) - temal oli nii palav, et ta jõi vett ja jättis puutumata oma praekartulid-viinerid-salati, võttis lihtsalt õuna.

Ta ütles, et müslitahvlite kooli kaasa võtmine oli suurepärane idee, kuna sellest ajast peale tunneb ta end koolipäeva jooksul palju tugevamana! :)
Suur tänu sellele, kes meile selle mõtte andis! :)

Ja siis jõudis jutt kehalise kasvatuseni. Ta oli mures tänase tunni pärast, kuna ootamatult tuli hüppenöör hindele vastata - et mitu hüpet minutis teed. Eelmisel aastal oli ette teada, et järgmises tunnis tuleb seda hindele vastata ja VT harjutas kodus iga päev. Seekord sadas hindamine ootamatult kaela ja tüdruk oli mures. Pealegi olid nad enne mänginud pallimängu, teinud kätekõverdusi ja miskit värki veel, nii et kui hüppamiseks läks, oli VT juba jube väsinud. Logisime siis sisevõrku ja seal oli paks 'viis' ja tunnustavad sõnad: tegid 32 hüpet rohkem kui eelmisel aastal!
Jeeee! :)

Ma vaatan, kuidas ta mulle räägib/etendab, kuidas ta on väsinud ja siis ennast kokku võtab ja hüppab nagu jaksab, kuigi ei julge head tulemust lootagi - ja mul on nii hea meel!

Mina küll selline polnud... Kui ikka tundsin end ebakindlalt, siis andsin kohe 'loobumisvõidu', ei vaevunud üldse pingutamagi, et oleks seletus, miks mul nii halvasti läks: vaat meelega tegingi halvasti; ei huvitanud üldse!

VT ütles, et eelmisel aastal (kui oli teine õpetaja) oli ta nii väsinud karjumisest ja kolmedest ja karistustest (kaotanud meeskond pidi võitnud meeskonna pilgete saatel kätekõverdusi tegema vms), et see viis ta arvamuse koolist alla.
Ta on praegu nii õnnelik, et neil on nüüd õpetaja, kes iga võistluse eel rõhutab, et pole oluline, kes võidab - tema hindab kaasategemist!
Eelmine õpetaja läks võistkonnamängude ajal nii hasarti, et mõjus VT'le hirmuäratavana ja ma tean täpselt, mida ta tunneb - minus tekitavad energilised ja valjuhäälsed inimesed sedasama tardumust ja jubedustunnet :D

Aga eks võidule orienteeritud inimesed ongi sageli need, kes võidavad...
Neilgi tuleb elada lasta :D

Ja ma olen aru saanud nii, et mõned lapsed - ja isegi täiskasvanud - töötavadki paremini siis, kui neile 'põrgut tehakse'. Mina paraku 'töötan' ainult hea sõna peale. VT on minu silmis niiiiiii hirmus vapper, et ta suutis endas tragidust säilitada terve masendava aasta...
Ja ma ütlen: ka muude ainete hinnetest ja tagasisidest õpetajatelt on näha, et tal on jaksu rohkem pingutada ja rohkem usku headesse tulemustesse: täna vaatasime oktoobrikuu hindeid eraldi ja kekas on ainult viied :D, koondhinne oli 4,968.
Selle koondhindega on nii, et kui ta pole nii hea, siis ei huvitagi!, aga kui see on kõrge, siis on hea meel ikka! :)
Näen, et VT on minust vapram, vastupidavam ja distsiplineeritum (mina unistasin ja lugesin õpikute taga salaja juturaamatuid, kuni oli aeg magama minna) ning see teeb mulle tõesti tohutult rõõmu! :)
Yay! :)
Ma muidugi usun, et te ka rõõmustate! :D



Piltidel rõõmsad tegelased izismile.com'ist :)

Nõõrist ja seebist

Meil käib Õhtuleht täitsa tasuta, nii et pole parata, et ma selle kaudu ilmaeluga veidi kursis ikka olen...
Eile ma väljas ei käinud, täna hommikul tõi Mees kaks lehte alt üles...
Vaatasin siis kiirelt ka eilse üle ja... tuju vajus kuidagi täitsa lonti: keegi naine on nii koledasti kirjeldanud meie presidendipaari interaktsiooni Rootsi printsessi Victoria ja tema unelmate printsi Danieliga. Ma ei hakka seda siia ümber kirjutama, sest see oli õelavõitu.

Hea küll, asjalood on nii, et meie esinduspaaril on omavahelistes suhetes probleeme ja nad ei osa seda piisavalt hästi varjata.
See on kurb ju. Neil on asjad pahasti. Milleks selle üle ilkuda!?
Inimestel on raske, võibolla nad nutavad kodus, nende unistused, usk ja lootus on purunenud ja kadunud - ehk. Ei peagi teadma, mis täpselt nendega toimub, et aru saada, et tore See igal juhul pole. Siin on kohane tunda mõistmist ja kaastunnet, mitte irvitada selle üle, et nad pole oma hingest piisavalt kaugele irdunud, et veenvalt valitsusaja lõpuni teeselda, et kõik on korras.

Me võime soliidsust nimetada enesevalitsuseks, aga miskiltmaalt muutub see teeskluseks.
Ja inimene peab endale tunded keelama, et suuta käituda viisakalt ja sõbralikult ja loomulikult.
Sellest võidab meie maine, kuid sellega kaasneb risk kaotada oma hing ja võimalus endast hoolida ja endast lugu  pidada. Integrity kaob!

Ma arvan, et mõni inimene on sellise enesesalgamise osas kobamad kui teised JA SEE ON HEA.
On hea, et meie keskel on inimesi, kelle on raske teeselda tundeid või tundetust.


Minu soov täna:
soovin, et ajakirjanik leiaks endale mehe, kellega neil oleks ilus armastus. Siis ta ei kirjuta enam selliseid pilkavaid artikleid isegi oma salablogis mitte, kui tal peaks selline olema.

(Jah, ma olen vanamoodne: ma usun, et naine teostab ennast armastuses.)

Ajurveeda ja unetus

Lugesin hiljuti üht artiklit ajurveeda lähenemisest unetusele ja püüan seda lihtsustatud kujul edasi anda.

Ajurveeda järgi on olemas kolm energiatüüpi, mis keha valitsevad ja mõjutavad meie füüsilist keha, emotsioone ja vaimulaadi.
Tavaliselt on inimeses miski neist energiatüüpidest või doshadest veidi ülekaalukam.

Minul näiteks valitseb vata dosha - see tähendab, et olen kehalt kõhn (asteeniline) ja liikuva muutliku meelega, kergelt elevusse ja ärevusse sattuv. Elementidest seostub sellega õhk, tuul.

Pitta dosha ülekaalu puhul on kehatüüp atleetlik, meelelaad kirglik, kärsitu, kergestiärrituv ja -süttiv.
Element - loomulikult tuli :)

Kapha dosha valitsemise puhul on inimesel soodumus ülekaalule (pükniline kehatüüp); meelelaad aeglane, väheliikuv, vanast kinnihoidev - muutusi mittearmastav. Element - (sorri, aga nii nad räägivad) lima.
Minu Mees näiteks on Kapha.

VT on kehalt täielik Vata - meelelaadilt aga Pitta! Doshatestides (neid peaks guugeldades ikka leidma, ingliskeelseid, aga küsimusi võiks neis olla vähemalt 20 - nii rohmakalt üldistada, nagu mina ülalpool tegin, ei maksa) tuleb VT pigem Pitta.

Huh, nats liiga lihtsustatud, aga sellest ma tegelikult ei tahtnudki rääkida.

Lugesin, et unehäired on ka kolme eri tüüpi, ja see on minu jaoks uus ja huvitav mõte, nii et jagan :D


Vata tüüpidel on nagunii väga tundlik  närvisüsteem, mistõttu nad kalduvad muretsema, ärevusele, depressioonile ja unetusele. Vata tüüpi unehäired on põhjustatud just sedalaadi rahutusest.

Pitta tasakaalutuse puhul on unehäirete põhjuseks liigne nõudlikkus enda ja teiste suhtes ja 'töösõltuvus'.

Kapha puhul on unehäirete põhjuseks loid (neurotransmitterite) ainevahetus: ajurakud ei saa piisavalt hästi toidetud.


Ma jätan teid unelejate pilte vaatama ja lähen ise otsin, kas ma leian internetiavarustest lingi ka teile :)






Hah, mul oli 'norsikutest' ainult kaks pilti, ilmselt postitasin nad juba teise blogisse.

Aga artikkel on siin: Ayurvedic Approach To Insomnia.



Kolmapäev, 29. oktoober 2014

Kaks pilti: emotsionaalne parkimine

Ee, jah, siin ei tule juttu mõnest uuest psühholoogiateooriast 'päheistumise' põhjustest või muust sellisest, lihtsalt kaks (teineteisega mitte seotud) pilti, mis mind alati muigama võtavad...

MINA HOIAN JA KAITSEN SIND!


YOU FOOL YOU!




Teisipäev, 28. oktoober 2014

Matemaatika





Perfektsionisti raske elu

See jutt pole loomulikult minust :D
Mina ei näe perfektsionismi juures suurt head midagi...
Iga inimene peaks püüdma oma tööd korralikult teha, aga samas peaksid nii inimesed ise kui ka 'ülevaatajad' aru saama, et vead tulevad, tegemist on inimeste mitte robotitega, ja robotite-masinate töökindlus pole ka sugugi mitte garanteeritud. Perfektsionistid põhjustavad endale ainult asjatult hingepiina ja käivad teistele närvidele.


Aaaga minu pr Ema on perfektsionist... ja VT pea-aegu ka. (Minu meelest saab tublit ja korralikku inimest perfektsionistiks nimetada alles siis, kui ta ise mõningase uhkusega teatab, et on perfektsionist).

Eile juhtus selline asi, et ta /VT/oli osa ajaloo kodusest ülesandest tegemata jätnud. Õpilaspäevikus olevad töövihikuleheküljed käisid käesoleva teema kohta ja kooli sisevõrgus olevad leheküljenumbrid käisid uue teema kohta. VT vaatas lihtsalt et "töövihik see-ja-see lk", tehtud - ja ei kontrollinud üle, kas päevikus ikka on samad leheküljed märgitud - tavaliselt ju on.
Ja selgus, et ta oli üks kahest õpilasest, kellel see tegemata jäi.
VT pidi pea-aegu infarkti saama oma sõnul. Te kõik teate seda tunnet, kuidas veri soontes tardub!... VT lisas, et ta tundis, kuidas tal vererõhk hüppas lakke ja ta arvas, et jääb otsekohe haigeks.
Kodus ta lausa vabises sellest rääkides: milline häbi! milline prohmakas!
Ta oli veendunud, et õpetaja on tema peale kohutavalt pahane ja pinnib teda järgmises tunnis (täna!).

Mina muidugi rääkisin, et "Sa oled ju kogu aeg nii tubli, nii vastutustundlik ja hoolikas; igal inimesel juhtub selliseid asju; kindlasti ei hakka õpetaja sinust halvasti mõtlema ega sind vahele võtta püüdma jne," aga VT rahunes alles siis, kui lubasin, et ta võib täna koju jääda - sest ta nii kartis tänast ajalootundi.

Siiski oli tal sellest tühisest asjast närv nii püsti, et kui tal matemaatikaülesanne välja ei tulnud ja ma - olles ülesandele pilgu heitnud - uurisin, kas ta ikka mäletab, et matemaatikas käib ümardamine teistmoodi kui ajaloos, et võibolla sealt tulevad vead, siis ta oli enda peale nii vihane, et ta selle unustanud oli, et pidime nutuhoo tõttu õppimise sootuks katkestama...

Oijah...


Täna on VT esimest korda elus kodus selle pärast, et ta kardab ühte koolitundi...


***

Viljandi koolitulistamine on ka meil kõvasti arutamist leidnud.
Mina ja Mees oleme mõlemad selles koolis käinud..., Mees käib siiamaani klassikokkutulekutel, mina mitte, aga üks mu kahest sõbrannast on mu pinginaaber just sellest koolist...
Meie ajal oli seal 1600 õpilast, nüüd on seal vist ainult põhikool...



Aga nendest tulistamistest oleme VT'ga varemgi rääkinud - tema on meie peres ainuke, kes uudiseid vaatab :D
Ta ütleb, et ta tunneb ennast kohe halvasti, kui ta ei tea, mis toimub.
Ma tahaks emotsioonitut lakoonilist ülevaadet ainult, et keerame kella ja vahetame ministrit ja...



***

Ah, veel üks asi, millest olen tahtnud kirjutada.
Ma olen alati olnud sookvootide vastu, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et naiste sageli siiski alalhoidlikumat ja hoolivamat häält on poliitikasse väga vaja ja kui nad ei suuda ega tahagi sotsiopaatiliste kalduvustega võimuhullude meeste hulgas end esile võidelda, siis tuleb nad kasvõi kvootide alusel vastu võtta - muidu jäävad otsused ja poliitikasuunad toetama edevaid ja ahneid sotsiopaate.

Naised võimule! :)



Natuke naisi:




vene politsei :)




meh?







Ja tulevane valitsejanna:


Pildid kõi ikka izismile.com'ist

Esmaspäev, 27. oktoober 2014

EPP PETRONE "Minu Ameerika 3. Kriis"

Veider lugu, aga ma pole kunagi olnud Epu blogi püsilugeja. Tundub, et kõik, keda blogide lugemine vähegi huvitab, loevad vähemalt Epu ja Daki blogisid... mina olen Epu omasse sattunud küll mõnikümmend korda blogtree kaudu, aga aastaid tagasi. Tema haaravat raamatut lugedes hakkasin lausa mõistatama, miks ma sellise hea jutustaja blogi lugema ei ole jäänud? Võibolla liiga palju juttu (maht), võibolla asisus (liiga praktiline)? Tean, et on vähemalt kaks blogi, mida ma enam ei loe pikkade ja sagedaste postituste pärast :D

  Ma raamatukogus ei märganud, aga see on juba kolmas Epu Ameerika-raamat, hah! Ma neid esimesi ei lugenud - küll aga lugesin 'eellugu' "Kas süda on ümmargune". Seda lugedes mõtlesin, kui hea see on, et nendest sündmustest on 10 aastat möödas. Emotsionaalsete teemade puhul annab ajaline distants ikka palju selgema nägemise ja ma oletan, et palju suurema selguse/vaheduse kirjapanekul.

Siinsed sündmused on lähemal, kuid mõtteselgus, mida 'ümmarguse südame' raamatus nautida võis, jätkub ka neil lehekülgedel. Väga haarav raamat, sealjuures oskas Epp isegi USA presidendivalimistest ja kandidaatide taustadest rääkida nii, et tegi minujaoks asja selgemaks, kui kõik seniloetud-kuuldud uudistejupid kokku!

Eks me kõik teame midagi Ameerikast: mäkburgerid ja kokakoola, lollid paksud ameeriklased, kallis arstiabi ja välise edukuse kultus, tordid näos, meeletu raiskamine igal pool... Aga kui keegi pikemalt või sagedamini sel kõigi võimaluste maal viibib, kuuleb temalt alati uusi ja huvitavaid asju. Näiteks minul polnud õrna aimugi, kui hellakesed nad on eriarvamuste osas! Olgu, kellegagi tutvudes küsitakse filmides-seriaalides küll ruttu, et kas hoiad pöialt sellele või teisele... spordimeeskonnale..., aga et kellegagi tutvudes püütakse kohe välja selgitada, kas ta on vabariiklane või demokraat, ja et see on tõesti asi, mis võib takistada lähedaseks saamist - see oli küll ebameeldiv ja veider.

Uute inimestega juttu puhuma asudes on siin alati see hirm, et kas nad on sinuga ikka samal pool rindejoont. Käib pisike kompamine: demokraat või vabariiklane? Mike jõuab meile esimeste minutite jooksul autorooli taga ära rääkida oma lühida eluloo: nooruspõlves läks ta sõjaväkke, sai seal kuidagi seljavigastuse ja siis otsustas erru minna... "Sain aru, et mina ei taha selle riigi mõttetutest sõdadest osa võtta!"
"Rääkides mõttetutest sõdadest..." kompab Justin,,,
"No midagi kurvemat ja mõttetumat kui Iraaki minek poleks saanudki välja mõelda!" tulistab Mike ja jääb ootama.
Buuh! Olemegi omainimesega kokku sattunud. Ka tema on demokraat ja Bushi-vastane. Justin ja Mike hakkavad teineteise võidu kiruma ja arutama, pinge on maas.

Brrr!
Kõige jubedam on see enesekindlus: mina tean, kuidas teha tuleb!
Kõik teavad, et teised peavad tegema 'nende moodi'.
Ja mõelge, kui õudne, kui inimesed, keda pead vaimselt täiesti küündimatuks, sa pead lihtsameelseks, sa ei pea just arvamusliidriks, tulevad kaagutama sinu tegemiste peale!

Näiteks tahab Epp mehevenna pulma minna Eesti-kodust kaasa võetud ilusa kleidiga. Ämma arust on see KOHATU.
"Miks sa tahad vana, tahad, ma ostan sulle uue kleidi ise?" ei saanud Justini ema aru.
"Aga keegi pulmaseltskonnast pole ju seda kleiti näinud peale Justini; mulle lihtsalt meeldib see kleit."
"See on su mehevenna pulm ja sa kannad vana kleiti!?"
Oh aeg, milles probleem? VANA kleit! Peaasi, et kena on ju!

Samas, ma pean ütlema, et Epu enda jäärapäisus ajas mind ka kohutavalt närvi :D
Ämm on tarbimishull ja Epp on öko-armastaja.
Ja mõlemad!, mõlemad kondavad ringi ja õpetavad teist 'õigesti' elama.
Siin kuulub minu, kes ma küll ka ei salli raiskamist!, poolehoid Ämmale, sest - TEMA KODU!
Ma ei kujuta ette, kui minu koju tuleks keegi, kes hakkaks pidevalt märkusi tegema, et ma kustutaks veel mõne tule, tõmbaks veel mõne juhtme seinast, viskaks oma keemilised puhastusvahendid kus see ja teine ja käiks minu prügikastist pudeleid välja sikutamas (kui neid seal oleks - me sorteerime küll). Ma ei kujuta ette! See on minu kodu, minu kodu!!! - kuhu ma veel saan minna, et oma elu oma käe järgi seada? Minu juurde selline inimene teist korda külla-elama ei tuleks. Ma ei suudaks! Ma ei hakka vaidlema inimesega, kiruksin blogis, kindlasti :D, aga kui tal oleks veel vaja minu juures öömaja, siis ma püüaks talle kindlasti meenutada, et tal oli siin väga paha. Et see pole päris tema scene. Ma ei kujuta ette, et ma hakkaks VT toas või tulevases kodus midagi 'optimeerima', kui ta oleks täiskasvanu, ja eriti veel siis, kui juba on teada, et meie arvamused, jah, tõepoolest, lähevad lahku. Teine inimene võib olla selline nagu ta tahab. Ei tohi karata teise inimese identiteeti lammutama! Teine inimene tahab oma kodus end tunda... nagu oma kodus, eksju!
Aga seal nad olid, Ämm ja Epp, teineteist võõristamas ja teineteise kallal näägutamas :D ja "delikaatseid vihjeid" tegemas.

Üks igapäevane stseen mu elust mehevanemate majas: ma astun inimtühja kööki, vaatan, et telekas mängib, panen kinni, ja kui kümne minuti pärast tagasi tulen, mängib telekas jälle... ikka tühjas köögis. 
Panen tühjalt mängiva pilli jälle kinni. Kümme minutit hiljem tulen taas. Märkan, et telekas käib jälle, aga pult on kadunud. Kas John on puldi ära peitnud, et ma ei saaks telerit vahepeal välja lülitada?
Otsin silmadega kadunut, ise muiates olukorra koomilisuse üle, kui Papa John saabub. "Ära pane kinni, ma tulen kohe tagasi," ütleb ta ja lahkub. Kuulen eemalduva auto mürinat.

:D

(Mul mängib hetkel telekas, põleb laualamp, sees on madratsi elektrisoojendus... ja no arvuti, eks. Võibolla ma ikkagi pole nii öko, et mõista lapsevanemlikke maailmapäästjaid... Mulle tundub, et kui täiskasvanud üritavad teineteisele oma arvamust peale suruda, on see hullem veel kui raiskamine :D).

Mõtlesin kirjutada ka meeletust rabelemisest reisimiste ja pulmade korraldamisega seoses, aga - ei suuda :D
Nii õudne sabistamine-rabistamine!
Ma ei suuda sellekohaseid ära märgitud katkendeid ülegi lugeda - sellepärast ma teleka käima paningi, et tundsin pööritust ja tahtsin tähelepanu hajutada... huuuuuhhhh!
Igatahes nendest asjadest on ka - pulmadele mõtlejad, lugege ja värisege! :D


Mis aga oli alati lõputult tore: lastejutud! :)
No nii armsad ja vahvad tüdrukud! :)
Pööraselt seltskondlik Marta ja tilluke tõsine Anna emme puusal... 'Ümmarguse südame' raamatus ütles Epp, et ta on teadnud, et lastest saavad tema... päästjad või elu mõttestajad... midagi sellist. See on mõlemast raamatust nii veenvalt näha, ja see on naiselik ja kena ja armas... :)
Jah, väga raske, kui lapsed peavad kohanema kahe täiesti erineva riigi eluviisiga, kuid kui nad seda suudavad ja neurootikuteks ei muutu :D, siis on see kahtlemata suur-suur rikkus...

Lõpuks minu lemmik-katkend - loomulikult laps-staariga :), kohvikus:

Mõne aja pärast tulevad hoovi kaks tugevalt ülekaalus noort naist ja vallutavad kõrvallaua. Marta keksib nende laua juurde, esineb oma tavalise repertuaariga, siis jätkab komplimentidega: "Hei, kas sa tead, et sa oled Barbie moodi! Sa oled täpselt Barbie moodi!"
Sel hetkel, kui ta seda ütleb, märkan ka mina sarnasust. Ühel hiiglaslikul tüdrukul on nimelt blondid pikad juuksed.
Ma pole tükk aega niisugust mürisevat, vabastavat naeru kuulnud. Hiidtüdrukud on oma toolidel röötsakil, nende naer on nii nakatav, et natukese aja pärast väänleme kõik selle käes.
"Kas ma võin teie tütre endale koju kaasa võtta?" viiksub Barbie naeru vahele. "Mul oleks vaja, et ta seda mulle iga päev ütleks!"


Igati kütkestav lugemine! :)

Mulle väga meeldivad sellised elu-perioodi-lood... nende puhul inimesed tõesti kirjutavad asjadest, mis neid on puudutanud ja millest nad teavad. Ei ole mingit õhku ega mõttetuid sildu, kõik on oluline. Ja kui on hästi kirjutatud, nii et ei pea koperdama läbi koledate lausete - mis siis viga!
Väga tore, et inimesed julgevad oma elu niimoodi jagada - kuigi on ette teada, et mingi osa lugejatest kritiseerib :D  (Guilty!)


Pühapäev, 26. oktoober 2014

***


Tilluke tüdruk on mu vennanaine Z ja suurem on tema õde.
Kas pole mega-armsad lapsed?
Ma tahaks selle pisema kohe sülle krabada ja mitte kunagi käest panna...


Minu sõidust maale ei tulnudki midagi välja.
Nende pere käis külas - selgus, et seal on lapsed haiged. Neid ei hoiatatud ette. Ja kogu Venna naispere jäi riburadapidi haigeks. Kuna lennureis on ukse ees, siis on juba ainuüksi nohu suureks probleemiks, mis siis veel viirushaigusest rääkida. Pannakse lennujaamas veel ebola-karantiini! Kõigil olid närvid üsna püsti. Mina sinna juurde ei kippunud ja kuna pr Ema oli seal, siis poleks mahtunudki - suvel on seal 3 tuba lisaks, praegu on neis liiga jahe. (Pr Ema jäi ka lõpuks haigeks!)

Nüüd on rahvas paranenud ja mind oodatakse... Ma pole veel öelnud, et ma tean, et ei lähe. VT ei taha, et ma kooli ajal ära kaon...


Z elas siin mõneti oma unelmate elu: maakodu, oma aed ja enda kasvatatud marjad, õunad, köögiviljad. Ta ikka rääkis, et kui tema kodukohas keegi üritaks kasvõi sellist muru kasvatada, nagu meil siin igal pool ise kasvab, siis oleks kogu linn ta peale tige, sest ta peaks tohutupalju vett kulutama...

Aga ta on kaugelt liiga chill, et süstemaatiliselt võõrkeelt õppida. Ta teab nüüd neid sõnu, mida kogu aeg lastele öeldakse... ja veel mõnda, nagu "täpselt!" - kui me siin millalgi 12 tundi järjest veini jõime ja juttu ajasime, siis ta ütles kogu aeg mu jutu peale: "Täpselt!" :D
Igatahes umbkeelsus on ta teinud siin veel üksildasemaks, kui ta muidu maal olnud oleks. Ta ei saanud mitte kunagi mitte kusagile minna ega ühtegi asja ilma vennata korda ajada. Siiski, kohalikus poes ta ikka käis... rääkis inglise keeles... Kohalik pood on ühe Lääne-Viru mõisa juures - loomulikult räägitakse seal inglise keelt või vähemalt saadakse aru.

Nüüd läheb ta tagasi Austraaliasse, kus ta saab igal pool ise käia (ja ta on suur seikleja... ükskord andis pr. Ema talle vaba õhtu ja ta sõitis mõneks tunniks Tallinnasse kohast, kus Tallinna maanteeni on 20 km ja buss lähimasse linna (mis loomulikult pole Tallinn) käib üks kord päevas; ma ei suutnud kuulatagi, kuidas ta selle käigu ära korraldas). Ma tunnen sageli iiveldust, kui ta hästi rahulikult räägib, kuidas ta midagi tegi :D. Ta on 100% täis seda usku, et kõik laheneb ja kuidagi ikka saab. Ta ei närveeri mitte kunagi. IMEinimene, ausalt! Ja kogu selle tralli juures suudab ta olla armas, mõistev ja 100% kriitikavaba.
Ja nüüd läheb ta ära...
Austraalias saab ta korralikku lapsetoetust, sest lastel on topeltkodakondsus, ta saab igale poole minna, tal on kogu vabadus, mida ta hing vajab...
Kas nad tulevad üldse kunagi tagasi? Vend kindlasti tuleks, aga Z?

Kui tänulik olen ma nüüd, et ta niimoodi ootamatult, mind ehmatades Tartusse sõitis ja me sellise emotsionaalse vestlusmaratoni maha pidasime...
Ta lihtsalt nagu teab alati, mida vaja teha on...
Armastan teda! :)

Laupäev, 25. oktoober 2014

"Smuutid ja kokteilid"

Hehe!, uus päev ja uus raamat! :P
Raamat jutumärkides vist, seekord :D

Aga kuna ma lugesin kõik retseptid läbi, siis läheb raamatuna kirja - tadaaa!

Sain teada seda, et minu kannmikser pole ilmselt See Kõige Parem, sest näiteks sellerit ja õuna see täiesti mehuks ei tee, aga mõni tegevat! Sellepärast mulle mu kunagi tehtud selleri-tomatismuuti ei maitsenudki, et oli tükiline. Mina keetsin selle supiks :P, kuna ma püüan vussiläinud söökidega alati midagi ette võtta - õudne on toitu minema visata. Ma parem söön ennast mõne päeva jooksul nii täis, et pean silmast väljapressivat toidumudru pühkima, kui et viskan midagi ära...
või umbes nii.

Vegan-smuutisid oli siin tegelikult vähe... Sageli käis sisse piim, pett või jogurt. Mahlapressi mul pole, nii et ka mahladega kokteilid pole tervislikkust silmas pidades täpselt järele tehtavad, aga oh, kui isuäratavad pildid iga kokteili kõrval! Juba põhikomponente lugedes läheb suu vesiseks - näiteks pirn-porgand-ananass-kookos... oeh! Nämm! :) Ja näha on, et siin ongi rohkem rõhku pandud luksuslikule enesepoputamisele, mitte niivõrd tervisele.
Samas... mõnes kokteilis oli keefiir ja toores munakollane - iuuu! :/
Oli ka veidraid koostisosi nagu lõhnav varjulill, harakputk ja - kaerahelbed!

Kokteilide all olid ka tervisliku söömise nõuanded, nagu "100 grammi ananassiga katate mitmekordselt oma päevase kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumivajaduse.

Ilus tilluke raamatuke! :)


Reede, 24. oktoober 2014

TOOMAS RAUDAM "Alfabeet"

No vaat, VT'le Contrat otsides leidsin endale Toomas Raudami luulekogu.

Raudamiga on selline huvitav lugu, et tema esseed mulle tõesti väga-väga meeldivad, aga ilukirjandus ei jõua päriselt kohale. Kusagilt oma vanast lugemispäevikust lugesin, et ohoo, Raudam on mu lemmik eesti kirjanik, ja siis lugesin paari romaani ja mõtlesin: hmmm...! Ei muud. :D
Vaatasin oma vanad päevikukatked üle ja sain aru, et olin lugenud vaid esseesid. Veel meenus, et "Tarzani seiklused Tallinnas" oli üks väheseid raamatuid, mis ma keskkooli ajal pooleli jätsin...

See pärast oli väga huvitav näha tema luulekogu. Ja juba vaid silmi üle libistades sain aru, et mulle kohe päris kindlasti meeldib! Veider, eksole?! Kui ikka tunned, et mõistad mingit autorit, siis peaks justkui kõigega sidet tundma või mis?

Luuletused...
Üksildus, välja jäetus, kõrvale jäetud olemine, kaotused, lootusetus - see tunne jäi neid luuletusi lugedes. Kui sa tahad olemas olla ja samas teistega lähedust tunda, oledki kohe dilemma ees, sest - nagu teisedki autorid on öelnud, Arvo Valton minu meelest - igas tõelises suhtluses kehastud mõneks hetkeks oma kaaslaseks (Valton (?) lisas, et seetõttu vali hoolikalt, kellega suhtled) ja kaotad veidi iseennast. Kui su üksildus ja läheduseigatsus on väga suur, on ka oht ennast kaotada väga suur.

Seega valib kõrvetada saanud ja segadusse sattunud inimene maailma, mis teda vähem mõjutab. Sest meil on ju lähedust vaja. Oleme lähedust igatsevad õrnad olevused ja igaühele on tema enda valu kõige teravam. Suhtluses võime üksteisele haiget teha ja mulle jäi sellest raamatust ka mulje, et "kui mina sinule haiget tegin, siis minul endal oli veel valusam". Kes küll mõõdaks... memme vaeva? :P

Kui lähisuhted on valusad ja külmad, pöördub tähelepanu 'prügikasti kõrvalt' leitud inimestele ja kodutrepikoja veidrikele. Tean seda nihet!

Mõned luuletused on eraldi peatükkidesse kogutud ja need mõjuvadki kõige puudutavamalt just järjest lugedes. Mõned väikesed riivatused mõjuvad hästi, värskendavalt ja veenvalt siin, ning ei tohiks kedagi riivata, kuigi puudutavad küll..., ma ei tea... Mõni inimene lihtsalt ropendab, aga teine jõuab intiimsete piltidega nõksu võrra sügavamale kui ilma.

Luuletusi:


TEOKARP

Mul oli väike teokarp.
Seal polnud kedagi.
Pugesin ise sinna.
Üle ei jäänud midagi. 

/ma mõtlen: midagi muud ei jäänud üle - pidin ise karpi pugema./


ÕUNAPUU

Üks õunapuu aias oli minu.
Tal polnud nime.
Mõtlesin ta endaks.
Mõtlesin, et see on loomulik,
kui ta kärbub.
Ta kärbus.


KELDER

Mul oli kelder.
Andsin seal vande.
Kartulisalves.
Kapsapea peal.
Torkasin endale suure sukanõelaga sõrme.
Sõrmest tuli verd.
Tõotasin, et ei tee kunagi mitte kellelegi haiget.
Ma ise ei tulnud arvesse.
Lubasin, et ei sure.

/ma mõtlen: "... sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles ei mõistnud, küll taipasid valu sa. kuid seda ei mõistnud, et minul ses keeles, et minul on sinust veel valusam!" - Rudolf Rimmel;
jaa-jaa, meil KÕIGIL on KÕIGE VALUSAM./


TEE

Läksin mööda teed.
Vastu tulid laud ja tool.
Toolil polnud kedagi.
Lauas polnud kedagi.
Minul polnud neidki.
Minus iseennastki.


VOODI

Keegi oli mulle voodi.
Ma võisin temaga magada.


PADI

Keegi oli mulle padi.
Ma sain temaga nutta.


JALANARTS

Keegi oli mulle jalanarts.
Ta oli mulle kaitseks saapa vastu.


SAABAS

Keegi oli mulle saabas.
Ta oli mulle kaitseks maa vastu.


MAA 

Mitte keegi polnud mulle maa.
Taeva vastu kaitset pole.




Ja pikem luuletus, näide 'prügikasti kõrvalt leitud inimestest' - ma ütleks.

Minu kõige kallim õde
peab vähemalt kaks korda päevas jalutamas käima,
muidu läheb tervis käest ära.
Kui tervis käest ära läheb,
on ta ilma sellest vähesest,
mis tal praegu on.
Tal on ümmargune nägu,
kitsad huuled,
ronkmustad juuksed
ja kollane tuulejopp.
Käes on tal must ridikül.
Ridikül näitab, et selle kandja
oli kunagi kena tüdruk, 
kes tantsis tantsupidudel
ja läks koju oma poisiga
(ja ridiküliga)
ja lubas ennast suudelda,
kuid mitte liiga tihti
ja mitte liiga kirglikult.
Ta elab minu peal.
Kõige üleval,
nagu ta ise ütleb,
kui liftis kokku saame.


Ja pisukesed ribalad pikematest luuletustest:

/.../
Tahtsin olla hää kogu aja
Kuid selleks pidin kohutavalt jooma
/.../


ja


/.../
Tuigun
Naeruks teistele
Kainetele
Isadele
Kes on löönud oma lapsi
Emadele
Kes on need lapsed sünnitanud
/.../



Sellised kurvad lood, niisiis.

:)

Neljapäev, 23. oktoober 2014

CONTRA "Kuuseebu"



Nananananaaa - eile lugesin paarikümne minutiga raamatu läbi, tehke järele! :D

VT'l oli kooli jaoks vaja Contra luuletust ja kui olime internetis leitavatest esimese ehmatuse kätte saanud, läksime raamatukokku. Raamatust on ikka parem otsida - virr-varr jääb olemata.

Käisime siis luuleraamatute riiulite ees edasi-tagasi - ei olnud C all, ei olnud K all...
Küsisime siis raamatukoguhaldjakese käest, kes ütles, et kui ma lapsele otsin, siis need on lasteraamatute juures - need täiskasvanute omad vast ei sobi ka lapsele :)

Lasteraamatute osakonnas aga oli ainult üks pisike vihikuke sees - jõululuuletustega.

Esimeses luuletuses oli juba juttu tulistamisest ja raibetest, nii et VT muutus pahuraks ja andis raamatu mulle, et mina sealt sobiva leiaksin :D

Neljas luuletus oli 'koledatest' sõnadest ja motiividest vaba, lugesin selle VT'le ette ja kuna tema selle raamatuga rohkem tegeleda ei tahtnud, oli ta kohe nõus.

Meie valik oli siis selline:

JÕULUKALAPÜÜK

järve pidi ma ei hulgu
paikseks jään - teen jäässe mulgu
viskan õngekese sisse
tunnikese püüan FISHe

kuigi ühtegi ei näkka
imema ei pea ka päkka
minu unistuste kala 
panni peale ilmub sala

saabund jõuluaeg on ju
EVERY FISH IS COMING TRUE

***


Aga peab ütlema, et ka selles lasteosakonnast võetud raamatutes on verd, joomist, labasusi...

Vaatan ühest aknast sisse
Madis näpib Kadi tisse
vaatan teisest aknast - Madis
juba kõrvadeni Kadis
/.../

Samas... minu meelest olid paljud luuletused lõbustavad.

jõuluvana jõuline
kotti topib mitu tonni
pähklipurejaid ja konni
sest talt lapsed soovind on nii

Kohe kujutad ette, et need on lustist sündinud, mitte palehigis pastakast välja pigistatud. Need on rohkem küll vemmalvärsid kui luuletused, aga mis siis ikka. Läbi tasus ikka vaadata. Ma polnudki Contra loominguga tuttav...
Küllap tal on sisukamaid lugusid ka... :)
Siinsete luuletuste põhjal saab teda pigem naljavennaks kui luuletajaks nimetada :p

Kolmapäev, 22. oktoober 2014

kaks luuletust

Olen sageli mõelnud sellele, kuidas keskkooli ajal ja ülikooli kahel esimesel aastal loetud raamatud on minu jaoks kuidagi eriliseks jäänud. Ma arvan, et asi pole ainult selles, et noor inimene on mõjutatavam. Küllap ma otsisin endale tuge raamatutest - äratundmisi ja lootust, et on olemas inimesi, kellega saan vaimset ja emotsionaalset lähedust tunda. 20-aastaselt tutvusin Mehega ja sealtpeale pole raamatud ja luuletused mulle ilmselt nii palju tuge pakkunud, sest sealtmaalt vähenes raamatute tähtsus minu elus järsult :D

Eks ma ikka olen lugenud ja võib-olla keskmisest rohkem, olen ka luuletusi lugenud ja välja kirjutanud, kuid on täiesti selge, et esimeses 'luuletuste kaustikus' olevad luuletused on mul palju paremini peas kui hilisemates kolmes olevad.

Esimene kaustik.
Keskkoolisuvedel laenutasin vesijalgrattaid ja see tindipliiatsiga kaustik kukkus mul vette.
Pidin vesijalgrattaga järele sõitma - suur tuul oli!



Hiljuti võtsin omale eesmärgiks kõik välja kirjutatud luuletused taas läbi lugeda, sest palju viimaseid aastaid ma ainult kirjutan välja, üle aga ei loe - selle asemel loen uusi raamatuid ja kirjutan uusi lõike-luuletusi välja. Meelde need ainult ühe väljakirjutamisega muidugi ei jää, nii et käin siiamaani ringi, peas vaid keskkooliaegsed lemmikud.

Kirjutan siia kaks luuletust, mis praegu üleloetust kummitama jäid...

Üksainus ohe öös ja kõik saab läbi.
Sa kallistuseks sirutasid käed
ja ütlesid: ma tean, sa varsti lähed.
Ja järele jäi ainult piinav häbi,
see kujutlus, et istud üksi köögis, 
et laua peal on moosipurk ja sai.
Ma tahaks teada, mis sust lõpuks sai.
Kas saatus sind veel ikka nõnda nöögib
või on sul juba endal oma pere? 
Ja räägid lastele, mis halb, mis hea, 
ja ise sellest midagi ei tea?
Sa oota veidi. Teed on libedad.
Ma tahaks teada, kas ma ütleks tere,
kui juhtuksin sind kuskil nägema.

IKE  VOLKOV

***


LOOTUS

Sest kusagil peab olema ju keegi,
kes leebeil jalul astux yle muru, 
kes huulilt puhux tyhja sõnapuru
& öises lambis ära puhux leegi.
Sest kusagil peab olema ju walgus,
mis heletax su uxe kohal waba,
mis ootamatult alati sind tabax
& see on kõik ja see on alles algus.
Sest kusagil peab olema ju tema,
kes waikselt walwax yle tumma taeva,
kes teele saadax iga walget laewa
& hoiax sind.

LIISI  OJAMAA

***

ja hoiaks sind...



Teisipäev, 21. oktoober 2014

Ühe raksuga või jupikaupa?

Olid ajad olid majad, mil mulle tõesti meeldisid igasugused ajakirjad.
Nüüd kipub nii minema, et viskan need lugemist ootavate asjade riiulisse ja loen kusagil pool aastat-aasta hiljem. Lihtsalt ei tõmba enam, artiklid on liiga lühikesed, et midagi huvitavat teada saada...

No vaat, eile seevastu lugesin ajakirja "Psühholoogia Sinule" - saime kunagi mõned mingisuguste Swed-pangas Mehe arve kõrvalt kogunenud boonuspunktide eest.

Esimene number, mida kunagi lugesin, ei meeldinud mulle.
Kuidagi kõledalt optimistlik oli. Et soovi ja kõik läheb korda, palun järgmine!
Aaaga see number, kus Jan Uuspõld kaanel (6/2014) oli täitsa huvitav!


Üks naine rääkis, kuidas ta paranoidse skisofreenia diagnoosiga elab ja üksi tütart kasvatab, olles mitu psühhootilist episoodi läbi elanud nii, et veel ei teadnud, mis temaga lahti on.
Jah, see aeg, kui diagnoosi veel pole ja mõtled, et asi on intellekti puudustes - iga mõistlik inimene ju saaks aru, mis toimub ja kuidas toimida -, ongi kõige raskem.


Siis Jan Uuspõlve alkoholismilugu...
Tõtt öelda oli see samasugune nagu teisedki alko-lood, aga ju siis oli hästi kirjutatud :D
On inimesi, kellele alles viinapudelilt korgi pealt keeramine annab teada, et töö on lõppenud ja nüüd algab puhkus - ilma selle liigutusega ei oskagi ennast välja lülitada.
Mu elus on olnud perioode, kus ma olen ka mõelnud, et kas ma olen alkohoolik?...
No ilmselgelt pole, kuna juba ... oh, ma ei teagi... kaks või kolm aastat ei viitsi ma alkoholi tarbida - see lihtsalt röövib mult tundide kaupa ärksust. Kuid omal ajal püüdsin oma tundlikkust alkoholiga ravida küll ja "Ülitundliku inimese" raamatust lugesin, et seda teevad väga paljud 'ÜTId'. Sest neil/meil tõesti on vaja end tuimastada, kui me tahame kusagile minna ja jõuda. Meeled on vaja ära nürida! Paraku kaotab alkohol mingil hetkel oma positiivse toime ja jätab inimesed hätta. Kuid aastaid - see töötas!


Aga kõige lahedam oli üks majanduspsühholoogia valda kuuluv artikkel, kus tutvustati ostukäitumise-uurimusi. Näiteks vaadati, kas mängitav muusika mõjutab veinivalikut. Selgus, et klassikalise muusika puhul osteti rohkem kalleid kvaliteetveine. Kui mängiti Prantsuse muusikat, osteti Prantsuse veine kolm korda rohkem kui Saksa veine - ja vastupidi: kui mängiti Saksa muusikat, osteti Saksa veine kolm korda rohkem kui Prantsuse veine. Kusjuures kui inimestelt küsiti, kas nad usuvad, et muusika mõjutas nende veinivalikut, vastas 86%, et kindlasti mitte!

Samuti on inimesi püütud tervislikult toituma mõjutada, paigaldades ostukärudele peeglid nii, et need näitasid inimese kõhtu - mis on veider, arvan ma! :D  Aga väga lahe oli katse, kus käru jagati kollase joonega kaheks, millest üks pool oli ette nähtud puu-, juur- ja köögiviljadele. Ja see tõesti toimis - ' 'värske' toidu ostmine suurenes 10%!

ninja turtle belly


Aga üks asi jäi häirima ka - mitte, et see ajakirja süü oleks.
Üsna alguses oli tsitaat Anatoli Nekrassovilt:
Tähtis on alati meeles pidada, et me ise meelitame ümbritsevaid inimesi oma ellu ja nad mängivad neid rolle, mis meie neile määrasime.
Mh, noh, ma enam vähem usun seda.
Aga kas ma tõesti olen kutsunud E oma ellu? Selle VT kunagise kasvataja, kes kogu aeg kontakti otsib!? Nüüd ta kirjutas, et tuleb Tartusse psühhoneuroloogiahaiglasse ning ridade vahelt võib lugeda, et ta ootab mind külla.

Olen mõelnud, miks temaga suhtlemine mulle nii vastumeelne on?

Ma enda arust ei saa temaga lihtsalt mingit kontakti, pole olnud ühtegi teineteisemõistmise hetke. Ma lihtsalt räägin temaga kenasti - kas ma olen tõesti ainuke?
Kuid see on väga raske, sest ta on selline... tuim tükk. Inimesemütakas. Ma ei imesta, et tal sõpru pole - ja samas ma tean, et ta suhtleb teiste naistega ka ja ma ei suuda uskuda, et veel rohkem pingutades kui minuga. Kuidas ma saan olla kõige lähedasem inimene, kes tal on?

Pealegi, kui olen temaga kohtunud mõne tema teise tuttava juuresolekul (kui VT ja tema tütar olid lasteaias rühmakaaslased, käisid nad teineteise sünnipäevadel, ning ka sel suvel kutsus ta meid VT'ga oma tütre sünnipäeva puhul kohvikusse, kus oli veel paar täiskasvanut), on ta mind alati tutvustanud, kui ühe tuntud inimese sugulast ja ma pean endalt lõpuks küsima, kas ma olen tema jaoks trofee-sõber, staatuse upitaja? Sest mingit lähedust või osadust ju pole!?

Ühest küljest - kuidas öelda inimesele, kes on kaks-kolm aastat depressioonis olnud ja läheb järjekordselt haiglasse, et sa ei taha teda näha? Teisest küljest tunnen, et ta on mu surunud väljapääsmatusse olukorda, öeldes, et olen ainuke, kellele ta on rääkinud oma traumast...

Aga mis teha, ma ei tunne temaga mingit sidet, pigem rohkem reservatsiooni kui enamikuga teistest inimestest, sest ta on ... nagu hiiglasuur pigi-kamakas minu jaoks... Olen väga osav inimestega ühist keelt leidma, kuid minu suhtlus temaga on minu jaoks üks jube rügamine. Ja teda tema muredest läbi kanda - oeh!, ma ei jõua! Pealegi - ma näen teda nii rahuliku ja isegi tuimana... ma ei oska temaga mitte midagi peale hakata...

Eks ma nüüd pean mõtlema, kas ma venitan seda suhet, kuni ta saab aru, et suhtlen 'pika hambaga' (kuid mulle tundub, et tal pole mingit kavatsust sellest aru saama hakata :D) või lihtsalt ei vasta enam mingist hetkest... Sellise valiku ees olen varemgi seisnud ja alati olen valinud, et kirjutan ausalt, mida ma tunnen. Aga tema on teistmoodi... nii ebateadliku inimesega ma pole kunagi suhelnudki...

keegi tuleb sul külla,
keegi kauge ja hea...



Esmaspäev, 20. oktoober 2014

Puntra äntra (Contra)

On koolivaheaeg, kuid lapsed on juba nii suured, et õppida jäetakse ikka.
Pisikestel tehti vaheaeg ikka õppetööst lage. Olid ajad! :)

Üks teha jäänud asjadest oli: leida internetist Contra luuletus ja seda ette kandma õppida.

Löön mina guuglisse "contra luule" ja avaneb selline aken:






Noh, esimene on Viki - see ei paku hetkel huvi, teine on blog - seal kindlasti pole palju luuletusi, aga kolmanda klõpsasime lahti. Contra paremad luuletused - loomulikult vaatame!
Sellel lehel oli 9 Contra luuletust ja kõik luuletused olid ... hmm-hmm... verised ja/või rõvedad.
Näiteks:

Mäng
      Veereb, veereb väike pall lapsed kõik on trammi all
          “NÄE” Soolikad ja keel üksik jalgki tõmbleb veel
     Inimesi nagu muda kõigil silmad punnis peas
     Arstil käes on juba nuga sebib puruks laste seas
     Tõnul pole enam käsi väiksel Jussil puudub p…
     Arstid õmblemast ei väsi niiti täis on asfalttee
     Veereb, veereb väike pall lapsed kõik on surnukuuris
     Puhkavad seal lina all nagu loomad oma puuris
 

Või:

Mati
 Väike Mati põrandal miini tagus
    Pärast ema imestas, et kuhu Mati kadus
    Väike Mati suuga katsus voolu pinget
    Pärast seda Matil polnud enam vere ringet
    Väike Mati sõrme pistis pepu auku
    Pärast seda kuulsid teised hirmsat pauku
    Väike Mati pani sõrme ninna
    Pärast jäi see hoopis kinni sinna 


VT sai korralduse omale luuletus internetist otsida, kuid neist siin leiab vaevalt värsipaari, mida ette kanda tahaks - tervest luuletusest rääkimata. Luuleleiu lehel oli kaks lullat, üks tulistamisega, teine igav :D ... mingi... pangetäis 'okeisid'...
Me lähme parem ikka raamatukokku otsima.

Aga ma mõtlen sellele laste-klassitäiele, kes tõenäoliselt ka minu poolt esimesena valitud lehele jõuab ja silm punnis neid luuletusi loeb :D

Pean õpetajat tunnustama! Mina poleks julgenud lastele Contrat soovitada. Pärast loevad veel jõuluvanale :p  Aga usun, et mõnedki lapsed saavad kõvasti nalja ja kes teab - hakkavad ehk veel luule vastu huvi tundma...  :)

Ihhiiihahaaa!
- izismile.com -



Laupäev, 18. oktoober 2014

***

VT'l on väga tore klass. Viimasel lastevanemate koosolekul rääkis ka õpetaja, et nende klassis kõik sõbrustavad kõigiga, ei ole suletud gruppe ja täiesti kõrvale jäetud lapsi. VT räägib mulle ka kõikidest klassikaaslastest lugusid :D ja pööritab silmi, et ma K ja S kogu aeg sassi ajan. Ega ma näo järgi kõiki lapsi küll ära tunne, kuigi suurt osa tüdrukutest näen igal aastal mitu korda - nad käivad pea kõik üksteise sünnipäevadel ja VT'd tuleb ju praegu veel kohale saata ja ära toomas käia.

Aga kõige rõõmsamaks teeb mind see, et kuigi VT oma sünnipäevasid ei tähista ja pole mitte kunagi tähistanud, kutsutakse teda ikka suuremale osale sünnipäevadest. Kas pole imekena?! Ruum on ju mõnikord piiratud ja kombekas oleks kutsuda neid, kes sind kutsusid. Aga VT pole end kunagi välja jäetuna tundnud.

Eile oli VT klassil klassiõhtu ja kujutage ette - lapsed otsustasid ühtlasi VT sünnipäeva pidada.
Üks tüdruk küpsetas koogi, sellel põles 13 küünalt (mida VT ei jaksanud ühekorraga ära puhuda), terve klass laulis sünnipäevalaulu ja isegi ilus kingitus toodi! Võiks arvata, et sünnipäevade mitte pidamise tõttu jäetakse VT rohkem kõrvale, aga ei! :)
See teeb mind nii õnnelikuks ja tänulikuks :)

(re)tired party animal :)


Meenub, et kui VT käis teises klassis, siis üks klassiõde uuris temalt, miks ta sünnipäevasid ei pea ja VT vastas talle: "Minu isale ja emale ei meeldi lapsed!" :D
Eks ta pidas silmas seda lärmi ja mustust, mida lapsed tekitavad...
Klassiõde vaatas teda küll üsna jahmunud ja kaastundliku näoga ja mina tunnen harva piinlikkust VT väljaütlemiste tõttu (sest ta ju peab saama julgesti rääkida asjadest, nagu need temale tunduvad), aga seekord ma küll kohmetusin :p


Igatahes kohe-kohe läheme VT'ga poodi torti ja muud näksi valima, sest homme ongi tähtis päev!
Millegipärast tundub 13 mulle kuidagi... liiga palju :D, raske on selle mõttega harjuda...
Aga küll ma jõuan. :)


---

Heh, tahtsin sellest ka kirjutada, et klassiõhtul oli selline mäng, et jagati omadussõnadega kaardid lastele kätte (sõnad  kordusid) ja lapsed andsid kaardid neile, keda nende arvates kaardil olevad sõnad kõige paremini iseloomustasid.
VT sai "kõige rahulikum", "kõige abivalmim", "kõige vaiksem", "kõige viisakam" kaarte, aga ka - "kõige sarkastilisem" ja veel midagi sellelaadset :D

Hästi huvitav on see, et ka mind on sageli kirjeldatud sõnaga "rahulik"!
Ja me VT'ga ju pole üldse rahulikud vaid väga hellikud iiiiigasuguste asjade osas - ei jõua üles lugedagi, millest kõigest me endid eemale hoiame. Aga kuna oleme sellised kõrvale-hoidjad ja pealt-vaatajad, siis jätame mulje rahulikkusest.
Mäletan üht korda eksamiruumi ukse taga; eksam oli suuline ja mina seega max närvis. Püüdsin kuidagimoodi hingata, teadvust mitte kaotada ja surusin käsi vastu keha, et värin näha poleks, kui üks tüdruk minu kõrval mulle ütles: "Ma ei saa aru, kuidas sa võid nii rahulik olla!" :D
Äärmiselt ilmekas näide!
Mida rohkem ärevil me oleme, seda rohkem endasse sulgume, et enda rahustamisega tegeleda, ja pealtnäha olemegi liikumatud = rahulikud.
Ega see halb pole!
Lihtsalt...

Ja tegelikult - isegi VT kirjeldab mind sageli sõnaga "rahulik", pidades - ma oletan - silmas seda, et minuga koos on rahulik olla. Kindlasti on, kui seda seisundit ma endas hoida püüan.

Reede, 17. oktoober 2014

People Help The People

Mul on terve nädal olnud täiesti kohutav uni kallal - olen päris lõuna ajal ikka ärganud ning siis ka veel unine olnud -, aga täna ärkasin juba 4.15, sest olin unustanud telefoni hääletuks panna ja kiri tuli.

Jälle VT kunagine kasvataja E, et tülitseb oma teismelise tütrega, ei tea, kui kaua seda välja kannatada jõuab ja üksi olles nutab kogu aeg.

Sellega võrreldes on minu uimane elu ju päris lill!
Ainult et seda, kuidas E'd lohutada, ma ei tea.
Ma ei saa talle öelda, et hellitagu laps ära nagu mina teen :D
Tema ikka nõuab koristamist ja poes käimist ja...
Mina ei käsi VT'l mitte midagi teha, ma uurin, kas ta saaks mind aidata! :) - Ja seda uurides ma ei eelda, et ta peab mind aitama.
Ma ei kujuta ette, et ma VT peale karjuksin: ma vajaksin ise kisa kuuldes põgenemisteed :D - ma ei kannata karjumist ega hääletõstmist; õnneks mitte keegi meie kodus ei kannata ega ka tee seda!

Igaks juhuks kirjutasin E'le, et sõidan koolivaheajal maale, vaatan Venna pere üle, enne kui nad Austraaliasse kolivad. Et E'l ei tuleks pähe kokkusaamist küsida. Ta ikka tikub külla koos oma teismelisega ja kutsus isegi VT'd oma tütrele teise linna külla - paraku need kaks tüdrukut on nii erinevad, kui lapsed üldse olla saavad. Neil pole teineteise vastu küll mitte mingisugust huvi.

Ka teab E, et VT'l on nüüd sünnipäev tulemas ja ta enne juba vihjas sellele, et nad "tuleks ja tooks VT'le midagi".
Meil aga on VT'ga diil, et tema sünnipäeva puhul hoolitsen mina selle eest, et ükski inimene talle sünnipäeva puhul külla ei tikuks. Nagu kingitusena või nii. Eks ta suti piinlik ole - mida kaugem/võõram inimene, seda rohkem solvub. Need lähedased ei solvu muidugi! Nemad teavad ja saavad aru.



Mõned nädalad tagasi nägin filmi "Härra Morgani viimane armastus"
See film oli täpselt minu maitse: aegamisi kulgev, vaiksed üksildased inimesed, jalutuskäigud ja pingil istumised pargis... Mõtlesin, nagu ikka selliseid filme vaadates, et kui tore, et inimesed ikkagi oskavad keset suurlinna (selles filmis Pariis) leida enda jaoks need vaiksed tänavad ja inimesed, kuldse vaikse kosutava ruumi ja maailma - ja esimest korda torkas mulle pähe, et see on ainult film, tegelikult on see võimatu! On võimatu, et üks südamlik ja kaunis tantsuõpetaja on täiesti üksi ja peab oma elu täitmiseks end samuti üksildase moega vanakese hõlma haakima. Isegi mina oma pideva inimestetõrjumisega tunnen vaiksest ruumist puudust ja mulle tundub, et mu elus on ikka veel liiga palju inimesi ja sõnu, lihtsalt ära ka kedagi anda ei saa :D - praegused on niigi tõesti need kõige lähedasemad. Mis veel siis, kui oleksin päikese näoga ja oskaksin tangot tantsida :D  Selline inimene ei jää üksi, kui ta seda just vägavägaväga ei taha.

Ja siiski, on ilma sädemeta inimesed, kes sirutuvad välja ja kohtavad näiteks mind, kes - enne kui nad kokkusaamisest rääkimagi jõuavad hakata - esimese asjana teatavad, et neid pole kodus.
Ja küllap on ka sädemega inimesed üksildased..., kusagil...
Miks on üksindus nii raske?
Miks tundub üksinda elatud elu raisatud eluna?
Kui iga inimene vajab armastust - miks siis mõned (paljud?) seda ei leia?

Ja tegelikult ma tean, et kui ma poleks kogenud armastust, mille puhul on tunne, et kindlasti on see kõige suurem ja ilusam armastus maailmas ja keegi teine pole midagi sellist tundnud :D, siis otsiks ka mina ikka veel ja mõtleks, et kas see siis ongi kõik? Kas see siis oligi elu?
Is this IT?





God knows what is hiding in those weak and drunken hearts
Guess he kissed the girls and made them cry
Those hard-faced queens of misadventure
God knows what is hiding in those weak and sunken lives
Fiery throngs of muted angels
Giving love but getting nothing back, oh

People help the people
And if you're homesick
give me your hand and I'll hold it
People help the people
And nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away

God knows what is hiding in this world of little consequence
Behind the tears, inside the lies
A thousand slowly dying sunsets
God knows what is hiding in those weak and drunken hearts
Guess the loneliness came knocking
No one needs to be alone, oh singin'

People help the people
And if you're homesick,
give me your hand and I'll hold it
People help the people
Nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away


People help the people
And if you're homesick,
give me your hand and I'll hold it
People help the people
Nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away


PS,
hehe, must-valge ja aeg-luubis - loomulikult!

Kolmapäev, 15. oktoober 2014

Sugu: vastavalt vajadusele

Lugesin just järjekordset soomuutmislugu... eh, tegelikult lugesin vaid pealkirja ja pildiallkirja. Üks 80-aastane inimene on õnnelik, et sai soo vahetatud ja on nüüd lõpuks hingele vastavalt naise kehas.

Hakkasin mõtlema, kui omapärane see on, kuidas kogu aeg ja igal pool meid õpetatakse, et sugu ei loe! Ei tohi eeldada, et naise partner on mees. Ollakse lihtsalt partnerid, vahet pole, kellega, SUGU EI LOE!

Ja siis me kohtume inimestega, kes ei suuda surmani jäänud hõredaid aastaidki 'vales kehas' elada, kuigi hing on see, mis inimesest inimese teeb. Kui valad tee kannust tassi, ei ole see vähem ega rohkem tee.

Aga näe - suur vahe, ikkagi!

Et... meie, hallid heterod, saame oma lühinägelikkuse pärast igal juhul pahandada.
Kord saame pahandada, et sunnime peale soorolle ja sugu tegelikult ei loe.
Ja siis saame pahandada, kuidas me ei mõista, kui tähtis on õige soo keha...

Uhh, segane värk...
Pahandada ei meeldi kellelegi saada, aga tundub, et see on paratamatu, kui kuulud paljukirutud normgurppi/halli massi.
Imestamine on ebaviisakas.
Kõik tuleb rahulikult, silmagi pilgutamata alla neelata ja juba järgmisel hetkel naeratades heaks kiita.


Igaks juhuks ütlen, et see post pole inspireeritud kooseluseadusest.
Ma isegi ei tea, mida see seadus sätestab.
Kui seda, et koos elavatel inimestel on üksteise suhtes mingid kohustused ilma kooselu registreerimata, siis - tore! Kui tuleb ikka registreerida see kooselu, siis ... hmm hmm, jääb kuidagi poolikuks.



Vale mees õiges kehas või õige mees vales kehas?


Trallallaaa!
:)

WILLIAM SHAKESPEARE "The Taming of the Shrew"

Järjekordne jant! Mitte nii jabur kui mõni teine, aga see-eest ääretult tagurlik lugu sellest, kuidas üks mees oma pirtsaka kaasa taltsaks koolitas :D  Mul on selline tunne, et tänapäeval oleks seda raske lavastada nii, et see suurele osale saalitäiest vaatajatest vastu ei hakkaks - aga võib-olla ma eksin!

Näidendil on veidral kombel eellugu.

Aadlik näeb maas vedelevat joodikut ja talle tuleb pähe mõte viimase arvel nalja teha. Ta laseb oma teenritel pilditu joodiku oma koju, kõige paremasse magamistuppa kanda ning õpetab oma teenreid mängima, et mees on nende isand, kes on peast üle tosina aasta soe olnud ja arvanud, et ta on hulgus. Veel laseb ta ühel oma teenritest naiseks riietuda ja mängida abikaasat, kes ootab oma mehe paranemist ja nendest 'hulguse-fantaasiatest' loobumist.

Noh, joodik ärkab ja lepib lõpuks sellega, et ta on peenest soost. Ta tahab kohemaid oma 'naisukesega' linade vahele puhuda, kuid 'naisel' on teine plaan - lahutada meelt läbi rändava näitetrupi etendusega, kes pakuks vaatemängu nende endi kodus.

Ja alles nüüd algab pealkirjale vastav näidend.

Itaalias, Padua linnas elab papa Baptista oma kahe tütrega: Bianca on mahe ja võluv, vanem õde, Katharina aga nõudlik, ilmetu välimusega ja terava keelega.
Kohalikud mehed Hortensio ja Gremio on mõlemad Biancasse armunud, kuid papa Baptista isegi ei kaalu noorema õe kosilasi enne, kui vanem õde on tanu alla saanud. Nii otsustavad noormehed leida kellegi, kes vanema õe teelt ära koristaks :D  Ja leiavadki sellise: Verona linnast tuleb oma sõbrale Hortensiole külla Petruchio, kes piisava kaasavara korral võiks ka naissaatana kosida, kuna on väga külma närviga mees. Tema ongi sobiv kaasa Katharinale. Papa Baptista on nõus ja Katharina nõusolek ei huvita kedagi - ta pole ju nagunii kunagi millegagi nõus.
Nüüd püüavad teised mehed Biancale läheneda. Hortensiale ja Gremiole lisandub Pisa linnast tulnud Lucentio. Hortensio ja Lucentio sokutavad end Bianca majja õpetajaks. Selleks tuleb portsul inimestel teeselda, et nad on keegi teine - ma ei saa tõesti aru, miks see motiiv nii paljudes näidendites on? Iiiigaaaav!

Lõpuks on Hortensio abielus rikka lesega, Petruchio Katharinaga ja Lucentio Biancaga.
Petruchio on oma Katat dresseerinud nii, et ei anna talle mitte midagi (sh söök ja uni), kuna mitte miski polevat naise jaoks piisavalt hea (toit liialt kõrbenud, kleit liiga kole, et selga panna jne).

Mehed veavad kihla, kelle naine on kuulekam.
Kihlveo võidab Petruchio, kelle Kata peab lõpus veidra manitsuskõne teistele naistele (lesele ja oma õele), kuidas tuleb oma isanda soove austada ja teda teenida.
See oli päris veider ikka :P

Need näivad ka kellegi teisena...
- izismile.com -
Mis vaesest joodikust saab - sellest pole minu raamatus sõnagi!