Reede, 31. mai 2013

Ideaalne kaaslane

Täna oleme VT'ga terve päeva mänginud. Olen nüüd lausa rampväsinud ja lähen lõunauinakule, aga enne seda - pisike postitus.

Paar nädalat tagasi lugesin artiklit, kus autor pajatas, kuidas algul tõmbab meid enda vastandite poole, sest maailma ja inimesi selle sees on vaja tundma õppida, veidi küpsemaks saades aga hakkame otsima 'oma parimat mina', ehk inimest, kelles on jooned, mida me ka enda juures hindame ja veelgi arendada soovime.

Ta soovitas üksikutel inimestel rahulikult aega võtta ja kirja panna 3-5 sellist omadust või iseloomujoont enda juures.

Ja ennäe - meil on olemas ideaalse kaaslase portree!

Panin ka siis 5 omadust/joont kirja ja märkasin imestusega, et tõepoolest ongi Mehes enamik neist joontest kenasti olemas - neli viiest!. Mõtlesin edasi: "Ainult seda ei saa küll öelda, et ta oleks sõbralik/südamlik/soe inimene... Ainus inimene, kelle vastu ta iial selline on olnud, olen mina!..." - ja siis sain aru, et tegelikult - kuna minu suhtes ta oli väga südamlik - oli ta tõesti väljendanud kõike seda, mida endas hindan. Kuigi igaüks, kes teda tunneb, võib kinnitada, et sõbralikkus ja soojus tegelikult tema loomuomaduste juurde EI kuulu - mina nägin seda nii suurtes hunnikutes, et pole ime, et teda oluliselt pehmumaks pidasin kaua aega :D

Njaa, ise ka imestan, et nii ilusti välja kukkus.

weheartit.com


Lasin ka VT'l kirja panna, mida ta enda juures väärtustab.
Tema leidis 4 omadust ja need on:

- loovus
- huumorimeel
- sõbralikkus
- enesekriitilisus/ adekvaatsus enda hindamisel.

Väga loodan, et mu linnupojake leiab endale sellise kaaslase :)

*

Pildil on võõras tüdruk!
(igaks juhuks ütlen :) ).

*

Oh, olin vahepeal unustanud, et mu arvuti niimoodi jukerdab...
Eee... igapäevaseid postitusi ilmselt lubada ei saa.

Neljapäev, 30. mai 2013

Vaikus on kuldne... nagu creme brulee ;)

Olles kiire elu ja sellele järgnenud hingetõmbeaja tõttu veidi blogist eemal olnud, hakkab tunduma veider, et ma üldse kunagi blogisin :D
Ei oskagi enam ette kujutada, mida võis mul öelda olla?
Kuigi proovin nüüd pisitasa end jälle oma elu pisiasjadest piiksuma harjutada, on algus raske.
Mida öelda vahepealse aja kohta?

Teen siis tasuta reklaami: nimelt olen nüüd pea iga päev söönud ära vähemalt ühe Viva Creme Brulee  vahvlijäätise. No see on nii maitsev, et ma pole kuude kaupa oma senist lemmikut - mandliga Magnumit - tahtnud. VT armastab ka seda creme brulee jäätist, aga tema tellib endale ikka muid maiustusi ka: viimastel nädalatel marmelaadi- ja šokolaadivaabaga küpsiseid, sidrunit (sööb suhkruga) ja Borjomi mineraalvett. Mina aga uhan seda üht ja ainukest juba nädalate kaupa. Olen kohe selline, (margi)truu loomuga nahistaja, kes vaheldust üldse ei vaja, kui parim on kord käes :D

weheartit.com

PS, I love you! :)

Update 23.20

Kui postituse tegin, polnud ma veel poodi jõudnud. Hiljem ikka läksime Mehega jalutama ja sai ka tänane jäts ära toodud :) - sama hea nagu iga päev!

poetee :)



Esmaspäev, 27. mai 2013

So much love...

Väga palju suhtlemist ja ringiliikumist oli eelmisel nädalal.
See tegi mind täpselt nii õnnelikuks kui lootsin ja just nii väsinuks kui ma kartsin.
Terve nädalavahetuse veetsin voodis, kordamööda tukkudes ja Düüni-raamatuid lugedes - mul on praegu 2. ja 3. raamat: "Düüni messias" ja "Düüni lapsed". Benegesseriitlaste enesedistsipliinist on paljugi õppida, eriti kui ise ei viitsi parasjagu võileibagi teha ja sööd kaks päeva sepikut keefiriga ;)

Üks möödunud nädala armsamaid külalisi: vennatütar M, kes saab paari nädala pärast 1 aastaseks.



Neljapäev, 16. mai 2013

Kuidas eristada mõtteid tegelikkusest?

Eile öösel ei saanud ma und ja avasin arvuti, kolasin kolmveerand tundi kes-teab-kus (siis kukkus arvuti kokku), aga hommikul hakkas intrigeeriva mälestusena peale tungima harjutus, mille abil inimene saab kogeda, et tema mõtted ja tegelikkus on kaks erinevat asja.

Kellele sellist harjutust vaja on?
Näiteks neile, kes saavad ise ka aru, et nad halvustavad ennast, kinnitades endale, et nad ei saa hakkama.
Tuleb ehk kasuks (ja võibolla ka mitte) teadvustada, et see, mis me endast mõtleme ei ole sama mis tegelikkus.

Et oma kehale/olemusele selgeks teha, et mõtted ja tegelikkus on kaks täiesti iseseisvat asja, soovitas keegi autor: tõusta püsti, käia ringi (kasvõi toas) ja samal ajal rääkida endale: "Ma ei suuda kõndida!"
Nii soovitas ta teha nädal aega vist... huu nõus?...

Ja siis kahe nädala jooksul järjest raskemaid asju ette võtta, aga ikka veel selliseid, millest usud, et teed nad ära - algul siis kergemad, hiljem pingutavamad asjad.

See pidi inimese positiivsemaks ja aktiivsemaks tegema.

Nuh, üpris veider ja omapärane harjutus, kuid usun küll, et mõni inimene võib seda tõesti edukalt kasutada.

Mina aga... kardaks oma keha hulluks ajada, kui ma tõesti kõnniks ringi korrutades, et ma ei suuda kõndida.
Ma ise selliseid eksperimente teha ei julge :)


weheartit.com

...

K. "Mis sul koolikotis on?"
V. "Kaka!"

K. "Mis värvi su juuksed on?"
V. "Kaka-!"

K. "Mis su halli hamstri nimi on?"
V. "Kaka!"

K. "Mis sulle tema juures kõige rohkem meeldib?"
V. "Kaka!"

K. "Mis on kõige soojem ja pehmem asi maailmas?"
V. "Kaka!"

K. "Mis inglise keele õpetaja sinu viimase kontrolltöö kommentaariks kirjutas?"
V. "Kaka!"

K. "Mida lapsed kooris ütlevad, kui õpetaja klassi tuleb?"
V. "Kaka!"

Ühe teise mängu käigus võtsin VT'lt lubaduse, et ta vastab igale küsimusele sõnaga "Kaka!"
Ja algasid 'kakamängud'.

Jah.
Nii küpsed olemegi.



Kolmapäev, 15. mai 2013

Sellesse usun:

"Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada.
See on ainus viis."

ALBERT SCHWEITZER


***

Kinnine ring
izismile.com

Esmaspäev, 13. mai 2013

"If you find me - hide me. I don't know where I've been..."

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel Viljandi kandis elasin - nii et see pidi olema üle 20 aasta tagasi -, lugesin kusagilt lugu, mis mind lummas. Käis see umbes nii...

Mees läheb suure puu juurde ja palub: "Ava mulle oma saladus!"  
Puu ainult kohiseb vastuseks.
"Ava mulle oma saldus," palub mees uuesti. 
Puu vaikib. 
"Miks ma üldse mõtlesin, et puul võiks olla mõni saladus," kehitab mees õlgu ja jalutab minema.
 


Kõik inimesed, kellega ma seda tekstijuppi arutasin, saidki sellest niimoodi aru, et tobe oli arvata, et puul oli mingi saladus.

Mulle aga tundub siiamaani, et puul OLI saladus, aga igale 'jobule' ta seda ka ütlema ei hakanud :D

Nagu dalai-laama, kellelt küsiti eelmiste elude kohta, kes aga rääkis sellest kuidas reisimine soolte tegevuse korrast ära ajab.

Keegi eesti kirjanik (äkki Jüri Ehlvest? parandage mind, kui teate!) kirjutas mingis loos, kuidas minategelane ei saanud kedagi karistada, kuna ta ei teadnud sobilikku karistust. Ei saanud niisama huupi lihtsalt karistada, tuli täpselt õigesti karistada. Karistuse energia peab klappima pahateo energiaga - see on minu selgitus.

Mõnikord ootavad ka jutud neid täpselt õigeid inimesi, kellele rääkida, mitte, et poleks, mida rääkida.
Mina olen kuidagi vaimumaailma lainel viimasel ajal, ja nendest asjadest on raske 'niisama huupi lihtsalt' rääkida.
Pealegi olen ühes teises, vaimse ja hingelise inimese blogis näinud teisi "vaimuinimesi", kes olid parajad 'ärapanijad'. Ka "kõiketeadjad" (kes tõesti võivad olla paljude teooriatega kursis) praalivad, parastavad ja noomivad naeruväärselt patroneerival toonil, aga ikka usuvad, et on vaimsed inimesed.
Ja millegipärast jooksid nad aeg-ajalt kokku - kiusu ajama, ma ütleks - just sellesse kenasse blogisse...
Ma omale ei taha rünnakuid kaela tõmmata :), milleks? :)
Mulle meeldib, kuidas Jaapani kultuuris peetakse ebaviisakaks teha või öelda midagi sellist, mis tekitab teises ebamugavust.

Teisalt, viisakate inimeste viisaka vaikimise tõttu on küllap rohkem labasust, lärmakust, sodi jms...

Nagu keegi ütles: "Targem annab järele! See seletab, miks maailmas võidutseb lollus."

Ka õige!...



 Pildid: weheartit.com

Pühapäev, 12. mai 2013

Emadepäev!

Ahsoo, emadepäev ka ju veel! :)

Ikka toredakest, kõigile emadele! :)





pildid: izismile.com


Ei mingeid pannkooke sel pühapäeval!

Ostsime eile mingi keeksi (Linnakeeks oli), mis oli nii õudselt kuiv, nagu nätsutaks kuiva nõudepesusvammi. Ausalt! Mingit maitset polnud võimalik tunda. Keegi polnud nõus seda süüa üritama.

Aga oi-oi, kuidas mulle ei meeldi toitu ära visata. Kui keegi ei taha, siis ma istun ja söön, iga kahe tunni järel: kui tunnen, et jälle mahub, siis jälle istun ja söön.

Ja ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma seda keeksi siis nüüd söön - kastan kohvisse äkki?

Aga tuli mõte teha vahukoort ja süüa nii, et vahukoort on paksemalt kui keeksi ennast ja maasikamoosi ka veel peal. No kohviga koos, muidugi.

Lasin keeksil vahukoorepadja all terve öö veel külmikus seista ja täna hommikul oli see NII maitsev, kõigile meeldib, ma ise võtan tagasihoidlikult siis ainult ühe 'koogikese'.

Nämm! :)








Aga eile käisime Tavernas pizzat söömas jälle...



VT võttis Giorno, nagu alati, ja mina Al Capone.
Väga maitsvad mõlemad.
Giorno on veidi põnevam ja rammusam.









Läksime laevaga.






See oli mõistagi vale :D -
nägime mitut laevukest Emajõel, kuid pildistada märkasin vaid seda -,
jala läksime, nagu ikka...



Ja siis kähku koju hampsusid musutama!















Laupäev, 11. mai 2013

Tibusid loetakse tänavu varakult...

Ei raatsinud me ikka klassi lõppu ära oodata ja ostsime juba reedel kaks armast džungaarikut
(džungaaria kääbushamster ehk siberi hamster).

Nime said meie hampsud ühest tobedast loost.

Nimelt hääldasin maiust 'tiramisu' nii kaua nalja pärast 'tiramiisu', et lõpuks hakkasin niimoodi täitsa kogemata juba ütlema - harjusingi ära.
Ja VT alati pahandab, et rõhk on ju ometigi viiiiiiiimasel silbil.

Ma naljatasin, et kui hamstrid saame, siis paneme ühe nimeks Tiramiisu ja teise nimeks Tiramisuu, ja vaatame, kummale ta nimi rohkem meeldib - ja see on õige variant! :p (No ega ma tahtnud ju nii kergelt end lolliks tunnistada).

Aga VT arust olid need kenad nimed ja kuna tibud ise pidid ka väga sarnased olema, siis miks mitte ka nimed?

Tegelikult saime ühe džungaariku märksa hallikama ja pehmema seljajutiga, teine on nagu nad ikka on.
Nii et nad on täiesti selgelt eristatavad. Aga nimed jäid ikka nii, sest VT oli neile juba nimedega majakesi jne ehitanud... :)

Ja siin nad siis on, meie väikesed tibukesed:

















VT ütleb, et nad meeldivad talle palju rohkem, kui ta oleks oodata osanud :)
Yay!
:)



Neljapäev, 9. mai 2013

Energiast

weheartit.com

Olen nüüd kaks korda vaadanud vene sarja "Kuritegusid lahendavad sensitiivid" vms...
Eks ta ole puhas meelelahutus, sest kes tänapäeval ei teaks, et inimestest ja sündmustest jääb maha energia, mida mõned inimesed on võimelised tajuma.

Hakkasin aga mõtlema, kuidas alati süüdistatakse kehvas saatuses (saamatuses) või tervises inimest ennast, kuigi tegelikult on ju võimalik, et inimene on kusagilt enda külge korjanud halba energiat.

Ma kahtlustan, et neurootilisuse põhjus ongi selles, et liig avatud inimene saab liialt solgutatud kõikidest nendest energiatest, mis teda müksivad, rammivad ja kaasa lohistada püüavad, kui ta oma toakesest välja läheb. Enda puhul ma küll tunnen nii. Tean, et peaksin jooga ja meditatsiooni kõrval hoolikalt õppima 'kaitsekuplite', 'päikesepõimiku kaitse' jms moodustamist, aga (nii vähe, kui) ma seda üritanud olen, pole ma end rohkem kaitstuna tundnud... seega pole viitsinud sellele keskenduda. Kuid ammu pole proovinud ka - äkki nüüd õnnestuks?

Kui aga ei õnnestu, võib selle põhjuseks olla tõik, et ma ei soovigi suhelda ega kodust välja minna...
Kui ma kapsaks väsin pärast külaskäike, on lihtne enda ees õigustada oma eraklikkust.

Veel mõtlesin, et millegipärast on lihtne uskuda, et skisofreenia võib olla pärilik ja me mõistame, et skisofreenik pole oma hädades ise süüdi, kuid depressiooni puhul see lihtsalt ei tule pähe, et inimesel võib olla geneetiline eelsoodumus depressiooniks: tema geenid on määranud, et 'õnnehormoone' toodetakse vähe. Kui inimesel on depressioon, siis mul on ka esimene mõte, et tal võib elus midagi halvasti olla, ja teine mõte, et ta ehk moonutab oma elu mustemaks oma peas, hoiab halvast kinni...
Kuid äkki on ta hoopis halva inimese poolt 'ära neetud', tal on 'energiavampiir kallal', mõni halb koht imeb talt elujõudu või suunavad geenid ta depressiivsuse poole???

Vaat, seda mõtlesin...

Kolmapäev, 8. mai 2013

Ootame perelisa

Me valmistume usinasti kahe väikese hamstri majjavõtuks.

VT eelistuseks oleksid olnud merisead, aga kui ma sain teada, et need võivad 30 cm pikkuseks kasvada ja kuulsin Youtube'ist nende 'vilistamist', siis pidin sellele soovi täitmisest keelduma.

Väikestele hampsudele oleme juba ostnud palju vajalikku ette ära ja laupäeval ostsime neile ka uhke kolmekorruselise 'häärberi'. See näeb nii kena välja, et koli või ise sisse :)





Puuri see ei mahu, aga kui pisikesed just väga vastu pole, siis me tahakski nad aeg-ajalt puurist välja võtta, et neile musu anda ja nii edasi...

Müüja hoiatas, et selliseks see maja ei jää, et eks nad hakkavad oma väikseid hambaid proovima selle kallal, ehk - isikupäraste detailide kallal näeb elanik ise vaeva :) - see oli päris naljakas :)
Aga seda me juba teadsime - mul oli kunagi rott.

Mõte oli need pisikud võtta klassi lõpu puhul, suve elavdamiseks, aga võibolla me ei pea nii kaua vastu :D




***


Eile panin oma ikka veel Hispaanias pesitseva vennanaise Z facebooki lehele sünnipäevaõnnitluse.
Tema vastas, et aww, väga nunnu, sünnipäev on homme (so siis täna!) - FB lehele ta oma sünnikuupäeva märkinud pole, sealt vaadata ei saanud.

Olin suht kindel, et eelmisel aastal oli ta sünnipäev veel 7. mail, aga... minu meelest pole sellised asjad alati fikseeritud :D Mõnel aastal on sünnipäev mingil põhjusel äkki muul ajal või polegi...

Täna ta aga teatas, et ups, ta ajas päevad segi ja arvas, et täna on seitsmes. Ehk siis - ta jäi oma sünnipäevast ilma, avastades alles täna, et see oli eile juba ära...

Kadestan inimesi, kes on hajameelsed ja keda see hulluks ei aja...

Teisipäev, 7. mai 2013

Töö

Reedel jagati kätte aprilli hinnetelehed.
Seekord oli aineõpetajatel ilmselt palutud iga lapse kohta midagi öelda, sest hinneteleht tuli senisest palju ohtramate kommentaaridega.

Klassijuhataja kommentaar oli: Oled väga rõõmus ja tore klassikaaslane.

Ja aineõpetajatelt sellised kommid:


Ma olen kogu aeg arvanud, et ei tohi olla uhke teise inimese saavutuste üle :D,
aga ikka on ju hirmus hea meel, kui lapsel hästi läheb ja ta on rõõmus ja edukas :)
Kodus on ta nagu laisum ka... ta ise ka märgib, et tema jaoks on kool õppimise koht ja seal ta püüab. Kodu aga olevat koht, kus ennast mõnusalt tunda. Vaesekesele alles tuleb see teadmine, et tööd tuleb teha igal pool ja kogu aeg, haha! :p

weheartit.com


weheartit.com





Esmaspäev, 6. mai 2013

...

Minu arvutike teeb jälle trikke: nüüd laseb ta mul u 5 minutit tööd teha, misjärel ta 'pildi tasku' paneb.
Ohtralt pildimaterjali ja filmiklippe sisaldavate lehtede puhul saabub pimedus sekundi pealt.

Ma ei saa ta peale pahane olla, sest ta on mul ägisenud ja krõbisenud juba mitu aastat.
8-9 aastat on läpaka puhul päris väärikas iga :), ta on mind teeninud ilusti ja võibolla puhkab end välja ja müdistab jälle tundide kaupa tööd teha :)

Ma blogimist siiski päriselt unarusse jätta ei plaani, aga pikemad postitused jäävad küll ära - tuleb nipet-näpet elupildikesi.
Teine blog jääb kurvemasse seisu - nimelt on izismile-leht üks neist, kus mu arvuti kohe 'välja sureb'.

Aga eks näis, hullu pole midagi, rõõmustavat aga küllaga :)













Pildid: weheartit.com


Kolmapäev, 1. mai 2013

"Minast" ja ninast

"Soovitus tegelda oma asjadega on täielik nõmedus. Kes see oleks nii isekas?"

MYRTIE  BARKER

***

weheartit.com


Niisama, leidsin ja tundus naljakas... :)

***

weheartit.com