Temperament

(Oi, #¤%¤#, sellest arvutist on minu temperament igal juhul 'kiirem'!)

Kunagi ammusel ajal, kui sain teada neljast temperamenditüübist, olin kohe kindel, et olen melanhoolik. Ja see meeldis mulle. Kuigi sangviinikud on justkui kõige mõnusamad ja neil endal on kõige mõnusam - mulle tundusid nad liiga pinnapealsed; ise ma poleks tahtnud selline püsitu rõõmurull olla. Koleerikud aga tundusid veits hullud oma ülepaisutatud afektiivsusega: naeru-, viha ja nutupursked, mis mõnigi kord mõjutavad lähedasi rohkem kui neid endid. Aga kõige mõttetumad tundusid mulle flegmaatikud: igavad, loiud, vaiksed - nendega pole kohe mitte midagi peale hakata, mõtlesin ma.

Hiljuti mõtlesin, et otsiks VT jaoks Internetist temperamenditüübitesti ja leidsin SELLISE.
Noh, VT tuli ka melanhoolik: emotsionaalne ja teistega arvestav, mistõttu ta ei lärma, kui kriitilisi mõtteid pähe tuleb. Päris tema moodi oli see kirjeldus.

Siis mõtlesin, et kuigi temperamenditüüp peaks elu jooksul samaks jääma, on teada ka see, et puhtaid tüüpe on vähe, ikka miskid segud ja borderline'id. Mõtlesin, et äkki olin mina ka 'piiripealne'. Seega võiksin ma praeguseks olla sissepoole-intensiivsest melanhoolikust muutunud sissepoole-stabiilseks flegmaatikuks või väljapoole-intensiivseks koleerikuks. Väljapoole elav stabiilse psüühikaga sangviinik aga oleks jäänud minu piiridest kaugemale. Olin kindel, et see ma pole. Mõtlesin, et äkki tuleb koleerik? Või siis ikka melanhoolik?

Aga vastuseks tuli 'flegmaatik' ja kujutlege mu üllatust, kui ma tundsin äkitselt võidukat rahulolu end valdamas! Ma polnud sellele teadlikult üldse mõelnud, kuid ilmselt tõesti on stoline rahu ja taoistlik kulgemine, mida võiks temperamenditüüpidest kõige omasemaks pidada vast flegmaatikule, minu ideaaliks saanud.

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega.

Flegmaatiku kirjelduses oli ka asju, mis tundusid minu puhul väga mööda, et - on raske naerma ajada :D
Ma kasutan iga võimalust naermiseks! :p
Ja tegelikult mu liigutused ja kõne on ainult unistustes aeglased, pigem olen ikka õudne vehkija, kes omaenda juttu tagant kiirustades võib püsti tõusta ja hüplema hakata, oijahhh...

Aga noh - lõbus ikka! :)

***

izismile.com

***

Aga täna sattusin vaatama Doktor Ozi.
Vaatasin muidu Hercule Poirot' sarja ETV pealt - see mulle tõesti meeldib, see on nii AEGLANE! :)
Ja siis klõpsasin selle kanal 11 või 12 peale ja räägiti tähelepanupuudulikkusesündroomist (ADHD) täiskasvanutel.

Ja isssver-sussver! - need on ju TÄPSELT minu sümptomid enne AD'de kasutamist:
- kurnatus
- ärevus/rahutus
- ülekoormatuse tunne
- hajameelsus
- tujukus, liialdatud emotsionaalsed reageeringud, soov eralduda, mitte rääkida kellegagi
- korratus, orgniseerimatus (mille pärast mul ongi siiamaani päevaplaan).

Tuleb välja, et sellised inimesed ei suudagi järjestada oma kohustusi. Kõigil on alati palju kohustusi täita ja korraga neid teha ei saa, aga ADHD'ga inimesed näevad tegemata asju /korraldamist vajavaid eluvaldkondi ühekorraga ja nende ainus reaktsioon on, et ei suuda, ei saa, appi, tapke mind! :D

Keegi inimene rääkis seal sedasama, mida mina tunnen: aju ei lülitu välja ja keha ei pea pingele vastu.
Ja räägiti ka seda, et inimesed ei pöördu arsti juurde, kuna arvavad, et see on nende loomus.

Ja mina ka, TERVE VARASEMA ELU, arvasin, et olengi lohakas inimene, kellel asjad on pilla-palla ja korda ei suuda hoida. Mu pere ja sugulased ka arvasid seda, muidugi. Alles kui olin pool aastat ärevust maha võtvaid tablette söönud, sain 30-aastasena teada, et tahan ja suudan suurepäraselt korda hoida/ asjad kapis hoida. Muidu oli mul ainuüksi voodis terve müriaad asju - kasutatud toidunõud, märkmikud, raamatud, taskurätid, pliiatsid, puldid, telefon, hügieeniline huulepulk, nohurohi, niisutaja, patsikumm (mille istuli tõustes pähe tõmbasin ja pikali visates jälle ära kakkusin) jne... Võtta neid asju sahtlist või nõud kööki tagasi viia tundus mulle mõttetult energiamahukas. Loputasin kohvitassi siis, kui uut kohvi võtma läksin. Varem mul ju seda vaja polnud, onju!

/// Meenus, kui küsisin vennanaiselt, kas neil Austraalias ka söögi kõrvale võtmiseks leib-sai lauale pannakse või ei sööda makaroni- või kartuliroa juurde leiba, ja tema sattus segadusse... ja ütles siis, et igatahes aborigeenidel on leib kogu aeg laual, sest keegi ei pane seda ära! :D ///

Paraku selgub, et ADHD'd täiskasvanutel paljud psühhiaatrid üldse ei diagnoosi.
Nagu ka 'kroonilise väsimuse sündroomi', muide.

Eks ilmselt seetõttu, et haigeid on tervetest väga raske eristada.
Võibolla mõni inimene on vägagi segaduses, aga ei kurda. Teine unustab pangakaardi ATMi ja jookseb kohe diagnoosi järele. See on nagu palvetamine kristlastel - et mõni, kes justkui päästmist vääriks, kannatab vaikselt. Ja siis on need, kes kogu aeg sullerit teevad, aga hirmsasti kahetsevad ja andeks paluvad :), ja väidetavalt ka saavad - tuleb ainult tõesti kahetseda ju! :)
Mõned lihtsalt kräunuvad rohkem ja see võib arsti närvi ajada, kui ta teab inimesi, kes palju hullemat häda vaikselt kannatavad........

***

izismile.com: vaade

***

Elupildike

VT märkab, et raamatukogust võetud 700-leheküljelisel raamatul on külg tindipliiatsiga ära soditud ja ta teeb selles suunas kohkunud käeliigutuse, et - appike, vaata!!!

Mina kehitan õlgu - paljunähtud värk.

VT ei jää rahule.
"Miss seee onn?!" hüüab ta.

"Ma ei tea... - mina seda ei teinud..., eks keegi on ajaviiteks kritseldanud," vastan mina häirimatult.

"Appike, see on nii lugupidamatu!" pahandab VT. "Kes siis ei armastaks /-kiire pilk raamatukaanele-/ Carl Gustav Jungi!??"

***

izismile.com
Jung, Sina vä?
:D

Melanhoolia

Vaatasin täna sellenimelist Lars von Trieri filmi...

Loomulikult mulle meeldivad staatilised kaadrid. Mu õde ikka ütleb, et mulle meeldib kõik, mis on aeg-luubis. Vist jah! :D Ka selle filmi alguskaadreid vaadates ma õhkasin, kui kaunis oleks maailm, kui kogu värk nii aeglaselt toimukski. Või ütleme siis nii - iga elukaadri kohta tuleb mul nii palju mõtteid, et kui ma ei soovi 'kokku joosta', siis peaksid need kaadrid vahetuma aegluubis. Kuna aga elu kulgeb normaalkiirusel, siis mu pea huugab suurema osa ajast ja mõistlikku mõtet on raske välja pigistada, kuna peas on miski kädin, kokkupõrkavate mõtete pahased kräunatused.
Peale aegluse meeldis ka ere külm valgus - see kohe eriti!
Aga kui aus olla, siis soe valgus - näiteks nagu filmis Amelie - meeldib mulle ka :)!

Teema - võõras planeet/komeet lendab Maa peale - on ju vana ja erilist põnevust ei tekitanud, jällegi: kaadrid sellest Melanhoolia-nimelisest planeedist olid ilusad.

Aga üks asi ärritas mind jubedalt. Kui see Justine'i tegelaskuju nii ilmselgelt depressioonis oli, miks keegi teda arsti juurde ei lohistanud? Jumal küll! Kui kaua sa tassid inimest süles vanni? Hea küll, tema sai mõne päevaga suuremast kriisist üle - pikk poiss ei maitsenud enam nagu tuhk ja ta sai kõnnitud ja vannitud ja puha, aga kui paljudel nii hästi läheb? Enamik ei jõua sellise seisundini kriisi kaudu vaid kuude- ja aastatepisi. Ise sealt välja eriti ei tule ja kui tuledki pinnale lähemale, pärast mõningaid aastaid, on kroonilise depressiooni poolt virgatsainete süsteemid tuksi keeratud. Võid ju usinasti produtseerida oma serotoniini ja dopamiini, aga see ei jõua sinna, kuhu ta mõjuma peaks, haaratakse kohe tagasi ja aju on ikka näljast pime. Ravimata jäänud depressioon pole nalja-asi. Edaspidi võib elu olla lillemeri, aga sina ikka mõnel päeval, või ülepäeviti näiteks, ei jõua jalga üle vanniääre tõsta. Ja see ei saagi kunagi korda, kui just ei juhtu ime (ja imedesse, ka täiesti füüsilistesse, ma usun!) või ei tule maailmalõpp.

See oli vaid uni...

Mõtlesin, et isegi Jungi isiksusetüüpide-raamatust saan ikka midagi ka unenägude kohta, aga paistab, et selleks peaks eraldi raamatu otsima. Mind nimelt on huvitama hakanud, kas täiskasvanud ei näegi õudusunenägusid või on nii, et mõned ikka näevad. Sest minu meelest kõik lapsed näevad õudusunenägusid, mis kisuvad keha krampi ja löövad turja higiseks. Selliseid, millest kogu kehaga üles/välja ärgata püüad. Mina mäletan isegi praegu veel mõnda lapsepõlve või teismeea hirmuunenägu. Ma mäletan üht nii tillukesest vanusest, kus ma õieti isegi ei osanud kujutleda midagi, mida karta - selles unenäos oli kõikide osaliste hirmuobjektiks "tita okse!" - mäletan, kuidas see fraas hoiatusüminana suust-suhu kaikus ja mu peas kordus. Praegu võin ka unes näha zombisid või mõned päevad tagasi näiteks nägin, et jäin autoteel jalgupidi mutta kinni ja auto lähenes, aga - ma ei karda! Tunnen, et mul on probleem - auto tuleb, ja mina siin kinni - no on vast jama! Aga ei mingeid lihaspingeid või midagi, millest sooviks üles ärgata, kahjuks, lausa vastupidi - ma ei soovi neist ärgata! Minu unenäod keeravad ennast alati sellele kella-ajale, millal ma ärgata kavatsen. Kui kell heliseb, siis olen mina ALATI keset unenägu - ükskõik, kas see on 5.55, 7.10 või 11.00. Ja ma nii tahaks näha, mis edasi saab. Mu une-elu on tegus - erinevalt päris-elust.

izismile.com: loheratsur

Veel üks huvitav asi: kui Freud ja Jung muudkui mõttestasid sümboleid lahti, siis mina näen üsna sirgelt seda, millega päeval olen tegelenud - see hõlmab ka telekas nähtut ja raamatutest-Internetist loetut. Kui VT räägib oma zombi-sarjast, võin näha zombisid, aga üldiselt näen poenimekirju, suhtlemisi tuttavatega (sageli võtan ühendust nendega, kellega peaks, aga ei viitsi), viin raamatuid raamatukokku, käin jalutamas ja poodides... ma ei teagi, küllalt argised unenäod. Ainult õige harva on midagi sümboolset nagu see mutta kinni jäämine mõned päevad tagasi, kuid ilmselgelt ei tekitanud see minus mingeid eriti tugevaid emotsioone. Tavaliselt näen unes veidi kiiremini ja kirjumini üsna usutavaid olukordi, kui jätta kõrvale sellised tühised asjad, et tegelikult ma ei käi jooksmas ja ei ela üsna vee lähedal ja igaveses suves, nagu oma unedes...
Jah, mu uned on toredad... :)

Aga julgen veidike loota, et igapäevaste ja eluliste asjadega tegelemine unenägudes tähendab seda, et mul pole eriti mingeid allasurutud värke, mis peaksid sümbolite kaudu ilmuma. Ma pole eriti midagi alateadvusesse surunud, uks teadvuse ja teadvustamatuse vahel on avatud ja kõik, mis mulle oluline, on kättesaadav ka mu enda suhtes uudishimulikule teadvusele :). Tundub loogiline. Tore oleks! :)


*

VTga on tore kodus olla.
Täna hoidsin teda nii kaua süles, et koristamised jäid tegemata ja ma lohutasin ennast, sõnades:
"Arstid ka ütlevad: Kallistage oma lapsi rohkem!"
Mille peale VT õlgu kehitas: "Mul ei ole last."

Jajah, siis on kurb küll. :)

***

They fuck you up, your mum and dad.
  They may not mean to, but they do.
They fill you with the faults they had
  And add some extra, just for you.

But they were fucked up in their turn
  By fools in old-style hats and coats,
Who half the time were soppy-stern
  And half at one another’s throats.

Man hands on misery to man.
  It deepens like a coastal shelf.
Get out as early as you can,
  And don’t have any kids yourself.

PHILIP  LARKIN

izismile.com

Meie siin ei tea kultuurist midagi

Mina juba ammu Sirpi ei loe, kunagi tellisin, aga minu jaoks jäi kuivavõitu. Usun, et keegi ei solvu - neid lollukesi on terve Eestimaa täis, keda see leht unele ajab.

Sellegipoolest on päris põnev olnud vaadata seda plahvatust, mis järgnes Kaur Kenderi nimetamisele selle kultuurilaevukese ajutiseks kapteniks :)

VT kommenteeris seda asja täna nii lahedalt, et võtsin lausa blogimise ette: ta tõmbas õlad vimma, ajas kulmu kipra, lõi rusikaga avatud pihku ning teatas aeglaselt ja mõjusalt, jämeda häälega Kenderit järele aimates: 
"Mina olen väga kultuurilembene. Ja kui vaja..., kirjutan VEREGA!"

Oi, ma naersin! :D

Ma ise arvan, et Kender on jõmmi kohta tark mees, aga jõmm ikkagi.

***

Ise olen lugemistega täiesti hädas-hädas-hädas...

Ma pole ikka veel saanud läbi Jungi "Psühholoogilisi tüüpe", sest iga kord, kui lähen Meest raamatukokku saatma ja omi raamatuid tagasi viima, kipun krabama midagi..., kuigi hoian end küünte ja hammastega tagasi ja ükskord läksin isegi WC'sse aega parajaks tegema, et raamatuid mitte näha. No ma ei loe nii kiiresti, kui agaralt ma neid raamatuid krahmin endale...

Ja neljapäeval nägin Internetis, et Loomingu Raamatukogus on ilmunu uus Woolf - tema lapsepõlvemälestused.
LR on nii soodne, et ei saanud kuidagi ostmata jätta, sest armastan Woolfi. Maksis 3.50 ainult!
Ja kaks päeva lugesin seda 120+ leheküljelist raamatukest - oeh! 

"Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta."

Ilus oli!

Sain selle eile õhtul läbi ja alustasin Jungiga. Kella ühe paiku öösel olin jõudnud 45. leheküljeni, kuigi huvitav oli ja hästi kirjutatud..., siis läks raskeks.

Võtsin riiulist laupäeval raamatukogust nabitud raamatu - PAOLO GIORDANO "Algarvude üksildus".

See on sarjast Moodne Aeg ja mulle on seni meeldinud absoluutselt iga selle sarja raamat. Olen lugenud vast paarikümmet. Viimati lugesin ühe päevaga läbi SANDOR TARi "Meie tänava" (mida siin blogis juba kõigile soovitasin). Siis JAVIER MARIAS'e (käänata ei oska) "Oxfordi romaani", mida soovitaksin neile, kes ei pelga pikki lauseid..., kellele meeldivad nt Woolf ja Proust. Aga Mees pistis raamatukogujärjekorras nina, nagu ikka, ka minu raamatutesse ja selle raamatu puhul imestas: "Siin pole ju üldse dialoogi!" Mina ütlesin: "Vaata lähemalt - siin pole isegi taandridu!" mille peale Mees peaaegu karjatades tagasi põrkus. :D Siiski, imetore raamat oli, suurepäraselt tõlgitud, aga usun, et Kenderi-fännidele see muljet ei avaldaks (mitte, et Mees Kenderit fännaks!). Ja siis lugesin MIHHAIL šIšKINI "Veenuse juust", mis ka meeldis. Kõik ikka samast sarjast.

Aga nüüd see Bruno PAOLO GIORDANO valmistas mulle üllatuse sellega, et tundus kuidagi igava stiiliga. Lugesin kaanelt, et fenomen ja ohtralt auhinnatud, filmgi tehti ja puha, ning tegelaste ja teemade ja' psühholoogia' suhtes pole mul miskit ütlemist, aga lause on igav. Tundub noortekirjandusena.

Ja Kafka kirju pole ka veel ära ostnud. Taskuraha tuleb ja läheb ja muu raha kulutame me nii, et kõik peavad nõus olema, et seda asja on meie kodusse vaja, aga Kafkat ei taha teised mul siin uneski näha. Niiiiuuuuks! Hetkel on mul sukasääres 15 eurot ja ma kardan, et enne kui mul 28 jälle täis koguneb, saab seegi otsa. Näiteks kui ma täna poes käisin, oleksin kohe ostnud viis 3-eurost lõhnaküünalt, kui (tasku)raha kaasas oleks olnud. Õnneks polnud, oli ainult majapidamisraha.

Aga lugemistega on nii kiire, sest 30. november on uue sugulase saabumise ametlik tähtaeg - ehk siis Vend R ja Z saavad millalgi nüüd teise lapsepampara, ja mina lubasin sõita seda pooleteiseaastast hoidma, kuni nemad haiglas logelevad. Millal sealt tagasi saab ja kas saabki üldse, ei tea.

Väike M pidi olema nagu sajajalgne, ülimalt energiline laps: põrandalt voodile, voodilt kapile või toolilt lauale - ikka kõrgemale ja kaugemale ja nii kiiresti kui võimalik, ja kui ta ära korjata, siis hakkab silmapilk uuesti ronima, pilk lakkamatult kõrgetele sihtidele fokusseeritud, jalad-käed ronimisliigutusi tegemas isegi sel ajal, kui sa teda parasjagu kusagilt ära kakud :D

Minusugune uimard sellist last hoidma panna?! No nalja saab :)

Me pole täna need, kes me olime eile...

Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta "mina" või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat - siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus /.../

JAVIER MARIAS  "Oxfordi romaan"

***

Memory / Silence

***

I feel I’m changing all the time, and that’s something that’s hard to explain to people, because a writer is generally thought to be someone who’s either engaging in self-expression or else doing work to convince or change people along the lines of his or her views. And I don’t feel that either of those models makes much sense for me. I mean, I write partly in order to change myself so that once I write about something I don’t have to think about it anymore. And when I write, it actually is to get rid of those ideas. That may sound contemptuous of the public, because obviously when I’ve gotten rid of those ideas, I’ve passed them on as things that I believe— and I do believe them when I write them— but I don’t believe them after I’ve written them because I’ve moved on to some other view of things, and it’s become still more complicated ... or perhaps more simple.

SUSAN  SONTAG

Nii lohutav... :) 

Lao Zi in Love

Snap out of it

Lõpetasin Jungi mälestuste lugemise.
Jäin mõtlema selle üle, kuidas teda jäid lahendamata sündmused, haigused, fantaasiad ja unenäod kummitama aastakümneteks ja mõnikord ta saigi rohkem kui kümme aastat hiljem aru, kust mingi kujund pärit, või mille taha mõte kinni oli jäänud tookord.

Millegipärast tikub mulle sellega seoses pähe kinnismõtete teema. Et kui inimesele mingi mure asu ei anna - tema karjääri planeerimine, pruut või peika jättis maha, laste haridus ja 'hukkaminek', raha -, siis soovitab mingi osa psühholooge keelata endal tuiutada selle mõtte kallal, kuna see hoiab inimest hingevaevas ja lahendust sageli ei paku, vähemalt mitte mõistliku aja jooksul.

Mõned terapeudid soovitavad endale kummi randme ümber tõmmata, ja kui märkad end sellele 'keelatud teemale' mõtlemas, siis lased endale laksu vasta rannet, et sellest transist välja tulla.

Millegipärast on see mulle alati tohutult külm ja jõhker tundunud, nagu paljud psühholoogide soovitused.
Inimesel on kinnismõte tavaliselt seetõttu, et tal on eksistentsiaalne kriis. Keeld oma asjale mitte mõelda on keeld kriisi läbi elada ja sellest targemana välja tulla. See käib vastu keha sisemisele tarkusele. Isegi kui inimene on olukorras, kus ta ei saa mitte midagi teha...

(näide: inimesel on 4 last, neist 1 tõsise terviseprobleemiga; ta ei kavatse oma haiget last hüljata, kuid teda vaevab iga päev, et haige lapse tõttu saavad teised lapsed oluliselt vähem tähelepanu ja ka raha kulub suurelt osalt haige lapse peale; inimene mõtleb kogu aeg, kas miski riiklik organisatsioon aitaks teda, aga näib, et kõik võimalused on juba ammendatud; iga päev on piin ja valu ja kurbus ja häbi ja inimene loodab ikka, et kuidagi peaks saama paremini - seega ta ei lõpeta oma murele mõtlemist, kuigi tundub, et kõik võimalused pere olukorra parandamiseks on juba järele proovitud ja kasutusel)

... mõtleb ta pidevalt sellele olukorrale, sest ta piinleb ja ta ei saa sellega leppida. Ja kes tohib tulla ütlema, et hingevaev on 'kasutu' ja sellepärast tuleks end sellest emotsionaalsest olukorrast 'välja nipsutada', see endale lihtsalt keelata, sest see mure kallal tuiutamine pole küps? Kas me tõesti PEAME olema küpsemad, kui me parasjagu oleme? Kui me oleme näiteks lapsikult armukadedad, siis - ma arvan - tuleb see meil läbi põdeda, kuni enam ei viitsi kas armukadetseda või suhtes olla, aga keelata inimestel mõelda sellele, mis hingel lasub - no kuuuuuulge!

Veel hullem on, kui tegemist on intuitiivse inimesega, kes loeb asju õhust. Näiteks, et partner on temast tüdinenud. Psühholoog (- THERAPIST = THE/RAPIST - (hinge)vägistaja - ühest filmist ;) - ) küsib: Milliseid märke te sellest näete? Inimene ei oska öelda - pole nagu midagi kindlat. Rääkige mehega, ütleb the rapist. Mees pööritab silmi - sa kujutad seda endale ette, kallis. The rapist ütleb - no näete, te kujutate seda endale ette.

disturbia

Aga loomulikult on inimesel õigus. See, et mees keeldub suhtumise muutumist tunnistamast ja täiesti võimalik, et pole endale seda teadvustanudki, ei tähenda et tema vaimustuse nivoo oleks sama. Iseasi, kas pole lapsik nõuda, et mees pärast 7 aastat sinust veel vaimustuses oleks... (Aga mina isiklikult arvan, et minust peab küll vaimustuses olema :D - muidu mina kodu ei tee. Ma olen loomult täielik teenindaja, kallipall, rõõmurull ja nurruvurr, aga ainult neile, kes on südamest õnnelikud ja tänulikud oma saatusele selle pärast, et mina nende elus olen. :D)

Aga tagasi psühholoogiteema juurde. Kuigi psühholoogia on hädas sellega, et seda veel siiamaani ei peeta 'päris teaduseks', on see mõnes asjas absurdselt ratsionaalne: näiteks EITAB see intuitsiooni. Kui sa kurdad asjade üle, mis 'on õhus', mis pole veel ilmsiks ja käegakatsutavaks saanud, siis öeldakse sulle lihtsalt, et need on kasutud mõtted ja - snap out of it! Samas ma võin kinnitada, et tundliku inimese jaoks on see, mis 'on õhus' samavõrd olemas kui see, mis on välja öeldud ja teoks saanud. See juba ONGI olemas - õhus! :)
Seega pole ajuvaba (oma peas) sellega mässata, oma psühhoenergeetilisi ressursse sellele kulutada.

No tore, midagi oli ju veel Jungi kohta, aga.........

lendavad üle käopesa... :)