Neljapäev, 21. oktoober 2010

WILLIAM SOMERSET MAUGHAM "Kaug-Ida jutte"

Hmm, hmm - üks äärmiselt veider raamat oli see.

Jutukeste kangelased on Briti päritolu kolonistid ja nende naised ja nende kõigi armukesed Malai saartel. Põhiliselt käib juttu armastuse petlikkusest ja reetlikkusest :) Lood on kuidagi lihtsameelsed... kohe on aru saada, kuhu lugu tüürib, see on nii ilmne, et kui lugu niimoodi lõppebki, siis tekitab segadust - kas see ikkagi pidi puänt olema?!

Armukolmnurkadest saab kirjutada ka nii, et see silma märjaks võtab, viidates osapoolte hingelistele võitlustele ja kannatustele... Siinsetes lugudes tapetakse abikaasasid lihtsalt selleks, et oleks ju piinlik, kui ta saaks teada, et naine on armukesest rase - ühesõnaga, inimesed nahistavad tegutseda, aga oma tegude tagajärgi kanda või vastutada pole kellelgi plaanis. Kõik muudkui jorisevad, et nii nad seda küll ei mõelnud ja pahandavad, et armukesed või abikaasad niimoodi 'tüli teevad' ja ei lase neil rahus õnne nautida..., või siis eemalduda, kui "Õnn" on ära nauditud.

Tõesti, põlastust tekitavad inimesed.

Näiteks lugu kolmest ohmakast.
1. Kaunishingest teadlane, kes ei näe, kuidas ta naine tema silma all noori mehi võrgutab ja ei taipa, et naine teda ammu põlgab.
2. Noor süütu teadlasehakatis, kes austab Teadlast, kelle juures ta elab, ja ka tema naist, kelle kohta ta on külajutte kuulnud ja kelle 'ekstsentrilist' käitumist ta on näinud/tunda saanud, kuid kellest ta midagi halba uskuda ei suuda.
3. Tõeline lohakas, räpakas, amoraalne naiskoll, kes oma labase laia edvistamise ja vabameelse kõnega noori mehi segadusse ajab.
Need kolm elavad Teadlase majas. Naine litsub noormehele rohmakalt ligi, aga see usub, et tegmist on lihtsalt slaavi hinge hariliku väljendusvormiga. Ka teadlane ei märka midagi. Kuni siis naisel noormehe süütust ebalusest tema võrgutuskatsete suhtes kõrini saab ja ta rämedale rünnakule asub, kohutades moraalset noormeest hingepõhjani. Lõpuks ei oska Poiss muud kui korrutada, et ta austab Teadlast ja põlgab ja jälestab naise käitumist. Naine aga muudkui piirab teda. Lõpuks üritab mammi poissi vägistada. Poiss põgeneb džunglisse, mammi lidub järele. Poiss ütleb, et sõidab minema. Mammi kuulutab, et ta ütleb oma mehele, et poiss sõidab minema sellepärast, et naine lükkas tema lähenemiskatsed tagasi. Poiss ei taha Teadlast kuidagi haavata, vastikusest hullununa jookseb ta sügavamale metsa. Mammi jääb maha ja eksib ära džunglisse, kus öösel on raske ellu jääda, pealegi puhkeb veel torm. Poisil on Teadlase leina üle hale meel ja natu õudne olla, kuid üldiselt on tema arust kena, et taevaisa inimkonna sellest nuhtlusest nimega Mammi päästis.

Tugevaid emotsioone tekitav lugu, kuna ka mind on 'armastusest' põlevate silmadega jälitanud peletis, kellele ma muudkui rääkisin, kuidas ma teda põlgan ja vihkan ja kuidas ta mind öökima ajab - et jätku mind rahule... Nagu mingi haisev, lagunev, inetu laip ajaks ligi. Kuid see absoluutselt ei heidutanud ega pidurdanud 'vahvat', head-usku tuubil täis meesterahvast. Nii et kuigi selline asi tundub olevat halb kirjandus, on see kahjuks ka 'halb elu'. Äratundmis-'rõõmu' kuipalju!

Viimane jutt oli ka päris huvitav. Kuigi jällegi ärritavalt läbinähtav ja lihtsameelne lookene, mille tegelased samuti väga alatult ja inetult käitusid oma pisisuses, pakkus mulle huvi näide sellest, kuidas sa võid mõista inimest ja talle täielikult andestada, ainult et sa ei taha enda lähedale teda enam. Minu meelest on see ka võimalik, aga mulle tundub, et enamiku arvates tähendab andestamine seda, nagu seda vahepealset halba asja poleks olnud.

Mina olen palju kordi kogenud, et keegi üllatab mind oma halva käitumisega ja vabandab, ma ütlen talle siiralt, et pole hullu, kuid... ma ei taha enam tema seltskonda ja ma ei taha enam talle oma mõtteid avaldada ja... Ma soovin talle kõike head, nagu ikka, lihtsalt nüüdsest ilma minuta.

Selles viimases loos oli nii, et noorik sõitis mehe juurde ja sai teada, et see on 10 aastat kokku elanud ühe 'pärismaalannaga' ja saanud temaga kolm last. Naine mõistab mehe kümne aasta tagust noorust ja üksildust, kuid hakkab seda meest võõristama, ei taha teda puutuda; palub 6 kuud mõtlemisaega, mille jooksul püüab leida endas soovi oma toreda mehega taas lähedaseks saada. Kuid seda soovi ei teki - tema keha ei hakka mehe käepuudutust või head-ööd-põsemusi ootama. Niisiis poole aasta pärast läheb naine murtud mehe juurest siiski minema, kuigi ei süüdista teda sugugi - lihtsalt: ta ei saa/suuda tema naiseks olla, kuna tema alateadvus/keha on nii otsustanud.
Mees võtab oma malai naise samal ööl tagasi.

Siin oli ka huvitavaid lõike, kirjeldusi, mille üle tahaks mõelda.
Näiteks kas see on nii, et iga armumise puhul usud, et see kestab igavesti? Mulle tundub, et mina pole millessegi sellisesse kunagi uskunud.

Kuid üldiselt jättis see raamat küll täiesti kohutava tunde sisse - nii palju upsakaid, argu, isekaid inimesi... brrr! Milline inetu lõust võib olla armastusel...!

Kommentaare ei ole: