Laupäev, 30. oktoober 2010

KJELL WESTÖ "Lang"

LR 2007 / 37-40

Huvitav romaan tuhmuva kuulsusega keskealisest kirjanikust ja telesaatejuhist, keda kibestab ühiskonna ja kultuurimaastiku süvenev infantiilsus ja meelelahutuste labasemaks muutumine. Jutustajarollis on telemehe sõber, ka kirjanik - peategelane Lang on siis juba vanglas. Mõtted on head, õiged, ilusasti väljendatud - selles mõttes suurepärane raamat. Kuid tegelased jäid kahvatuks - ükski neist ei saanud omaseks, ega hakanud ka tõrget tekitama. Mõned dialoogid Langi ja tema noore armukese, Sarita vahel, tundusid kuidagi kobad... nagu oleks nende lausete ütlemine Sarita poolt, ilma pisikese poosi ja irooniata, kuidagi tuhm ja külm, kuigi mõtted olid ju õiged... Tundus, nagu oleks need asjad vaja ära öelda ja siis kellegi suhu pandud, kuid Sarita suus olid need kohatud. Ja vaene vana Lang oli siis rumalaks tehtud... muudkui 'oo' ja 'vau'!

Mulle meeldisid Langi mõtted ühiskonnast. Kuid romaani stoori ja tegelased jäid kuidagi lahjaks... Pigem oleksin neid mõtteid essee või arvamusartikli vormis lugeda soovinud.

* Aga sel suvel, kui Lang kohtas Saritat, või tegelikult juba aasta varem, oli ta üha sagedamini tundnud end kuidagi kulununa ja mahakäinuna. Ta ütles mulle, et inimestega kohtumine oli läinud talle aina raskemaks. Õigemini mitte just raskemaks, parandas ta end, vaid lihtsalt aina tühjemaks, ta otsekui oleks jõudnud oma sisimas selgusele, et sõltumata sellest, kas ta käis oma vanaks jäänud ema vaatamas või kutsus oma teismelise poja õhtust sööma või lõunatas ühe või teise oma eksprouaga või magas mõne noore naisega, kelle ta oli mõnest baarist üles korjanud, polnud tema jaoks enam mingeid tõelisi kohtumisi inimestega: kõik oli vaid näitemäng, kirja pandud keskpärase seebiooperite vorpija poolt, etteaimatav segapuder šabloonsetest karakteritest ja väsinud, äraleierdatud repliikidest. Lang oli üha sagedamini tundnud äkilist kurbust, ja ta kirjeldas mulle, kuidas talle ilma mingi nähtava põhjuseta võis klomp kurku tulla ja kõht tinaraskeks muutuda.

* Aga kui saabus suvi ja kalenderpäeviku lehed olid kohustustest tühjad, muutusid väsimuse märgid sedavõrd ilmseteks, et Langil ei õnnestunud neid enam ignoreerida. Ta magas iga öö üheksa tundi, kuid ärgates polnud tal mingit tahtmist üles tõusta. Ta ei vastanud telefonile, vaid lülitas mobiili välja ja lasi sõnumitel koguneda lauatelefoni automaatvastajasse. Juulis leidis ta, et põeb ilmset vastumeelsust avada kirju, mis ta uksematilt leidis - ta kartis seda, mida need võisid sisaldada, ja tähelepanuväärne oli see, lisas ta, et kiitus tegi talle nüüdsel ajal sama palju haiget kui laitus - ja oma e-posti polnud ta kuu aega kontrollinud.

* "Ma tean, et sa oled väsinud," ütles Sarita, "ma kuulen seda sinu häälest. Nagu tuli hakkaks kustuma." Sarita kohtas Langi imestunud pilku ja lisas: "Sul on tunne, et sa ei jõua ajaga kaasas käia. Ja see kurvastab ja hirmutab sind, sest just tänu võimele olla oma ajaga üks oled sa võinud endale sisendada, et sa oled igavesti noor ja igavesti muutuv." Lang vaatas saritat hirmusegaste tunnetega. Sartre! mõtles ta, ta loeb mu mõtteid, ka tema näeb seda vaheteksti oma silme ees, temas on midagi hirmuäratavat. Aga ta ei öelnud midagi. Hoopis Sarita oli see, kes jätkas, ta lebas Langi kõrval, ta toetus ühele küünarnukile, sasis sõrmedega tema rinnakarvu ja ütles: "Sa kardad surma, Lang. Ja selles pole midagi halba. Kui inimene on niikaugele jõudnud, siis on ta vabanenud suurest hulgast illusioonidest, ja kui siis enam ei kardetagi midagi muud kui surma, siis võib keskenduda sellele, mis on kõigest kõige tähtsam." - "Ja mis see on?" küsis Lang ja tema süda peksis tormakalt. "Õppida surma mitte kartma," vastas Sarita, "sest see on sama, mis surema õppida, ja surema õppida on sama, mis elama õppida."

* "Su kõhulihased on jube pingul," ütles Sarita Langi ütlemisest välja tegemata, "ma arvan, et nad on päev läbi pingul olnud." - "Ja miks sa nii arvad?" küsis Lang, nüüd juba veidi leebemalt. "Sest sa oled püüdnud takistada Estelle valul sinu kehasse tungimast," ütles Sarita. "Mõned inimesed teevad nii. Paistab, nagu saaksid nad hakkama ükskõik millega, aga nad teevad seda ratsionaalselt ja jahedalt. Neil on tugev kohusetunne ja nad lähevad läbi kõikide kriiside nagu pingul kõvad pambud."
Jaa. Ma ka hoian lihaseid pingul, kui olukord on ebameeldiv või pingestatud.
Tavaliselt ma märkan seda alles siis, kui asi on möödas ja mu lihased tulitama hakkavad.
Mõnikord ma saan alles lõdvenenud lihaste 'põlemisest' aru, et see oli minu jaoks pingutav olukord - tavaline külaskäik võis seda olla, näiteks, kuigi külas olles võisin arvata, et lustisin täiega :-) Need on need alkoholivabad kodud, irw... :-)

* "Mulle ei meeldi enam see maailm, mida omavad ja juhivad sellised nagu sina. See on maailm, kus ainult gladiaatorid ja sõjamehed võivad end kasulikena tunda. See on diktatuur. Meilt kõigilt, kõigilt, oodatakse, et me astume areenile ja tervitame turumajandust, lausudes alandlikult: "Keiser, surmaminejad tervitavad sind." Maailma suurlinnad on täis andekaid inimesi, kes ei tee muud kui toodavad ja tarbivad mittevajalikke kaupu ja vaimuvaest meelelahutust. See kõik on nii kuradi kurb!"
/.../
"Nii et sinu arvates on sõit liiga kiire? Sa tahad maha astuda?" - "Jah," vastas Lang, "ma tahan maha astuda. Ma tahan midagi muud. Ma tahan ükskõik mida, ainult mitte seda palavikulist sahmerdamist, seda mõttetut tormamist mitte millegi nimel. Ma tahan õppida omaks võtma oma väsimust ja kõhklusi. Ma tahan õppida seda, et ma poleks enam kiire ja karm ja julm."

* Lang sai nüüd täpselt aru, mida Meriö oli tahtnud öelda. Inimene, kes ütleb, et ta on väsinud silmakirjalikkusest ja liiakasust, tundub kõikidest kõige silmakirjalikumana ja rahaahnemana. Sa kas kepid vabatahtlikult või sind vägistatakse, nii lihtne see asi ongi. Ja mingit väljapääsuteed ei ole.
Tjah. Ka mina näen elu nii.
Psühhiaatrid ka soovitavad pilgu oma ebameeldivatelt (valu)aistingutelt ära pöörata ja vaadata seda naudingut, mida olukord sulle potentsiaalselt pakkuda võib.
Hmnjah.
:(

Kommentaare ei ole: