Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Psühhoterapeut Peck arvab:

Vihikust "Igasugu I" pärit tsitaate ja arutlusi Morgan Scott Peck'i raamatu "Tavatu tee" kohta.

Jung olevat öelnud: Neuroos on alati põhjendatud kannatuse aseaineks.
*
Armastav vanem tekitab lapses väärtuslik olemise tunde, mis on üks vaimse tervise aluseid. Täiskasvanueas on seda tunnet äärmiselt raske omandada.
*
Probleemi lahendamiseks peame kõigepealt võtma enesele vastutuse selle probleemi eest.
-
Neuroosid ja isiksushäired on vastutusvõime häired. Neurootik võtab enesele liiga palju vastutust, isiksushäirega inimene aga ei võta piisavalt. Isiksushäirega inimestega on tunduvalt raskem kui mitte võimatu koos töötada.
-
Öeldakse, et neurootikud teevad iseend õnnetuks, isiksushäirega inimesed aga teevad õnnetuks kõik teised peale iseenda. Isiksushäirega vanemate lastel on pea alati neuroos või isiksushäire.
*
Täielikult tõele pühendudes on elu täis pidevat eneseanalüüsi.
*
Ka valetamine on katse hiilida kõrvale põhjendatud kannatusest.

*
Sõltuvus võib näida armastusena, kuna sunnib inimesi meeletul kombel teineteisest kinni haarama. /.../ Sõltuvus püüab andmise asemel saada, soodustab arengu asemel lapsikust. Lõpptulemusena see pigem hävitab kui tugevdab nii suhteid kui ka inimesi.

*
Peck toob huvitavalt välja, et kuigi me võime oma lemmiklooma pidada pereliikmeks, erineb lemmiklooma armastamine oluliselt inimestevahelisest armastusest - juba selle poolest, et suhtlemine on piiratud. Me ei tea, mida meie loomadest lemmikud mõtlevad, see laseb meil omistada loomadele meie endi mõtteid ja tundeid, ning tunda seeläbi nendega emotsionaalset lähedust, mis ei pruugi aga vähimalgi määral vastata tegelikkusele. /.../ Kiindumus meisse on see, mida me oma lemmiklooma juures hindame.

* Kui me kedagi kritiseerime, siis sellepärast, et püüame tema elukäiku muuta.
Äärmiselt paeluv mõte.
Ma olen saanud pahandada, miks ma ei ütle, mis mulle ei meeldi, vaid tõmbun eemale. Ja kindlasti see ongi nii olnud selle pärast, et mul on tunne, nagu kriitikat oleks üldse mõtet teha siis, kui sul on alust loota või isegi nõuda, et teine muutuks. Kui sa 'lubad' tal olla selline, nagu sulle ei meeldi, siis sa ei kritiseeri, vaid lähed ära.

Kuid teine inimene on nördinud - kuidas sa ei räägi, vaid niimoodi seljataga mõistad hukka, kannad maha ja jalutad minema?
Aga mina olen tähele pannud, et kui hakata rääkima, mis meile teise inimese juures ei meeldi, siis esiteks: ta hakkab end kaitsma ja õigustama, ja teiseks: võib üsna kindel olla, et ta leiab, et see kriitika on tühine, need pole tähtsad asjad. Kui sinu jaoks siiski on, siis lähete ikkagi lahku, kuid nüüd oled sa teist inimest palju rohkem solvanud, halvustades mingeid jooni tema isiksuses, mida ta nagunii muuta ei saa.

Nii et mulle tundub teiste inimeste kritiseerimine ka täiesti mõttetu. Seda enam, et ma ei oska ettegi kujutada, et kedagi huvitaks minupoolne kriitika :D Minu meelest on inimesed vabad olema rumalad, isekad, õelad, veidraid suhtemänge mängivad - kuid loomulikult on minul õigus nende juurest ära minna. Ja jälle naljakas, et mind on kritiseeritud selle pärast, et ma jätan kritiseerimata :D

Asi on lihtsalt meeleseisundis ja selles, mil määral sa usud, et sinu maailm ja nägemus on õiged.

* Armastav inimene on võimu kasutades alandlik - ta kõhkleb: kas minul on õigust seda oodata; kas ma ikka tean, mis mu lapsele parem on, jne... Võimu armastavalt ja läbimõeldult kasutades suudame palju anda.
Huhh, ma väga loodan :)
Ja mina mõtlesin, et olen lihtsalt ohmakas, et ei suuda ära otsustada, kas sundida last või hellitada teda... Tuleb välja, et võimu-kasutamise-teemalised kõhklused käivad armastuse juurde :)
Jään lootma, et see on tõsi.

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Minu enda kodus ei olnud põhjust,mis laseks koolist kodus olla (mis ei tähenda,et ma sinna läksin,kui ei tahtnud),aga proovisin ma ikka ja jälle nippi : soojavee kopsik voodi taga,kraadiklaas sisse,et ikka "tõuseks" ja siis inisema,et tempereerin.

Skarabeus ütles ...

...Ja et vale pealkirja all,tühi temaga! :D