Teisipäev, 5. oktoober 2010

Vihast

* Mitmed psühholoogid, nimetada võiks dr. GARY HANKINSit Salemist, Oregonist, on seda meelt, et teraapiad, mille käigus õhutatakse inimesi oma viha väljendama tühja tooli peale karjudes või patja pekstes, hoopis tugevdavad vihatundmust, ning julgustavad inimesi „auru välja laskma“ ka situatsioonides, kus see pole ohutu.
/Ma arvan, et silmas peetakse (ka?) seda, et see pole ohutu ka viha objektile, kes võib eluks ajaks trauma saada või 'eneseväljendajast' lihtsalt igavesti eemale hoidma hakata, kes siis võibolla aastaid kannul käib ja naaksub, et miks küll tema tunnete vastu huvi ei tunta - why, indeed! :S Ma ei usu, et neid inimesi, kes kaakide peale räuskama kipuvad, tuleb viha väljendama üldse julgustada. Julgustatakse ikka neid, kes sissepoole elavad.

Sellega on ka keeruline lugu – näiteks üks psühhiaater soovitas ka mulle sellist teraapiat, et ma saaksin väljendada oma tundeid ema suhtes. Aga ma ei taha tema peale karjuda, ma ei tunne tema suhtes viha. Kui ma läheks sellisesse teraapiasse, siis peaksin ma ju kõigepealt endale sisendama viha tema suhtes. See on ju eriti nõme! Ainus asi, mis ma oma emale öelda tahaks, on: "Hoia eemale, õudik; unusta mind ära!" Ja seda olen ma talle ka kümneid, kui mitte juba sadu kordi öelnud, nii sõnas kui teos - kuid ikka alles siis kui mu piire rünnatakse, mudu olen ma tema vastu sama viisakas ja sõbralik kui ükskõik millise võõra vastu...
Enda arvates pole mul tunnete väljendamisega küll mingit probleemi, hoopis vastupidi – suu kinnihoidmisega on probleeme mõnikord :D... ma unustan ära, et kõik inimesed võibolla ei taha Kõigest rääkida, pole selleks valmis./
Siiski usutakse üldiselt, et viha väljendamiseks tuleb leida mingi viis, kuid see ei tohi olla destruktiivne.
Selle kohta ma ei oskagi midagi öelda...
Viha muudab inimese koledaks.
Kui mina vihastun, siis ma tahaks kohe surra, sest ma olen endale nii vastik ja läbinisti vastuvõetamatu. Kusjuures ma vihastusin tavaliselt enda peale :D - aeg-ajalt tuleb välja, et ma olen kõige lollem inimene oma elus...
Õnneks on viimased kolm aastat söödud tabletid viha minu elust välistanud - see aeg on olnud imme-liine :)

Ma tean vist ühte mitte-destruktiivset vihaväljenduse meetodit. See on: panna oma tunded kirja ja lugeda seda kirja, kuni süda pahaks hakkab minema. Siis võtta välja varem igaks elujuhtumiks kirjutatud sedel, kus on meeldetuletus selle kohta, et teised inimesed polegi maailma sündinud selleks, et meid õnnelikuks teha ja meie soove täita, oh ei!, nad on siin iseenda õnne pärast hoopistükkis,... kuigi mõned filosoofid arvavad, et inimene pole sündinud mitte õnne vaid hoopis töö jaoks, hehe :)
Parim on, kui saavad kokku kaks inimest, keda teineteise õnnelikuks tegemine õnnelikuks teeb :)
Kuid sellist õnne pole kõigile antud ja me ei saa oma partnerile või lapsele või vanematele ette kirjutada, et nende õnn peab peituma meie õnnes, olgu heaga olla! :D

'Sinine tekst' on jälle pärit vihikust "Igasugu I", ehk - mul pole õrna aimugi, kust see jutt pärit on, ja kas tegemist on tsitaadi või kokkuvõttega.

Edit: Uuups! Kui ma ütlesin, et vanematel pole kohustust lapsi õnnelikuks teha, siis ma pidasin silmas lapseeast välja kasvanud lapsi. Mis pisikestesse puutub, siis ma usun, et igal juhul peaks lapsevanem lapsele õnneliku lapsepõlve looma, elu eest üritama... Teismelistega on juba veidi keerulisem lugu - õnnelik teismeline olevat 'paranormaalne nähtus' :)

Kommentaare ei ole: