Kolmapäev, 13. oktoober 2010

See on nohu!

Mul on ilmselt mingi allergia, sest igal hommikul aevastan 5 taskurätikut ligumärjaks, siis läheb paremaks.

Midagi sellega ette võtta ei viitsi: käid arsti juures ära, see ütleb, et tuleb kassike välja visata, või veel rohkem tolmu koristada, või uued voodid-diivanid osta - mingi jama sealt nagunii tuleb.

Täna ärkasin eriti hullu tundega, nagu silmaümbrus oleks ka nohust punnis. Mõtlesin, et istun rahulikult arvuti taga, loen blogisid, mida polegi kaua teha saanud, ootan, kuni üle läheb. Aga aina hullemaks näib minevat, ka kurk kisub valusaks... ja pea käib üliveidralt ringi, nagu oleks pohmakas või midagi... Nüüd juba mõtlen, et jäängi terveks päevaks voodisse, arvutit klõpsima... Laiselda on mõnus :)

Väike Tüdruk aga lausa tahab haigeks jääda. Ta uurib minult: kas ta jääks haigeks, kui ta hoiaks 4 jääkuubikut kõril; kas ta jääks haigeks, kui ta öösiti ei magaks; kas ta jääks haigeks, kui ta käiks ilma salli ja kinnasteta?

Kuna mina olen nüüd ilma tudutablettideta, siis magan väga kehvasti, ja täna öösel toiletit külastades nägin tõesti, et tal telekas käib. Kell oli veidi viis läbi. Mees on näinud teda ilma kinnasteta õues.

Ometi pole ta neljasid saama hakanud ja koolis on tal lõbus. Vaat, ujumise-päevad on tõesti pikad ja väsitavad, aga muu aeg ei tohiks nii raske olla. Tunnen ennast tema nõrkuses süüdi (et talle halvad geenid andsin), samas pean ikka nõudma, et ta oma õueriided ära paneks, koduriided selga paneks, ise võileiba tegema õpiks, kui söögikordade vahel süüa tahab ja oma prügikasti tühjendada ei unustaks. Endal on impulss ikka ise võtta, ise panna :) - tema on ju ilmselgelt väsinud.

Väsimus teeb pahuraks ja Väike Tüdruk ongi koolist tulles kuidagi pahur ja süüdistav. Minu reaktsioon on muidugi selline: misasi see nüüd on?, mina sellest aru ei saa, mina seda vaatama ei pea ja lähen ära oma tuppa.

Natukese aja pärast tuleb Väike Tüdruk ikka minu juurde, seletab elavalt oma koolilugusid ja kogu ülejäänud õhtu pean ma võitlema selle eest, et mu toas oleks natuke aega ka vaikust, tema suhtleks terve õhtu kuni magamaminekuni välja. Ja samal hetkel kui ma mõtlen, et see on tüütu, tuleb mulle pähe, et võibolla ainult kolme aasta pärast on rollid vahetunud: mina muudkui käin ja küsin, kuidas päev läks selles ja kolmandas mõttes, tema ütleb "Normaalselt!" ja igatseb, et ma minema läheks ja ta rahule jätaks :)

Kui ma sellest Väikesele Tüdrukule räägin, siis ta ei usu, et see võiks nii minna :)

Kommentaare ei ole: