Neljapäev, 7. oktoober 2010

ERNST MECKELBURG "Transmaailm"

Raamatututvustusest:
* Psii-nähtused (telepaatia, selgeltnägemine, kehavälised elamused, surnute ilmumised) või ka bioenergeetilised, parafüüsikalised manifestatsioonid (psühhokinees, psühhokirurgilised operatsioonid, koolutusefektid a la Uri Geller, mateeria muundumised, levitatsioon) ja teised igapäevastele kogemustele vastu rääkivad juhtumid näivad sageli lausa jubedad, ebatõelised. „Transmaailm“ tõlgendab neid ja teisi teaduse piirimail olevaid nähtusi veenvalt ja värvikate näidete toel.
Näited on tõesti värvikad – nende veenvus on küll iseküsimus. Kummaline, et ma usun teistesse dimensioonidesse ja infojagamise võimalusse nendega, kuid üksikjuhtumite suhtes kipun ma äärmiselt umbusklik olema.

Mis on transmaailm:
* „Transmaailm sisaldab printsiipi kõrgemast korrast väljaspool meie asustatud aegruumi, teispool meie kujutlusvõimet. Me oleme osa nendest kõrgematest dimensioonidest, üksteisega kuidagi holograafiliselt ühendatud ja üksteise sees paiknevatest universumitest, üks tibatilluke tahk laiaulatuslikumast, ultimatiivsest reaalsusest. Aeg-ajalt toimub seni seletamatutel asjaoludel selles kitsas, ajatus transiidikoridoris – salapärases hüperruumis – lühiühendusi meie maailma ja dimensionaalselt teistmoodi reaalsuste vahel, kus miski ei paista võimatu olevat. Siis juhtub vahetevahel kõige kummalisemaid asju. Teiste mõtted, aga ka ruumiliselt või isegi ajaliselt kauged sündmused muutuvad meile nähtavaks – just nagu oleks kausaalsus kadunud."

Võiks olla põnev raamat, aga kusagil keskel tuli meeletu tüdimus peale, seal kus skeeme joonistama hakati :D... Tegelikult - viimase aasta füüsika meeldis mulle lihtsalt tohutult! Ei mäleta, kas me arvutasime või teoretiseerisime, aga meeletult klaar oli see kõik järsku, nii palju selgust maailma kohta, uhh, ma tõesti armastasin seda! :) Siin, miskid psiid ja peenmateeria... Autor on teadusajakirjanik, kes hakkas huvi tundma asjade vastu, mis on teaduslike, seni tunnustatud teooriatega vastuolus. Kuid autori võimalikud selgitused pole eriti arusaadavad. Lood ise on sageli iiveldamaajavalt naiivsed - ja siis järgneb selgitus, mida on liiga raske jälgida. Kokku saab täielik häma. Mul oli selle raamatu lugemiseks iga päev 1,5 tundi, kuid avastasin end pidevalt kõike muud tegemas: kirju kirjutamas, blogimas, solitaire'i mängimas või kasvõi magamas :)

Siiski usun väga tugevalt sellesse, et mõnel meist on aeg-ajalt võimalik näha loodusseaduste taha, näha tulevikku, teada asju, mida mõistus ei saanud tuletada. Isegi 'väike mina' olen saanud infot, milles ma kunagi ei kahtle, kuigi see on 'ise tulnud' ei-tea-kust ja ei-tea-kuidas. Pea eranditult on see käinud inimeste kohta minu elus. Võimalik, et see info tuli mu alateadvusest, võimalik, et mujalt, kuid aeg-ajalt tekib mu peas mingi täiesti selge, ootamatu teadmine. See on hästi intensiivne tunne ja millegipärast hakkan ma sageli tasakesi naerma :D, isegi siis, kui ma saan 'halba infot'.
Nujah, see selleks. Ma usun, et keegi enam niikuinii ei kahtle, et ma 'uhhuu' olen :P

* „Kui tahtejõu abil saaks liigutada kas või ühtainsat õlekõrt, tuleks muuta kogu arusaama maailmast.“ Michael Faraday, keemia- ja füüsikaprofessor, (1791 – 1867).
Nonii. Esemete nihutamine, tõstmine ja painutamine mõttejõul on võimalik; ma usun, et ka arusaam maailmast on muutunud – arusaamatuseks.

* Kadunute, aga ka elavate inimeste ilmumisi – niinimetatud doppelgänger’it – võib samuti seletada teiste eksistentsialadega sporaadiliselt toimuvate kontaktide abil. Mis viitab veel kord sellele, et nendes meie jaoks nähtamatutes, seni vaid matemaatiliselt käsitatavates maailmades pole selliseid ajalisi erinevusi nagu minevik, olevik ja tulevik, et meie poolt omaksvõetud reaalsustaju soodustab grandioosset enesepettust.

* Uuemal ajal seostatakse terminit ’materialisatsioon’ ka järgnevate nähtustega:
- Enamasti väikeste objektide kohaletoimetamine eikuskilt, seal hulgas looduslikud substantsid nagu muld, liiv, puulehed jne. Niisugune materialisatsioonikunst kuulub india ja aafrika šamaanide repertuaari. Oma kodumaal Indias jumaliku inkarnatsioonina austatav Sathya Sai Baba suutis ilmselt vaevata objekte „eikuskilt“ esile võluda.
Üks ebaõnnestunud näide ja kogu raamatu usaldusväärsus on rikutud :( Kuid tegelikult ma usun, et on võimalik asju materialiseerida :)

Piinlikud on mõned lood leviteerijatest, aporteerijatest (eseme mõttejõul kohaletoomine kusagilt mujalt) ja põhiliselt siis (de)materialiseerijatest. Ma kipun uskuma, et inimestel ongi raske kontrollida 'suhet' teiste dimensioonidega, mistõttu see, et katse teiste nähes ei õnnestu, ei tähenda, et inimene valetas oma varasemate õnnestumiste kohta. Küllap sõltuvad sellised asjad palju meeleseisundist ja pole just kerge lõdvestuda, kui tead, et pead nüüd ennast tõestama. Mõni inimene, väsinud sellest, et tõestada tal oma 'võimeid' ei õnnestu, püüdis asja korraldada nagu mustkunstnik (ja osa (de)materialisatsioone ongi kindlasti lihtsalt mustkunst), jäi vahele ja kaotas usaldusväärsuse.

Samas oli Filipiinidel tohutult neid kirurge, kes transilaadses seisundis, abivahendeid kasutamata operatsioone sooritasid, kusjuures hüpnoosilaadses seisundis olid ilmselt ka patsiendid, sest mingeid valutuimestusvahendeid ei kasutatud, kuigi arstid sorisid oma kätega nende sisikonnas. Mõnikord väitsid nad, et annavad oma keha mõne varemelanud kirurgi hinge kasutusse. Olen ühe sellise arsti toimetamistest kunagi dokfilmi näinud. Väga veenev oli :)

* Avara pilguga kirikuõpetaja ja mõtleja Aurelius Augustinus (354 - 430) jõudis okultsete, mõistetamatute nähtuste jälgimisel tabavale järeldusele: "Imed ei sünni vastuolus loodusega, vaid vastuolus sellega, mida me loodusest teame."
Antud juhul on teksti 'jämendamine' minupoolne :)
See lause meeldib mulle ammugi ja on mul varemgi välja kirjutatud. Väga tähelepanuväärne lause.

Kõrvutuseks /jah, see tähendab: ilma kõrvadeta olemiseks :P/: 18. sajandi filosoof George Berkelei arvas, et kogemuste seaduspärasuse tagab Jumal. Jumala olemasolu tõestab niisiis mitte see, et juhtub imesid, vaid hoopis see, et maailm on seaduspärane...
Kah huvitav!

* Professor Harold Saxton Burr (1916 - 1956): "Näib, et intellektuaalselt kõrkidele avaldab loodus üsna tõrksalt oma saladusi."
:)

Suurt huvi tekitab võimalus materialiseerida endale kaaslane – tulpa. Siin korratakse paljukuuldud lugu budismihuvilisest prantslannast nimega Alexandra David-Neel, kes Tiibetis joogide käest õpetusi saamas käis ja endale kaaslaseks paksu rõõmsa munga kujutles. Tulpadest räägitakse, et nad saavad üha tugevamaks ja iseseisvamaks, ning iseseisvudes muutuvad nad oma looja suhtes tigedaks ja kurjaks. Seega tuleks nad ära hävitada juba siis, kui nad veel kontrollile alluvad. Alexandra paks rõõmus munk muutus ajapikku kõhnaks ja õelaks ja naisel kulnud pool aastat, et teda ära hävitada.
Tjah, see on praktika, millesse mina ei puutuks.

Loomulikult pole suurt osa siin raamatus tutvustatavatest juhtumitest kuidagi kontrollida püütud. Sageli ütlevad skeptikud, et mingi kogemus oli kindlasti hallutsinatsioon või uni. Autor aga pahandab, et nii detailitäpset und on võimatu näha. Kuid tean omast käest, et see pole nii. Ükskord umbes 7-8 aastasena ärkasin öösel pissihäda peale üles. Mõtlesin, et äkki pole nii hull ja saan edasi magada. Nihutasin ennast voodis, kuulatasin venna hingamist ja vaikust vanemate magamistoas, vaatasin tänavavalgusti valget ruutu seinal ja põrandal. Lõpuks lükkasin sooja teki kõrvale ja astusin jahedale põrandale. Läksin kikivarvul tualeti ukse taha, üritades põrandalaudu võimalikult vähe nagistada. Kobasin käsikaudu lülitit, panin tualetis tule põlema ja tõmbasin ukse lahti – ere valgus pimestas ja ma panin silmad mõneks hetkeks jälle kinni. Astusin WCpõranda keraamilistele plaatidele, mis olid tunduvalt külmemad kui muud põrandad. Istusin potile ja tundsin kergendust, et prill-laud oli ’soojast’ puust. Ja sirtsutasin voodisse. Ma ka lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma nii ehedat unenägu nägin, kuid paraku näitasid asitõendid, et nii detailne ja täpne kui see ka oli, oli see ikkagi vaid unenägu.

* /Katsetati,/ mis juhtub, kui inimene loobub unest. Esimese kahe ööpäeva jooksul muutusid katseisikud üha väsinumaks ja kurnatumaks, kuid jätsid ikka veel normaalse mulje. Saadud ülesandeid lahendasid nad silmatorkavalt aeglaselt ja vigadega. /.../
Kirjeldatud eksperiment muutus kriitiliseks alles seitsmekümne tunni pärast. Siis ei suutnud katseisikud enam tegelikkust fantaasiast eristada, vahetuks tagajärjeks olid hallutsinatsioonid, kartlikkus ja agressiivsus.
Eksperiment katkestati saja tunni pärast, kuna katsealused hakkasid käituma nagu joobes inimesed.
See, et inimene väsimusest tiukuma ja jorisema hakkab, on väga ootuspärane, kuid kartlikkus ja agressiivsus – see on vast palju raskemini seostatav. Mõtled, et inimesel on halb iseloom, kuid teine on hoopis kroonilises unepuuduses...

* /Une ajal/ aeglustuvad teadvuse ajuvoolud, alateadvus seevastu jääb täiesti aktiivseks, muutudes isegi tegusamaks.
Haha, paistab, et autor on avastanud alateadvuse asukoha ajus – milline teaduslik läbimurre.

* Teadvus vastutab kõikide nende saavutuste eest, mida seostatakse kultuuri ja tsivilisatsiooniga, alateadvus seevastu on meie bioloogilise pärandi reservuaar, alates geneetilisest koodist kuni tungide ja instinktideni.
Ja seda bioloogilist, instinktiivset poolt üritatakse ilmtingimata maha suruda, et olla tsiviliseeritud, kultuurne inimene. Mulle tundub, et see teeb meid vaid näiliselt võimekamaks. Õpime oma hirme alla suruma, lendame lennukiga ja peame kõnesid, kui ka süda hirmust paha on - oleme enda üle isegi uhked, kui teeme midagi sellist, mis meil südame pahaks ajab - nii ei kuule me enam, kui miski vaist/kõhutunne käsib meil täna teist teed või pool tundi varem koju minna... kui kuuleme, surume selle ’lolli, põhjendamatu, ebamäärase hirmu’ alla, ’oleme sellest üle’ – ja saame kannatada.

* Hüpnootilist und kasutatakse ka teatud haiguste ravis. Nii üritatakse hüpnootilise une seisundis tõsta bronhiaalastmaatikute usaldust omaenese psüühilise energia vastu, et mobiliseerida organismi sisemisi kaitse- ja ravijõude.
Olen kuulnud, et suitsetamise mahajätmisel ja liigsöömisest vabanemisel on hüpnoosist tõesti abi.

Raamatu lõpetasid loomalood. Me kõik oleme kuulnud liblikatest, lindudest ja kaladest, kes rändavad meeletuid maid, kusjuures mõnel juhul on seal varem käinud nende vanemad, mitte nemad ise. Aga jõuavad eksimatult kohale ja teevad ära selle, mis nad sinna tegema tulid - talvituvad, sigivad, surevad :) Ja loomulikult looduskatastroofide ettetunnetamine - seda kõike ma usun.
Kuid lood vanuseid haukuvatest koertest, 'jah' ja 'ei' haukuvatest koertest ning tagurpidi keeratud mängukaardi pealt 'silmi' 'selgeltnägevad'/haukuvad koerad - ohh aeg, seda ma nüüd küll ei usu :D

Veider raamat!

Kommentaare ei ole: