Teisipäev, 12. oktoober 2010

Filosoofia

Jälle katkendeid kaustikust "Igasugu I"
Väga palju oli tegelikult filosoofidest kirjutatud - ei tea, kas ma tahtsin filosoofiks saada kunagi? :)

*
Leibniz ja tema monaadid.
Monaaditeooria – Jumal lõi aegade alguses monaadid ja asetas nende vahele ettemääratud harmoonia. Ühest küljest ei saa monaadid otseselt üksteist mõjutada, ometi mõjub iga monaadiga juhtuv kõigile teistele monaadidele, kuna kõik on omavahel seotud. Nt ühe inimese valuaisting peegeldub kõikides monaadides.

Aadama loomisega määras Jumal kogu inimkonna käekäigu, mistõttu tal pole vaja rohkem maailma asjadesse sekkuda – ta teab üksikasjalikult kõike, mis peab tulema. Kui oleks mingit põhjust sekkuda hiljem maailma asjadesse, siis oleks Jumal teadnud seda juba ette – ja toiminud algusest peale teisiti.

Minu jaoks pole kunagi eksisteerinud ka determineerituse ja vaba tahte paradoksi. Pean loomulikuks seda, et valime ise, kuid see, kuidas me valime ja kogu see kõhklemise ’protseduur’ on meie loomusega palju selgemas seoses kui me ise aimame. Nii saame me tõepoolest ise valiku teha, aga Jumal või 'Maailmakord' teab ikkagi ette, mida me valime. Tema etteteadmine aga meie valikut ei suuna/määratle. Kõik on paigas juba Kõige Algusega - ka see, et me valime, ja teinekord valime valesti – selline see inimeste maailm juba kord on.

On mingi selline maailmakäsitlus, et aega pole. Kõik on korraga, sest mineviku tegude ja mõtete tagajärgede kaudu on olevik ja tulevik juba paigas, kuna minevikukogemused määravad selle, mismoodi me otsustame tulevikus. Selle tõttu on võimalik 'tulevikku näha' - sest see juba on olemas/kirjutatud. See ei tähenda, et me täidame kellegi teise stsenaariumi – me ikka usinasti püüdleme ja ragistame oma tillukesi ajukesi, sest oleme nii loodud :)

Võibolla pole mingit Jumalat. Kuid mul on lihtsam uskuda Jumala olemasollu kui sellesse, et midagi nii keerulist ja harmooniliselt orgaanilist nagu planeet Maa või inimkeha (DNA) tekkis lihtsalt sellest, et mingid kivid kusagil kosmoses arvavad heaks põleda või kustuda või üksteist nügida või plahvatada.

Sai vist segane jutt, kuna tegemist on pigem tunnetuse kui teadmisega... ja mida üks inimäbarik kõigest sellest teada saakski, kui tal pole ’kosmilist’ mõistust.

*
Inimeste kohta Platonilt.
Dialoogis „Parmenides“ kritiseerib Platon (Sokratese suu läbi) oma ideedeõpetust. Ta ei taha tunnistada, et muda või mingi muu eriti väheväärtusliku või tühise asja idee on olemas. Ilmselt ta arvab, et olev peab olema täiuslik ja seepärast pori ei kõlba. Platon kahtles isegi selles, kas ’inimese idee’ on olemas.

*
George Berkeley arvab, et kogemuste korrapärasuse tagab Jumal. Jumal on niisiis olemas: mitte sellepärast, et juhtub imesid, vaid sellepärast, et maailm on seaduspärane.

Äärmiselt huvitav lähenemine.

*
Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv: tegutse vaid selliste maksiimide järgi, mida võid samal ajal tahta saavat üldiseks seaduseks. Ehk lihtsamalt: enne tegutsemist mõtle, mis siis saaks, kui kõik nii teeksid – kas see oleks hea?

Peame järgima moraali selle enda pärast (ehk: moraalne olla on hea! -), mitte vahendina millegi muu saavutamiseks ( - siis mind armastatakse!). Moraaliseadust – kategoorilist imperatiivi – peab järgima kohusetundest ja mitte ühelgi teisel põhjusel. /Kas oleks hirmus, kui me järgiksime kategoorilist imperatiivi armastusest ja lugupidamisest inimeste vastu?/ Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes alati ka eesmärgina ja mitte kunagi pelgalt vahendina.

Näiteks sõjavägi muudab inimese vahendiks ja kasutab teda kellegi teise vajaduste tarvis.

Nii on moraalsus sõltuv vabast tahtest. Vabadus on moraali eeltingimus.

*
Hegeli arvates juhib maailmaajalugu mõistus ja selle mõistuse väljenduses areneb maailm kogu aeg täiuslikkuse poole. (See on natuke nagu mõnede hinduistide arust: me muudkui sünnime, areneme, jõuame nirvaanasse – esmalt kärmed ja suure hingelise arengupotentsiaaliga indiviidid, siis, pikkamisi ka tuhmimad, loiumad, ahnemad ja kurjemad kujud, miljonite aastate möödudes :)...).
Vaba tahe on universaalsetele mõistuse põhimõtetele tuginev valik.

*
Nietzsche arvustab kristlust, kuna see tapvat inimese elujõu. Ristiusk esindab ja edendab elukartust, ta häbeneb inimest. Ükski alandlikkuse, kuulekuse või reeglite järgimise vorm ei jäta lõpuks inimest pisendamata – selle vastu Nietzsche ongi.
Selles jutus on tõtt, samas tunnevad ju nii paljud kristlased, et just usk on see, mis neid ülendab, ühendades neid Kõigekõrgemaga, ja viies nad eemale teinekord üsna jõhrast ja räpasest argielust.

Kommentaare ei ole: