* Te rikute ahimsa (vägivallatuse) põhimõtteid, kui näitate üles põlgust, suhtute kellessegi eelarvamusega, peksate keelt, haute viha- või kiusumõtteid, valetate, ei leevenda kellegi häda või valu, aga ka teise toorest teguviisi heaks kiites. Ükskõik mis laadi vägivald on tarkuse vaenlane. Selle tulemuseks on valu ja kurbus. See eraldab ja lahutab. Üks jäme sõna võib hävitada suhte inimeste vahel, keda on palju aastaid ühendanud armastus. Vägivald teise vastu on vaimse rahutuse peamine põhjus. Kui teie meeles vibreerivad vägivaldsed mõtted, siis need moonutavad tõde ja õhutavad järgmistele pahategudele. Püüdke kaitsta iga elusolendit nii hästi kui saate, olge kaastundlik, kui näete kedagi valus, leevendage kannatusi, kui saate. Taluge kindlameelselt solvanguid, kriitikat ja etteheiteid. Ärge makske kätte. Ärge kandke kellegi vastu viha. Andestage kõik.
Raamatust "Meditatsioon", mille on välja andnud Shivananda Jooga Vedanta Keskus.
Muidu on kena kõik, aga ühest asjast ma ikkagi aru ei saa. Loomulikult on endal hea olla lahke, andestav ja hea, kuid selline inimene meeldib ka teistele inimestele ja - nad tahavad 'teda' veel, juurde :D.
Näiteks - söödan mina parte ja minuga tuleb rääkima üks veidi purjakil vanaonu. No vanaonusid ma üldse ei karda ja mingites alatustes ma neid ka ei kahtlusta, nii et muidugi räägin ma täitsa sõbralikult vastu. Nähes, et ma nina krimpsu ei tõmba, sätib onu ennast pikemalt rääkima - räägib oma päritolust, oma naise päritolust ja kuidas neis paikades elu ka praegu on, räägib vene sõjaväest, oma sõprade pensionäride elust. See kõik on ju mingi ajani tore - umbes selle ajani, kui ma hakkan ütlema, et ma pean nüüd koju lõunasööki tegema minema, ütlen seda veel teist ja kolmandat korda, keeran ennast tema poolt ära, ei vaata enam otsa, ja tema muudkui jahvatab ja jahvatab ja jahvatab. Ma siiamaani arvan, et armas onuke oli, aga - järgmine kord ma mõtlen, kas mitte lihtsalt välksööstuga kaduda, kui keegi naeratades juttu alustab.
Kõik tahavad heatoonilist, lõbusat suhtlust. Kui sa seda neile heast südamest pakud - eriti veel kui kellelgi on mure ja sinul on sõnad, mis seda leevendavad - siis nad tahavad... sulle kinkida oma aega ja mõtteid, mõtlemata selle peale, et minu peale aega kulutades kulutavad nad tegelikult minu aega. Ja kui me saame ära kingitud eseme asendada, siis ärakingitud aega asendada võimalik ei ole. 'Raisatud' aeg on igaveseks kadunud.
Ma tunnen piisavalt suurt kaastunnet, et jääda rääkima ja lohutama, kui teine inimene seda vajab. Ma pole kuri, et teisel inimesel on vajadused ja ma olen tegelikult rõõmus, et ma 'nii kasulik olen'. Kuid sageli on asjal ka see teine pool - kui sa kellegi (emotsionaalse) heaolu eest hoolitsed, siis on tal õigus eeldada, et sa hoolid temast kuidagi eriliselt. Kui sa lohutad teda vaid selle pärast, et tema on hädas ja sa oskad teda veidi aidata, siis on nii, et teda seob sinuga tänulikkus ja huvi, sind aga temaga mitte midagi. Aitasid, ja tahaksid nüüd ära minna, ilma ikkesse/seotusse jäämata. Kuid see tundub jällegi - ebaviisakas. Ühesõnaga: oled kellelegi toeks, ja kuna sa seda nii hästi olid, pead edaspidigi tema jaoks olemas olema. Sest on ebaviisakas oma 'tugi' järsku ära võtta. Parem siis üldse mitte suhelda ega aidata, või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar