Neljapäev, 7. oktoober 2010

Happiness!

* For Ben Franklin, happiness meant overcoming the idea that the world, or other people, or God, or the state owes us a living. Owes us, in fact, anything at all...

Ma mõtlen, et õnnetu inimese jaoks tunduks see mõtteavaldus vist küll jõhker... Umbes nagu: Arvesta sellega, et sa oled kõiges ja alati üksi, ja õnn tuleb, lauluga...

Ometi - mina olen küll õnnelikum sellest ajast peale, kui ma olen aru saanud, et mul pole kriimukestki õigust ega mõtet viriseda, et miks keegi mind mingis asjas ei aita vms. Ma arvan, et selle taipamine ei tee siiski mitte niivõrd õnnelikuks kui täiskasvanuks. Selle taipamine, et me ei saa teisi oma õnne eest vastutavaks teha. Suhete jahenemine, lahkuminek - see on mõttekam kui mossitamine, vingumine ja tülitsemine. Me tahaksime, et partner näitaks välja, et ta meist hoolib. Ja (ma ei hakka selle üle vaidlema :D) - kui ta hoolib, siis ta näitab. Raudselt. Lihtsalt, inimesed ei oska hoolida. Nad tahaksid osata, aga ei oska. Mina pole mingi sensitiiv ja ka Mees mitte, kuid meie, omavahel, loeme teise 'silmadest', liigutustest, näost välja absloluutselt kõik :D Mees väidab, et mina olen sellistes asjades palju tundlikum, kuid ka tema tunneb ära, et 'Midagi' on vist pahasti - seda juhul, kui ka minul on tunne, et 'Midagi' on vist pahasti.
Mees küsib: "Kas sul on mingi mure? On midagi pahasti?"
Mina vastan: "Ei... ma ei tea... nagu poleks midagi,... aga mul on jah kuidagi imelik olla. Aga millest, ma tõesti ei tea."
Ammugi taipab ta minu tundeid siis, kui need on konkreetsed: murelikkus, ettevaatlikkus, nõutus, arusaamatus; neile reageerib ta kohe nii, nagu ma oleks neid tundeid ise sõnades väljendanud.

Nii et... asi on suutlikkuses Näha teist inimest, soovis Näha teist inimest, oskus olla lähedane ja sisemine tugevus - jätta barjäärid ehitamata. On - ma Pean nii ütlema :D - võimatu mitte tajuda, et teisel on mure, teine on solvunud, pinges, armukade.......... Aaaaaaaaga praegu meenub mulle, et mu lapsepõlv möödus, püüdes oma ema meeleolusid aimata ja neile vastavalt reageerida; jälgides tema sõrmi, kulme, silmi, selga, hingamist... raudselt ka lihtsalt õhku, õhkkonda tema ümber. Selle järgi otsustasin, kas ma julgen kööki minna, kas ma julgen köögist ära minna, kas ma julgen oma toast minna pissile (köögiuksel oli klaas), kas ma julgen liigutada kätt, kas ma julgen kätt liigutamata jätta... Mu kuklakarvad olid terve lapsepõlve turris.

Aga see ei seleta, kuidas Mees minu silmist-kehast kõik-kõik-kõik kohemaid välja loeb - tema ema oli väga rahulik, tark ja hea naine. Ma arvan, et inimesed kaitsevad ennast lihtsalt 'liigse' läheduse eest, et tegelikult on pea kõik inimesed (erandiks need, kel on Aspergeri sündroom, vaimupuue jms) võimelised 'soove silmist lugema'. Aga seda ei taheta... sest siis saab sama hästi silmist välja lugeda ka hukkamõistu, põlgust, rahulolematust. Parem siis end pimedaks teha.
Võibolla tõesti!

Sest ma olen kindel, et asi pole kunagi selles, et inimene ei oska oma hoolimist välja näidata. Kui ei oska, siis seda pole. Mis on, see paistab niikuinii välja ja keegi ei Pea midagi Püüdma Välja Näidata. Kurb aga elu.

***

Ma olen üle saja aasta üksi kodus üle kolme tunni - praegu läheb 9. üksi-tund!
Olen rõõmu ja suure 'tugevusega' teinud ära oma 1,5 tundi joogat ja majapidamistööd (lauldes, lauldes...), teinud ära lohisemajäänud raamatupostitusi, kõvasti kirjutanud plaaniväliselt köögiseinu küürinud ja ma olen ikka veel energiast pakatamas (mis on tore ja hädavajalik, kuna ma pean Aurasse ja Mäkdoonaldsisse veel vantsima).
Ma vist ikka peaks üksi elama :) Mul tuleb iseenda armastamine ja tubliks-ülistamine nii ilusti välja.
Mõnipäev :)

Kommentaare ei ole: