Neljapäev, 7. oktoober 2010

Muistsed mõtted

Nüüd mõtteid Gunnar Aarmalt, kelle elukäsitlus mind ilmselgelt väga palju mõjutanud on. Lausa kummaline, et üle paljude aastate neid lauseid taas nähes tean, et olen vahepeal justkui iseenesest just sellisemaks kasvanud, nagu siin soovitatud. Need pole minu jaoks enam lihtsalt 'huvitavad laused' vaid ma olen neid lauseid omajagu elada jõudnud.

* Ülim tarkus seisneb oskuses end olukorda sobitada. On mõttetu midagi tahta, mida me omandada ei saa, millest jõud üle ei käi või mille muretsemiseks tuleb jumalikke ja inimeste seadusi rikkuda.

* Välised tingimused ei tee inimest õnnelikuks ega õnnetuks. Seda teeb suhtumine ümbritsevasse maailma, oma liigikaaslastesse ja lahendust nõudvatesse probleemidesse. Mõni vaene inimene on tänu oma iseloomule õnnelik ja mõni rikas on õnnetu ikka oma iseloomu tõttu. Inimese saatus oleneb seega tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane. Ainult mitteteadja kaebab oma saatuse üle ja teeb ta sellega veelgi raskemaks.

* Igaüks, kes kannatab, kannatab ainult oma tegude tulemusena. See on kogu universumis kehtiv ilma eranditeta raudne seadus.

* Chuang Tzu: „Targa rahulik meel on taeva, maa ja kõikide asjade peegel.

* Puhtad elukombed, heateod, tõearmastus, halastus, eemaldumine maistest askeldustest, omakasupüüdmatus ja rahulik meel mõjuvad puhastavalt, mis järk-järgult eemaldab pettekujutlused.

* Tuleks olla ükskõikne kõige suhtes. Mitte vahet teha asjade vahel, mis meie teele satuvad. Hoiduda midagi tahtmast või midagi kartmast. Võtta ühesuguse ükskõiksusega vastu kõik, mis tuleb: rikkus või vaesus, kiitus või laitus, tegemata vahet vooruse ja pahe, austatava ja häbiväärse, hea ja halva vahel. Pole vaja muretseda, kahetseda ega uhkust tunda selle üle, mis kunagi on tehtud.

* Mida kõrgem vaimsus, seda tugevam individuaalsus ja suurem erinevus teistest.

* Võib peaaegu eksimatult öelda, et ennast ainult kodule pühendav naine, kes hoolitseb abieluharmoonia eest ning kasvatab täisväärtuslikke järeltulijaid, toob inimkonnale rohkem kasu kui kvalifitseeritud spetsialistina töötades. Seda väidet kinnitab enamikul juhtudel naiste loomulik instinkt. Kõrgelt arenenud naisel avanevad kodus küllaldased võimalused vaimsete huvide rahuldamiseks ja kui mitte ima huvialadega tegelemiseks, siis vähemalt uuema kirjanduse ja saavutustega kursis olemiseks. Selline naine on täiel määral võimeline oma mehe tööst, muredest ja huvidest osa võtma, andes seega kindlama pandi harmoonilise abielu kesteks. Eriti tähtis on aga haritud, laia silmaringiga ning mitmekesiste huvidega esteetiliselt arenenud, hea kunstimaitsega naise ja ema osa laste kasvatamisel ning kodukultuuri tõstmisel.
Ilmselgelt on see lõik mind väga tugevalt mõjutanud.

* Palju rääkimine, nagu see seltskondlikus läbikäimises toimub, on tõdemuse ja vabaduse poole pürgijale väga kahjulik, kuna see tema tähelepanu hajutab ja nõrgendab. Ajaviite jutuajamisest tuleks loobuda, sest välise vaikimise abil muutume sisemiselt tugevamaks.
Eksole, ja alles ma siin kaitsesin raevukalt oma õigust mitte 'smalltalkida'.

* Peenetundeline inimene on alati viisakas, vaoshoitud ja rahulik ning püüab kõike paremusele suunata.
Mis viib mind jälle minu ’lemmikküsimuse’ juurde silmakirjalikkusest: kui ma ei austa inimest, ei taha teda lähemalt tunda, või kui ma lihtsalt ei tunne tema vastu suuremat huvi, kas siis, kui ma juhuslikul kokkupuutel kohtlen teda viisakalt ja sõbralikult, olen siis „peenetundeline inimene“ või silmakirjatseja. Mul oli ühe inimesega ikka nii, et mina pidasin teda ’piinatud hingeks’, keda ma enda lähedale ei tahtnud, kuid temaga kohtudes tervitasin teda ikka kenasti, sest ta on ju ’elav inimene’, kes püüdleb ja kannatab ja puha... Pole ühtegi põhjust kukkuda nina kirtsutama, kuna tema valikud mulle ei meeldi – minu asi see pole ju. Aga tema oli aastaid segaduses, ja on vist siiamaani, et kuidas ma siis temaga lähemalt suhelda ei taha, kui ma olen tema vastu nii kena. Et ma saadan segaseid signaale. Kuid mul ei tule tige nägu pähe lihtsalt selle pärast, et pean kedagi vaimselt või hingeliselt küündimatuks või lausa ’kõndivaks katastroofiks’ – see on tema õnnetus, ja see on minu hinnang. Mulle endale tundub, et mu leebuse taga on kurbus tema pärast, ja kurbus selle pärast, et mina teda aidata ei jaksa ( - ei viitsi?). Tema aga näeb lihtsalt rohelist tuld ja lendab rõemsasti peale... Kas ma pean endas kalkust kultiveerima hakkama, et kohaseid signaale saata? Kuid ma päris kindlasti ei taha tema päeva (veel) halvemaks teha, milleks? Oh seda segadust...

Lisaks veel see kuues lõik, mis soovitab kireta vastu võtta nii nn 'hea' kui ka nn 'halb'. Ma olen märganud, et kui mulle miski ei meeldi, siis ma mõtlen, et - see pole minu asi :D. Mitte sugugi, et see oleks kellegi teise asi, aga see, mis hinnangu ma 'tegelikkusele' annan, pole tähtis, asjad on nagunii nagu nad on. Minu hinnang ei puutu asjasse, tõesti. Sama ju siis ka inimeste puhul - kas ma peaksin väljendama seda, et nad on minu jaoks tüütud? Milleks? Kuidas see maailma paremaks teeks? Pealegi - nagu ütles Uku Masing ühes lõigus (ühel ilusal päeval leian ma ka selle lõigu mõnest kaustikust üles! :) ), mis jällegi oli minu jaoks tõesti elu-muutev või vähemalt elu-käsitlust-muutev - kõik elav kannatab; iga inimene püüdleb õnne poole ja kannatab sel teel. Oleks täiesti hullumeelne, südametu ja vastutustundetu väljendada halba. Ja ma ütlen - halb ei tulegi mulle suhu. Ja siis ma olen hädas, kui teine inimene usub, et ma armastan teda, mina aga tunnen talle lihtsalt kaasa. Ja ma saan aru, et tema arvates ma petan teda.

Nagu ikka, jõuan lõpuks selleni, et minusugune istugu kodus ja olgu kohe päris kuss.

Ahsoo, seekord olen isegi märkinud, kelle mõtted ja kust: Gunnar Aarma raamatust "Mõtlemise salapära".
Jämedas kirjas tekst oli mul kaustikus trükitähtedega. Seda ma küll ei mäleta, kas need laused on autori või minu poolt rõhutatud...

Kommentaare ei ole: