Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Meie igapäevast leiba...

Laps tuleb koolist ja võtab külmkapist jäätist.
"Mul on sinu jaoks riisirooga," ütleb Emme. "Jäätist saad sa ju ka pärast süüa."
"Mul on nii suur magusanälg ja ma tahan midagi külma," ütleb Laps.
"Kell kolm lähen mina köögist ära!" rõhutab Emme.

*

Pool viis jookseb Laps oma toast Emme tuppa: "Ma tahan nüüd riisi!"
"Ma ei tee terve päeva süüa," ütleb Emme. "Lõunasöök lõppes kell kolm, õhtusöök algab pool kaheksa. Sa võid endale ise mikrouunis riisi soojendada, võileiba teha või õuna võtta. Mina teenindan sind jälle pool kaheksa."

Neid lauseid on Emme kolm aastat iga päev mitu korda ütlema pidanud. Kuid Laps tuleb ikka ja küsib suvalisel ajal süüa.

Laps uriseb ja jookseb jalgu trampides kööki, kus ta võtab küpsist või kuiva saia.
Lõunasööki ei soojenda ta endale põhimõtteliselt, kuna ta tahab rõhutada, et ta on veel laps.
Emme nii ei arva.
Emme arust võiks ta ammu omale võileibu teha ja mikrouunis toitu soojaks lasta.
Emme juba ennast ei liiguta, väljaspool kellaaega. Niigi palju on neid asju, mis nõuavad kohest sekkumist - lõunasöök pole selline asi; Emme usub, et kui ta on lõunasöögi valmistanud ja end seda serveerima pakkunud, siis on kõik ok.


*

See stseen kordub juba kolmandat aastat, absoluutselt iga päev.

Emme keeldub 'kogu aeg' 'kõigile' süüa tegemast.
Laps keeldub söögiaegu Emme järgi sättimast.

Emme ei suuda Last veenda, et ta võiks süüa söögiajal, või et ta saab ise söögi kätte. Emme enam ei üritagi.
Laps ei suuda Emmet veenda süüa tegema siis, kui Lapsel parasjagu isu on. Laps pole Emmet veel maha kandnud, ja laps ikka veel püüab. Iga päev.

*

Nii satub Laps suppi või mõnda panni/potirooga sööma umbes üks kord 20 päeva jooksul, kui tema nälg ja söögiaeg juhtuvad imekombel kokku langema.

*

Kunagi üritas Emme näidata 'karmi armastust'.

Ta karjus Lapse peale, üritades teda sööma hirmutada.
Aga karjumine emmele ei meeldi. Lapsele ka ei meeldi.

Siis tegi ta nii, et kui Laps 'korralikku sööki' ei söönud, siis muud ka lihtsalt ei saanud.
Laps ei söönud kolm päeva praktiliselt ivakestki: jõi natuke piima ja sõi tomatisalati prae kõrvalt ära.

Seda eksperimenti sai innuga korratud, kuni Emme sai aru, et näljaga seda Last ei murra - ta ilmselgelt pigem sureb nälga kui sööb ebahuvitavat toitu.

Pealegi solvas Last see, et talle püüti Õpetust anda. Ta vastas keeldumisega - õppetunnist ja söögist.

Siis otsustas Emme näljale liita igavuse: lauast saab ära siis, kui söök söödud. Kui sööki ära ei söö, istub Laps toolil, kuni tuleb järgmine söögikord või uneaeg.
Ja istuski Laps terve päeva köögitoolil.

Laps ei hakanud mõtlema, et võibolla peaks sööma hakkama. Ta mõtles hoopis, kui kohutav on see, et nii tühisest asjast nagu küpsiste eelistamine supile, lõpetab Emme sinu armastamise ära ja on valmis su kasvõi surnuks piinama ja hirmutama (sest armastuse äravõtmine on ju piinav ja hirmutav). Laps mõtleb hoopis, et ta ei suuda sellist elu elada ja surm võiks juba kiiremini tulla.

*

Niisiis jätkub kõik nii nagu kolm aastat tagasi...
Kella kahe või poole kolme paiku kutsub Emme Last sööma, aga Laps ei taha.
Paar tundi hiljem küsib Laps Emmelt süüa ja Emme teeskleb imestust: "Sa ju tead, kus köök on!" või "Ma alles pakkusin sulle süüa ja sa ei tahtnud!" või "Söögiajani läheb veel ligi kolm tundi, naljatilk!"
Paar tundi hiljem kutsub Emme Last õhtusöögile, aga Laps ei taha.

7 kommentaari:

ritsik ütles ...

no aga kui on teada, et ta tahab koolist tulles ainult näksi ja lõunasööki kahe tunni pärast, siis tehkegi lõuna kahe tunni pärast?
Mul on küll 8-ne koolist tulles näljane nagu hunt, sest nad söövad oma koolilõuna juba kell 10-11 ära. Mind ei ole kodus teenindamas ja ise nad siis soojendavad midagi või võileivatavad.

karikate emand ütles ...

See tähendakski tervet päeva köögis, sest mina ja mees ju ei taha pool kaksteist lõunasööki, kui me oleme hommikust söönud kell kümme. Samuti ei taha me lõunat süüa kell neli või pool viis, samal põhjusel - hommikusöök oli kell kümme.

Kui sööme lõunasöögid eri aegadel, tähendab see, et me soovime ka õhtusööki eri aegadel, mis jällegi tähendab kaks korda lõuna- ja kaks korda õhtusöögiga tegelemist. Selleks peaks söök ja köök inimest palju rohkem huvitama kui mind, ma kardan...

Lapse määratud, pidevalt hüppavatel aegadel süüa poleks mõistlik... lisaks ta ainult näksib ja tavaliselt tahab ta kahe tunni pärast niikuinii jälle süüa, kuid mitte ilmtingimata 'korralikku sööki', mida meie Mehega sööme. Ja kui tahabki, siis vaid pool kausikest, ning hiljemalt kahe tunni möödudes on ta jälle süüa küsimas...

karikate emand ütles ...

Mulle üldse tundub, et see on mingi võimu-mäng tal, sest võimatu on tema meele järele olla.

Kui see on mingi passiivne-agressioon, siis ilmselt olen ma selle ära teeninud ja eks mul jääb üle vaid oodata, kuni arst ta dieedile paneb, või kui ta saab piisavalt suureks, et häbenema hakata ("ma tahan seda mida sul pole"; "ma tahan siis, kui sa ei saa anda"), või kui me jääme nii vaeseks, et lihtsalt pole enam kunagi võtta jäätist ja küpsist kapist. Kui ikka vahepalakeseks saad kuude kaupa võtta vaid kuiva leiba, siis ikka oled ehk valmis supikese ära ootama... Hmm, see on midagi, mille poole püüelda :)))

Marit ütles ...

Kui ta koolis koos teistega söögivahetunnil korralikult sööb, mitte ei nõua pirtsutades küpsist, siis võib küll arvata, et kodus miskine võimu-mäng ikkagi käib.
Minul on küll oluliselt väiksemad lapsed (seetõttu kindlasti ka natuke lihtsamini mõjutatavd), aga meil aitas ainult see, et tõesti ei ostnud enam kommi ega küpsiseid koju. Kuigi nad deklareerivad, et ei soovi süüa, on neil ikkagi kohustus söögiaegadel lauas istuda, mitte nt telekat vaadata vm. Ja natuke toitu ikka sel ajal kõhtu jõuab. :)

karikate emand ütles ...

Muide - ka mina tegin eile sellise reegli, et istub lauas, kui meie sööme! :) Panin selle isegi memopaberile kirja ja kööki seinale :D Loodan ka, et ta lubab mõnikord endale natuke panna ja siis ka sööb, kasvõi ajatäiteks.

Kommid-küpsised ostmata jätta on ka päris hea mõte..., või peaks need ikka kusagile enda tuppa kõrgele kapi otsa peitma (kust ma need ise ära söön, haha). Paraku on ta nii suur, et käib külmkapist viinerit, kananagitsaid või juustuviile näpsamas.

Aga koolis ta ei söö, lasteaias ka ei söönud. See algaski lasteaias - enne sõi ta absoluutselt kõike ja ta pole ka ühegi toiduaine suhtes allergiline. Kõigepealt hakkas ta keelduma putrudest, siis supitaldrikus serveeritavatest vedelatest, keedetud magustoitudest, siis soustiga toitudest. Vaat, suppe ta sööb, aga suppe ei armasta jällegi Mees, kord nädalas (2 söögikorda) kindlasti siiski teen ka suppi. Nüüd ei söö ta ka ilma kastmeta kartuleid, mõned aastad tagasi sõi ta kartuleid veel võiga või püreena või praetuna.

Eks ma eelmisel aastal maksin kooli toiduraha poole aasta eest ära, aga söömas ta käima ei hakanud... Nüüd võtab ta kaasa 1-2 väikest mahlapakki ja 1-3 pirukat - olenevalt päeva pikkusest.

Peamiselt maitsevad talle ebatervislikud söögid: rasvased ja magusad valmistoidud.
Kuid ma ütlen: ta ilmselgelt pigem sureb (armastuse puudumisse, mitte nälga - nagu tema seda tajub) kui allub minu paluvalt, selgitavalt või nõudlikult korraldatavale dieedile.

Mees on toidu-teema suhtes ka väga kuri. Eriti, kui ma mitmendat päeva järjest lapsele eraldi sööke vaaritan - mida ta ka süüa ei pruugi, ja mida ka mina mõistlikuks ei pea - teen seda väsimusest ja lootusetusest, unustan ära, et ka meie söök on täiesti söödav :D. Mees kuulab, kuidas ma lapsele pidevalt valida annan ja pahandab, et kui tema laps oli, siis oli üks toit ja seda sõid kõik. Kui ei maitsenud, siis sõid lihtsalt vähem, aga keegi ei pakkunud sulle teist ja paremat toitu.

Ma meenutan suve, mil Väike Tüdruk oli 1,5 aastane ja sõi minu taldrikust absoluutselt kõike. Oot, juba siis oli tal kiiks, et ta igaks juhuks 'ei tahtnud süüa' (oma taldrikut), kuid 'minu taldriku' võis tühjaks süüa ja sageli küsis juurdegi :) Olid alles ajad...

Oudekki ütles ...

Minu arvates on tal see kysimus, et "toitu teevad tàiskasvanud", kuidas oleks selle demystifitseerimisega. Kuidas oleks, kui te hoopis kokkaksite koos - kokkamise ajal saab ju igasugustest asjadest jutustada ja jutustada talle (ja sulle ka) ju ometegi meeldib. Vàike Tydruk vanuse poolest vòiks mitte ainult mikrouunis toitu teha vaid ka nàiteks riisirooga pliidil soojendada (parem on ka :) ).

Lisaks saab rààkida toidust ja selle tegemisest huvitavaid asju, siis àkki muutub toit ka rohkem loominguks ja elu osaks, kui kohustuseks.

Mina màletan siiani oma esimest pannkoogipraadimiskogemust, nii nelja-viieselt, seisin gaasipliidi ààres tooli peal suured pàikseprillid peas ja praadisin. Pàikseprillid sellepàrast, et tolleaegse rasva kvaliteet oli keskpàrane, seal oli nii palju vett, et rasv pritsis, siis oli vaja silmi kaitsta :) Siiamaani màletan mis hààlega ema mulle kurepesade tegemist seletas kui ma veel pisem olin (siis ma peamiselt vaatasin ja aitasin natukene taignategemisel kaasa). Ma siiamaani naudin toidutegemist - praeguseks suudan teha ka toite, mida ma ise yldse ei sòò...

Muide, ma arvan, et kui inimene mingit toitu "ei taha", siis selleks on tema organismil mingi pòhjus. Eriti lapse puhul, kus ei ole selge, millest tal puudus-ylekyllus on, seega vòib isusid usaldada kyll. Seni kuni korras ainevahetusega laps on, Vàike Tydruk mulle kyll liiga yle- ega alakaaluline ei nài. Kui mina laps olin, siis tehti vajadusel kòigile erinevat toitu, sest toit peab olema nauding ning samal ajal kasulik ja vajalik. Mulle kingiti muide just raamatuseeria yhe Itaalia piirkonna 19. sajandi talupoegade toitumisharjumuste ja retseptide kohta. Olid ka vàga vaesed ja vàga vàhe saada, aga retseptid ikka làhtusid "toit on nauding" ideest - kuidas teha kolmest koostisosast neli toitu... Seega, vaesusega ei vabanda mitte-nurisemist :)

Kellaaegade suhtes vòib seda ka rààkida, et organismile on kasulik syya e-v samal kellaajal iga pàev, sest siis ta ei hakka "varusid koguma", ootab teatud ajal teatud sòòki, omistab paremini jne.

Koossòòmise tore aspekt on muide vast ka seesama "jutustamine", kui ta ka sinu saab igal suvalisel hetkel kàtte, siis kolmekesi koos te ju ikka igal suvalisel hetkel ei ole... Seega vòiks mingi koosolemise motivatsiooni toiduaegadele lisada?

karikate emand ütles ...

Tänan kommentaari ja kaasaelamise eest, Tatsutahime! :)

Mõtlen selles asjas igas punktis täpselt nagu Sina (va see, et mina hakkasin söögitegemist mingil määral armastama alles Mehega tutvudes) ja olengi nende vihjete järgi tegutseda püüdnud, ja püüan edaspidigi :)

Muide, see lapseks-jääda-soovimine võtab meil siin ikka veidraid mõõtmeid...
Sünnipäeval ja paar korda hiljem tegin ettepaneku pikkust ja kaalu mõtta, kuid Väike Tüdruk vastas alati: "Ah, ei, mitte praegu!" Kolmandal korral hakkas see mulle kummaline tunduma... mõtlesin natuke ja küsisin: "Kas sa ei taha teada saada, et sa oled pikemaks kasvanud ja juurde võtnud?"
Ta ütles, et jah, just nii see on - ta ei taha sellest midagi kuulda... :D

Kuid loomulikult saab ta sellest kõigest ükskord üle, ma ei muretse. Ainult pahaseks saan teinekord...