Esmaspäev, 18. oktoober 2010

RABINDRANATH TAGORE "Hinge sosistused"

Raamat näeb seestpoolt välja nagu käsitsi kirjutatud - väga kena :)
Lehed on paksud ja kollased, tint lillakas. Millegipärast aga valgustas fotokavälk need lehed kiiskavvalgeks, mitte midagi polnud näha. Ja ilma välguta teeb minu aparaat (minu käes) ainult uduseid pilte. Aga üldmulje ikka:



Kodus viskasin raamatusse pilgu sisse ja mõtlesin, oi, oot, kes nüüd see autor oligi? Tekst oli nii ilmselgelt Uku Masingu oma, et ma sattusin lausa segadusse, kuid muidugi oli tegemist Uku Masingu tõlkega. Natuke raske tõlge on, võibolla liiga otse tõlgitud, kuid õnneks on Uku Masingu stiil mulle üsna tuttav ja hindust autori mõtteviis samamoodi.

Siin polnud tegemist küll Tagore luuletuste vaid väikeste aforistlike mõtisklustega. Uku Masing tõlkis ja kirjutas need tekstid käsitsi oma õe austajale ("Rapla koguduse auväärsele ning kõrgesti õppinud õpetajale" - nagu ta lustakalt ja pooselt teatab), ning raamatuks köitis need lehed Uku naine Eha. Seda käsitöö-värki püüabki see raamatuke taasesitada, kuigi ma oletan, et ilukiri on pärit kelleltki teiselt :)

Millest siis jutt.
Et ka näiliselt endastmõistetavate asjade eest tuleks (emale, Jumalale) tänulik olla; kuidas usk inimese hinge puhastab ja tema elu kaunimaks teeb; kuidas inimene peab valima, kas ta hakkab huvituma võimust või armastusest - see valik määrab tema ülejäänud elu; kuidas küllus pole oluline aga tervis on; et elada tuleks hetkes jne... üsna tavalised idamaa-jutud, kusjuures tänapäevased gurud räägivad seda kõike märksa arusaadavamas keeles.

Üks huvitav mõte siiski: hangitud asjade hulgaga tõestab inimene endale oma võimete olemasolu (ma saan endale palju lubada - järelikult olen mingil alal võimekas) ehk enda väärtust. Meie mõtleme, et tobedad eputrillad, aga peaks mõtlema, et vaesed väiksed 'rikkurid', nad ei suuda ikka veel uskuda, et nad on inimese nime väärt... :)

Siiski, paar katkendit.


* Kõik poolikud tõed on pahelised. Nad teevad valu seepärast, et nad lubavad midagi, mis nad ei pea.

* Et me oleme loomult juba seltskondlikult elavad inimesed, siis peame osa oma teovõimet kulutama seks, et seltsimise vool ei jääks pidama. Aga tema ala ning ta tegevus on pinna pääl. Seltsimise kerge lainevirvendus erineb inimliku armastuse sygavaist hoovuseist. Sel, kellel on tugevad seltsimisvaistud, pole veel ilmtingimata inimesearmastust.

* Mida rohkem me tähendame iseendale, seda vähem tähendab meile maailm.

* Aga tõde ei hooli mahust ega pikkusest - nagu luuletuse igavesus pole lõpmatuis värssides, vaid ta sisemises täiuslikkuses.

Kommentaare ei ole: