Neljapäev, 7. oktoober 2010

Rosalindel peas on mõtted

Mõnikord jääb Väike Tüdruk oma aabitsat lehitsema, kui kõik õpitud on. Aabitsalood on sageli väga lustilised, nii et ta naerab ja loeb mulle ka. Eile aga jäi ta ühel hetkel vaikseks, luges süvenenult ja siis teatas kuidagi õrnalt ja pidulikult, et ta leidis ühe suurepärase loo, mis - ta usub - meeldiks ka mulle. Ja luges ta sellise luuletuse (või jutu?):

Rosalindel peas on mõtted

Rosalindel on sokis auk.
Rosalindel on side ümber põlve.
Rosalindel on lepatriinu sõrme peal.
Rosalindel on pärlid kaelas.
Rosalindel on mõtted peas.
Ema näeb auku sokis.
Isa näeb sidet ümber põlve.
Kass näeb lepatriinut sõrmel.
Vanaema näeb pärleid kaelas.
Mõtteid peas ei näe keegi.
„See on nii hea,“ ütleb Rosalinde.

Christine Nöstlinger

Huvitav on see, et mulle see luuletus tõepoolest meeldib, ja ka minu arvates on see keset kogu aabitsa-pillerkaari üks kaunis ja iseäralik luuletus - seda mitte ainult riimide puudumise pärast. Kummaline oli vaadata, kuidas Väike Tüdruk sellest loost haaratuna järsku vaikseks ja 'sissepoole naeratavaks' muutus. Kui ta veel alles luges, teadsin ma juba, et ta leidis enda jaoks midagi erilist, eriliselt meeldivat.

Tema soovitusel jäädvustan selle luuletuse ka blogis :)

Kommentaare ei ole: