Esmaspäev, 11. oktoober 2010

Proovilepanek

Elasin paar päeva tagasi üle konflikti, mis mulle nüüd, tagant järele tundub proovilepanekuna.

Nimelt sain ma ühelt blogi kaudu tekkinud kirjasõbralt kirja, kus ta ütles umbes, et „mis sa eputad nende piltidega oma blogis kogu aeg, ega sa nii ilus ka pole, ma vist enam ei tahagi sinuga kohtuda...“
:)

Minu jaoks tuli see nagu välk selgest taevast :0

Ma ei teadnud, et ma nii hullusti eputan – mulle endale väga meeldib, kui jutublogides on ka pilte, lisaks on mõnikord jutt lausa pildi kohta. Ja mingi ’kokkusaaja’ ma ka üldse pole.

Aga kui ma seda kirja lugesin, siis mõtlesin ainult: Vaene väike sõber, vaene väike sõber, vaene väike...

Tavaliselt, kui ma kellegi agressiivsust kohtan, hakkab mu süda hullumoodi kloppima ja see jätkub ka sel ajal, kui ma rahulikult, leevendavalt, tasakaalukalt vastan. Et maailma halbu sõnu mitte juurde tuua.

Seekord polnud mingit negatiivset emotsiooni ega reaktsiooni.

Täna hommikul triikisin köögis ja laulsin. Tundsin ennast väga õnnelikuna.

Taipasin äkitselt, kui suur vahe on sellel, et sa ei ütle halba (- mida ma olen üsna edukalt teinud juba aastaid) ja sellel, et sa ka ei mõtle halba.

Nagu keegi teraselt märkis: On vaks vahet, kas sa seisad solvangust kõrgemal või sellest väljaspool. Jumala eest, on!

Taipasin, et olen vahepeal targemaks saanud. Tean juba ammu, nagu enamik, et teise inimese halvad sõnad kuuluvad tema juurde. Seekord ma aga mitte lihtsalt ei teadnud, vaid ka tundsin seda. Et see konflikt jäi talle, mitte mulle, mitte meile.

Eks ole lustakalt paradoksaalne: mulle öeldi halba, ja selle tulemusena avastasin ma endas midagi head :)

Kusjuures üks asi, mis teda ilmselt närvi ajas, oli see, et ma muudkui kiidan ennast. Võibolla on ka mu ülejäänud lugejad sellepärast kasvavalt närvis...
Ehk oli see alles esimene selline kiri... :D

***
Täna oli muidu hirmus tore päev, sest käisime Väikese Tüdrukuga talle sünnipäevakingitusi otsimas, kui olime Aura veekeskusest 'ära auranud'. kaubamaja Apollost lasteosakonda kõndides nägime uut Tiimari poodi. Lasteosakonda me ei jõudnudki, kuna Tiimari oli täis neid 'kõrvitsapeo' nõia-asju ja me kulutasime seal kogu ülejäänud kingitusteks mõeldud raha ära.

Tahtsime pilte ka teha (epu-pepud nagu me oleme), aga aparaadi aku sai juba fotoka sisselülitamisel tühjaks. Kahju, täna olime me eriti 'äksis' (aktsioonis) :)
Aga ehk oleme homme ka...
Ja miks me ei peakski olema?
Kas keegi, kes teab vastust sellele küsimusele, tõuseks palun püsti!?!...
:D

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ahh, see oli nii hea, et ei saa kommenteerimata jätta.
Ma tean, mida sa tunned:)

Ja sind on hea lugeda (ja vaadata ka:))
Ilusat päeva!
Suslik

tikker ütles ...

minule ka meeldivad pildid, blogi on nendega kohe palju huvitavam :) eriti tore, kui muuhulgas on pilte ka blogi autorist endast - ikka on ju põnev vaadata, mis nägu nende mõtete taga on.

ma tahaks ka ära õppida solvangust väljaspool seismise - aste kõrgemal saan tavaliselt juba hakkama :) mul oli hiljuti üks solvangutega seotud päriselu taustaga blogikonflikt - ühest küljest on mul küll hea meel, et sain kõik südamelt ära öelda, enda meelest tegin seda piisavalt mõistlikult ja selgelt, ehkki kohati veidi pikalt ja emotsionaalselt... aga samas teisest küljest tean, et selle inimese puhul polnud kogu konfliktist eriti kasu - ta võib küll teada, mida arvan, aga mõtleb samamoodi edasi... ehk tema puhul oleks tunduvalt rohkem olnud kasu kõrgema astme asemel väljaspool seismisest.

ühel päeval ma kindlasti suudan seda :P

Anonüümne ütles ...

Tase! aga kas ka kirjavahetus saab jätkuda endisel viisil, kui üldse?

hääd päeva ja kõike kaunist jätkuvalt!
lishu

karikate emand ütles ...

Oo, kui palju ree-aktsioone :)

*
See on tore, Suslik. (Kõik on tore :D)

*
Tikker, kindlasti suudad, sest Sa tahad :)- tahtmisest kasvab oskamine iseenesest - millalgi.
Ja, hm, järgmine selline kord võin ma jälle koperdada :D Ega ma oma 'lennuoskuses' kindel ole, kuid isegi üksikkogemusena oli see meeldiv.

Blogipiltidest - ma olen ka tänulik, et Sa neid oma blogis nii lahkesti näitad. Tõesti on huvitav näha, kes jutu taga on. Ja titakeste pildid on nii... ahh! ja oohhh! mõni jätab täieliku mälujälje - tolksab ootamatult meelde ja ajab silma märjaks. Näiteks üks pilt, kus Su mees ja tütreke maailma kõige magusamini magasid, oeh - nii nunnu pilt oli!

Lishu - hea küsimus.
Ilmselt mitte. Seda enam, et ma sellest postituse tegin, hkm, khm. Kuid ka siis, kui ma postitust teinud poleks, poleks ma enam teadnud, mida ma talle rääkida saan, ilma et see teda ärritaks. Ses mõttes, et ma arvasin, et ta suhtub minusse mingil moel, aga tuli välja, et suhtub hoopis teisel moel, et tema suhtumine üllatab mind, ehk - ma ei teagi kuidas ta minusse tegelikult üldse suhtub. Selline asi pärast kümneid avameelseid ja lustakaid kirju võtab paratamatult sõnatuks, sõna otseses mõttes.
Selles mõttes tõesti tobe lugu :)
Kuid ma usun/loodan, et oma alateadvuses oli ta ise ka minust tüdinud - muidu poleks ta nii söakalt 'pahurdanud'...