Üldiselt ma televiisorit ei vaata. Ka telekava ma ei vaata, nii et mõnikord, kui mu pea on nii paksult kiireid mõtteid täis, et ma ei suuda mõelda, panen ma lihtsalt Fox Crime'i käima ja vahin mida iganes sealt parasjagu lastakse.
Aga täna vaatasin kella kaheksast alates seda talendisaadet, sest kaheksast üheksani on Väikese Tüdruku jututund, ja kuna tema soovis seda vaadata, siis veetsime selle 'tema tunni' telekat vaadates.
Mõni esitus oli piinlik. Mõni vaatamiseks liiga õudne, näiteks 'hammastega mees' ja 'tulelapsed'. Mõni oli vahva (nt liivapalli loopijad), mõni armas (see komplekt hüplevaid inimesi, kellel oli kollase ämbriga lapsuke kaasas).
Aga täiesti ootamatult rabas mind see korea trumme mänginud ansambel.
Ma ei tea, mis mul trummidega on, kuid need võivad minus nii silmapilkse ekstaasi tekitada, et ma ehmatan ja hakkan nutma. Nii ka see kord: vaevalt jõudsid esimesed trummikõminad kõlada, kui minul kiskus suu viltu ja - pilk ekraanile naelutatud - elasin ma sada kaugelt liiga intensiivset tunnet sekundis läbi. Uuuuuhhhh.
Ma ei taha isegi teada, mis minu ja trummide vahel on :-)
Igatahes on see nii võimas, et ma lihtsalt kardan-kardan-kardan... lõhki minna või ära kaduda või... ma tõesti ei tea.
Pärast püüdsin ennast naerma ajada, kujutledes, kuidas Mees 'väikese trummilööjana' voodisse marsib ja mina olengi kohe ekstaasis, trummipõristamine oleks küllaldaseks eelmänguks... Aga jah, see oleks ilmselt liig :-)... igas mõttes.
Huh!
Trummid!...
Mis nendega küll on?...
3 kommentaari:
jaaaaaaaaa, trummid, ürgsed rütmid panevad liikuma. võimalus lasta minna... ja ongi ainult rütm, vabastav heli.
Sul on õigus - ürgsed trummid on tõesti vabastava mõjuga, katarktilised... Ainukene asi, et... tahaks nagu ette teada, mis asja need helid vallandama hakkavad? Ja miks seda asja peab nii palju olema :-D? Katarsise puhul kahjuks seda etteteadmise varianti pole.
Nädal hiljem, 16. okt.
Märgin lihtsalt ära, et täna oli samas saates lausa üleloomulikult hea 9-aastane trummar. Kui ta esitatud loo veel ise tegi ka, siis... Mul pole lihtsalt sõnu! See poiss on ju geenius, mitte talent.
Ma olin väga õnnelik vaadates ka Mihkel Raua kaasaelamist. Ei midagi ülepakutut, kuid ta tegi soojalt kuid asjalikult selgeks, et on poisi professionaalsusest täiesti rabatud. Mul on nii hea meel, et ta oma hinnangut niimoodi edasi anda oskas.
Ja no see poiss... Vau! Ma olen tõesti sõnatu!
(Ja ta oli nii armas ka :) ).
Postita kommentaar