Laupäev, 16. oktoober 2010

KRISTI LUIK "Veidrike printsess"

Naistekas, parimas mõttes.
Tunnistan, et läksin raamatukokku konkreetselt seda raamatut võtma. Ilmus ta juba mitu aastat tagasi, kuid isu seda lugeda tuli just nüüd. Võibolla ka meeldis 'just nüüd'.

Muidugi võtsin ma veel neli raamatut. Kuigi olin lubanud, tõotanud endale, et võtan selle ühe ja tulen tulema. Et ma seda kindlasti teeksin, vaatasin veel enne linnaminekut raamatukogu andmebaasi, et kas raamat on ikka sees. Raamatukogus ja raamatupoes käitun nagu alkohoolik. Mõtlen, et 'ma ainult ühe klaasikese/raamatukese ostan/laenan'. Aga tegelikult lahkun alles siis, kui rohkem (raamatuid) kanda ei jaksa või raha on otsas :)

Lugejad on kiitnud Kristi Luige eneseirooniat, tähelepanelikkust ja avameelsust. Ka minu meelest olid kõik need 'asjad' siinsetes lühilugudes olemas ja tore on! :)

Olen seda meelt, et päris oma lood on alati olulisemad, kui konstrueeritud ja kokku klopsitud lood. Kuigi ka viimased on nauditavad - seda siiski vaid juhul, kui nii lugu kui ka stiil on hea. Lugusid sellest, mis inimeste hingel kipitab, loen meelsasti ka siis, kui need pole meisterlikult kirja pandud. Kuid Kristi Luige raamatule pole mul ka stiili poolest midagi ette heita.

Siiski olin üllatunud, kui sain teada, et ta kirjutab inglise keeles ja tema lood tõlgib eesti keelde keegi teine. Kuigi - nüüd ma olen juba üllatunud, et miks ma üllatunud olin - miks ta peakski eesti keeles soravalt rääkima-kirjutama, raske keel ju ikkagi.

Ma ei taha rääkida nendest asjadest, mis mulle autori isiksuses väikest tõrget tekitasid. Sest huvitavam on, kui need asjad saavad ka kirja ja ma tahaks enda veidrustest kirjutajaid pigem julgustada seda tegema... Inimene ei saa sõrmenipsu peale mingiks mahatma'ks hakata, nii see on, nii kurb või hale kui see ka tunduda võib. Ikka oleme väiklased või hellikud vahel. See ei häiri ka sugugi mitte igal pool tekstis: näiteks on minu meelest tore, kui ta ütleb, et Eesti "autojuhid ei kõlba kuskile ja neilt kõigilt tuleks load ära võtta." Või et "hobused on ohtlikud, sest nad on lollid nagu jänesed, ainult tuhat korda suuremad." :) Selliseid ütlusi ei maksa ilmselgelt sõna-sõnalt võtta, mind panevad sellised emotsionaalsed plahvakad küll lõbusalt muigama ainult. Või kui ta räägib, et kingib uuele ringile eestikeelsed raamatud, mis talle kingitud on ja mille eest ta alati südamlikult tänanud on: minu meelest pole see mitte taktitu vaid söakas - see lõpuks kasvõi raamat kaudu välja öelda... et... 'ärge tooge mulle lilli, ma tahan vorsti!' :D

Ka meeldib mulle, kuidas ta räägib oma kehast ja naiseks saamisest/olemisest. Raske on neil teemadel ennast nunnutamata rääkida, sest naised on (bio)loogiliselt neil teemadel haavatavad. Teine selline teema on emadus - raske on öelda, et laps tüütab, ajab närvi, on loll, sest Ema ei tohi ju nii tunda :)
Aga nüüd ma läksin teemast kõrvale, sest Kristi Luik emadusest siin ei räägi... :)

* Esimest korda viidi mind loodusesse Vormsi saarele. Kui kohale jõudsime, leidsin eest vaid puud ja ühe lagendiku.
"Kus siin väljakäik on?" küsisin sõbralt.
"Kogu maailm on nüüd su väljakäik, Kristi," vastas kutt, tehes laia viipe metsa suunas. Tundsin õudust ja läks tarvis õige mitut tundi, poolt pudelit vodkat ja väljakannatamatut häda, enne kui leidsin julgust metsa pissile minna. Kujutlesin, kuidas mu suur valge tagumik kõigi silme ees hõljub. Läksin nii sügavale metsa, et hakkasin lõpuks ringe tegema ja pissisingi viimaks kõigi teiste nähes, ehkki eeskätt just seda olin püüdnud vältida.

* Kui minult küsitakse, kuidas mul läheb, kehitan õlgu, satun segadusse ja unustan tingimata sama küsimusega vastata. Mis ei tähenda, nagu ma ei hooliks teistest. Mingil määral ma hoolin. Aga ega inimene, kes mulle selle küsimuse esitas, tegelikult minust ka teab kui palju hooli. See on lihtsalt seltskondlik loba, ent mina põlgan seltskondlikku loba. Mul on paganama raske vestlusteemasid leida ja ma pean kõvasti pingutama, et näidata üles vaimustust juba püstitatud teemade vastu. Mulle meeldivad vestlused 1) olulistest asjadest, 2) naljakatest asjadest või 3) minust endast, aga sellega kõik enam-vähem piirdubki. Mind ei huvita suuremat ilunõuanded, sport või kuulujutud, ehkki ma hindan seda, kui keegi räägib halvasti inimesest, keda ma vihkan.
:D... "ma hindan seda..." :D

* Tavaliselt koosnesid dieedid valmistoitudest, mis parimal juhul maitsesid nagu saepuru ja halvimal juhul nagu okse.
Mhmh! Ma ostsin ükskord mingeid viigimarjadega dieetküpsiseid - viigimarjade pärast, neid pole just kuigi paljudes toitudes... No lihtsalt uskumatu, kui kuivad ja imelikud need olid! Ma ei suuda uskuda, et need peale kiudainete üldse midagi andsid. See pole ju toit vaid mingi vastik ravum! Küpsised! Bhhh!

* Kui asi puutub meestesse, siis kannatan ebameeldiva isiksusehäire all. Kui ma tajun, et mees on nõrk, kargan ma talle kõrri. Millegipärast ei tee ma seda naiste puhul. Leian, et naised saavad* küllalt vatti ilma minu õelutsemisetagi. Suhtun nõrkadesse naistesse kaitsvalt. Nõrkadesse meestesse suhtun tapahimuliselt.
Ma sõimasin Ericu tihtilugu ilma vähimagi põhjuseta läbi. Ta pajatas mulle oma unistustest ja tulevikuplaanidest ning mina andsin oma parima, et need pihuks ja põrmuks teha. Ta usaldas mulle oma varjatuimad saladused ning mina latrasin need kõigile oma sõpradele välja. Ma irvitasin ta asjade, ta auto, ta välimuse üle. Hakkasin käima ühe teise poisiga, ehkki olime veel koos. Käitusin täiesti jõhkralt.
* Raamatus oli 'näevad vatti' - nii küll ei öelda minu meelest, igatahes ei suutnud ma seda kirja panna, kui olin kord märganud :) (Tegelikult ma parandangi - küll võimalikult harva - tsitaatides väga karjuvaid vigu, aga ei taha seda öelda :) ).

Ups! Mul on vist sama isiksushäire :(
Ja asi pole heades vs pahades poistes. Ka 'paha poiss' võib olla jumalast nõrk! (Ja mees peabki olema hea/suuremeelne, iga arukas inimene on hea/suuremeelne - see ei tee teda nõrgaks, vastupidi.)
See on iseendale ka täiesti kohutav - näha ennast kedagi halvasti kohtlemas. Mul on siiamaani jube meenutada mõnda suhet, kus ma paras ülbik olin. Kuid - vähemalt pole mul Mehega abiellumisest peale midagi sellist juhtunud - ja praegu jookseb meil ikkagi 12. abieluaasta, nii et peaaegu võib öelda, et need on vanad asjad... Kuidagimoodi olen ka abielu ajal põgusalt sõbrustanud... vist kolme... nõrga mehega. Kuid neid ma halvasti ei kohelnud - niipea, kui nad 'vajavaks' ja 'haledaks' muutusid, oli suhtlemisel kriips peal lihtsalt. Kuidagimoodi on mul tunne, et nunnutaja ja turgutaja roll on midagi sellist, mis mul on reserveeritud oma Mehele, kui ta peaks seda vajama... Otsigu omale 'päris oma naised', kui tahavad, et keegi neid nende armetuses igavesti lohutaks ja nende tudisevat ego upitaks. Too bad!

Igatahes - raamatu juurde tagasi tulles - minu jaoks on kergenduseks, kui inimene ennast 'liiga' tõsiselt ei võta. Raske on nende inimestega, kes võtavad. Palju kergem on üheskoos võllanalja visata ja seejärel kõik unustada :)

5 kommentaari:

sille ütles ...

Mul on see raamat kodus olemas. Sirvisn seda raamatupoes, kuni lõpuks enam käest ära panna ei saandki. See oli küll oma 5 aastat tagasi, ma arvan. Aga väga teraapiline raamat.
Kahju, et ta enam ei kirjuta. Viimati(no ma usun et ikka aasta või rohkemgi tagasi) kuskil juhutlikult nägin mingit kolumni, kui ta ameerikasse tagasi oli kolinud ja viimaseid kuid last ootas. Aga rohkem pole kuskil kuulnud midagi. Kahjuks.

karikate emand ütles ...

Jaa, no äkki ta on nüüd nii õnnelik ja eluga rahul, et ei ole enam midagi südamelt ära öelda. Siis on ju 'õnneks'! :)

Anonüümne ütles ...

Kristi Luik on juba peaaegu aasta aega avaldanud uusi kolumne ajakirjas "Mood".

Skarabeus ütles ...

Ja nüüdseks on selle Kristiga nii nagu on---ei sobinud ka lapse isa...
Mulle ka ta sisevaatlused meeldivad,aga nats nagu väikselt jõhkravõitu või nii (?)Ise olen ilmselt alateadlikult valinud nõrku "ebatervislikke" mehi,et keegi minust üle ei oleks,sest isa oli ju kõigist terves suguvõsas üle ja see tundus õudne.(Praegu aga olen leebem,sest palju asju osutus õigeks,noh nii takkajäerele.)

karikate emand ütles ...

Mu mees on küll üsna isa moodi. Eriti just teised sugulased teavad seda rääkida :D, ma ise näen küllalt palju erinevusi ka. Aga mõlemad on mittekonfliktsed inimesed, kes armastavad lugeda ja on uudishimulikud maailma asjade suhtes.