LR 2007 / 37-40
Huvitav romaan tuhmuva kuulsusega keskealisest kirjanikust ja telesaatejuhist, keda kibestab ühiskonna ja kultuurimaastiku süvenev infantiilsus ja meelelahutuste labasemaks muutumine. Jutustajarollis on telemehe sõber, ka kirjanik - peategelane Lang on siis juba vanglas. Mõtted on head, õiged, ilusasti väljendatud - selles mõttes suurepärane raamat. Kuid tegelased jäid kahvatuks - ükski neist ei saanud omaseks, ega hakanud ka tõrget tekitama. Mõned dialoogid Langi ja tema noore armukese, Sarita vahel, tundusid kuidagi kobad... nagu oleks nende lausete ütlemine Sarita poolt, ilma pisikese poosi ja irooniata, kuidagi tuhm ja külm, kuigi mõtted olid ju õiged... Tundus, nagu oleks need asjad vaja ära öelda ja siis kellegi suhu pandud, kuid Sarita suus olid need kohatud. Ja vaene vana Lang oli siis rumalaks tehtud... muudkui 'oo' ja 'vau'!
Mulle meeldisid Langi mõtted ühiskonnast. Kuid romaani stoori ja tegelased jäid kuidagi lahjaks... Pigem oleksin neid mõtteid essee või arvamusartikli vormis lugeda soovinud.
* Aga sel suvel, kui Lang kohtas Saritat, või tegelikult juba aasta varem, oli ta üha sagedamini tundnud end kuidagi kulununa ja mahakäinuna. Ta ütles mulle, et inimestega kohtumine oli läinud talle aina raskemaks. Õigemini mitte just raskemaks, parandas ta end, vaid lihtsalt aina tühjemaks, ta otsekui oleks jõudnud oma sisimas selgusele, et sõltumata sellest, kas ta käis oma vanaks jäänud ema vaatamas või kutsus oma teismelise poja õhtust sööma või lõunatas ühe või teise oma eksprouaga või magas mõne noore naisega, kelle ta oli mõnest baarist üles korjanud, polnud tema jaoks enam mingeid tõelisi kohtumisi inimestega: kõik oli vaid näitemäng, kirja pandud keskpärase seebiooperite vorpija poolt, etteaimatav segapuder šabloonsetest karakteritest ja väsinud, äraleierdatud repliikidest. Lang oli üha sagedamini tundnud äkilist kurbust, ja ta kirjeldas mulle, kuidas talle ilma mingi nähtava põhjuseta võis klomp kurku tulla ja kõht tinaraskeks muutuda.
* Aga kui saabus suvi ja kalenderpäeviku lehed olid kohustustest tühjad, muutusid väsimuse märgid sedavõrd ilmseteks, et Langil ei õnnestunud neid enam ignoreerida. Ta magas iga öö üheksa tundi, kuid ärgates polnud tal mingit tahtmist üles tõusta. Ta ei vastanud telefonile, vaid lülitas mobiili välja ja lasi sõnumitel koguneda lauatelefoni automaatvastajasse. Juulis leidis ta, et põeb ilmset vastumeelsust avada kirju, mis ta uksematilt leidis - ta kartis seda, mida need võisid sisaldada, ja tähelepanuväärne oli see, lisas ta, et kiitus tegi talle nüüdsel ajal sama palju haiget kui laitus - ja oma e-posti polnud ta kuu aega kontrollinud.
* "Ma tean, et sa oled väsinud," ütles Sarita, "ma kuulen seda sinu häälest. Nagu tuli hakkaks kustuma." Sarita kohtas Langi imestunud pilku ja lisas: "Sul on tunne, et sa ei jõua ajaga kaasas käia. Ja see kurvastab ja hirmutab sind, sest just tänu võimele olla oma ajaga üks oled sa võinud endale sisendada, et sa oled igavesti noor ja igavesti muutuv." Lang vaatas saritat hirmusegaste tunnetega. Sartre! mõtles ta, ta loeb mu mõtteid, ka tema näeb seda vaheteksti oma silme ees, temas on midagi hirmuäratavat. Aga ta ei öelnud midagi. Hoopis Sarita oli see, kes jätkas, ta lebas Langi kõrval, ta toetus ühele küünarnukile, sasis sõrmedega tema rinnakarvu ja ütles: "Sa kardad surma, Lang. Ja selles pole midagi halba. Kui inimene on niikaugele jõudnud, siis on ta vabanenud suurest hulgast illusioonidest, ja kui siis enam ei kardetagi midagi muud kui surma, siis võib keskenduda sellele, mis on kõigest kõige tähtsam." - "Ja mis see on?" küsis Lang ja tema süda peksis tormakalt. "Õppida surma mitte kartma," vastas Sarita, "sest see on sama, mis surema õppida, ja surema õppida on sama, mis elama õppida."
* "Su kõhulihased on jube pingul," ütles Sarita Langi ütlemisest välja tegemata, "ma arvan, et nad on päev läbi pingul olnud." - "Ja miks sa nii arvad?" küsis Lang, nüüd juba veidi leebemalt. "Sest sa oled püüdnud takistada Estelle valul sinu kehasse tungimast," ütles Sarita. "Mõned inimesed teevad nii. Paistab, nagu saaksid nad hakkama ükskõik millega, aga nad teevad seda ratsionaalselt ja jahedalt. Neil on tugev kohusetunne ja nad lähevad läbi kõikide kriiside nagu pingul kõvad pambud."
Jaa. Ma ka hoian lihaseid pingul, kui olukord on ebameeldiv või pingestatud.
Tavaliselt ma märkan seda alles siis, kui asi on möödas ja mu lihased tulitama hakkavad.
Mõnikord ma saan alles lõdvenenud lihaste 'põlemisest' aru, et see oli minu jaoks pingutav olukord - tavaline külaskäik võis seda olla, näiteks, kuigi külas olles võisin arvata, et lustisin täiega :-) Need on need alkoholivabad kodud, irw... :-)
* "Mulle ei meeldi enam see maailm, mida omavad ja juhivad sellised nagu sina. See on maailm, kus ainult gladiaatorid ja sõjamehed võivad end kasulikena tunda. See on diktatuur. Meilt kõigilt, kõigilt, oodatakse, et me astume areenile ja tervitame turumajandust, lausudes alandlikult: "Keiser, surmaminejad tervitavad sind." Maailma suurlinnad on täis andekaid inimesi, kes ei tee muud kui toodavad ja tarbivad mittevajalikke kaupu ja vaimuvaest meelelahutust. See kõik on nii kuradi kurb!"
/.../
"Nii et sinu arvates on sõit liiga kiire? Sa tahad maha astuda?" - "Jah," vastas Lang, "ma tahan maha astuda. Ma tahan midagi muud. Ma tahan ükskõik mida, ainult mitte seda palavikulist sahmerdamist, seda mõttetut tormamist mitte millegi nimel. Ma tahan õppida omaks võtma oma väsimust ja kõhklusi. Ma tahan õppida seda, et ma poleks enam kiire ja karm ja julm."
* Lang sai nüüd täpselt aru, mida Meriö oli tahtnud öelda. Inimene, kes ütleb, et ta on väsinud silmakirjalikkusest ja liiakasust, tundub kõikidest kõige silmakirjalikumana ja rahaahnemana. Sa kas kepid vabatahtlikult või sind vägistatakse, nii lihtne see asi ongi. Ja mingit väljapääsuteed ei ole.
Tjah. Ka mina näen elu nii.
Psühhiaatrid ka soovitavad pilgu oma ebameeldivatelt (valu)aistingutelt ära pöörata ja vaadata seda naudingut, mida olukord sulle potentsiaalselt pakkuda võib.
Hmnjah.
:(
laupäev, 30. oktoober 2010
Wikiquote
PEGGY OLSON: One day you're there and all of a sudden there's less of you. And you wonder where that part went, if it's living somewhere outside of you and you keep thinking maybe you'll get it back and then you realize it's just gone.
MAD MEN, 2. hooaeg, 13. osa.
Nii lahe, et Internetist annab otsida filmidest kummitamajäänud lauseid.
Ülaltoodu kummitab mind juba nädalaid, täna tulin selle peale, et üles otsida.
Olen tundnud midagi väga sarnast - et olen iseenda kaotanud, ja kellena ma siis elan? Kindel on see, et sellisel elul pole mõtet, see on tühi, näiline elu. Ja iga sekund on selle ebareaalsuse tunde tõttu ka talumatult jube ja piinav. Minuga juhtub see, kui pean paljudele asjadele mõtlema ja palju asju korraldama ja palju rääkima. 'Palju' on siin muidugi suhteline...
Mis tundub sellisel ajal võimatu: on võimalik ennast taas üles leida.
Kuid ma ei tea, kas sellel võimalusel on ehk ajalimiit... - nii on igatahes tundunud.
Mina olen sobimatule eluviisile reageerinud täieliku tagasitõmbumisega hiljemalt 6 kuud pärast selle tunde tekkimist. Alati on olnud tunne, et juba on hilja - ma jäängi 'inimeseks', kes koosneb riietest, liigutustest ja tühjade silmaaukudega valgest ilmetust maskist -, kuid õnneks pole olnud...
MAD MEN, 2. hooaeg, 13. osa.
Nii lahe, et Internetist annab otsida filmidest kummitamajäänud lauseid.
Ülaltoodu kummitab mind juba nädalaid, täna tulin selle peale, et üles otsida.
Olen tundnud midagi väga sarnast - et olen iseenda kaotanud, ja kellena ma siis elan? Kindel on see, et sellisel elul pole mõtet, see on tühi, näiline elu. Ja iga sekund on selle ebareaalsuse tunde tõttu ka talumatult jube ja piinav. Minuga juhtub see, kui pean paljudele asjadele mõtlema ja palju asju korraldama ja palju rääkima. 'Palju' on siin muidugi suhteline...
Mis tundub sellisel ajal võimatu: on võimalik ennast taas üles leida.
Kuid ma ei tea, kas sellel võimalusel on ehk ajalimiit... - nii on igatahes tundunud.
Mina olen sobimatule eluviisile reageerinud täieliku tagasitõmbumisega hiljemalt 6 kuud pärast selle tunde tekkimist. Alati on olnud tunne, et juba on hilja - ma jäängi 'inimeseks', kes koosneb riietest, liigutustest ja tühjade silmaaukudega valgest ilmetust maskist -, kuid õnneks pole olnud...
reede, 29. oktoober 2010
MARIA KIRSCHBAUM-PLJUHHANOVA "Mälu hoiab meid eluaeg koos"
LR 2007 / 13-16
Memuaarid.
Maria sünnib 1918. aastal. Tema perekond kuulub kuskilt otsapidi aadlike hulka. Kirschbaumide varandus natsionaliseeritakse ja nad jäävad puupaljaks. Segaste aegade eest pagetakse Venemaalt Eestisse, kus elab nende sugulasi.
Ei ole väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata oma uudishimust, auahnusest, töökusest ja tegususest, mis viis Maria tööle Kadrioru lossi (Rahvakomissaride Nõukogu heaks) ja Eesti Raadiosse, pole autor ilmselgelt ei poliitik-diplomaat, ega ka kultuuriinimene. Hinge tema lugu ka ei liigutanud - Maria on tegutseja, mitte kirjeldaja ja tunnetaja. Kuid nagu ta ise ütleb - vaevalt, et tema vanemad kolleegid Rahvakomissaride Nõukogust julgesid memuaare kirjutada. Enne saabus vanadus ja kolimine teise ilma, kui sellised meenutused turvaliseks muutusid.
Valitsuse juures töötas Maria stenografistina ja kuna ta oskas mitut keelt, võeti ta oluliste läbirääkimiste puhul alati kaasa, ka Riiga. Ta stenografeeris mõned tunnid, ja siis lõi mitu tundi, sageli keskööni, jutu puhtalt ümber, olles selle enne 'dešifreerinud'.
Nii et selle raamatu näol on tegemist pea-aegu dokumendiga, kuigi kuupäevad-aastad pole alati fikseeritud. Maria räägib, kes oli alatu pugeja ja reetur, kes oli asjalik poliitik, kes oli hooliv, kes mõtles endale...; milliste inimestega ta pidi tegemist tegema, kui ta Riia-ajal oma meest vene vanglast välja rääkida püüdis; millised inimesed olid Saksa vangilaagris, kus Maria sunnitööl oli jne.
Veel oli huvitav, et autor oli usklik ning et 1936. aastal Saksamaal miskil usu-kunverentsil käies nägi ta rahva hõiskamise saatel mööda sõitvat Hitlerit...
Üldiselt olid kõige põnevamad tema kirjeldused lapsepõlvest - kui nad end Eestis alles sisse seadsid ja suures vaesuses elasid, kuid usklike inimestena sellest hoolimata veelgi vaesemate eest hoolitsesid.
* Talv oli selline aeg, kui meie korterist kujunes lihtsalt üks suur ladu, täis pruugitud, kuid siiski puhtaid ja triigitud asju, mida olid üle kogu linna kokku korjanud ikka needsamad asendamatud heategevusühingu daamid. Tavaliselt oli tegemist lasteriietega. Komiteel oli terve pikk abi vajavate laste nimekiri, juures nende kasv ning suurused. Kõik jagati erapooletult. Nüüd, kui ma kuulen igasuguste fondide tööst, kuidas neil ühtelugu kõik ära varastatakse, nii et lõpuks pole enam ka fonde endid, meenub mulle, missuguseid ilusaid kleite ja koolivorme nende omaaegsete asjade seas leidus, kuid mu emale ei tulnud pähegi sealt mulle kasvõi paar sukki võtta, seda enam et nii algkoolis kui ka gümnaasiumis ei kandnud ma mitte ainult nõelutud, vaid lihtsalt suurte lappidega paigatud sukki, sest nende kandu ei olnud enam võimalik nõeluda. Ja koolivormi oli ema mulle kombineerinud vendade vanadest ning kulunud, ema oma kätega neile kunagi õmmeldud, kunagi hästi odavast, kuid ühtlasi heast kõvast "kuradinahaks" nimetatud riidest pükste kulumata kohtadest.
Veel oli huvitav lugeda, kuidas inimeste puudujääkidega lepiti töö juures - nüüd peavad kõik ju eksimatud ja väsimatud üliinimesed olema, ning sealjuures veel optimistlikud ja heatujulised :-)
Näiteks poliitharidusmaja raamatukioskis töötav naine jäi ajapikku pimedaks, kuid kuna ta ise tahtis oma tööd edasi teha, siis nii jäigi, hahaa :-D
* Mõne aja pärast hakkas tema silmanägemine kustuma, kuid ta jätkas kõrgest east hoolimata siiski töötamist. Ta palus vaid klientidel enestel raamatu hind järele vaadata ning maksmisel endale ise vahetusraha tagasi lugeda.
No olid alles ajad ja inimesed... :-)
Stenografistitöö.
* Kõik sakslased olid hästi riides ja hoolitsetud välimusega, hiilgavate kommetega ja eeskujuliku hääleseadega intelligendid, Nõukogude esindajad aga olid nende kõrval kirjeldamatu väljanägemisega. Riides lohakalt, kõikidel püksid millegipärast liiga lühikesed, just nagu oleksid nad neist välja kasvanud, juuksed salkus, ei osanud nad ei istuda ega astuda - see väline mulje oli kohutav. Ent kui käis mingi küsimuse arutamine, oleks igale kõrvaltvaatjale olnud selge, et venelastele ei tasu püüdagi kärbseid pähe ajada, sest nad on niihästi kavalamad kui ka terasemad, niihästi kiusakamad kui ka jõulisemad. Nad kõik olid Nõukogude Liidu välisministeeriumi töötajad. Sageli lahkusid sakslased saalist segaduses, või õigemini peaks ütlema, et arusaamatuses.
Kogu raamatus pole eriti kirjutatud, mida tehti tööst vabal ajal, või et seda üldse oli. Suheldi, käidi külas, jalutati, ilmselt... Maria sai ka lapsi - kui palju, pole kirjas, ega ka muud. Nende kohta on kirjas vaid see, et kui Maria Eesti Raadios töötas, jäid lapsed isa ja hoidja-tädiga Riiga.
Karm elu, kuid kui Knut Hamsuni "Näljas" oli raske elu kuidagi paeluv ja lummav, siis Maria töö-vehkimist täis raske elu tekitab ainult tõrget - minus :-)
Memuaarid.
Maria sünnib 1918. aastal. Tema perekond kuulub kuskilt otsapidi aadlike hulka. Kirschbaumide varandus natsionaliseeritakse ja nad jäävad puupaljaks. Segaste aegade eest pagetakse Venemaalt Eestisse, kus elab nende sugulasi.
Ei ole väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata oma uudishimust, auahnusest, töökusest ja tegususest, mis viis Maria tööle Kadrioru lossi (Rahvakomissaride Nõukogu heaks) ja Eesti Raadiosse, pole autor ilmselgelt ei poliitik-diplomaat, ega ka kultuuriinimene. Hinge tema lugu ka ei liigutanud - Maria on tegutseja, mitte kirjeldaja ja tunnetaja. Kuid nagu ta ise ütleb - vaevalt, et tema vanemad kolleegid Rahvakomissaride Nõukogust julgesid memuaare kirjutada. Enne saabus vanadus ja kolimine teise ilma, kui sellised meenutused turvaliseks muutusid.
Valitsuse juures töötas Maria stenografistina ja kuna ta oskas mitut keelt, võeti ta oluliste läbirääkimiste puhul alati kaasa, ka Riiga. Ta stenografeeris mõned tunnid, ja siis lõi mitu tundi, sageli keskööni, jutu puhtalt ümber, olles selle enne 'dešifreerinud'.
Nii et selle raamatu näol on tegemist pea-aegu dokumendiga, kuigi kuupäevad-aastad pole alati fikseeritud. Maria räägib, kes oli alatu pugeja ja reetur, kes oli asjalik poliitik, kes oli hooliv, kes mõtles endale...; milliste inimestega ta pidi tegemist tegema, kui ta Riia-ajal oma meest vene vanglast välja rääkida püüdis; millised inimesed olid Saksa vangilaagris, kus Maria sunnitööl oli jne.
Veel oli huvitav, et autor oli usklik ning et 1936. aastal Saksamaal miskil usu-kunverentsil käies nägi ta rahva hõiskamise saatel mööda sõitvat Hitlerit...
Üldiselt olid kõige põnevamad tema kirjeldused lapsepõlvest - kui nad end Eestis alles sisse seadsid ja suures vaesuses elasid, kuid usklike inimestena sellest hoolimata veelgi vaesemate eest hoolitsesid.
* Talv oli selline aeg, kui meie korterist kujunes lihtsalt üks suur ladu, täis pruugitud, kuid siiski puhtaid ja triigitud asju, mida olid üle kogu linna kokku korjanud ikka needsamad asendamatud heategevusühingu daamid. Tavaliselt oli tegemist lasteriietega. Komiteel oli terve pikk abi vajavate laste nimekiri, juures nende kasv ning suurused. Kõik jagati erapooletult. Nüüd, kui ma kuulen igasuguste fondide tööst, kuidas neil ühtelugu kõik ära varastatakse, nii et lõpuks pole enam ka fonde endid, meenub mulle, missuguseid ilusaid kleite ja koolivorme nende omaaegsete asjade seas leidus, kuid mu emale ei tulnud pähegi sealt mulle kasvõi paar sukki võtta, seda enam et nii algkoolis kui ka gümnaasiumis ei kandnud ma mitte ainult nõelutud, vaid lihtsalt suurte lappidega paigatud sukki, sest nende kandu ei olnud enam võimalik nõeluda. Ja koolivormi oli ema mulle kombineerinud vendade vanadest ning kulunud, ema oma kätega neile kunagi õmmeldud, kunagi hästi odavast, kuid ühtlasi heast kõvast "kuradinahaks" nimetatud riidest pükste kulumata kohtadest.
Veel oli huvitav lugeda, kuidas inimeste puudujääkidega lepiti töö juures - nüüd peavad kõik ju eksimatud ja väsimatud üliinimesed olema, ning sealjuures veel optimistlikud ja heatujulised :-)
Näiteks poliitharidusmaja raamatukioskis töötav naine jäi ajapikku pimedaks, kuid kuna ta ise tahtis oma tööd edasi teha, siis nii jäigi, hahaa :-D
* Mõne aja pärast hakkas tema silmanägemine kustuma, kuid ta jätkas kõrgest east hoolimata siiski töötamist. Ta palus vaid klientidel enestel raamatu hind järele vaadata ning maksmisel endale ise vahetusraha tagasi lugeda.
No olid alles ajad ja inimesed... :-)
Stenografistitöö.
* Kõik sakslased olid hästi riides ja hoolitsetud välimusega, hiilgavate kommetega ja eeskujuliku hääleseadega intelligendid, Nõukogude esindajad aga olid nende kõrval kirjeldamatu väljanägemisega. Riides lohakalt, kõikidel püksid millegipärast liiga lühikesed, just nagu oleksid nad neist välja kasvanud, juuksed salkus, ei osanud nad ei istuda ega astuda - see väline mulje oli kohutav. Ent kui käis mingi küsimuse arutamine, oleks igale kõrvaltvaatjale olnud selge, et venelastele ei tasu püüdagi kärbseid pähe ajada, sest nad on niihästi kavalamad kui ka terasemad, niihästi kiusakamad kui ka jõulisemad. Nad kõik olid Nõukogude Liidu välisministeeriumi töötajad. Sageli lahkusid sakslased saalist segaduses, või õigemini peaks ütlema, et arusaamatuses.
Kogu raamatus pole eriti kirjutatud, mida tehti tööst vabal ajal, või et seda üldse oli. Suheldi, käidi külas, jalutati, ilmselt... Maria sai ka lapsi - kui palju, pole kirjas, ega ka muud. Nende kohta on kirjas vaid see, et kui Maria Eesti Raadios töötas, jäid lapsed isa ja hoidja-tädiga Riiga.
Karm elu, kuid kui Knut Hamsuni "Näljas" oli raske elu kuidagi paeluv ja lummav, siis Maria töö-vehkimist täis raske elu tekitab ainult tõrget - minus :-)
neljapäev, 28. oktoober 2010
Tänan kuts...
Käib koolivaheaeg, kuid Väike Tüdruk on olnud haige.
Eelmisel neljapäeval tõmbas H-H tal pärast ujumistundi duši all ujumismütsi peast ära - nalja pärast, muidugi. Väikesel Tüdrukul oma juukseid ära kuivatada ei õnnestunud ja mina ka ei märganud, et ta nii märg on. Kui teda bussis seljast ukse poole lükkasin, tundsin alles, et turi on justkui niiske. Kodus avastasin, et märg on ka müts ja selg jopest alussärgini. Loomulikult jäi ta öösel haigeks ja oli mitu päeva 39-kraadi-kandis palavikuga voodis.
Selge see, et bussiga polegi mõtet basseinist ära tulla.
Kuid tund lõpeb esmaspäeval 16:15 ja neljapäeval 16:00, nii et enamik lapsevanematest peaks niikuinii tööl olema, nii et on arvestatud, et lapsed oskavad ja lähevadki ise bussidega koju. (Koolibuss toob lapsed ujulasse, aga mitte kooli juurde tagasi). Ja tõesti on lapsi, kes marsivadki üksi minema... Nii vaprad ja tublid lapsed - Väike Tüdruk selleks küll valmis pole. Kuid linn ja kool kohustavad lapsi ujumas käima ja seega mõningaid neist paratamatult ka kartlikult linnapeal kolama.
Kuid jala koju minnes on ikkagi külmetumise probleem, nii et põhimõtteliselt sunnib linn (ja kool) kaks korda nädalas tööluusi tegema või lapsele taksot kutsuma.
Need poolikud heateod on alati kuidagi kentsakad... Ma ikka räägin, et kui ma viin pimeda memmekese autotee keskele, siis olen ma pannud ta hullemasse olukorda, kui ta kõnniteele jättes ja üldse abistamast keeldudes. Nüüd annab linn tasuta ujumistunnid, kuid kui palju muret vanematele, seoses laste ühes tükis ja tervetena kojusaamisega!
***
Paar päeva tagasi käis Väikesel Tüdrukul sünnipäevalisi: minu sõbranna KN oma kahe lapsega. KN ikka kutsub ennast ise sünnipäevale/külla :-) - kuidagi liigutav!
Armas oli üle pika aja (minu meelest - aasta!) näha, et tema on ikka samasugune, aga lapsekesed muudkui kasvavad ja kasvavad... Esimest korda tunnistas Väike Tüdruk 4,5 aastase L'i mängukõlbulikuks lapseks ja hullas temaga :-), varem on ta L'i vaadanud kui tüütut titat. Nii et esimest korda üle aastate sain ma KN'ga 'suurte inimeste juttu' rääkida, kui tüdrukud omavahel mängisid ja väike poiss KN süles tudus.
Kui KN ära läks, ütlesin: "Aitäh tulemast!"
"Aitäh kuts..." ütles tema - eks talle meenus poolelt sõnalt, et ma polnud ju kutsunudki. Khm.
Kuid ma ei saa kutsuda, kuidagi.
'Kohustus' inimesi külla kutsuda ajab mu meeleheitele...
Ei tea, miks.
Eelmisel neljapäeval tõmbas H-H tal pärast ujumistundi duši all ujumismütsi peast ära - nalja pärast, muidugi. Väikesel Tüdrukul oma juukseid ära kuivatada ei õnnestunud ja mina ka ei märganud, et ta nii märg on. Kui teda bussis seljast ukse poole lükkasin, tundsin alles, et turi on justkui niiske. Kodus avastasin, et märg on ka müts ja selg jopest alussärgini. Loomulikult jäi ta öösel haigeks ja oli mitu päeva 39-kraadi-kandis palavikuga voodis.
Selge see, et bussiga polegi mõtet basseinist ära tulla.
Kuid tund lõpeb esmaspäeval 16:15 ja neljapäeval 16:00, nii et enamik lapsevanematest peaks niikuinii tööl olema, nii et on arvestatud, et lapsed oskavad ja lähevadki ise bussidega koju. (Koolibuss toob lapsed ujulasse, aga mitte kooli juurde tagasi). Ja tõesti on lapsi, kes marsivadki üksi minema... Nii vaprad ja tublid lapsed - Väike Tüdruk selleks küll valmis pole. Kuid linn ja kool kohustavad lapsi ujumas käima ja seega mõningaid neist paratamatult ka kartlikult linnapeal kolama.
Kuid jala koju minnes on ikkagi külmetumise probleem, nii et põhimõtteliselt sunnib linn (ja kool) kaks korda nädalas tööluusi tegema või lapsele taksot kutsuma.
Need poolikud heateod on alati kuidagi kentsakad... Ma ikka räägin, et kui ma viin pimeda memmekese autotee keskele, siis olen ma pannud ta hullemasse olukorda, kui ta kõnniteele jättes ja üldse abistamast keeldudes. Nüüd annab linn tasuta ujumistunnid, kuid kui palju muret vanematele, seoses laste ühes tükis ja tervetena kojusaamisega!
***
Paar päeva tagasi käis Väikesel Tüdrukul sünnipäevalisi: minu sõbranna KN oma kahe lapsega. KN ikka kutsub ennast ise sünnipäevale/külla :-) - kuidagi liigutav!
Armas oli üle pika aja (minu meelest - aasta!) näha, et tema on ikka samasugune, aga lapsekesed muudkui kasvavad ja kasvavad... Esimest korda tunnistas Väike Tüdruk 4,5 aastase L'i mängukõlbulikuks lapseks ja hullas temaga :-), varem on ta L'i vaadanud kui tüütut titat. Nii et esimest korda üle aastate sain ma KN'ga 'suurte inimeste juttu' rääkida, kui tüdrukud omavahel mängisid ja väike poiss KN süles tudus.
Kui KN ära läks, ütlesin: "Aitäh tulemast!"
"Aitäh kuts..." ütles tema - eks talle meenus poolelt sõnalt, et ma polnud ju kutsunudki. Khm.
Kuid ma ei saa kutsuda, kuidagi.
'Kohustus' inimesi külla kutsuda ajab mu meeleheitele...
Ei tea, miks.
laupäev, 23. oktoober 2010
Luuletus
The Road Not Taken
Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;
Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that the passing there
Had worn them really about the same,
And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads on to way,
I doubted if I should ever come back.
I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I-
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.
ROBERT FROST
Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;
Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that the passing there
Had worn them really about the same,
And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads on to way,
I doubted if I should ever come back.
I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I-
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.
ROBERT FROST
neljapäev, 21. oktoober 2010
Nipet-näpet
Väike Tüdruk ütleb, et talle hakkab ujumine juba meeldima.
Ujumisõpetaja olnud alguses 'kuri'.
Klassijuhataja ütles, et ujumisõpetaja on 'väga hea - range'.
Noh, ilmselt see, mis pedagoogi jaoks on 'väga hea' võib erineda sellest, mis lapse jaoks on 'väga hea' õpetaja :) See on umbes nagu 'hea lastetuba' - see ei tähenda üldse mitte, et lapsel on hea, vaid et ta on korralikuks kasvatatud :) Mäletan, et mind solvas, kui keegi oletas, et mul on olnud 'hea lastetuba' :D, ma ei teadnud, mida vastata.
Aga - ujumisõpetajaga on Väikesel Tüdrukul nüüd kontakt leitud. Õpetaja on aru saanud, et Väike Tüdruk pole põhimõtteline viripott, vaid ta lihtsalt kartis, oli ebakindel, ja kui teda sõbralikult ja julgustavalt kohelda, leiab ta endas rõõmu ja tahet kõigi nende vajalike vettehüpete sooritamiseks. Nüüd on ujumisõpetaja võtnud Väikese Tüdrukuga teise suhtlusstiili ja on väga sõbralik ja toetav, ning Väike Tüdruk teeb kõik kaasa ning isegi lustib!
Mul on selle üle niiiiiiiii hea meel, et nad on õpetajaga lõpuks mõlemale sobiva suhtlusviisi leidnud.
*
Paar nädalat tagasi vaatasin Internetis mingit pildiportsu emo-tüdrukutest. Vaatasin huviga, mis teeb ühest tüdrukust emo. Algul ei saanud mitte midagi aru. Oli blonde, oli brünette. Oli peenikesi, oli pontsakamaid. Oli dramaatilise meigiga, neetidega nägusid ja ka täielikke candy-girl'e.
Kui pildiseeriat teist korda üle vaatasin, sain alles aru, mis tüdrukuid seob - kõik pildid olid ise endast tehtud. Ahhaa, ahhaa, ah need ongi siis emod. Ohhoo!
Igatahes neetimismood kisub küll kummaliseks. Heaküll, et kulmu küljes on sarvekesed. Aga mõnel oli kõigis neljas huulenurgas mingi sarviline jurakas. Kutsusin Väikese Tüdru ka vaatama - nii kummaline!
Ja täna nägin kodulinna tänavapildis esimest korda mustasarveliste huultega tüdrukut... ohh, ma ei tea... see oli nii kole! :(
Ma pole rõngastamise vastu ja mul on ka endal helesinine veetilgakujuline naba-'kalliskivi'. Imetlen seda peaaegu iga päev, kuigi see on mul juba 7 aastat :D - algul oli küll üks kahvaturoosa lilleke... Kuid need huule-sarved... Uhh! Kalliskiviga naba on minu meelest ilus... ja teiseks on ta peidus :) Aga kas see on võimalik, et sarvilised huuled on 'sarvekandja' jaoks ilusad, mingiski mõttes? Või on need pulgad sinna muu pärast topitud? Imelik! Ei saa aru! Aga tahaks :D
*
Sattusin täna ootamatult 'peksupoisi' rolli.
Käisime pärast ujumist jälle McDonaldsis ja Väike Tüdruk valis laste-einega kaasasolevaks mänguasjaks miski riidest ümmarguse märklaua, mille külge tuleb loopida krepsudega porgandit. Hoidsin seda märklauda käes, et Väike Tüdruk saaks märki visata, aga tema avastas, et märksa tõenäolisemalt jääb porgand minu kampsuni külge kinni.
Niisiis kogu selle aja, mis ma esikus riideid kappidesse panin ja kotti lahti pakkisin, loopisid Mees ja Väike Tüdruk mind selle porgandiga. Haahaa, nalja nabani! :) Pekske paksu, paks on päälik! :)
*
Internetist leidsin jällegi sellise tarkusetera.
Some parents are always reasoning with their kids. Why is this not a good idea?
It seems like a good thing, but it implies that your reasons must be justified, and that makes them a point open to debate. Kids have to go to bed because their parents want them to, not because it has to be justified. I think this tendency is a reaction against previous generations' parenting styles.
Pean tunnistama, et midagi selles kategoorilises käsutamises on :)
Ma ka mõtlen, et ma pean ära põhjendama, miks ma lapselt midagi nõuan/ootan... aga äkki ei peaks nii hirmsasti?!
Artikkel "Tee perekondliku õndsuseni" siin :)
Ujumisõpetaja olnud alguses 'kuri'.
Klassijuhataja ütles, et ujumisõpetaja on 'väga hea - range'.
Noh, ilmselt see, mis pedagoogi jaoks on 'väga hea' võib erineda sellest, mis lapse jaoks on 'väga hea' õpetaja :) See on umbes nagu 'hea lastetuba' - see ei tähenda üldse mitte, et lapsel on hea, vaid et ta on korralikuks kasvatatud :) Mäletan, et mind solvas, kui keegi oletas, et mul on olnud 'hea lastetuba' :D, ma ei teadnud, mida vastata.
Aga - ujumisõpetajaga on Väikesel Tüdrukul nüüd kontakt leitud. Õpetaja on aru saanud, et Väike Tüdruk pole põhimõtteline viripott, vaid ta lihtsalt kartis, oli ebakindel, ja kui teda sõbralikult ja julgustavalt kohelda, leiab ta endas rõõmu ja tahet kõigi nende vajalike vettehüpete sooritamiseks. Nüüd on ujumisõpetaja võtnud Väikese Tüdrukuga teise suhtlusstiili ja on väga sõbralik ja toetav, ning Väike Tüdruk teeb kõik kaasa ning isegi lustib!
Mul on selle üle niiiiiiiii hea meel, et nad on õpetajaga lõpuks mõlemale sobiva suhtlusviisi leidnud.
*
Paar nädalat tagasi vaatasin Internetis mingit pildiportsu emo-tüdrukutest. Vaatasin huviga, mis teeb ühest tüdrukust emo. Algul ei saanud mitte midagi aru. Oli blonde, oli brünette. Oli peenikesi, oli pontsakamaid. Oli dramaatilise meigiga, neetidega nägusid ja ka täielikke candy-girl'e.
Kui pildiseeriat teist korda üle vaatasin, sain alles aru, mis tüdrukuid seob - kõik pildid olid ise endast tehtud. Ahhaa, ahhaa, ah need ongi siis emod. Ohhoo!
Igatahes neetimismood kisub küll kummaliseks. Heaküll, et kulmu küljes on sarvekesed. Aga mõnel oli kõigis neljas huulenurgas mingi sarviline jurakas. Kutsusin Väikese Tüdru ka vaatama - nii kummaline!
Ja täna nägin kodulinna tänavapildis esimest korda mustasarveliste huultega tüdrukut... ohh, ma ei tea... see oli nii kole! :(
Ma pole rõngastamise vastu ja mul on ka endal helesinine veetilgakujuline naba-'kalliskivi'. Imetlen seda peaaegu iga päev, kuigi see on mul juba 7 aastat :D - algul oli küll üks kahvaturoosa lilleke... Kuid need huule-sarved... Uhh! Kalliskiviga naba on minu meelest ilus... ja teiseks on ta peidus :) Aga kas see on võimalik, et sarvilised huuled on 'sarvekandja' jaoks ilusad, mingiski mõttes? Või on need pulgad sinna muu pärast topitud? Imelik! Ei saa aru! Aga tahaks :D
*
Sattusin täna ootamatult 'peksupoisi' rolli.
Käisime pärast ujumist jälle McDonaldsis ja Väike Tüdruk valis laste-einega kaasasolevaks mänguasjaks miski riidest ümmarguse märklaua, mille külge tuleb loopida krepsudega porgandit. Hoidsin seda märklauda käes, et Väike Tüdruk saaks märki visata, aga tema avastas, et märksa tõenäolisemalt jääb porgand minu kampsuni külge kinni.
Niisiis kogu selle aja, mis ma esikus riideid kappidesse panin ja kotti lahti pakkisin, loopisid Mees ja Väike Tüdruk mind selle porgandiga. Haahaa, nalja nabani! :) Pekske paksu, paks on päälik! :)
*
Internetist leidsin jällegi sellise tarkusetera.
Some parents are always reasoning with their kids. Why is this not a good idea?
It seems like a good thing, but it implies that your reasons must be justified, and that makes them a point open to debate. Kids have to go to bed because their parents want them to, not because it has to be justified. I think this tendency is a reaction against previous generations' parenting styles.
Pean tunnistama, et midagi selles kategoorilises käsutamises on :)
Ma ka mõtlen, et ma pean ära põhjendama, miks ma lapselt midagi nõuan/ootan... aga äkki ei peaks nii hirmsasti?!
Artikkel "Tee perekondliku õndsuseni" siin :)
Up on the roof
Paar ööd tagasi nägin unes, et mul ei olnud und ja ma otsustasin minna jalutama.
Elasin mingis tulevikulinnas... kortermajas, millel oli neli nurkadest ühendatud tiiba, nii et keskele moodustus omamoodi sisehoov. Mina elamublokist ei väljunud vaid sõitsin klaasseintega liftiga üles katusele. Liftist nägin sisehoovis toimuvat. Oli öö, mõned poed olid avatud, neis jalutasid üksikud inimesed - nägin neid läbi klaasist katuse. Eskalaatorid sõitsid, nägin ülespoole sõitmas üht meest - pisike must kuju. Sisehoovi hoonete katused ulatusid umbes elamubloki poolde kõrgusesse, need olid ebaühtlase kõrgusega - mõnel poel/asutusel madalam lagi, mõnel ka läbipaistmatu. Korterite osas oli korruseid vast 15 ja sisehoovi kõrgeimad katused ulatusid siis kusagil 8 korruseni.
Korterite peal oli klaasist seinte ja katusega terrass jalutamiseks. See oli umbes nii lai nagu 6-realine sõidutee ja kuna iga majakülg oli umbes kilomeetrijagu pikk, oli katuse kõik neli külge läbi kõndides võimalik teha umbes 4-kilomeetrine ringkäik. (4 km on minu meelest täiuslik pikkus pisukeseks jalutuskäiguks - veel ei väsita, aga midagi ikka tunda on :) ).
Terrassi servad olid kuni rinna kõrguseni betoonist, sealt algasid klaasist seinad, mis kusagil 6 meetri kõrgusel kaardusid klaasist katuseks. Kui jalutada terrassi ääres, sai vaadata vastavalt sisehoovi või linnatänavatele. Kui jalutada terrassi keskel, jäi tunne nagu jalutaksid keset tähistaevast.
Oletasin, et mees, keda eskalaatoril nägin, tuleb ka terrassile, kuid minu unenäos ta sinna veel ei jõudnud. Vaatasin linna peale - all, vastastänaval käis mingi ülikoolipidu, noored hõikusid lustiliselt ja käis vahva värvidepillerkaar - vaikne ja väike ilutulestik. Seda pidu oli kuidagi mõnus vaadata, kõik tundus hästi sõbralik ja turvaline... Siis eemaldusin rinnatisest ja 'käisin üksi tähte valgel'...
Kui üles ärkasin, mõtlesin sellest majast kaua... mitu päeva! :)
Küll tahaks, et saaks päriselt ka niimoodi keset ööd oma kuubikust välja, katusele keset tähti kolama minna...
Elasin mingis tulevikulinnas... kortermajas, millel oli neli nurkadest ühendatud tiiba, nii et keskele moodustus omamoodi sisehoov. Mina elamublokist ei väljunud vaid sõitsin klaasseintega liftiga üles katusele. Liftist nägin sisehoovis toimuvat. Oli öö, mõned poed olid avatud, neis jalutasid üksikud inimesed - nägin neid läbi klaasist katuse. Eskalaatorid sõitsid, nägin ülespoole sõitmas üht meest - pisike must kuju. Sisehoovi hoonete katused ulatusid umbes elamubloki poolde kõrgusesse, need olid ebaühtlase kõrgusega - mõnel poel/asutusel madalam lagi, mõnel ka läbipaistmatu. Korterite osas oli korruseid vast 15 ja sisehoovi kõrgeimad katused ulatusid siis kusagil 8 korruseni.
Korterite peal oli klaasist seinte ja katusega terrass jalutamiseks. See oli umbes nii lai nagu 6-realine sõidutee ja kuna iga majakülg oli umbes kilomeetrijagu pikk, oli katuse kõik neli külge läbi kõndides võimalik teha umbes 4-kilomeetrine ringkäik. (4 km on minu meelest täiuslik pikkus pisukeseks jalutuskäiguks - veel ei väsita, aga midagi ikka tunda on :) ).
Terrassi servad olid kuni rinna kõrguseni betoonist, sealt algasid klaasist seinad, mis kusagil 6 meetri kõrgusel kaardusid klaasist katuseks. Kui jalutada terrassi ääres, sai vaadata vastavalt sisehoovi või linnatänavatele. Kui jalutada terrassi keskel, jäi tunne nagu jalutaksid keset tähistaevast.
Oletasin, et mees, keda eskalaatoril nägin, tuleb ka terrassile, kuid minu unenäos ta sinna veel ei jõudnud. Vaatasin linna peale - all, vastastänaval käis mingi ülikoolipidu, noored hõikusid lustiliselt ja käis vahva värvidepillerkaar - vaikne ja väike ilutulestik. Seda pidu oli kuidagi mõnus vaadata, kõik tundus hästi sõbralik ja turvaline... Siis eemaldusin rinnatisest ja 'käisin üksi tähte valgel'...
Kui üles ärkasin, mõtlesin sellest majast kaua... mitu päeva! :)
Küll tahaks, et saaks päriselt ka niimoodi keset ööd oma kuubikust välja, katusele keset tähti kolama minna...
WILLIAM SOMERSET MAUGHAM "Kaug-Ida jutte"
Hmm, hmm - üks äärmiselt veider raamat oli see.
Jutukeste kangelased on Briti päritolu kolonistid ja nende naised ja nende kõigi armukesed Malai saartel. Põhiliselt käib juttu armastuse petlikkusest ja reetlikkusest :) Lood on kuidagi lihtsameelsed... kohe on aru saada, kuhu lugu tüürib, see on nii ilmne, et kui lugu niimoodi lõppebki, siis tekitab segadust - kas see ikkagi pidi puänt olema?!
Armukolmnurkadest saab kirjutada ka nii, et see silma märjaks võtab, viidates osapoolte hingelistele võitlustele ja kannatustele... Siinsetes lugudes tapetakse abikaasasid lihtsalt selleks, et oleks ju piinlik, kui ta saaks teada, et naine on armukesest rase - ühesõnaga, inimesed nahistavad tegutseda, aga oma tegude tagajärgi kanda või vastutada pole kellelgi plaanis. Kõik muudkui jorisevad, et nii nad seda küll ei mõelnud ja pahandavad, et armukesed või abikaasad niimoodi 'tüli teevad' ja ei lase neil rahus õnne nautida..., või siis eemalduda, kui "Õnn" on ära nauditud.
Tõesti, põlastust tekitavad inimesed.
Näiteks lugu kolmest ohmakast.
1. Kaunishingest teadlane, kes ei näe, kuidas ta naine tema silma all noori mehi võrgutab ja ei taipa, et naine teda ammu põlgab.
2. Noor süütu teadlasehakatis, kes austab Teadlast, kelle juures ta elab, ja ka tema naist, kelle kohta ta on külajutte kuulnud ja kelle 'ekstsentrilist' käitumist ta on näinud/tunda saanud, kuid kellest ta midagi halba uskuda ei suuda.
3. Tõeline lohakas, räpakas, amoraalne naiskoll, kes oma labase laia edvistamise ja vabameelse kõnega noori mehi segadusse ajab.
Need kolm elavad Teadlase majas. Naine litsub noormehele rohmakalt ligi, aga see usub, et tegmist on lihtsalt slaavi hinge hariliku väljendusvormiga. Ka teadlane ei märka midagi. Kuni siis naisel noormehe süütust ebalusest tema võrgutuskatsete suhtes kõrini saab ja ta rämedale rünnakule asub, kohutades moraalset noormeest hingepõhjani. Lõpuks ei oska Poiss muud kui korrutada, et ta austab Teadlast ja põlgab ja jälestab naise käitumist. Naine aga muudkui piirab teda. Lõpuks üritab mammi poissi vägistada. Poiss põgeneb džunglisse, mammi lidub järele. Poiss ütleb, et sõidab minema. Mammi kuulutab, et ta ütleb oma mehele, et poiss sõidab minema sellepärast, et naine lükkas tema lähenemiskatsed tagasi. Poiss ei taha Teadlast kuidagi haavata, vastikusest hullununa jookseb ta sügavamale metsa. Mammi jääb maha ja eksib ära džunglisse, kus öösel on raske ellu jääda, pealegi puhkeb veel torm. Poisil on Teadlase leina üle hale meel ja natu õudne olla, kuid üldiselt on tema arust kena, et taevaisa inimkonna sellest nuhtlusest nimega Mammi päästis.
Tugevaid emotsioone tekitav lugu, kuna ka mind on 'armastusest' põlevate silmadega jälitanud peletis, kellele ma muudkui rääkisin, kuidas ma teda põlgan ja vihkan ja kuidas ta mind öökima ajab - et jätku mind rahule... Nagu mingi haisev, lagunev, inetu laip ajaks ligi. Kuid see absoluutselt ei heidutanud ega pidurdanud 'vahvat', head-usku tuubil täis meesterahvast. Nii et kuigi selline asi tundub olevat halb kirjandus, on see kahjuks ka 'halb elu'. Äratundmis-'rõõmu' kuipalju!
Viimane jutt oli ka päris huvitav. Kuigi jällegi ärritavalt läbinähtav ja lihtsameelne lookene, mille tegelased samuti väga alatult ja inetult käitusid oma pisisuses, pakkus mulle huvi näide sellest, kuidas sa võid mõista inimest ja talle täielikult andestada, ainult et sa ei taha enda lähedale teda enam. Minu meelest on see ka võimalik, aga mulle tundub, et enamiku arvates tähendab andestamine seda, nagu seda vahepealset halba asja poleks olnud.
Mina olen palju kordi kogenud, et keegi üllatab mind oma halva käitumisega ja vabandab, ma ütlen talle siiralt, et pole hullu, kuid... ma ei taha enam tema seltskonda ja ma ei taha enam talle oma mõtteid avaldada ja... Ma soovin talle kõike head, nagu ikka, lihtsalt nüüdsest ilma minuta.
Selles viimases loos oli nii, et noorik sõitis mehe juurde ja sai teada, et see on 10 aastat kokku elanud ühe 'pärismaalannaga' ja saanud temaga kolm last. Naine mõistab mehe kümne aasta tagust noorust ja üksildust, kuid hakkab seda meest võõristama, ei taha teda puutuda; palub 6 kuud mõtlemisaega, mille jooksul püüab leida endas soovi oma toreda mehega taas lähedaseks saada. Kuid seda soovi ei teki - tema keha ei hakka mehe käepuudutust või head-ööd-põsemusi ootama. Niisiis poole aasta pärast läheb naine murtud mehe juurest siiski minema, kuigi ei süüdista teda sugugi - lihtsalt: ta ei saa/suuda tema naiseks olla, kuna tema alateadvus/keha on nii otsustanud.
Mees võtab oma malai naise samal ööl tagasi.
Siin oli ka huvitavaid lõike, kirjeldusi, mille üle tahaks mõelda.
Näiteks kas see on nii, et iga armumise puhul usud, et see kestab igavesti? Mulle tundub, et mina pole millessegi sellisesse kunagi uskunud.
Kuid üldiselt jättis see raamat küll täiesti kohutava tunde sisse - nii palju upsakaid, argu, isekaid inimesi... brrr! Milline inetu lõust võib olla armastusel...!
Jutukeste kangelased on Briti päritolu kolonistid ja nende naised ja nende kõigi armukesed Malai saartel. Põhiliselt käib juttu armastuse petlikkusest ja reetlikkusest :) Lood on kuidagi lihtsameelsed... kohe on aru saada, kuhu lugu tüürib, see on nii ilmne, et kui lugu niimoodi lõppebki, siis tekitab segadust - kas see ikkagi pidi puänt olema?!
Armukolmnurkadest saab kirjutada ka nii, et see silma märjaks võtab, viidates osapoolte hingelistele võitlustele ja kannatustele... Siinsetes lugudes tapetakse abikaasasid lihtsalt selleks, et oleks ju piinlik, kui ta saaks teada, et naine on armukesest rase - ühesõnaga, inimesed nahistavad tegutseda, aga oma tegude tagajärgi kanda või vastutada pole kellelgi plaanis. Kõik muudkui jorisevad, et nii nad seda küll ei mõelnud ja pahandavad, et armukesed või abikaasad niimoodi 'tüli teevad' ja ei lase neil rahus õnne nautida..., või siis eemalduda, kui "Õnn" on ära nauditud.
Tõesti, põlastust tekitavad inimesed.
Näiteks lugu kolmest ohmakast.
1. Kaunishingest teadlane, kes ei näe, kuidas ta naine tema silma all noori mehi võrgutab ja ei taipa, et naine teda ammu põlgab.
2. Noor süütu teadlasehakatis, kes austab Teadlast, kelle juures ta elab, ja ka tema naist, kelle kohta ta on külajutte kuulnud ja kelle 'ekstsentrilist' käitumist ta on näinud/tunda saanud, kuid kellest ta midagi halba uskuda ei suuda.
3. Tõeline lohakas, räpakas, amoraalne naiskoll, kes oma labase laia edvistamise ja vabameelse kõnega noori mehi segadusse ajab.
Need kolm elavad Teadlase majas. Naine litsub noormehele rohmakalt ligi, aga see usub, et tegmist on lihtsalt slaavi hinge hariliku väljendusvormiga. Ka teadlane ei märka midagi. Kuni siis naisel noormehe süütust ebalusest tema võrgutuskatsete suhtes kõrini saab ja ta rämedale rünnakule asub, kohutades moraalset noormeest hingepõhjani. Lõpuks ei oska Poiss muud kui korrutada, et ta austab Teadlast ja põlgab ja jälestab naise käitumist. Naine aga muudkui piirab teda. Lõpuks üritab mammi poissi vägistada. Poiss põgeneb džunglisse, mammi lidub järele. Poiss ütleb, et sõidab minema. Mammi kuulutab, et ta ütleb oma mehele, et poiss sõidab minema sellepärast, et naine lükkas tema lähenemiskatsed tagasi. Poiss ei taha Teadlast kuidagi haavata, vastikusest hullununa jookseb ta sügavamale metsa. Mammi jääb maha ja eksib ära džunglisse, kus öösel on raske ellu jääda, pealegi puhkeb veel torm. Poisil on Teadlase leina üle hale meel ja natu õudne olla, kuid üldiselt on tema arust kena, et taevaisa inimkonna sellest nuhtlusest nimega Mammi päästis.
Tugevaid emotsioone tekitav lugu, kuna ka mind on 'armastusest' põlevate silmadega jälitanud peletis, kellele ma muudkui rääkisin, kuidas ma teda põlgan ja vihkan ja kuidas ta mind öökima ajab - et jätku mind rahule... Nagu mingi haisev, lagunev, inetu laip ajaks ligi. Kuid see absoluutselt ei heidutanud ega pidurdanud 'vahvat', head-usku tuubil täis meesterahvast. Nii et kuigi selline asi tundub olevat halb kirjandus, on see kahjuks ka 'halb elu'. Äratundmis-'rõõmu' kuipalju!
Viimane jutt oli ka päris huvitav. Kuigi jällegi ärritavalt läbinähtav ja lihtsameelne lookene, mille tegelased samuti väga alatult ja inetult käitusid oma pisisuses, pakkus mulle huvi näide sellest, kuidas sa võid mõista inimest ja talle täielikult andestada, ainult et sa ei taha enda lähedale teda enam. Minu meelest on see ka võimalik, aga mulle tundub, et enamiku arvates tähendab andestamine seda, nagu seda vahepealset halba asja poleks olnud.
Mina olen palju kordi kogenud, et keegi üllatab mind oma halva käitumisega ja vabandab, ma ütlen talle siiralt, et pole hullu, kuid... ma ei taha enam tema seltskonda ja ma ei taha enam talle oma mõtteid avaldada ja... Ma soovin talle kõike head, nagu ikka, lihtsalt nüüdsest ilma minuta.
Selles viimases loos oli nii, et noorik sõitis mehe juurde ja sai teada, et see on 10 aastat kokku elanud ühe 'pärismaalannaga' ja saanud temaga kolm last. Naine mõistab mehe kümne aasta tagust noorust ja üksildust, kuid hakkab seda meest võõristama, ei taha teda puutuda; palub 6 kuud mõtlemisaega, mille jooksul püüab leida endas soovi oma toreda mehega taas lähedaseks saada. Kuid seda soovi ei teki - tema keha ei hakka mehe käepuudutust või head-ööd-põsemusi ootama. Niisiis poole aasta pärast läheb naine murtud mehe juurest siiski minema, kuigi ei süüdista teda sugugi - lihtsalt: ta ei saa/suuda tema naiseks olla, kuna tema alateadvus/keha on nii otsustanud.
Mees võtab oma malai naise samal ööl tagasi.
Siin oli ka huvitavaid lõike, kirjeldusi, mille üle tahaks mõelda.
Näiteks kas see on nii, et iga armumise puhul usud, et see kestab igavesti? Mulle tundub, et mina pole millessegi sellisesse kunagi uskunud.
Kuid üldiselt jättis see raamat küll täiesti kohutava tunde sisse - nii palju upsakaid, argu, isekaid inimesi... brrr! Milline inetu lõust võib olla armastusel...!
kolmapäev, 20. oktoober 2010
Meie igapäevast leiba...
Laps tuleb koolist ja võtab külmkapist jäätist.
"Mul on sinu jaoks riisirooga," ütleb Emme. "Jäätist saad sa ju ka pärast süüa."
"Mul on nii suur magusanälg ja ma tahan midagi külma," ütleb Laps.
"Kell kolm lähen mina köögist ära!" rõhutab Emme.
*
Pool viis jookseb Laps oma toast Emme tuppa: "Ma tahan nüüd riisi!"
"Ma ei tee terve päeva süüa," ütleb Emme. "Lõunasöök lõppes kell kolm, õhtusöök algab pool kaheksa. Sa võid endale ise mikrouunis riisi soojendada, võileiba teha või õuna võtta. Mina teenindan sind jälle pool kaheksa."
Neid lauseid on Emme kolm aastat iga päev mitu korda ütlema pidanud. Kuid Laps tuleb ikka ja küsib suvalisel ajal süüa.
Laps uriseb ja jookseb jalgu trampides kööki, kus ta võtab küpsist või kuiva saia.
Lõunasööki ei soojenda ta endale põhimõtteliselt, kuna ta tahab rõhutada, et ta on veel laps.
Emme nii ei arva.
Emme arust võiks ta ammu omale võileibu teha ja mikrouunis toitu soojaks lasta.
Emme juba ennast ei liiguta, väljaspool kellaaega. Niigi palju on neid asju, mis nõuavad kohest sekkumist - lõunasöök pole selline asi; Emme usub, et kui ta on lõunasöögi valmistanud ja end seda serveerima pakkunud, siis on kõik ok.
*
See stseen kordub juba kolmandat aastat, absoluutselt iga päev.
Emme keeldub 'kogu aeg' 'kõigile' süüa tegemast.
Laps keeldub söögiaegu Emme järgi sättimast.
Emme ei suuda Last veenda, et ta võiks süüa söögiajal, või et ta saab ise söögi kätte. Emme enam ei üritagi.
Laps ei suuda Emmet veenda süüa tegema siis, kui Lapsel parasjagu isu on. Laps pole Emmet veel maha kandnud, ja laps ikka veel püüab. Iga päev.
*
Nii satub Laps suppi või mõnda panni/potirooga sööma umbes üks kord 20 päeva jooksul, kui tema nälg ja söögiaeg juhtuvad imekombel kokku langema.
*
Kunagi üritas Emme näidata 'karmi armastust'.
Ta karjus Lapse peale, üritades teda sööma hirmutada.
Aga karjumine emmele ei meeldi. Lapsele ka ei meeldi.
Siis tegi ta nii, et kui Laps 'korralikku sööki' ei söönud, siis muud ka lihtsalt ei saanud.
Laps ei söönud kolm päeva praktiliselt ivakestki: jõi natuke piima ja sõi tomatisalati prae kõrvalt ära.
Seda eksperimenti sai innuga korratud, kuni Emme sai aru, et näljaga seda Last ei murra - ta ilmselgelt pigem sureb nälga kui sööb ebahuvitavat toitu.
Pealegi solvas Last see, et talle püüti Õpetust anda. Ta vastas keeldumisega - õppetunnist ja söögist.
Siis otsustas Emme näljale liita igavuse: lauast saab ära siis, kui söök söödud. Kui sööki ära ei söö, istub Laps toolil, kuni tuleb järgmine söögikord või uneaeg.
Ja istuski Laps terve päeva köögitoolil.
Laps ei hakanud mõtlema, et võibolla peaks sööma hakkama. Ta mõtles hoopis, kui kohutav on see, et nii tühisest asjast nagu küpsiste eelistamine supile, lõpetab Emme sinu armastamise ära ja on valmis su kasvõi surnuks piinama ja hirmutama (sest armastuse äravõtmine on ju piinav ja hirmutav). Laps mõtleb hoopis, et ta ei suuda sellist elu elada ja surm võiks juba kiiremini tulla.
*
Niisiis jätkub kõik nii nagu kolm aastat tagasi...
Kella kahe või poole kolme paiku kutsub Emme Last sööma, aga Laps ei taha.
Paar tundi hiljem küsib Laps Emmelt süüa ja Emme teeskleb imestust: "Sa ju tead, kus köök on!" või "Ma alles pakkusin sulle süüa ja sa ei tahtnud!" või "Söögiajani läheb veel ligi kolm tundi, naljatilk!"
Paar tundi hiljem kutsub Emme Last õhtusöögile, aga Laps ei taha.
"Mul on sinu jaoks riisirooga," ütleb Emme. "Jäätist saad sa ju ka pärast süüa."
"Mul on nii suur magusanälg ja ma tahan midagi külma," ütleb Laps.
"Kell kolm lähen mina köögist ära!" rõhutab Emme.
*
Pool viis jookseb Laps oma toast Emme tuppa: "Ma tahan nüüd riisi!"
"Ma ei tee terve päeva süüa," ütleb Emme. "Lõunasöök lõppes kell kolm, õhtusöök algab pool kaheksa. Sa võid endale ise mikrouunis riisi soojendada, võileiba teha või õuna võtta. Mina teenindan sind jälle pool kaheksa."
Neid lauseid on Emme kolm aastat iga päev mitu korda ütlema pidanud. Kuid Laps tuleb ikka ja küsib suvalisel ajal süüa.
Laps uriseb ja jookseb jalgu trampides kööki, kus ta võtab küpsist või kuiva saia.
Lõunasööki ei soojenda ta endale põhimõtteliselt, kuna ta tahab rõhutada, et ta on veel laps.
Emme nii ei arva.
Emme arust võiks ta ammu omale võileibu teha ja mikrouunis toitu soojaks lasta.
Emme juba ennast ei liiguta, väljaspool kellaaega. Niigi palju on neid asju, mis nõuavad kohest sekkumist - lõunasöök pole selline asi; Emme usub, et kui ta on lõunasöögi valmistanud ja end seda serveerima pakkunud, siis on kõik ok.
*
See stseen kordub juba kolmandat aastat, absoluutselt iga päev.
Emme keeldub 'kogu aeg' 'kõigile' süüa tegemast.
Laps keeldub söögiaegu Emme järgi sättimast.
Emme ei suuda Last veenda, et ta võiks süüa söögiajal, või et ta saab ise söögi kätte. Emme enam ei üritagi.
Laps ei suuda Emmet veenda süüa tegema siis, kui Lapsel parasjagu isu on. Laps pole Emmet veel maha kandnud, ja laps ikka veel püüab. Iga päev.
*
Nii satub Laps suppi või mõnda panni/potirooga sööma umbes üks kord 20 päeva jooksul, kui tema nälg ja söögiaeg juhtuvad imekombel kokku langema.
*
Kunagi üritas Emme näidata 'karmi armastust'.
Ta karjus Lapse peale, üritades teda sööma hirmutada.
Aga karjumine emmele ei meeldi. Lapsele ka ei meeldi.
Siis tegi ta nii, et kui Laps 'korralikku sööki' ei söönud, siis muud ka lihtsalt ei saanud.
Laps ei söönud kolm päeva praktiliselt ivakestki: jõi natuke piima ja sõi tomatisalati prae kõrvalt ära.
Seda eksperimenti sai innuga korratud, kuni Emme sai aru, et näljaga seda Last ei murra - ta ilmselgelt pigem sureb nälga kui sööb ebahuvitavat toitu.
Pealegi solvas Last see, et talle püüti Õpetust anda. Ta vastas keeldumisega - õppetunnist ja söögist.
Siis otsustas Emme näljale liita igavuse: lauast saab ära siis, kui söök söödud. Kui sööki ära ei söö, istub Laps toolil, kuni tuleb järgmine söögikord või uneaeg.
Ja istuski Laps terve päeva köögitoolil.
Laps ei hakanud mõtlema, et võibolla peaks sööma hakkama. Ta mõtles hoopis, kui kohutav on see, et nii tühisest asjast nagu küpsiste eelistamine supile, lõpetab Emme sinu armastamise ära ja on valmis su kasvõi surnuks piinama ja hirmutama (sest armastuse äravõtmine on ju piinav ja hirmutav). Laps mõtleb hoopis, et ta ei suuda sellist elu elada ja surm võiks juba kiiremini tulla.
*
Niisiis jätkub kõik nii nagu kolm aastat tagasi...
Kella kahe või poole kolme paiku kutsub Emme Last sööma, aga Laps ei taha.
Paar tundi hiljem küsib Laps Emmelt süüa ja Emme teeskleb imestust: "Sa ju tead, kus köök on!" või "Ma alles pakkusin sulle süüa ja sa ei tahtnud!" või "Söögiajani läheb veel ligi kolm tundi, naljatilk!"
Paar tundi hiljem kutsub Emme Last õhtusöögile, aga Laps ei taha.
teisipäev, 19. oktoober 2010
Päev enne
Väikesel Tüdrukul on homme sünnipäev ja ta saab üheksa aastaseks. Oh - täna juba.
Ja selle asemel, et elevil olla, on ta mul küljes rippunud nagu tita. Enne jututundi pikutas mul jalutsis. Pärast jututundi tuli ta tagasi ja küsis, kas võib vaikselt minu toas olla, kuni mina loen. Ja jäigi siia magama, kuni ma ta veerand kaksteist ikka oma tuppa kupatasin.
Tahtsin teda veel süles viia - tegin lapse voodi valmis ja uksed lahti, kukkusin last sülle kangutama, aga sellest on ilmselt ikka paar aastat möödas, mil ma seda viimati tegin, nii et :D - polnud seda moodigi, et tüdruku voodilt lahti saan :D
Laps, kes iga päev moodustab pikki lauseid ja kasutab keerulisi sõnu (elementaarne, agressiivne, garanteeritud, kinnisidee - eile, märkisin 'ajaloo huvides' üles) on nii kurb, et ta saab vanemaks ja ei saa enam emme väike titake olla. Äkki on ta lihtsalt haigeks jäämas...
Sünnipäev ise kulgeb meil uimaselt - kingitused on ammu käes ja söögid sõime ära nädalavahetusel :D... Väga traditsiooniline meie peres - pidu ja kingid on kas varem või hiljem, aga õigel päeval on kõik vaikne. Kui KN oma latstega külla tuleb, siis sööme veel torti, aga muidu on pidud peetud.
Homme (täna) on õnneks ka selline päev, kus esimest tundi pole ja üldse on ainult kolm tundi, kusjuures nende hulgas pole ka kehalist kasvatust, ujumist, muusikat ja mudilaskoori - neid Väike Tüdruk ei salli :) Nii et nädala parim koolipäev sattus vähemalt.
Oh, jah, seda elukest...
Edit:
Sel aastal viisime kooli tillukesed Tutti Frutty kommipakid - tüdrukutele südametega, poistele autodega.
Ja selle asemel, et elevil olla, on ta mul küljes rippunud nagu tita. Enne jututundi pikutas mul jalutsis. Pärast jututundi tuli ta tagasi ja küsis, kas võib vaikselt minu toas olla, kuni mina loen. Ja jäigi siia magama, kuni ma ta veerand kaksteist ikka oma tuppa kupatasin.
Tahtsin teda veel süles viia - tegin lapse voodi valmis ja uksed lahti, kukkusin last sülle kangutama, aga sellest on ilmselt ikka paar aastat möödas, mil ma seda viimati tegin, nii et :D - polnud seda moodigi, et tüdruku voodilt lahti saan :D
Laps, kes iga päev moodustab pikki lauseid ja kasutab keerulisi sõnu (elementaarne, agressiivne, garanteeritud, kinnisidee - eile, märkisin 'ajaloo huvides' üles) on nii kurb, et ta saab vanemaks ja ei saa enam emme väike titake olla. Äkki on ta lihtsalt haigeks jäämas...
Sünnipäev ise kulgeb meil uimaselt - kingitused on ammu käes ja söögid sõime ära nädalavahetusel :D... Väga traditsiooniline meie peres - pidu ja kingid on kas varem või hiljem, aga õigel päeval on kõik vaikne. Kui KN oma latstega külla tuleb, siis sööme veel torti, aga muidu on pidud peetud.
Homme (täna) on õnneks ka selline päev, kus esimest tundi pole ja üldse on ainult kolm tundi, kusjuures nende hulgas pole ka kehalist kasvatust, ujumist, muusikat ja mudilaskoori - neid Väike Tüdruk ei salli :) Nii et nädala parim koolipäev sattus vähemalt.
Oh, jah, seda elukest...
Edit:
Sel aastal viisime kooli tillukesed Tutti Frutty kommipakid - tüdrukutele südametega, poistele autodega.
esmaspäev, 18. oktoober 2010
RABINDRANATH TAGORE "Hinge sosistused"
Raamat näeb seestpoolt välja nagu käsitsi kirjutatud - väga kena :)
Lehed on paksud ja kollased, tint lillakas. Millegipärast aga valgustas fotokavälk need lehed kiiskavvalgeks, mitte midagi polnud näha. Ja ilma välguta teeb minu aparaat (minu käes) ainult uduseid pilte. Aga üldmulje ikka:
* Kõik poolikud tõed on pahelised. Nad teevad valu seepärast, et nad lubavad midagi, mis nad ei pea.
* Et me oleme loomult juba seltskondlikult elavad inimesed, siis peame osa oma teovõimet kulutama seks, et seltsimise vool ei jääks pidama. Aga tema ala ning ta tegevus on pinna pääl. Seltsimise kerge lainevirvendus erineb inimliku armastuse sygavaist hoovuseist. Sel, kellel on tugevad seltsimisvaistud, pole veel ilmtingimata inimesearmastust.
* Mida rohkem me tähendame iseendale, seda vähem tähendab meile maailm.
* Aga tõde ei hooli mahust ega pikkusest - nagu luuletuse igavesus pole lõpmatuis värssides, vaid ta sisemises täiuslikkuses.
Lehed on paksud ja kollased, tint lillakas. Millegipärast aga valgustas fotokavälk need lehed kiiskavvalgeks, mitte midagi polnud näha. Ja ilma välguta teeb minu aparaat (minu käes) ainult uduseid pilte. Aga üldmulje ikka:
Kodus viskasin raamatusse pilgu sisse ja mõtlesin, oi, oot, kes nüüd see autor oligi? Tekst oli nii ilmselgelt Uku Masingu oma, et ma sattusin lausa segadusse, kuid muidugi oli tegemist Uku Masingu tõlkega. Natuke raske tõlge on, võibolla liiga otse tõlgitud, kuid õnneks on Uku Masingu stiil mulle üsna tuttav ja hindust autori mõtteviis samamoodi.
Siin polnud tegemist küll Tagore luuletuste vaid väikeste aforistlike mõtisklustega. Uku Masing tõlkis ja kirjutas need tekstid käsitsi oma õe austajale ("Rapla koguduse auväärsele ning kõrgesti õppinud õpetajale" - nagu ta lustakalt ja pooselt teatab), ning raamatuks köitis need lehed Uku naine Eha. Seda käsitöö-värki püüabki see raamatuke taasesitada, kuigi ma oletan, et ilukiri on pärit kelleltki teiselt :)
Millest siis jutt.
Et ka näiliselt endastmõistetavate asjade eest tuleks (emale, Jumalale) tänulik olla; kuidas usk inimese hinge puhastab ja tema elu kaunimaks teeb; kuidas inimene peab valima, kas ta hakkab huvituma võimust või armastusest - see valik määrab tema ülejäänud elu; kuidas küllus pole oluline aga tervis on; et elada tuleks hetkes jne... üsna tavalised idamaa-jutud, kusjuures tänapäevased gurud räägivad seda kõike märksa arusaadavamas keeles.
Üks huvitav mõte siiski: hangitud asjade hulgaga tõestab inimene endale oma võimete olemasolu (ma saan endale palju lubada - järelikult olen mingil alal võimekas) ehk enda väärtust. Meie mõtleme, et tobedad eputrillad, aga peaks mõtlema, et vaesed väiksed 'rikkurid', nad ei suuda ikka veel uskuda, et nad on inimese nime väärt... :)
Siiski, paar katkendit.
* Kõik poolikud tõed on pahelised. Nad teevad valu seepärast, et nad lubavad midagi, mis nad ei pea.
* Et me oleme loomult juba seltskondlikult elavad inimesed, siis peame osa oma teovõimet kulutama seks, et seltsimise vool ei jääks pidama. Aga tema ala ning ta tegevus on pinna pääl. Seltsimise kerge lainevirvendus erineb inimliku armastuse sygavaist hoovuseist. Sel, kellel on tugevad seltsimisvaistud, pole veel ilmtingimata inimesearmastust.
* Mida rohkem me tähendame iseendale, seda vähem tähendab meile maailm.
* Aga tõde ei hooli mahust ega pikkusest - nagu luuletuse igavesus pole lõpmatuis värssides, vaid ta sisemises täiuslikkuses.
pühapäev, 17. oktoober 2010
ALBERT CAMUS "Õnnelik surm"
Camus on juba ammust aega olnud minu suur lemmik - ainult tema näidendid mulle ei meeldinud, kõik muu on lausa hullupööra köitnud.
"Õnnelik surm" on Camus' esimene romaan, mida ta ei avaldanud - st see avaldati pärast tema surma. Peategelane Patrice Mersault on küünik, kes sooviks olla õnnelik, kuid ei pea seda tegelikult võimalikuks. Kui ta tutvub oma armukese jalutu sõbraga, tekitab see temas valmiduse oma õnne eest võidelda - justkui jalutu Zagreuse asemel, kes on küll rikas, kuid võimetu täiel rinnal elama. Zagreus näitab Patrice'ile oma raha, revolvrit ja hüvastijätukirja, mille ta on valmis kirjutanud puhuks, kui ta peaks lõplikult otsustama enesetapu teha. Nüüd ei jäägi tugeval ja tervel Patrice'il teha muud, kui asi oma peas selgeks mõelda, Zagreuse koju jalutada, kapp avada, raha oma kotti laduda, panna lauale hüvastijätukiri ja Zagreust selle enda revolvrist pähe tulistada.
Õnne ei mõtle rikastunud Patrice leida pereidüllis või reisimises - tema otsib omale vaikse urka Alžeeria päikese all, kus ta niisama, inimestesse eriti puutumata ringi kolab ja end maailmaga ühes rütmis elama õpetab. Kui ta on saabunud üksilduse omaks võtnud, tunneb ta ennast ka õnnelikuna.
* "Te näete väsinud välja," ütles ta /Zagreus/.
Tagasihoidlikkusest vastas Mersault ainult: "Jah, mul on igav," tõusis siis mõne hetke pärast uuesti püsti, astus akna juurde ning lisas välja vaadates: "Mul on tahtmine kas abielluda, end ära tappa või tellida endale "Illustratsioon". Ühesõnaga teha midagi lootusetut.
Zagreus naeratas: "Te olete vaene, Mersault. Pool teie tülpimusest tuleb sellest. Ja teine pool tuleb teie absurdsest leppimisest vaesusega."
* Inimene vähendab inimese jõudu. Maailm jätab selle puutumata.
Kuid tema kopsuhaigus ägeneb ja jalutuskäigul mägedes oma kolme sõbrantsikuga, ta minestab.
* "Teate, see pole küll minu asi. Aga see kant siin ei kõlba teile. See on merele liiga lähedal, liiga niiske. Miks te küll ei lähe elama Prantsusmaale, kuskile mägedesse?"
"See kant siin ei kõlba mulle, Claire, kuid ma olen siin õnnelik. Ma kuulun sellega kokku."
"Minge sinna, kus te saaksite olla rohkem õnnelik, ja kauem."
"Ei saa olla lühemat või pikemat aega õnnelik. Saab lihtsalt olla õnnelik. See on vaid üks punkt. Ja surm ei takista midagi - see pole siis muud kui üks õnne kõrvalkäik." Nad vaikisid.
"See ei veena mind," ütles Rose mõne aja pärast.
* Alles nüüd sai tema üksildus tõeks, sest alles nüüd tundis ta, et on selle külge seotud. Ja teadmine, et ta on sellega leppinud, teadmine, et ta on oma tulevaste päevade isand, täitis ta kurbusega, mis kuulub suursugususe juurde.
Ja veel:
* Lakkuda oma elu nagu kukekommi, seda kujundada, seda teritada, teisisõnu: armastada.
Ma ei tea, mitmendale leheküljele ma olin jõudnud, kui ma tundsin, et armastan seda raamatut nii väga, et tahaksin iga lehekülge lausa lakkuda :D
Ausõna, ma ei teinud seda, tegelikult - ma ei laku isegi oma kodu-raamatuid, rääkimata siis raamatukogu omadest... :)
***
Sellel raamatul oli ka äärmiselt põnev järelsõna tõlkija Tanel Lepsoolt.
Mina ei teadnud midagi Zagreuse nime müüdi-taustast, Nietzshe aja-käsitlusest (lineaarne vs tsükliline), ka võrdlused Sartre'i ja Prousti tegelastega olid väga huvitavad.
Nõustun sellega, et romaan polnud avaldamiseks mitte pealiskaudne ja visandlik, vaid pigem liiga kontsentreeritud, aforistlik - 'teesiromaan', nagu seda siin on nimetatud. Kuigi mulle see 'teesiromaan' meeldis vägaväga!
Mind üllatab Lepsoo otsus, et Patrice ei olnud antikangelane. Iga inimene, kes keeldub tunnistamast, et tema teod mõjutavad teisi inimesi ja nende elu - või surma - on minu jaoks antikangelane :) See, et ka sotsiopaatiline küünikust nahahoidja soovib õnnelik olla, ei tee temast veel liigutavat ja inimlikku inimest. (Ja pole vajagi!)
Lepsoo sõnad: Ei suuda keegi, isegi mitte Camus, meile ütelda, kas Patrice Mersault on 'positiivne' või 'negatiivne' tegelane, kas tema tegu oli üllas või naeruväärne, kas ta kasutas raha hästi või halvasti ja kas Zagreusele oleks meeldinud, et lõpuks läks kogu tema varandus väärikalt Patrice'ilt üsna vääritule Lucienne'ile.
"Väärikalt Patrice'ilt"??? Hm.
Lucienne oli tüdruk, kes Patrice'ile andus ilma lootuseta erakordsele armastusele - ning teistsuguse naisega poleks Patrice'il, kes niikuinii ei kavatsenudki kellegi vastu midagi tundma hakata, üleüldse võimalikki suhelda olnud -, ning kellega Patrice ka abiellus. Kui Patrice üsna varsti oma kopsuhaigusesse suri, päris Lucienne varanduse, millest neil Patrice'iga küll juttu polnud olnud, nii et raha pärast Lucienne küll ei abiellunud. Mis teeb ta väärituks? Kas see, et ta ei 'tundnud' midagi erilist? Kuid ka Patrice ei 'tundnud', nii et... minul pole rohkem mõtteid. Aaa, üks on - Patrice on mees, Lucienne naine - see teebki esimese väärikaks ja teise väärituks, hahahaa :)
Ja veel. Oma viimases elukohas leidis ta endasarnase mehe, doktor Bernardi. Ka dr Bernard polnud eriline suhtleja ja leidis, et pole vaja teha midagi Millegi Pärast, vaid tuleb elada nii nagu mugav on. Kuid kui Patrice talt küsis, kas on midagi, mille tegemist õnne nimel ta taunib, vastas Bernard, et seda, kui midagi tehakse raha või vahetu kasu pärast. Ja nimelt seda oli Patrice Zagreust tappes teinud, ning Bernardi arvamus kibestas teda. Usun, et Bernardi arvamus polnud Camus'l sinna juhuslikult tolksatatud.
Siiski - äärmiselt põnev, ilmselgelt 'asjast' huvitatud inimese kirjutatud järelsõna, mina ei mäleta, millal ma sellist viimati lugesin.
"Õnnelik surm" on Camus' esimene romaan, mida ta ei avaldanud - st see avaldati pärast tema surma. Peategelane Patrice Mersault on küünik, kes sooviks olla õnnelik, kuid ei pea seda tegelikult võimalikuks. Kui ta tutvub oma armukese jalutu sõbraga, tekitab see temas valmiduse oma õnne eest võidelda - justkui jalutu Zagreuse asemel, kes on küll rikas, kuid võimetu täiel rinnal elama. Zagreus näitab Patrice'ile oma raha, revolvrit ja hüvastijätukirja, mille ta on valmis kirjutanud puhuks, kui ta peaks lõplikult otsustama enesetapu teha. Nüüd ei jäägi tugeval ja tervel Patrice'il teha muud, kui asi oma peas selgeks mõelda, Zagreuse koju jalutada, kapp avada, raha oma kotti laduda, panna lauale hüvastijätukiri ja Zagreust selle enda revolvrist pähe tulistada.
Õnne ei mõtle rikastunud Patrice leida pereidüllis või reisimises - tema otsib omale vaikse urka Alžeeria päikese all, kus ta niisama, inimestesse eriti puutumata ringi kolab ja end maailmaga ühes rütmis elama õpetab. Kui ta on saabunud üksilduse omaks võtnud, tunneb ta ennast ka õnnelikuna.
* "Te näete väsinud välja," ütles ta /Zagreus/.
Tagasihoidlikkusest vastas Mersault ainult: "Jah, mul on igav," tõusis siis mõne hetke pärast uuesti püsti, astus akna juurde ning lisas välja vaadates: "Mul on tahtmine kas abielluda, end ära tappa või tellida endale "Illustratsioon". Ühesõnaga teha midagi lootusetut.
Zagreus naeratas: "Te olete vaene, Mersault. Pool teie tülpimusest tuleb sellest. Ja teine pool tuleb teie absurdsest leppimisest vaesusega."
* Inimene vähendab inimese jõudu. Maailm jätab selle puutumata.
Kuid tema kopsuhaigus ägeneb ja jalutuskäigul mägedes oma kolme sõbrantsikuga, ta minestab.
* "Teate, see pole küll minu asi. Aga see kant siin ei kõlba teile. See on merele liiga lähedal, liiga niiske. Miks te küll ei lähe elama Prantsusmaale, kuskile mägedesse?"
"See kant siin ei kõlba mulle, Claire, kuid ma olen siin õnnelik. Ma kuulun sellega kokku."
"Minge sinna, kus te saaksite olla rohkem õnnelik, ja kauem."
"Ei saa olla lühemat või pikemat aega õnnelik. Saab lihtsalt olla õnnelik. See on vaid üks punkt. Ja surm ei takista midagi - see pole siis muud kui üks õnne kõrvalkäik." Nad vaikisid.
"See ei veena mind," ütles Rose mõne aja pärast.
* Alles nüüd sai tema üksildus tõeks, sest alles nüüd tundis ta, et on selle külge seotud. Ja teadmine, et ta on sellega leppinud, teadmine, et ta on oma tulevaste päevade isand, täitis ta kurbusega, mis kuulub suursugususe juurde.
Ja veel:
* Lakkuda oma elu nagu kukekommi, seda kujundada, seda teritada, teisisõnu: armastada.
Ma ei tea, mitmendale leheküljele ma olin jõudnud, kui ma tundsin, et armastan seda raamatut nii väga, et tahaksin iga lehekülge lausa lakkuda :D
Ausõna, ma ei teinud seda, tegelikult - ma ei laku isegi oma kodu-raamatuid, rääkimata siis raamatukogu omadest... :)
***
Sellel raamatul oli ka äärmiselt põnev järelsõna tõlkija Tanel Lepsoolt.
Mina ei teadnud midagi Zagreuse nime müüdi-taustast, Nietzshe aja-käsitlusest (lineaarne vs tsükliline), ka võrdlused Sartre'i ja Prousti tegelastega olid väga huvitavad.
Nõustun sellega, et romaan polnud avaldamiseks mitte pealiskaudne ja visandlik, vaid pigem liiga kontsentreeritud, aforistlik - 'teesiromaan', nagu seda siin on nimetatud. Kuigi mulle see 'teesiromaan' meeldis vägaväga!
Mind üllatab Lepsoo otsus, et Patrice ei olnud antikangelane. Iga inimene, kes keeldub tunnistamast, et tema teod mõjutavad teisi inimesi ja nende elu - või surma - on minu jaoks antikangelane :) See, et ka sotsiopaatiline küünikust nahahoidja soovib õnnelik olla, ei tee temast veel liigutavat ja inimlikku inimest. (Ja pole vajagi!)
Lepsoo sõnad: Ei suuda keegi, isegi mitte Camus, meile ütelda, kas Patrice Mersault on 'positiivne' või 'negatiivne' tegelane, kas tema tegu oli üllas või naeruväärne, kas ta kasutas raha hästi või halvasti ja kas Zagreusele oleks meeldinud, et lõpuks läks kogu tema varandus väärikalt Patrice'ilt üsna vääritule Lucienne'ile.
"Väärikalt Patrice'ilt"??? Hm.
Lucienne oli tüdruk, kes Patrice'ile andus ilma lootuseta erakordsele armastusele - ning teistsuguse naisega poleks Patrice'il, kes niikuinii ei kavatsenudki kellegi vastu midagi tundma hakata, üleüldse võimalikki suhelda olnud -, ning kellega Patrice ka abiellus. Kui Patrice üsna varsti oma kopsuhaigusesse suri, päris Lucienne varanduse, millest neil Patrice'iga küll juttu polnud olnud, nii et raha pärast Lucienne küll ei abiellunud. Mis teeb ta väärituks? Kas see, et ta ei 'tundnud' midagi erilist? Kuid ka Patrice ei 'tundnud', nii et... minul pole rohkem mõtteid. Aaa, üks on - Patrice on mees, Lucienne naine - see teebki esimese väärikaks ja teise väärituks, hahahaa :)
Ja veel. Oma viimases elukohas leidis ta endasarnase mehe, doktor Bernardi. Ka dr Bernard polnud eriline suhtleja ja leidis, et pole vaja teha midagi Millegi Pärast, vaid tuleb elada nii nagu mugav on. Kuid kui Patrice talt küsis, kas on midagi, mille tegemist õnne nimel ta taunib, vastas Bernard, et seda, kui midagi tehakse raha või vahetu kasu pärast. Ja nimelt seda oli Patrice Zagreust tappes teinud, ning Bernardi arvamus kibestas teda. Usun, et Bernardi arvamus polnud Camus'l sinna juhuslikult tolksatatud.
Siiski - äärmiselt põnev, ilmselgelt 'asjast' huvitatud inimese kirjutatud järelsõna, mina ei mäleta, millal ma sellist viimati lugesin.
laupäev, 16. oktoober 2010
Pepu-poeemid
Mul kummitavad kaks lollakat anekdooti.
Koorin mina köögis kartuleid ja kukun kõkutama, nii et Mees tuleb vaatama, mis hoog mul peal on... Aga ise ta mulle need lood rääkis, nii et...
Ma nüüd räägin edasi :), äkki saan need niimoodi peast välja :)
*
Orav ja siil tülitsevad.
"Siil, siil - pepus viil!" karjub tige orav puu otsast.
"Orav, orav - pepus ankur!" hüüab siil vastu.
"Mäh, see ei lähe ju riimigi," pahandab orav.
"Riimi ei lähe," vastab siil mesimagusalt, "aga ega välja ka ei tule!"
*
Istuvad kaks narkomaani pargipingil.
Lendab üle lind ja sirtsutab ühele pähe.
"Õrh! Kuule, ega sul salvrätti pole?" küsib 'ohver' sõbralt.
"Mis sa sellega teed?" imestab sõber. "Tagumik lendas ju juba minema!"
Hihii :) - tagumik lendas minema..... :)
Koorin mina köögis kartuleid ja kukun kõkutama, nii et Mees tuleb vaatama, mis hoog mul peal on... Aga ise ta mulle need lood rääkis, nii et...
Ma nüüd räägin edasi :), äkki saan need niimoodi peast välja :)
*
Orav ja siil tülitsevad.
"Siil, siil - pepus viil!" karjub tige orav puu otsast.
"Orav, orav - pepus ankur!" hüüab siil vastu.
"Mäh, see ei lähe ju riimigi," pahandab orav.
"Riimi ei lähe," vastab siil mesimagusalt, "aga ega välja ka ei tule!"
*
Istuvad kaks narkomaani pargipingil.
Lendab üle lind ja sirtsutab ühele pähe.
"Õrh! Kuule, ega sul salvrätti pole?" küsib 'ohver' sõbralt.
"Mis sa sellega teed?" imestab sõber. "Tagumik lendas ju juba minema!"
Hihii :) - tagumik lendas minema..... :)
KRISTI LUIK "Veidrike printsess"
Naistekas, parimas mõttes.
Tunnistan, et läksin raamatukokku konkreetselt seda raamatut võtma. Ilmus ta juba mitu aastat tagasi, kuid isu seda lugeda tuli just nüüd. Võibolla ka meeldis 'just nüüd'.
Muidugi võtsin ma veel neli raamatut. Kuigi olin lubanud, tõotanud endale, et võtan selle ühe ja tulen tulema. Et ma seda kindlasti teeksin, vaatasin veel enne linnaminekut raamatukogu andmebaasi, et kas raamat on ikka sees. Raamatukogus ja raamatupoes käitun nagu alkohoolik. Mõtlen, et 'ma ainult ühe klaasikese/raamatukese ostan/laenan'. Aga tegelikult lahkun alles siis, kui rohkem (raamatuid) kanda ei jaksa või raha on otsas :)
Lugejad on kiitnud Kristi Luige eneseirooniat, tähelepanelikkust ja avameelsust. Ka minu meelest olid kõik need 'asjad' siinsetes lühilugudes olemas ja tore on! :)
Olen seda meelt, et päris oma lood on alati olulisemad, kui konstrueeritud ja kokku klopsitud lood. Kuigi ka viimased on nauditavad - seda siiski vaid juhul, kui nii lugu kui ka stiil on hea. Lugusid sellest, mis inimeste hingel kipitab, loen meelsasti ka siis, kui need pole meisterlikult kirja pandud. Kuid Kristi Luige raamatule pole mul ka stiili poolest midagi ette heita.
Siiski olin üllatunud, kui sain teada, et ta kirjutab inglise keeles ja tema lood tõlgib eesti keelde keegi teine. Kuigi - nüüd ma olen juba üllatunud, et miks ma üllatunud olin - miks ta peakski eesti keeles soravalt rääkima-kirjutama, raske keel ju ikkagi.
Ma ei taha rääkida nendest asjadest, mis mulle autori isiksuses väikest tõrget tekitasid. Sest huvitavam on, kui need asjad saavad ka kirja ja ma tahaks enda veidrustest kirjutajaid pigem julgustada seda tegema... Inimene ei saa sõrmenipsu peale mingiks mahatma'ks hakata, nii see on, nii kurb või hale kui see ka tunduda võib. Ikka oleme väiklased või hellikud vahel. See ei häiri ka sugugi mitte igal pool tekstis: näiteks on minu meelest tore, kui ta ütleb, et Eesti "autojuhid ei kõlba kuskile ja neilt kõigilt tuleks load ära võtta." Või et "hobused on ohtlikud, sest nad on lollid nagu jänesed, ainult tuhat korda suuremad." :) Selliseid ütlusi ei maksa ilmselgelt sõna-sõnalt võtta, mind panevad sellised emotsionaalsed plahvakad küll lõbusalt muigama ainult. Või kui ta räägib, et kingib uuele ringile eestikeelsed raamatud, mis talle kingitud on ja mille eest ta alati südamlikult tänanud on: minu meelest pole see mitte taktitu vaid söakas - see lõpuks kasvõi raamat kaudu välja öelda... et... 'ärge tooge mulle lilli, ma tahan vorsti!' :D
Ka meeldib mulle, kuidas ta räägib oma kehast ja naiseks saamisest/olemisest. Raske on neil teemadel ennast nunnutamata rääkida, sest naised on (bio)loogiliselt neil teemadel haavatavad. Teine selline teema on emadus - raske on öelda, et laps tüütab, ajab närvi, on loll, sest Ema ei tohi ju nii tunda :)
Aga nüüd ma läksin teemast kõrvale, sest Kristi Luik emadusest siin ei räägi... :)
* Esimest korda viidi mind loodusesse Vormsi saarele. Kui kohale jõudsime, leidsin eest vaid puud ja ühe lagendiku.
"Kus siin väljakäik on?" küsisin sõbralt.
"Kogu maailm on nüüd su väljakäik, Kristi," vastas kutt, tehes laia viipe metsa suunas. Tundsin õudust ja läks tarvis õige mitut tundi, poolt pudelit vodkat ja väljakannatamatut häda, enne kui leidsin julgust metsa pissile minna. Kujutlesin, kuidas mu suur valge tagumik kõigi silme ees hõljub. Läksin nii sügavale metsa, et hakkasin lõpuks ringe tegema ja pissisingi viimaks kõigi teiste nähes, ehkki eeskätt just seda olin püüdnud vältida.
* Kui minult küsitakse, kuidas mul läheb, kehitan õlgu, satun segadusse ja unustan tingimata sama küsimusega vastata. Mis ei tähenda, nagu ma ei hooliks teistest. Mingil määral ma hoolin. Aga ega inimene, kes mulle selle küsimuse esitas, tegelikult minust ka teab kui palju hooli. See on lihtsalt seltskondlik loba, ent mina põlgan seltskondlikku loba. Mul on paganama raske vestlusteemasid leida ja ma pean kõvasti pingutama, et näidata üles vaimustust juba püstitatud teemade vastu. Mulle meeldivad vestlused 1) olulistest asjadest, 2) naljakatest asjadest või 3) minust endast, aga sellega kõik enam-vähem piirdubki. Mind ei huvita suuremat ilunõuanded, sport või kuulujutud, ehkki ma hindan seda, kui keegi räägib halvasti inimesest, keda ma vihkan.
:D... "ma hindan seda..." :D
* Tavaliselt koosnesid dieedid valmistoitudest, mis parimal juhul maitsesid nagu saepuru ja halvimal juhul nagu okse.
Mhmh! Ma ostsin ükskord mingeid viigimarjadega dieetküpsiseid - viigimarjade pärast, neid pole just kuigi paljudes toitudes... No lihtsalt uskumatu, kui kuivad ja imelikud need olid! Ma ei suuda uskuda, et need peale kiudainete üldse midagi andsid. See pole ju toit vaid mingi vastik ravum! Küpsised! Bhhh!
* Kui asi puutub meestesse, siis kannatan ebameeldiva isiksusehäire all. Kui ma tajun, et mees on nõrk, kargan ma talle kõrri. Millegipärast ei tee ma seda naiste puhul. Leian, et naised saavad* küllalt vatti ilma minu õelutsemisetagi. Suhtun nõrkadesse naistesse kaitsvalt. Nõrkadesse meestesse suhtun tapahimuliselt.
Ma sõimasin Ericu tihtilugu ilma vähimagi põhjuseta läbi. Ta pajatas mulle oma unistustest ja tulevikuplaanidest ning mina andsin oma parima, et need pihuks ja põrmuks teha. Ta usaldas mulle oma varjatuimad saladused ning mina latrasin need kõigile oma sõpradele välja. Ma irvitasin ta asjade, ta auto, ta välimuse üle. Hakkasin käima ühe teise poisiga, ehkki olime veel koos. Käitusin täiesti jõhkralt.
* Raamatus oli 'näevad vatti' - nii küll ei öelda minu meelest, igatahes ei suutnud ma seda kirja panna, kui olin kord märganud :) (Tegelikult ma parandangi - küll võimalikult harva - tsitaatides väga karjuvaid vigu, aga ei taha seda öelda :) ).
Ups! Mul on vist sama isiksushäire :(
Ja asi pole heades vs pahades poistes. Ka 'paha poiss' võib olla jumalast nõrk! (Ja mees peabki olema hea/suuremeelne, iga arukas inimene on hea/suuremeelne - see ei tee teda nõrgaks, vastupidi.)
See on iseendale ka täiesti kohutav - näha ennast kedagi halvasti kohtlemas. Mul on siiamaani jube meenutada mõnda suhet, kus ma paras ülbik olin. Kuid - vähemalt pole mul Mehega abiellumisest peale midagi sellist juhtunud - ja praegu jookseb meil ikkagi 12. abieluaasta, nii et peaaegu võib öelda, et need on vanad asjad... Kuidagimoodi olen ka abielu ajal põgusalt sõbrustanud... vist kolme... nõrga mehega. Kuid neid ma halvasti ei kohelnud - niipea, kui nad 'vajavaks' ja 'haledaks' muutusid, oli suhtlemisel kriips peal lihtsalt. Kuidagimoodi on mul tunne, et nunnutaja ja turgutaja roll on midagi sellist, mis mul on reserveeritud oma Mehele, kui ta peaks seda vajama... Otsigu omale 'päris oma naised', kui tahavad, et keegi neid nende armetuses igavesti lohutaks ja nende tudisevat ego upitaks. Too bad!
Igatahes - raamatu juurde tagasi tulles - minu jaoks on kergenduseks, kui inimene ennast 'liiga' tõsiselt ei võta. Raske on nende inimestega, kes võtavad. Palju kergem on üheskoos võllanalja visata ja seejärel kõik unustada :)
Tunnistan, et läksin raamatukokku konkreetselt seda raamatut võtma. Ilmus ta juba mitu aastat tagasi, kuid isu seda lugeda tuli just nüüd. Võibolla ka meeldis 'just nüüd'.
Muidugi võtsin ma veel neli raamatut. Kuigi olin lubanud, tõotanud endale, et võtan selle ühe ja tulen tulema. Et ma seda kindlasti teeksin, vaatasin veel enne linnaminekut raamatukogu andmebaasi, et kas raamat on ikka sees. Raamatukogus ja raamatupoes käitun nagu alkohoolik. Mõtlen, et 'ma ainult ühe klaasikese/raamatukese ostan/laenan'. Aga tegelikult lahkun alles siis, kui rohkem (raamatuid) kanda ei jaksa või raha on otsas :)
Lugejad on kiitnud Kristi Luige eneseirooniat, tähelepanelikkust ja avameelsust. Ka minu meelest olid kõik need 'asjad' siinsetes lühilugudes olemas ja tore on! :)
Olen seda meelt, et päris oma lood on alati olulisemad, kui konstrueeritud ja kokku klopsitud lood. Kuigi ka viimased on nauditavad - seda siiski vaid juhul, kui nii lugu kui ka stiil on hea. Lugusid sellest, mis inimeste hingel kipitab, loen meelsasti ka siis, kui need pole meisterlikult kirja pandud. Kuid Kristi Luige raamatule pole mul ka stiili poolest midagi ette heita.
Siiski olin üllatunud, kui sain teada, et ta kirjutab inglise keeles ja tema lood tõlgib eesti keelde keegi teine. Kuigi - nüüd ma olen juba üllatunud, et miks ma üllatunud olin - miks ta peakski eesti keeles soravalt rääkima-kirjutama, raske keel ju ikkagi.
Ma ei taha rääkida nendest asjadest, mis mulle autori isiksuses väikest tõrget tekitasid. Sest huvitavam on, kui need asjad saavad ka kirja ja ma tahaks enda veidrustest kirjutajaid pigem julgustada seda tegema... Inimene ei saa sõrmenipsu peale mingiks mahatma'ks hakata, nii see on, nii kurb või hale kui see ka tunduda võib. Ikka oleme väiklased või hellikud vahel. See ei häiri ka sugugi mitte igal pool tekstis: näiteks on minu meelest tore, kui ta ütleb, et Eesti "autojuhid ei kõlba kuskile ja neilt kõigilt tuleks load ära võtta." Või et "hobused on ohtlikud, sest nad on lollid nagu jänesed, ainult tuhat korda suuremad." :) Selliseid ütlusi ei maksa ilmselgelt sõna-sõnalt võtta, mind panevad sellised emotsionaalsed plahvakad küll lõbusalt muigama ainult. Või kui ta räägib, et kingib uuele ringile eestikeelsed raamatud, mis talle kingitud on ja mille eest ta alati südamlikult tänanud on: minu meelest pole see mitte taktitu vaid söakas - see lõpuks kasvõi raamat kaudu välja öelda... et... 'ärge tooge mulle lilli, ma tahan vorsti!' :D
Ka meeldib mulle, kuidas ta räägib oma kehast ja naiseks saamisest/olemisest. Raske on neil teemadel ennast nunnutamata rääkida, sest naised on (bio)loogiliselt neil teemadel haavatavad. Teine selline teema on emadus - raske on öelda, et laps tüütab, ajab närvi, on loll, sest Ema ei tohi ju nii tunda :)
Aga nüüd ma läksin teemast kõrvale, sest Kristi Luik emadusest siin ei räägi... :)
* Esimest korda viidi mind loodusesse Vormsi saarele. Kui kohale jõudsime, leidsin eest vaid puud ja ühe lagendiku.
"Kus siin väljakäik on?" küsisin sõbralt.
"Kogu maailm on nüüd su väljakäik, Kristi," vastas kutt, tehes laia viipe metsa suunas. Tundsin õudust ja läks tarvis õige mitut tundi, poolt pudelit vodkat ja väljakannatamatut häda, enne kui leidsin julgust metsa pissile minna. Kujutlesin, kuidas mu suur valge tagumik kõigi silme ees hõljub. Läksin nii sügavale metsa, et hakkasin lõpuks ringe tegema ja pissisingi viimaks kõigi teiste nähes, ehkki eeskätt just seda olin püüdnud vältida.
* Kui minult küsitakse, kuidas mul läheb, kehitan õlgu, satun segadusse ja unustan tingimata sama küsimusega vastata. Mis ei tähenda, nagu ma ei hooliks teistest. Mingil määral ma hoolin. Aga ega inimene, kes mulle selle küsimuse esitas, tegelikult minust ka teab kui palju hooli. See on lihtsalt seltskondlik loba, ent mina põlgan seltskondlikku loba. Mul on paganama raske vestlusteemasid leida ja ma pean kõvasti pingutama, et näidata üles vaimustust juba püstitatud teemade vastu. Mulle meeldivad vestlused 1) olulistest asjadest, 2) naljakatest asjadest või 3) minust endast, aga sellega kõik enam-vähem piirdubki. Mind ei huvita suuremat ilunõuanded, sport või kuulujutud, ehkki ma hindan seda, kui keegi räägib halvasti inimesest, keda ma vihkan.
:D... "ma hindan seda..." :D
* Tavaliselt koosnesid dieedid valmistoitudest, mis parimal juhul maitsesid nagu saepuru ja halvimal juhul nagu okse.
Mhmh! Ma ostsin ükskord mingeid viigimarjadega dieetküpsiseid - viigimarjade pärast, neid pole just kuigi paljudes toitudes... No lihtsalt uskumatu, kui kuivad ja imelikud need olid! Ma ei suuda uskuda, et need peale kiudainete üldse midagi andsid. See pole ju toit vaid mingi vastik ravum! Küpsised! Bhhh!
* Kui asi puutub meestesse, siis kannatan ebameeldiva isiksusehäire all. Kui ma tajun, et mees on nõrk, kargan ma talle kõrri. Millegipärast ei tee ma seda naiste puhul. Leian, et naised saavad* küllalt vatti ilma minu õelutsemisetagi. Suhtun nõrkadesse naistesse kaitsvalt. Nõrkadesse meestesse suhtun tapahimuliselt.
Ma sõimasin Ericu tihtilugu ilma vähimagi põhjuseta läbi. Ta pajatas mulle oma unistustest ja tulevikuplaanidest ning mina andsin oma parima, et need pihuks ja põrmuks teha. Ta usaldas mulle oma varjatuimad saladused ning mina latrasin need kõigile oma sõpradele välja. Ma irvitasin ta asjade, ta auto, ta välimuse üle. Hakkasin käima ühe teise poisiga, ehkki olime veel koos. Käitusin täiesti jõhkralt.
* Raamatus oli 'näevad vatti' - nii küll ei öelda minu meelest, igatahes ei suutnud ma seda kirja panna, kui olin kord märganud :) (Tegelikult ma parandangi - küll võimalikult harva - tsitaatides väga karjuvaid vigu, aga ei taha seda öelda :) ).
Ups! Mul on vist sama isiksushäire :(
Ja asi pole heades vs pahades poistes. Ka 'paha poiss' võib olla jumalast nõrk! (Ja mees peabki olema hea/suuremeelne, iga arukas inimene on hea/suuremeelne - see ei tee teda nõrgaks, vastupidi.)
See on iseendale ka täiesti kohutav - näha ennast kedagi halvasti kohtlemas. Mul on siiamaani jube meenutada mõnda suhet, kus ma paras ülbik olin. Kuid - vähemalt pole mul Mehega abiellumisest peale midagi sellist juhtunud - ja praegu jookseb meil ikkagi 12. abieluaasta, nii et peaaegu võib öelda, et need on vanad asjad... Kuidagimoodi olen ka abielu ajal põgusalt sõbrustanud... vist kolme... nõrga mehega. Kuid neid ma halvasti ei kohelnud - niipea, kui nad 'vajavaks' ja 'haledaks' muutusid, oli suhtlemisel kriips peal lihtsalt. Kuidagimoodi on mul tunne, et nunnutaja ja turgutaja roll on midagi sellist, mis mul on reserveeritud oma Mehele, kui ta peaks seda vajama... Otsigu omale 'päris oma naised', kui tahavad, et keegi neid nende armetuses igavesti lohutaks ja nende tudisevat ego upitaks. Too bad!
Igatahes - raamatu juurde tagasi tulles - minu jaoks on kergenduseks, kui inimene ennast 'liiga' tõsiselt ei võta. Raske on nende inimestega, kes võtavad. Palju kergem on üheskoos võllanalja visata ja seejärel kõik unustada :)
reede, 15. oktoober 2010
YANN MARTEL "Pii elu"
Raamat sarjast "Kreeka kirjatähtede eraelu" :) Nali!
Tegelikult on see järjekordne Bookeri auhinna võitnud 'tiigri-raamat'. Ja seegi on tunnustust igati väärt, olles naljakas, põnev ja armas. Jutustamislaad on nii sugestiivne ja haarav, et mina lugesin selle raamatu läbi pea ühe jutiga - mõned sunnitud katkestused olid vahepeal :)
Pii (Piscine) on India noormees, kelle isa on loomaaia omanik/juht. Erinevalt usuleigest perekonnast on poiss pühendunud hinduist, kuid oma suures jumala-armastuses hakkab ta veel ka kristlaseks ja moslemiks. Raamatus on portsude kaupa põnevaid ja kummalisi lugusid loomadest ning ka inimestest. Erinevate (usutunnistustega) inimeste kokkupuuted on kirja pandud elavalt ja haaravalt, inimesed siin on lihtsad ja ilusad.
Indias läheb elu ebakindlamaks ja isa otsustab perega Kanadasse kolida. Loomad võetakse reisile kaasa, kuna Ameeriklased maksavad nende eest palju rohkem kui kohapeal saaks. Paraku läheb nende laev põhja ja Pii leiab end päästepaadist, ainsateks kaaslasteks jäle hüään, orangutan ja hiiglasuur bengali tiiger. Pii näeb kõvasti vaeva, et ellu jääda, ja siis - et ka 'alistatud' tiiger ellu jääks. Tiigri üle mõjuvõimu saavutamiseks peab ta meenutama kõike, mida ta elu jooksul loomadest ja sellest, kuidas saada 'karja liidriks', õppinud on. See kõik on tõeliselt paeluv :)
Loomaaiast.
* Loomaaedades, nii nagu looduseski, on parimad ajad külastuseks päikese tõus ja loojang. Nendel aegadel muutub enamik loomi aktiivseks. Nad hakkavad liikuma, lahkuvad varjualustest ja hiilivad pehmel sammul vee äärde. Nad näitavad oma uhkeid rüüsid. Laulavad oma laule. Pöörduvad üksteise poole ja esitavad oma rituaale. Seda jälgivale silmale ja kuulavale kõrvale saab osaks imeline autasu. Ma veetsin loendamatuid tunde vaikse tunnistajana meie planeeti kaunistava elu ülimalt väljendusrikastele ja mitmepalgelistele avaldustele. See oli midagi nii erksavärvilist, valjuhäälset, kummalist ja õrna, et võib meeled juhmistada.
Minu meelest oli ka kogu see raamat selline!
* Sest just seda loomad ongi - konservatiivsed, võiks öelda isegi tagurlikud. Kõige väiksemadki muudatused võivad neid rööpast välja viia. Nad tahavad, et kõik oleks alati ühtemoodi, päevast päeva, kuust kuusse. Üllatused on neile ülimalt vastumeelsed. Seda võib näha avaldumas nende suhetes ruumiga. Loom liigub oma eluruumis, olgu siis loomaaias või looduses, samal moel, nagu malendid liiguvad malelaual - sihikindlalt.
/.../
Loomad /.../ on territooriumikesksed. See on nende hingeelu võti. Ainult tuttav territoorium võimaldab neil täita kaht metsiku looduse karmi kohustust: vältida vaenlasi ning hankida toitu ja vett.
* Kuid ma ei taha oma arvamust peale suruda. Mul pole kavas loomaaedu kaitsta. Kui tahate, pange nad kõik kinni (ja loodame, et metsiku looduse riismed suudavad elus püsida selles, mis loomalikust maailmast veel alles on). Ma tean, et tänapäeva inimesed ei soosi loomaaedu. Religiooniga on sama lugu. Mõlema puhul on põhjuseks teatud pettekujutlused vabadusest.
* Minupoolest oleks proua Gandhi võinud tulla kas või isiklikult loomaaeda pommitama, peaasi, et isa oleks asja rahulikult võtnud. Ma soovisin, et ta ei närvitseks nii väga. Igal pojal on raske näha murest haiget isa.
* Võlvkaarele on maalitud kooli moto: Nil magnum nisi bonum. Ei ole suurust ilma headuseta.
Vau! Nii kena moto!
Tiigriga ühes päästepaadis...
* Üldiselt aga hakkasid haid mulle päris meeldima. Nad olid nagu pahura moega ammused sõbrad, kes iial ei tunnista, et nad sinust hoolivad, kuid ometi käivad alatasa sind vaatamas.
* Ma vaatasin üle paadiääre. Esimene asi, mida märkasin, oli vees ulpiv suur must ese. Mul kulus mitu sekundit mõistmaks, mis see on. Kumer kurd selle servas andis mulle vihje. See oli silm. Vees oli vaal. Tema silm, minu pea suurune, vaatas mulle otsa.
Richard Parker /tiiger/ tuli presendi alt välja. Ta kähistas. Põgusast liikumisest vaala silmas sain aru, et ta silmitseb nüüd Richard Parkerit. Ta vahtis tiigrit ainiti umbes kolmkümmend sekundit ja vajus siis vaikselt vee alla. /.../
Usun, et see oli paarilist otsiv vaal. Ilmselt jõudis ta otsusele, et minu kasv pole sobiv, ja pealegi tundus mul partner juba olemas olevat.
:)
Tegelikult on see järjekordne Bookeri auhinna võitnud 'tiigri-raamat'. Ja seegi on tunnustust igati väärt, olles naljakas, põnev ja armas. Jutustamislaad on nii sugestiivne ja haarav, et mina lugesin selle raamatu läbi pea ühe jutiga - mõned sunnitud katkestused olid vahepeal :)
Pii (Piscine) on India noormees, kelle isa on loomaaia omanik/juht. Erinevalt usuleigest perekonnast on poiss pühendunud hinduist, kuid oma suures jumala-armastuses hakkab ta veel ka kristlaseks ja moslemiks. Raamatus on portsude kaupa põnevaid ja kummalisi lugusid loomadest ning ka inimestest. Erinevate (usutunnistustega) inimeste kokkupuuted on kirja pandud elavalt ja haaravalt, inimesed siin on lihtsad ja ilusad.
Indias läheb elu ebakindlamaks ja isa otsustab perega Kanadasse kolida. Loomad võetakse reisile kaasa, kuna Ameeriklased maksavad nende eest palju rohkem kui kohapeal saaks. Paraku läheb nende laev põhja ja Pii leiab end päästepaadist, ainsateks kaaslasteks jäle hüään, orangutan ja hiiglasuur bengali tiiger. Pii näeb kõvasti vaeva, et ellu jääda, ja siis - et ka 'alistatud' tiiger ellu jääks. Tiigri üle mõjuvõimu saavutamiseks peab ta meenutama kõike, mida ta elu jooksul loomadest ja sellest, kuidas saada 'karja liidriks', õppinud on. See kõik on tõeliselt paeluv :)
Loomaaiast.
* Loomaaedades, nii nagu looduseski, on parimad ajad külastuseks päikese tõus ja loojang. Nendel aegadel muutub enamik loomi aktiivseks. Nad hakkavad liikuma, lahkuvad varjualustest ja hiilivad pehmel sammul vee äärde. Nad näitavad oma uhkeid rüüsid. Laulavad oma laule. Pöörduvad üksteise poole ja esitavad oma rituaale. Seda jälgivale silmale ja kuulavale kõrvale saab osaks imeline autasu. Ma veetsin loendamatuid tunde vaikse tunnistajana meie planeeti kaunistava elu ülimalt väljendusrikastele ja mitmepalgelistele avaldustele. See oli midagi nii erksavärvilist, valjuhäälset, kummalist ja õrna, et võib meeled juhmistada.
Minu meelest oli ka kogu see raamat selline!
* Sest just seda loomad ongi - konservatiivsed, võiks öelda isegi tagurlikud. Kõige väiksemadki muudatused võivad neid rööpast välja viia. Nad tahavad, et kõik oleks alati ühtemoodi, päevast päeva, kuust kuusse. Üllatused on neile ülimalt vastumeelsed. Seda võib näha avaldumas nende suhetes ruumiga. Loom liigub oma eluruumis, olgu siis loomaaias või looduses, samal moel, nagu malendid liiguvad malelaual - sihikindlalt.
/.../
Loomad /.../ on territooriumikesksed. See on nende hingeelu võti. Ainult tuttav territoorium võimaldab neil täita kaht metsiku looduse karmi kohustust: vältida vaenlasi ning hankida toitu ja vett.
* Kuid ma ei taha oma arvamust peale suruda. Mul pole kavas loomaaedu kaitsta. Kui tahate, pange nad kõik kinni (ja loodame, et metsiku looduse riismed suudavad elus püsida selles, mis loomalikust maailmast veel alles on). Ma tean, et tänapäeva inimesed ei soosi loomaaedu. Religiooniga on sama lugu. Mõlema puhul on põhjuseks teatud pettekujutlused vabadusest.
* Minupoolest oleks proua Gandhi võinud tulla kas või isiklikult loomaaeda pommitama, peaasi, et isa oleks asja rahulikult võtnud. Ma soovisin, et ta ei närvitseks nii väga. Igal pojal on raske näha murest haiget isa.
* Võlvkaarele on maalitud kooli moto: Nil magnum nisi bonum. Ei ole suurust ilma headuseta.
Vau! Nii kena moto!
Tiigriga ühes päästepaadis...
* Üldiselt aga hakkasid haid mulle päris meeldima. Nad olid nagu pahura moega ammused sõbrad, kes iial ei tunnista, et nad sinust hoolivad, kuid ometi käivad alatasa sind vaatamas.
* Ma vaatasin üle paadiääre. Esimene asi, mida märkasin, oli vees ulpiv suur must ese. Mul kulus mitu sekundit mõistmaks, mis see on. Kumer kurd selle servas andis mulle vihje. See oli silm. Vees oli vaal. Tema silm, minu pea suurune, vaatas mulle otsa.
Richard Parker /tiiger/ tuli presendi alt välja. Ta kähistas. Põgusast liikumisest vaala silmas sain aru, et ta silmitseb nüüd Richard Parkerit. Ta vahtis tiigrit ainiti umbes kolmkümmend sekundit ja vajus siis vaikselt vee alla. /.../
Usun, et see oli paarilist otsiv vaal. Ilmselt jõudis ta otsusele, et minu kasv pole sobiv, ja pealegi tundus mul partner juba olemas olevat.
:)
Kristlusest hinduisti pilguga
14-aastane India poiss on vanematega puhkamas, ja kui ta oma kodulinnas pole kristlikesse kirikutesse siseneda söandanud, siis võõras paigas ringi nuuskides hiilib ta huviga ka kiriku ümber...
* Ma teadsin ristiusust väga vähe. See oli tuntud kui usk, kus on vähe jumalaid ja ohtralt vägivalda. Kuid head koolid.
Kõhklemisi astub ta lõpuks kirikusse sisse.
* Liikusin vähehaaval edasi ja uurisin keskset pühapaika. Seal oli maalitud pilt. Kas see pidi olema murti? Pilt kujutas nähtavasti inimese ohverdamist. Vihane jumal, keda tuli lepitada verega. Vapustatud naised, pilk suunatud taeva poole, ja tillukeste tiibadega paksud lapsukesed õhus lendamas. Mingi karismaatiline lind. Milline neist oli Jumal?
Preester selgitab talle, et ristil on Jumala Poeg, kes armastusest inimeste vastu saadeti sel moel nende pattusid lunastama, nende eest kannatama. Lugu jumalast, kes teadlikult laseb end paljaks kiskuda, piitsutada, alandada ja siis sureb ära ka veel, vapustab Piid. Ta püüab Isa-Jumala ja Poeg-Jumala suhet endale paralleelide abil selgemaks teha, ja kuna Pii on loomaaia direktori poeg, on tema nägemus järgmine.
* Esimene tunne, mis mind valdas, oli uskumatus. Kuidas siis nii?! Inimkond patustab, aga pattude eest peab maksma Jumala Poeg? Püüdsin ette kujutada, kuidas isa mulle ütleks: "Piscine, üks lõvi ronis täna laamade tarandikku ja murdis maha kaks laamat. Eile tappis üks teine lõvi vintsarvgaselli. Eelmisel nädalal sõid kaks neist ära kaameli. Üle-eelmisel nädalal läksid nende nahka kaks toonekurge ja hallhaigrut. Ja kes oskab kindlalt öelda, kelle vahepalaks sai meie kuldne aguuti? Olukord on muutunud talumatuks. Midagi tuleb ette võtta. Ma olen jõudnud otsusele, et ainus võimalus lõvisid nende pattude eest lunastada on see, kui ma söödan neile sinu."
"Jah, isa, see oleks igati õiglane ja loogiline lahendus. Luba mulle hetk aega, et jõuaksin end puhtaks pesta."
"Halleluuja, mu poeg."
"Halleluuja, isa."
Halleluuja, indeed!
Üldse - võrratu raamat see YANN MARTELI "Pii elu".
Eks ma kirjutan lähemalt, kui olen läbi lugenud :)
* Ma teadsin ristiusust väga vähe. See oli tuntud kui usk, kus on vähe jumalaid ja ohtralt vägivalda. Kuid head koolid.
Kõhklemisi astub ta lõpuks kirikusse sisse.
* Liikusin vähehaaval edasi ja uurisin keskset pühapaika. Seal oli maalitud pilt. Kas see pidi olema murti? Pilt kujutas nähtavasti inimese ohverdamist. Vihane jumal, keda tuli lepitada verega. Vapustatud naised, pilk suunatud taeva poole, ja tillukeste tiibadega paksud lapsukesed õhus lendamas. Mingi karismaatiline lind. Milline neist oli Jumal?
Preester selgitab talle, et ristil on Jumala Poeg, kes armastusest inimeste vastu saadeti sel moel nende pattusid lunastama, nende eest kannatama. Lugu jumalast, kes teadlikult laseb end paljaks kiskuda, piitsutada, alandada ja siis sureb ära ka veel, vapustab Piid. Ta püüab Isa-Jumala ja Poeg-Jumala suhet endale paralleelide abil selgemaks teha, ja kuna Pii on loomaaia direktori poeg, on tema nägemus järgmine.
* Esimene tunne, mis mind valdas, oli uskumatus. Kuidas siis nii?! Inimkond patustab, aga pattude eest peab maksma Jumala Poeg? Püüdsin ette kujutada, kuidas isa mulle ütleks: "Piscine, üks lõvi ronis täna laamade tarandikku ja murdis maha kaks laamat. Eile tappis üks teine lõvi vintsarvgaselli. Eelmisel nädalal sõid kaks neist ära kaameli. Üle-eelmisel nädalal läksid nende nahka kaks toonekurge ja hallhaigrut. Ja kes oskab kindlalt öelda, kelle vahepalaks sai meie kuldne aguuti? Olukord on muutunud talumatuks. Midagi tuleb ette võtta. Ma olen jõudnud otsusele, et ainus võimalus lõvisid nende pattude eest lunastada on see, kui ma söödan neile sinu."
"Jah, isa, see oleks igati õiglane ja loogiline lahendus. Luba mulle hetk aega, et jõuaksin end puhtaks pesta."
"Halleluuja, mu poeg."
"Halleluuja, isa."
Halleluuja, indeed!
Üldse - võrratu raamat see YANN MARTELI "Pii elu".
Eks ma kirjutan lähemalt, kui olen läbi lugenud :)
šIVANANDA raamat "Meditatsioon"
Klantsraamatuke neile, kes soovivad algteadmisi meditatsioonist sellisel kujul, et need pigem innustaks, kui kohutaks tõsiduse ja keerukusega eemale :) Siiski rõhutatakse, et tulemused vastavad panusele, niisama see valgus paistma ei hakka. Mediteerima ei saa otseselt õppida, nagu ei saa õppida uinumist - kui meel on piisavalt keskendunud ja samas rahunenud, toimub see ise. Alguses tuleb keskendumiseks pingutada, kuid hiljem saab meditatsioonist vaimne 'hügieeniprotseduur', ilma milleta päeva alustada tundub sama ebameeldiv kui ilma hammaste pesuta, ning inimene tunneb, et ta ei taha meditatsioonita alustada ainsatki päeva.Noh, minuga seda veel juhtunud pole.
Tuleb rohkem haaa-aaaa-aaigutada,... eih!, oih!, harjutada, ma tahtsin öelda :P
Öeldakse ka, et kui meditatsiooniga juba pikemat aega tegelda, siis väheneb unetarve tunduvalt. See on ka eriti ahvatlev toime või tulemus, aga ka selleni ma jõudnud pole.
* Regulaarselt mediteerides muutub meel selgeks ja motiivid puhtaks. Alateadlik meel vabastab varjatud teadmise, mis võimaldab paremini aru saada iseendast ja meie suhtest maailmaga. Piiratud isiksus lahustub pikkamisi avardunud teadvusse. Lõpuks vabanevad kõrgema teadvuse ehk intuitiivsed jõud, mis toovad ellu tarkuse ja rahu.
* Edusammud mediteerimisel on otseses vastavuses pühendumusega, millega harjutama asutakse.
* Pidevate meditatsiooniharjutuste võimsad vibratsioonid jäävad ruumi püsima, luues külgetõmbava aura, ning kuue kuu möödudes on õhku valdav rahu ja puhtus täiesti tuntav. Rasketel aegadel selles ruumis istudes ja pool tundi harjutades võite tunda suurt lohutust ja kergendust.
* Olge kannatlik. On loomulik soovida kiiret tulemust, aga meelt pole võimalik niisama lihtsalt püsivasse vaikuse ja rahulolu seisundisse viia. Selleks on vaja vabaneda väga pikkamööda väga paljudest emotsionaalse ärevuse kihtidest.
* Meil on vaja õppida pühendama kogu oma vaimne energia ühele objektile. Mida keskendunum on meel, seda rohkem jõudu ühte kohta suunatakse. Iga ettevõtmise, eeskätt aga meditatsiooni puhul on edu võtmeks võime tegeleda täielikult sellega, mis meil käsil on.
* Regulaarselt mediteerides muutub meel selgeks ja motiivid puhtaks. Alateadlik meel vabastab varjatud teadmise, mis võimaldab paremini aru saada iseendast ja meie suhtest maailmaga. Piiratud isiksus lahustub pikkamisi avardunud teadvusse. Lõpuks vabanevad kõrgema teadvuse ehk intuitiivsed jõud, mis toovad ellu tarkuse ja rahu.
* Edusammud mediteerimisel on otseses vastavuses pühendumusega, millega harjutama asutakse.
* Pidevate meditatsiooniharjutuste võimsad vibratsioonid jäävad ruumi püsima, luues külgetõmbava aura, ning kuue kuu möödudes on õhku valdav rahu ja puhtus täiesti tuntav. Rasketel aegadel selles ruumis istudes ja pool tundi harjutades võite tunda suurt lohutust ja kergendust.
* Olge kannatlik. On loomulik soovida kiiret tulemust, aga meelt pole võimalik niisama lihtsalt püsivasse vaikuse ja rahulolu seisundisse viia. Selleks on vaja vabaneda väga pikkamööda väga paljudest emotsionaalse ärevuse kihtidest.
* Meil on vaja õppida pühendama kogu oma vaimne energia ühele objektile. Mida keskendunum on meel, seda rohkem jõudu ühte kohta suunatakse. Iga ettevõtmise, eeskätt aga meditatsiooni puhul on edu võtmeks võime tegeleda täielikult sellega, mis meil käsil on.
Ja ometi soovitakse mitmel pool, et töötajad oleksid valmis korraga paljude erinevate asjadega tegelema, hinnatakse multitasking'ut, sest näiliselt tehakse palju. Tegeldakse paljuga, aga korralikult ära tehakse vähe... Mina tunnen ka, et paljude asjade korraga tegemine on hale vehkimine lihtsalt.
* Kui teie meelt täidavad head mõtted, tõmbate ligi häid mõtteid teistelt. Iga inimene tekitab teatavat laadi vibratsiooni. Mõne inimesega on väga meeldiv koos olla. Neil paistab olevat teatav energia, mida nad jagavad teistega. On ka neid, kes on negatiivsed ja depressiivsed, ja tundub, nagu nad lausa imeksid teisi energiast tühjaks.
Tjah, ma tean küll ka aktiviste ja energiapomme, kelle läheduses ma mõne sekundiga energiast tühjaks jooksen... Kuid tõsi ta on, et virila inimesega on vast kõige raskem ja lootusetum koos olla...
* Kontrollimata meel on nagu purjus ahv, keda on nõelanud skorpion.
Hehee :)
Ma teiste inimeste kohta ei tea, aga minu meel võib tõesti teinekord just nii allutamatu olla... :P
* Kui tõe rääkimine teeb haiget või on haavav, ei ole see enam voorus; brutaalne ausus ei ole tõearmastus.
Tjah, ausus ja tõearmastus on voorus, kuid teisele haiget teha ei tohi... - keeruline :(
Niisiis tuleb elada PollyAnna-maailmas, endale kõik ülikauniks rääkida ja muudkui ahhetada, kui kaunis on maailm ja inimesed seal sees... Eks see ole ju pool tõest. See ilusam pool...
Selles raamatus väidetakse, et meditatsioon ei saa hoogu sisse, kui sa pole teiste inimeste suhtes abivalmis, lahke, helde, sõbralik. Ja see toimib, ilusasti, kui inimene ära läheb pärast abi või 'lahkuse' saamist. Aga päriselu elades inimesed ei lähe ju ära, ja miks nad peaksidki, kui hea sõna ja soe pilk on nende elus võibolla tõesti puudu. Eks nad mõtlevad, et nad on nüüd leidnud kellegi, kellele nad tõesti meeldivad. Aga kui välja tuleb, et see inimene ongi selline, et ta otsib teises/ükskõik-kelles head ja loob selle osaga 'suure ja sooja' kontakti, siis võib see tekitada pahameelt - et: ma arvasin, et olen eriline.
Ego:
* Ülespuhutud egoga inimesed ei tea tavaliselt, mida nad mõtlevad, ega mõtle seda, mida nad ütlevad; nad muutuvad liiga isemeelseks ja enesega rahulolevaks, et näha selgelt, mis nende meeles toimub.
Jah, see on tõesti nii..., väga hästi öeldud!
Sellised inimesed tahavadki suhtemänge mängida, teiste inimeste piire proovida, lõbu pärast manipuleerida üritada... Nad on palju jaburamad kui Märtsijänesed, igal juhul :)
Nojah, selline väga lihtne raamatukene, absoluutselt kõik on lahtiseletatud/-joonistatud.
Kuid mulle selliseid raamatukesi lugeda meeldib.
Kordamine on ju tarkuse ema ja puha :)
neljapäev, 14. oktoober 2010
Armsad inimesed
Vaat, millised kontaktid minule meeldivad:...
Käisin täna linnaraamatukogu kesklinna-osakonnas.
Kui tulin erialakirjanduse osakonnast välja (viisin ära oma wuudu-uudu raamatud), tuli koos minuga raamatukogu töötaja, süli raamatuid täis. Loomulikult hoidsin talle ust lahti ja ta tänas väga armsalt naeratades. Hakkasin astuma vastasasuva ukse poole, et minna eestikeelse ilukirjanduse osakonda, ja ka tema suundus sinnapoole.
Muigasin, tegin talle jälle ukse lahti, sõnades: "Ma lähen sinna kaa!"
Tema ka naeratas ja tegi lausa kniksu - mis on ju naljakas ja armas :)
Tuhisesin rõemsasti sisse ja jäin siis koperdama - seal, kus kunagi oli eesti kirjandus, olid nüüd mingid imelikud teema-riiulid: põnevus ja armastus ja...
Eks ta siis tegi teene tagasi ja tuli küsima, mida ma otsin. Kui ütlesin, et eesti kirjandust, siis ta tuli näitas, kus see on - ikka väga armsasti naeratades.
Üldse - väikeste apteekide ja raamatukogude tädid on alati niiiii armsad.
Telefoninumbreid me ei vahetanud ega midagi, aga kena oli :)
Siis korjasin Väikese Tüdruku Aurast üles.
Olin tänase vihmase tormi-ilma puhul selga pannud kapuutsiga talvemantli ja 7-cm kontsaga talvesaapad. Kuna käisin vähemalt 5 kilomeetrit ja saapad olid sel aastal esimest korda jalas ja loksusid veidi (tahavad paksemat sokki!), siis tekkisid mul juba enne raamatukogu villid päkkadesse, ning mida teevad targad jalakesed selle peale? - Eks hakkavad pahkluust viltu astuma, talla külje peale, et mitte villile otse otsa astuda. Kui ma Aurasse jõudsin, siis valutasid mul peale päkkade veel ka pahkluud.
Ütlesin Väikesele Tüdrukule, et meil on probleem: minu jalad on nii valusad, et peame minema lähimasse liikluspunkti ja koju sõitma. Ei mingit mäkdoonaldsit.
Laaberdan siis bussipeatuse poole - Väike Tüdruk hoiab oma pettumust minu selja taha - ja buss tuleb ette nii täpselt, et tuleb isegi paar kummalist jooksusammu teha, et bussijuht ikka teaks, et me niisama ei tuigerda, vaid oleme tema bussist vägagi huvitatud.
Ja no - kell on viis õhtul, ja buss on täis!
Pressime end bussi. Pileteid komposteerida ei saa. Järgmises peatuses peame maha minema, et inimesi välja lasta - ja kes jääb jälle viimaseks pealetulijaks? Kas uimased kilpkonnad? Ei või jaa, igatahes - meie need oleme!
Ma ütlen Väikesele Tüdrukule: "Kullake, kas sa oled nõus emmega natuke trügima?"
"Ähh, parem mitte," arvab Väike Tüdruk.
"Aga siis me peame kuni koduni igas peatuses välja ronima ja tagasi uksele trügima," hoiatan mina.
"Oeh... no hea küll siis. Näita, kuhu!" poriseb Väike Tüdruk.
Meie kõrval seisab soliidne ja suur vanaproua. Usun, et temast möödasaamine on paras katsumus. Ega tema taha näegi. Niipalju on siiski näha, et juba vaid kahe meetri kaugusel on inimeste vahel 'vabu maid'. Aga Väikesele Tüdrukule tädi tagant see ei paista. Nii ma siis ütlen:
"Lähme kõigepealt siit mööda, sinnapoole."
Pressime, trügime. Eeldan, et vanaproua saab pahaseks, aga no missa teed..?
Ja kui me prouat tõukame, ütleb ta kõige hellema naeratuse saatel: "Minge muidugi sinnapoole - seal on tühja ruumi küll, lapsega on paha siin ukse all kõõluda."
Ohh ja ahh, inimesed on nii armsad! :)
Jõuame koju, õpime ära.
Väike Tüdruk räntsatab mulle sülle ja mina ägan.
"Näed, kui udukerge võib üks laps olla!" ütleb Väike Tüdruk innustavalt.
:D
Sõbranna, kellele ma esimesena kunagi kirjutada ei viitsi (sama kõigi teiste inimestega), mäletab, et Väikesel Tüdrukul on tulemas sünnipäev. Ta kirjutab, ja kutsub ennast selleks puhuks külla. Mina poleks vaevunud.
Oh, inimesed on niiiiii armsad!
Mis kaunis, kaunis päev! :)
Käisin täna linnaraamatukogu kesklinna-osakonnas.
Kui tulin erialakirjanduse osakonnast välja (viisin ära oma wuudu-uudu raamatud), tuli koos minuga raamatukogu töötaja, süli raamatuid täis. Loomulikult hoidsin talle ust lahti ja ta tänas väga armsalt naeratades. Hakkasin astuma vastasasuva ukse poole, et minna eestikeelse ilukirjanduse osakonda, ja ka tema suundus sinnapoole.
Muigasin, tegin talle jälle ukse lahti, sõnades: "Ma lähen sinna kaa!"
Tema ka naeratas ja tegi lausa kniksu - mis on ju naljakas ja armas :)
Tuhisesin rõemsasti sisse ja jäin siis koperdama - seal, kus kunagi oli eesti kirjandus, olid nüüd mingid imelikud teema-riiulid: põnevus ja armastus ja...
Eks ta siis tegi teene tagasi ja tuli küsima, mida ma otsin. Kui ütlesin, et eesti kirjandust, siis ta tuli näitas, kus see on - ikka väga armsasti naeratades.
Üldse - väikeste apteekide ja raamatukogude tädid on alati niiiii armsad.
Telefoninumbreid me ei vahetanud ega midagi, aga kena oli :)
Siis korjasin Väikese Tüdruku Aurast üles.
Olin tänase vihmase tormi-ilma puhul selga pannud kapuutsiga talvemantli ja 7-cm kontsaga talvesaapad. Kuna käisin vähemalt 5 kilomeetrit ja saapad olid sel aastal esimest korda jalas ja loksusid veidi (tahavad paksemat sokki!), siis tekkisid mul juba enne raamatukogu villid päkkadesse, ning mida teevad targad jalakesed selle peale? - Eks hakkavad pahkluust viltu astuma, talla külje peale, et mitte villile otse otsa astuda. Kui ma Aurasse jõudsin, siis valutasid mul peale päkkade veel ka pahkluud.
Ütlesin Väikesele Tüdrukule, et meil on probleem: minu jalad on nii valusad, et peame minema lähimasse liikluspunkti ja koju sõitma. Ei mingit mäkdoonaldsit.
Laaberdan siis bussipeatuse poole - Väike Tüdruk hoiab oma pettumust minu selja taha - ja buss tuleb ette nii täpselt, et tuleb isegi paar kummalist jooksusammu teha, et bussijuht ikka teaks, et me niisama ei tuigerda, vaid oleme tema bussist vägagi huvitatud.
Ja no - kell on viis õhtul, ja buss on täis!
Pressime end bussi. Pileteid komposteerida ei saa. Järgmises peatuses peame maha minema, et inimesi välja lasta - ja kes jääb jälle viimaseks pealetulijaks? Kas uimased kilpkonnad? Ei või jaa, igatahes - meie need oleme!
Ma ütlen Väikesele Tüdrukule: "Kullake, kas sa oled nõus emmega natuke trügima?"
"Ähh, parem mitte," arvab Väike Tüdruk.
"Aga siis me peame kuni koduni igas peatuses välja ronima ja tagasi uksele trügima," hoiatan mina.
"Oeh... no hea küll siis. Näita, kuhu!" poriseb Väike Tüdruk.
Meie kõrval seisab soliidne ja suur vanaproua. Usun, et temast möödasaamine on paras katsumus. Ega tema taha näegi. Niipalju on siiski näha, et juba vaid kahe meetri kaugusel on inimeste vahel 'vabu maid'. Aga Väikesele Tüdrukule tädi tagant see ei paista. Nii ma siis ütlen:
"Lähme kõigepealt siit mööda, sinnapoole."
Pressime, trügime. Eeldan, et vanaproua saab pahaseks, aga no missa teed..?
Ja kui me prouat tõukame, ütleb ta kõige hellema naeratuse saatel: "Minge muidugi sinnapoole - seal on tühja ruumi küll, lapsega on paha siin ukse all kõõluda."
Ohh ja ahh, inimesed on nii armsad! :)
Jõuame koju, õpime ära.
Väike Tüdruk räntsatab mulle sülle ja mina ägan.
"Näed, kui udukerge võib üks laps olla!" ütleb Väike Tüdruk innustavalt.
:D
Sõbranna, kellele ma esimesena kunagi kirjutada ei viitsi (sama kõigi teiste inimestega), mäletab, et Väikesel Tüdrukul on tulemas sünnipäev. Ta kirjutab, ja kutsub ennast selleks puhuks külla. Mina poleks vaevunud.
Oh, inimesed on niiiiii armsad!
Mis kaunis, kaunis päev! :)
Vägivallatus ja pilla-pallasus
* Te rikute ahimsa (vägivallatuse) põhimõtteid, kui näitate üles põlgust, suhtute kellessegi eelarvamusega, peksate keelt, haute viha- või kiusumõtteid, valetate, ei leevenda kellegi häda või valu, aga ka teise toorest teguviisi heaks kiites. Ükskõik mis laadi vägivald on tarkuse vaenlane. Selle tulemuseks on valu ja kurbus. See eraldab ja lahutab. Üks jäme sõna võib hävitada suhte inimeste vahel, keda on palju aastaid ühendanud armastus. Vägivald teise vastu on vaimse rahutuse peamine põhjus. Kui teie meeles vibreerivad vägivaldsed mõtted, siis need moonutavad tõde ja õhutavad järgmistele pahategudele. Püüdke kaitsta iga elusolendit nii hästi kui saate, olge kaastundlik, kui näete kedagi valus, leevendage kannatusi, kui saate. Taluge kindlameelselt solvanguid, kriitikat ja etteheiteid. Ärge makske kätte. Ärge kandke kellegi vastu viha. Andestage kõik.
Raamatust "Meditatsioon", mille on välja andnud Shivananda Jooga Vedanta Keskus.
Muidu on kena kõik, aga ühest asjast ma ikkagi aru ei saa. Loomulikult on endal hea olla lahke, andestav ja hea, kuid selline inimene meeldib ka teistele inimestele ja - nad tahavad 'teda' veel, juurde :D.
Näiteks - söödan mina parte ja minuga tuleb rääkima üks veidi purjakil vanaonu. No vanaonusid ma üldse ei karda ja mingites alatustes ma neid ka ei kahtlusta, nii et muidugi räägin ma täitsa sõbralikult vastu. Nähes, et ma nina krimpsu ei tõmba, sätib onu ennast pikemalt rääkima - räägib oma päritolust, oma naise päritolust ja kuidas neis paikades elu ka praegu on, räägib vene sõjaväest, oma sõprade pensionäride elust. See kõik on ju mingi ajani tore - umbes selle ajani, kui ma hakkan ütlema, et ma pean nüüd koju lõunasööki tegema minema, ütlen seda veel teist ja kolmandat korda, keeran ennast tema poolt ära, ei vaata enam otsa, ja tema muudkui jahvatab ja jahvatab ja jahvatab. Ma siiamaani arvan, et armas onuke oli, aga - järgmine kord ma mõtlen, kas mitte lihtsalt välksööstuga kaduda, kui keegi naeratades juttu alustab.
Kõik tahavad heatoonilist, lõbusat suhtlust. Kui sa seda neile heast südamest pakud - eriti veel kui kellelgi on mure ja sinul on sõnad, mis seda leevendavad - siis nad tahavad... sulle kinkida oma aega ja mõtteid, mõtlemata selle peale, et minu peale aega kulutades kulutavad nad tegelikult minu aega. Ja kui me saame ära kingitud eseme asendada, siis ärakingitud aega asendada võimalik ei ole. 'Raisatud' aeg on igaveseks kadunud.
Ma tunnen piisavalt suurt kaastunnet, et jääda rääkima ja lohutama, kui teine inimene seda vajab. Ma pole kuri, et teisel inimesel on vajadused ja ma olen tegelikult rõõmus, et ma 'nii kasulik olen'. Kuid sageli on asjal ka see teine pool - kui sa kellegi (emotsionaalse) heaolu eest hoolitsed, siis on tal õigus eeldada, et sa hoolid temast kuidagi eriliselt. Kui sa lohutad teda vaid selle pärast, et tema on hädas ja sa oskad teda veidi aidata, siis on nii, et teda seob sinuga tänulikkus ja huvi, sind aga temaga mitte midagi. Aitasid, ja tahaksid nüüd ära minna, ilma ikkesse/seotusse jäämata. Kuid see tundub jällegi - ebaviisakas. Ühesõnaga: oled kellelegi toeks, ja kuna sa seda nii hästi olid, pead edaspidigi tema jaoks olemas olema. Sest on ebaviisakas oma 'tugi' järsku ära võtta. Parem siis üldse mitte suhelda ega aidata, või mis?
Raamatust "Meditatsioon", mille on välja andnud Shivananda Jooga Vedanta Keskus.
Muidu on kena kõik, aga ühest asjast ma ikkagi aru ei saa. Loomulikult on endal hea olla lahke, andestav ja hea, kuid selline inimene meeldib ka teistele inimestele ja - nad tahavad 'teda' veel, juurde :D.
Näiteks - söödan mina parte ja minuga tuleb rääkima üks veidi purjakil vanaonu. No vanaonusid ma üldse ei karda ja mingites alatustes ma neid ka ei kahtlusta, nii et muidugi räägin ma täitsa sõbralikult vastu. Nähes, et ma nina krimpsu ei tõmba, sätib onu ennast pikemalt rääkima - räägib oma päritolust, oma naise päritolust ja kuidas neis paikades elu ka praegu on, räägib vene sõjaväest, oma sõprade pensionäride elust. See kõik on ju mingi ajani tore - umbes selle ajani, kui ma hakkan ütlema, et ma pean nüüd koju lõunasööki tegema minema, ütlen seda veel teist ja kolmandat korda, keeran ennast tema poolt ära, ei vaata enam otsa, ja tema muudkui jahvatab ja jahvatab ja jahvatab. Ma siiamaani arvan, et armas onuke oli, aga - järgmine kord ma mõtlen, kas mitte lihtsalt välksööstuga kaduda, kui keegi naeratades juttu alustab.
Kõik tahavad heatoonilist, lõbusat suhtlust. Kui sa seda neile heast südamest pakud - eriti veel kui kellelgi on mure ja sinul on sõnad, mis seda leevendavad - siis nad tahavad... sulle kinkida oma aega ja mõtteid, mõtlemata selle peale, et minu peale aega kulutades kulutavad nad tegelikult minu aega. Ja kui me saame ära kingitud eseme asendada, siis ärakingitud aega asendada võimalik ei ole. 'Raisatud' aeg on igaveseks kadunud.
Ma tunnen piisavalt suurt kaastunnet, et jääda rääkima ja lohutama, kui teine inimene seda vajab. Ma pole kuri, et teisel inimesel on vajadused ja ma olen tegelikult rõõmus, et ma 'nii kasulik olen'. Kuid sageli on asjal ka see teine pool - kui sa kellegi (emotsionaalse) heaolu eest hoolitsed, siis on tal õigus eeldada, et sa hoolid temast kuidagi eriliselt. Kui sa lohutad teda vaid selle pärast, et tema on hädas ja sa oskad teda veidi aidata, siis on nii, et teda seob sinuga tänulikkus ja huvi, sind aga temaga mitte midagi. Aitasid, ja tahaksid nüüd ära minna, ilma ikkesse/seotusse jäämata. Kuid see tundub jällegi - ebaviisakas. Ühesõnaga: oled kellelegi toeks, ja kuna sa seda nii hästi olid, pead edaspidigi tema jaoks olemas olema. Sest on ebaviisakas oma 'tugi' järsku ära võtta. Parem siis üldse mitte suhelda ega aidata, või mis?
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Psühhoterapeut Peck arvab:
Vihikust "Igasugu I" pärit tsitaate ja arutlusi Morgan Scott Peck'i raamatu "Tavatu tee" kohta.
Jung olevat öelnud: Neuroos on alati põhjendatud kannatuse aseaineks.
*
Armastav vanem tekitab lapses väärtuslik olemise tunde, mis on üks vaimse tervise aluseid. Täiskasvanueas on seda tunnet äärmiselt raske omandada.
*
Probleemi lahendamiseks peame kõigepealt võtma enesele vastutuse selle probleemi eest.
-
Neuroosid ja isiksushäired on vastutusvõime häired. Neurootik võtab enesele liiga palju vastutust, isiksushäirega inimene aga ei võta piisavalt. Isiksushäirega inimestega on tunduvalt raskem kui mitte võimatu koos töötada.
-
Öeldakse, et neurootikud teevad iseend õnnetuks, isiksushäirega inimesed aga teevad õnnetuks kõik teised peale iseenda. Isiksushäirega vanemate lastel on pea alati neuroos või isiksushäire.
*
Täielikult tõele pühendudes on elu täis pidevat eneseanalüüsi.
*
Ka valetamine on katse hiilida kõrvale põhjendatud kannatusest.
*
Sõltuvus võib näida armastusena, kuna sunnib inimesi meeletul kombel teineteisest kinni haarama. /.../ Sõltuvus püüab andmise asemel saada, soodustab arengu asemel lapsikust. Lõpptulemusena see pigem hävitab kui tugevdab nii suhteid kui ka inimesi.
*
Peck toob huvitavalt välja, et kuigi me võime oma lemmiklooma pidada pereliikmeks, erineb lemmiklooma armastamine oluliselt inimestevahelisest armastusest - juba selle poolest, et suhtlemine on piiratud. Me ei tea, mida meie loomadest lemmikud mõtlevad, see laseb meil omistada loomadele meie endi mõtteid ja tundeid, ning tunda seeläbi nendega emotsionaalset lähedust, mis ei pruugi aga vähimalgi määral vastata tegelikkusele. /.../ Kiindumus meisse on see, mida me oma lemmiklooma juures hindame.
* Kui me kedagi kritiseerime, siis sellepärast, et püüame tema elukäiku muuta.
Äärmiselt paeluv mõte.
Ma olen saanud pahandada, miks ma ei ütle, mis mulle ei meeldi, vaid tõmbun eemale. Ja kindlasti see ongi nii olnud selle pärast, et mul on tunne, nagu kriitikat oleks üldse mõtet teha siis, kui sul on alust loota või isegi nõuda, et teine muutuks. Kui sa 'lubad' tal olla selline, nagu sulle ei meeldi, siis sa ei kritiseeri, vaid lähed ära.
Kuid teine inimene on nördinud - kuidas sa ei räägi, vaid niimoodi seljataga mõistad hukka, kannad maha ja jalutad minema?
Aga mina olen tähele pannud, et kui hakata rääkima, mis meile teise inimese juures ei meeldi, siis esiteks: ta hakkab end kaitsma ja õigustama, ja teiseks: võib üsna kindel olla, et ta leiab, et see kriitika on tühine, need pole tähtsad asjad. Kui sinu jaoks siiski on, siis lähete ikkagi lahku, kuid nüüd oled sa teist inimest palju rohkem solvanud, halvustades mingeid jooni tema isiksuses, mida ta nagunii muuta ei saa.
Nii et mulle tundub teiste inimeste kritiseerimine ka täiesti mõttetu. Seda enam, et ma ei oska ettegi kujutada, et kedagi huvitaks minupoolne kriitika :D Minu meelest on inimesed vabad olema rumalad, isekad, õelad, veidraid suhtemänge mängivad - kuid loomulikult on minul õigus nende juurest ära minna. Ja jälle naljakas, et mind on kritiseeritud selle pärast, et ma jätan kritiseerimata :D
Asi on lihtsalt meeleseisundis ja selles, mil määral sa usud, et sinu maailm ja nägemus on õiged.
* Armastav inimene on võimu kasutades alandlik - ta kõhkleb: kas minul on õigust seda oodata; kas ma ikka tean, mis mu lapsele parem on, jne... Võimu armastavalt ja läbimõeldult kasutades suudame palju anda.
Huhh, ma väga loodan :)
Ja mina mõtlesin, et olen lihtsalt ohmakas, et ei suuda ära otsustada, kas sundida last või hellitada teda... Tuleb välja, et võimu-kasutamise-teemalised kõhklused käivad armastuse juurde :)
Jään lootma, et see on tõsi.
Jung olevat öelnud: Neuroos on alati põhjendatud kannatuse aseaineks.
*
Armastav vanem tekitab lapses väärtuslik olemise tunde, mis on üks vaimse tervise aluseid. Täiskasvanueas on seda tunnet äärmiselt raske omandada.
*
Probleemi lahendamiseks peame kõigepealt võtma enesele vastutuse selle probleemi eest.
-
Neuroosid ja isiksushäired on vastutusvõime häired. Neurootik võtab enesele liiga palju vastutust, isiksushäirega inimene aga ei võta piisavalt. Isiksushäirega inimestega on tunduvalt raskem kui mitte võimatu koos töötada.
-
Öeldakse, et neurootikud teevad iseend õnnetuks, isiksushäirega inimesed aga teevad õnnetuks kõik teised peale iseenda. Isiksushäirega vanemate lastel on pea alati neuroos või isiksushäire.
*
Täielikult tõele pühendudes on elu täis pidevat eneseanalüüsi.
*
Ka valetamine on katse hiilida kõrvale põhjendatud kannatusest.
*
Sõltuvus võib näida armastusena, kuna sunnib inimesi meeletul kombel teineteisest kinni haarama. /.../ Sõltuvus püüab andmise asemel saada, soodustab arengu asemel lapsikust. Lõpptulemusena see pigem hävitab kui tugevdab nii suhteid kui ka inimesi.
*
Peck toob huvitavalt välja, et kuigi me võime oma lemmiklooma pidada pereliikmeks, erineb lemmiklooma armastamine oluliselt inimestevahelisest armastusest - juba selle poolest, et suhtlemine on piiratud. Me ei tea, mida meie loomadest lemmikud mõtlevad, see laseb meil omistada loomadele meie endi mõtteid ja tundeid, ning tunda seeläbi nendega emotsionaalset lähedust, mis ei pruugi aga vähimalgi määral vastata tegelikkusele. /.../ Kiindumus meisse on see, mida me oma lemmiklooma juures hindame.
* Kui me kedagi kritiseerime, siis sellepärast, et püüame tema elukäiku muuta.
Äärmiselt paeluv mõte.
Ma olen saanud pahandada, miks ma ei ütle, mis mulle ei meeldi, vaid tõmbun eemale. Ja kindlasti see ongi nii olnud selle pärast, et mul on tunne, nagu kriitikat oleks üldse mõtet teha siis, kui sul on alust loota või isegi nõuda, et teine muutuks. Kui sa 'lubad' tal olla selline, nagu sulle ei meeldi, siis sa ei kritiseeri, vaid lähed ära.
Kuid teine inimene on nördinud - kuidas sa ei räägi, vaid niimoodi seljataga mõistad hukka, kannad maha ja jalutad minema?
Aga mina olen tähele pannud, et kui hakata rääkima, mis meile teise inimese juures ei meeldi, siis esiteks: ta hakkab end kaitsma ja õigustama, ja teiseks: võib üsna kindel olla, et ta leiab, et see kriitika on tühine, need pole tähtsad asjad. Kui sinu jaoks siiski on, siis lähete ikkagi lahku, kuid nüüd oled sa teist inimest palju rohkem solvanud, halvustades mingeid jooni tema isiksuses, mida ta nagunii muuta ei saa.
Nii et mulle tundub teiste inimeste kritiseerimine ka täiesti mõttetu. Seda enam, et ma ei oska ettegi kujutada, et kedagi huvitaks minupoolne kriitika :D Minu meelest on inimesed vabad olema rumalad, isekad, õelad, veidraid suhtemänge mängivad - kuid loomulikult on minul õigus nende juurest ära minna. Ja jälle naljakas, et mind on kritiseeritud selle pärast, et ma jätan kritiseerimata :D
Asi on lihtsalt meeleseisundis ja selles, mil määral sa usud, et sinu maailm ja nägemus on õiged.
* Armastav inimene on võimu kasutades alandlik - ta kõhkleb: kas minul on õigust seda oodata; kas ma ikka tean, mis mu lapsele parem on, jne... Võimu armastavalt ja läbimõeldult kasutades suudame palju anda.
Huhh, ma väga loodan :)
Ja mina mõtlesin, et olen lihtsalt ohmakas, et ei suuda ära otsustada, kas sundida last või hellitada teda... Tuleb välja, et võimu-kasutamise-teemalised kõhklused käivad armastuse juurde :)
Jään lootma, et see on tõsi.
See on nohu!
Mul on ilmselt mingi allergia, sest igal hommikul aevastan 5 taskurätikut ligumärjaks, siis läheb paremaks.
Midagi sellega ette võtta ei viitsi: käid arsti juures ära, see ütleb, et tuleb kassike välja visata, või veel rohkem tolmu koristada, või uued voodid-diivanid osta - mingi jama sealt nagunii tuleb.
Täna ärkasin eriti hullu tundega, nagu silmaümbrus oleks ka nohust punnis. Mõtlesin, et istun rahulikult arvuti taga, loen blogisid, mida polegi kaua teha saanud, ootan, kuni üle läheb. Aga aina hullemaks näib minevat, ka kurk kisub valusaks... ja pea käib üliveidralt ringi, nagu oleks pohmakas või midagi... Nüüd juba mõtlen, et jäängi terveks päevaks voodisse, arvutit klõpsima... Laiselda on mõnus :)
Väike Tüdruk aga lausa tahab haigeks jääda. Ta uurib minult: kas ta jääks haigeks, kui ta hoiaks 4 jääkuubikut kõril; kas ta jääks haigeks, kui ta öösiti ei magaks; kas ta jääks haigeks, kui ta käiks ilma salli ja kinnasteta?
Kuna mina olen nüüd ilma tudutablettideta, siis magan väga kehvasti, ja täna öösel toiletit külastades nägin tõesti, et tal telekas käib. Kell oli veidi viis läbi. Mees on näinud teda ilma kinnasteta õues.
Ometi pole ta neljasid saama hakanud ja koolis on tal lõbus. Vaat, ujumise-päevad on tõesti pikad ja väsitavad, aga muu aeg ei tohiks nii raske olla. Tunnen ennast tema nõrkuses süüdi (et talle halvad geenid andsin), samas pean ikka nõudma, et ta oma õueriided ära paneks, koduriided selga paneks, ise võileiba tegema õpiks, kui söögikordade vahel süüa tahab ja oma prügikasti tühjendada ei unustaks. Endal on impulss ikka ise võtta, ise panna :) - tema on ju ilmselgelt väsinud.
Väsimus teeb pahuraks ja Väike Tüdruk ongi koolist tulles kuidagi pahur ja süüdistav. Minu reaktsioon on muidugi selline: misasi see nüüd on?, mina sellest aru ei saa, mina seda vaatama ei pea ja lähen ära oma tuppa.
Natukese aja pärast tuleb Väike Tüdruk ikka minu juurde, seletab elavalt oma koolilugusid ja kogu ülejäänud õhtu pean ma võitlema selle eest, et mu toas oleks natuke aega ka vaikust, tema suhtleks terve õhtu kuni magamaminekuni välja. Ja samal hetkel kui ma mõtlen, et see on tüütu, tuleb mulle pähe, et võibolla ainult kolme aasta pärast on rollid vahetunud: mina muudkui käin ja küsin, kuidas päev läks selles ja kolmandas mõttes, tema ütleb "Normaalselt!" ja igatseb, et ma minema läheks ja ta rahule jätaks :)
Kui ma sellest Väikesele Tüdrukule räägin, siis ta ei usu, et see võiks nii minna :)
Midagi sellega ette võtta ei viitsi: käid arsti juures ära, see ütleb, et tuleb kassike välja visata, või veel rohkem tolmu koristada, või uued voodid-diivanid osta - mingi jama sealt nagunii tuleb.
Täna ärkasin eriti hullu tundega, nagu silmaümbrus oleks ka nohust punnis. Mõtlesin, et istun rahulikult arvuti taga, loen blogisid, mida polegi kaua teha saanud, ootan, kuni üle läheb. Aga aina hullemaks näib minevat, ka kurk kisub valusaks... ja pea käib üliveidralt ringi, nagu oleks pohmakas või midagi... Nüüd juba mõtlen, et jäängi terveks päevaks voodisse, arvutit klõpsima... Laiselda on mõnus :)
Väike Tüdruk aga lausa tahab haigeks jääda. Ta uurib minult: kas ta jääks haigeks, kui ta hoiaks 4 jääkuubikut kõril; kas ta jääks haigeks, kui ta öösiti ei magaks; kas ta jääks haigeks, kui ta käiks ilma salli ja kinnasteta?
Kuna mina olen nüüd ilma tudutablettideta, siis magan väga kehvasti, ja täna öösel toiletit külastades nägin tõesti, et tal telekas käib. Kell oli veidi viis läbi. Mees on näinud teda ilma kinnasteta õues.
Ometi pole ta neljasid saama hakanud ja koolis on tal lõbus. Vaat, ujumise-päevad on tõesti pikad ja väsitavad, aga muu aeg ei tohiks nii raske olla. Tunnen ennast tema nõrkuses süüdi (et talle halvad geenid andsin), samas pean ikka nõudma, et ta oma õueriided ära paneks, koduriided selga paneks, ise võileiba tegema õpiks, kui söögikordade vahel süüa tahab ja oma prügikasti tühjendada ei unustaks. Endal on impulss ikka ise võtta, ise panna :) - tema on ju ilmselgelt väsinud.
Väsimus teeb pahuraks ja Väike Tüdruk ongi koolist tulles kuidagi pahur ja süüdistav. Minu reaktsioon on muidugi selline: misasi see nüüd on?, mina sellest aru ei saa, mina seda vaatama ei pea ja lähen ära oma tuppa.
Natukese aja pärast tuleb Väike Tüdruk ikka minu juurde, seletab elavalt oma koolilugusid ja kogu ülejäänud õhtu pean ma võitlema selle eest, et mu toas oleks natuke aega ka vaikust, tema suhtleks terve õhtu kuni magamaminekuni välja. Ja samal hetkel kui ma mõtlen, et see on tüütu, tuleb mulle pähe, et võibolla ainult kolme aasta pärast on rollid vahetunud: mina muudkui käin ja küsin, kuidas päev läks selles ja kolmandas mõttes, tema ütleb "Normaalselt!" ja igatseb, et ma minema läheks ja ta rahule jätaks :)
Kui ma sellest Väikesele Tüdrukule räägin, siis ta ei usu, et see võiks nii minna :)
Kui ma oleksin ori...
Loen praegu Montesquieu "Pärsia kirjasid"... Algul oli kuidagi tüütu ja tobe - olen ikka nii 'selgelt' selguse poolt, et isegi kirjanduses häirib mind, kui sõnade taga on midagi muud. See raamat on satiiriline, mis on minu usinasti tegelikkust näilisest eristada püüdva ajukese jaoks suhteliselt... - kohutav! :D Et niigi raske on aru saada, kuidas asjad on või peaks olema - kui sinna juurde veel nimelt vigurdama hakata, siis võib raamatu rahus kinni panna, aru nagunii midagi ei saa.
Siiski hakkan nüüd - pärast kolmveerandi raamatu läbisaamist - vist ära harjuma. Vähe sellest, et ma leian siit huvitavaid mõtteid - mõned neist ajavad mu lausa keema.
Eelkõige teeb seda lugupidamatus, pidev põlastus, üleolek ka ülilolli juttu jahvatades. Muide - ma olen näinud ka päriselus, raamatutest väljaspool, tähtsusest puhevil inimesi lauslollusi valjult välja hüüdmas. Ja alati mehi. Kindlasti pole mehed naistest lollimad, kuid see rumal enesekindlus, et nende jutt on väärt kuulamist, on omane pigem meestele.
Aa, mul tuleb praegu üks anekdoot meelde, ihihiii :)
Otsib mees tööd ja leiabki. Tulevane ülemus näitab talle ruume ja ütleb: "Ega siin midagi keerulist ole: hommikul kell kaheksa käite kõik ruumid läbi ja panete laetuled põlema, õhtul veerand kuus käite jälle kõik ruumid läbi ja kustutate tuled ära. Saite aru?"
"Ääää - ei!" vastab mees.
"Noh," ütleb ülemus, "hommikul panete päevaks tuled põlema, õhtul kustutate ära, et öösel ilma asjata elektrit ei kuluks. Saite aru?"
"Mmmm - ei," ütleb mees.
"No mis siin keerulist on," imestab boss. "Hommikul vaja tuled põlema panna, õhtul ära kustutada. Saate aru?"
"Kas te olete idioot või?" röögatab nüüd mees. "Mitu korda ma pean teile ütlema: MA EI SAA ARU!"
Mulle tundub Montesquieu siin nagu too mees, kes kurjalt karjub, et teised on idioodid, kuigi ta ise ei saa aru. Ta veenab meid, et maakera hakkab inimtühjaks jääma, sest inimesed on laisad, ei viitsi raha ja järelsugu teha. Ta idealiseerib roomlaste muistset elukorraldust:
* Orjade lapsi, kellest ajapikku kujunes peremeeste rikkus, sündis majapidamises loendamatul hulgal; vaid peremehe kohus oli hoolitseda söögi ja kasvatuse eest; sellest koormast vabastatud isad järgisid ainuüksi looduse kutset ja paljunesid, tundmata kartust pere liigse suuruse pärast.
Üks asi on muidugi see meeldiv vaade meeste mõttemaailma - kui mina toitma-katma ei pea, siis läheb krõpsutamiseks! Ma täitsa usun, et meestel on lapsega umbes selline seos, et 'mina sind toitsin ja sina nüüd ela minu tõekspidamiste järele, ära vea mind alt!' Aga nii külma ja küünilist selgitust idealiseerivas kontekstis kuuleb harva.
Ja põhiline - naised :)
On juttu rahvaarvu suurendamisest ja seega rikkuse suurendamisest, ehk siis lastest. Et isad seksima asudes ei mõtlegi võimaliku lapsesaamise peale - seda ma usun. Ja et nad on rõõmsad, et nende jalustolknevad jõngermannid maha müüakse - oh, küllap see on muidugi kergenduseks.
Aga et lastel on emad, kes võibolla ei tunne enam sellist 'looduse kutset', kui nad vaatavad, kuidas nende hanekarjuse-ealisteks kasvatatud lapsed kõik maha müüakse - see lihtsalt... pole tähelepanu pööramise vääriline.
Vaat, Montesquieu ajal oleksin ma küll feminist olnud. Või miski assassinaator, kes ronib lolli loba ajavate meeste akendest sisse, et neile lõua alla veel üks suur punane 'suu' lõigata.
Kui ma oleksin orjatar, ma isegi ei tea, kas ma veedaks kõik vabad ärkvelolekuminutid oma kaisulapsi kiigutades, et nad enne teenistusse müümist midagigi head ja ilusat tunda saaksid - isegi kui nad müüakse maha nii noorelt, et emme meelde ei jää, siis alateadvusesse jääb kindlasti midagi -, või ehk ma täielikult ignoreeriks oma lapsi, võtaksin juba algusest peale suhtumise, et nad pole üldse minu omadki, vaid peremehe vara - et me kõik ellu jääks, kui meid lahutatakse, et südamekesed ei murduks jne.
Aga jah, peaasi, et maa täituks lastega (töömesilastega, orjadega) ja mehed saaksid looduse kutset järgida.
Muide, Montesquieu ei pea vaid orjanaisi vahenditeks. Tema arvates oleks ideaalne, kui kõik Euroopa 'abielupaarid' peaksid kord aastas naisi vahetama.
* Miski ei aidanud rohkem kaasa vastastikusele kiindumusele kui võimalus lahutada: mees ja naine talusid hõlpsasti koduse elu raskusi, kui teadsid, et nende võimuses on sellele lõpp teha; sageli elasid nad selles teadmises kogu elu ning ei kasutanud nimetatud võimalust ainult sellepärast, et neil oli vabadus seda teha.
Jaaaa, me kõik teame, kuidas võimalus lahutada paare elu lõpuni koos hoiab...
* Niisiis pole selles midagi üllatavat, et kristlaste juures nii suur hulk abielusid annab riigile nii vähe kodanikke. Lahutus on keelatud, sobimatuid abielusid ei saa parandada; naised ei lähe nagu vanade roomlaste juures ühe abikaasa käest teise kätte, kes otsekui möödaminnes võtsid neist parima.
Minu paksendus. Kuidas meeldib?
* Ma julgen öelda, et kui ühes /.../ vabariigis /.../ oleks sisse seatud kord, et mehed peavad igal aastal naisi vahetama, oleks sellest sündinud lugematu hulk lapsi.
Ainult et mind huvitab: kes need lapsed üles kasvatab?
Kas lapsed käivad emaga kaasas?
Ilmselt mitte, milline mees tahaks terve aasta võibolla tervelt kümne teise mehe lapsepabulaid toita-katta-koolitada?
Kas lapsed jääksid isadele?
Seda ei sooviks ei emad ega ka isad, kuid pigem tõesti nii. Arvata on, et lapsed oma isa eriti ei näekski, sest kuni nad ikka sirguvad, pole nendega ju probleemi - küll teenijad nad üles kasvatavad.
Mida tunneksid naised, kelle lapsed - keda keegi ei armasta - on erinevate meeste majades laiali, kusjuures naised peaksid Montesquieu arvates sellegipoolest nautima võimalust saada igal aastal erineva mehe poolt seemendatud. Mehed ja riik on ju seda kõike ometigi väärt!?
Ja mis juhtuks siis, kui pärast 'naistevahetust' selgub, et naine on eelmisest mehest rase? Eelmine mees teda tagasi võtta ei saaks, sest tal on ju uus naine. Ja praegune mees võibolla ei tahaks nii ilmset meenutust teise isase lähedalviibimisest. Ma usun, et see naine aetaks lihtsalt Minema.
Ma ei usu, et ma olen kunagi lugenud 'filosoofilist' teost, kus naiste inimsust nii ilmselt eitatakse. On palju raamatuid, kus minnakse naistest lihtsalt mööda, kuid see ei häiri.
Ma mõtlen, et nii palju on Montesquieul õigus, et kui mehed on ikka nii hingetud ja ärakasutavad tegelased, siis on tõepoolest nii, et pärast kolmandat abieluaastat ei suuda naine end enam sundida mehele magamistoa ust avama. Ükskõik, kas ta mõtleb oma abielukohusele mehe, riigi, kiriku või veel millegi ees... Küllap sellises maailmas olekski nii, et pärast kolmandat eluaastat tunned sa oma meest nii hästi, et pole maailmas inimest, keda veel sa rohkem jälestaksid.
*
Tegelikult on "Pärsia kirjades" palju huvitavaid kohti ka, kuid täna öösel seda abielukäsitlust lugedes sain nii 'suure elamuse', et otsustasin sellest eraldi postituse teha...
Siiski hakkan nüüd - pärast kolmveerandi raamatu läbisaamist - vist ära harjuma. Vähe sellest, et ma leian siit huvitavaid mõtteid - mõned neist ajavad mu lausa keema.
Eelkõige teeb seda lugupidamatus, pidev põlastus, üleolek ka ülilolli juttu jahvatades. Muide - ma olen näinud ka päriselus, raamatutest väljaspool, tähtsusest puhevil inimesi lauslollusi valjult välja hüüdmas. Ja alati mehi. Kindlasti pole mehed naistest lollimad, kuid see rumal enesekindlus, et nende jutt on väärt kuulamist, on omane pigem meestele.
Aa, mul tuleb praegu üks anekdoot meelde, ihihiii :)
Otsib mees tööd ja leiabki. Tulevane ülemus näitab talle ruume ja ütleb: "Ega siin midagi keerulist ole: hommikul kell kaheksa käite kõik ruumid läbi ja panete laetuled põlema, õhtul veerand kuus käite jälle kõik ruumid läbi ja kustutate tuled ära. Saite aru?"
"Ääää - ei!" vastab mees.
"Noh," ütleb ülemus, "hommikul panete päevaks tuled põlema, õhtul kustutate ära, et öösel ilma asjata elektrit ei kuluks. Saite aru?"
"Mmmm - ei," ütleb mees.
"No mis siin keerulist on," imestab boss. "Hommikul vaja tuled põlema panna, õhtul ära kustutada. Saate aru?"
"Kas te olete idioot või?" röögatab nüüd mees. "Mitu korda ma pean teile ütlema: MA EI SAA ARU!"
Mulle tundub Montesquieu siin nagu too mees, kes kurjalt karjub, et teised on idioodid, kuigi ta ise ei saa aru. Ta veenab meid, et maakera hakkab inimtühjaks jääma, sest inimesed on laisad, ei viitsi raha ja järelsugu teha. Ta idealiseerib roomlaste muistset elukorraldust:
* Orjade lapsi, kellest ajapikku kujunes peremeeste rikkus, sündis majapidamises loendamatul hulgal; vaid peremehe kohus oli hoolitseda söögi ja kasvatuse eest; sellest koormast vabastatud isad järgisid ainuüksi looduse kutset ja paljunesid, tundmata kartust pere liigse suuruse pärast.
Üks asi on muidugi see meeldiv vaade meeste mõttemaailma - kui mina toitma-katma ei pea, siis läheb krõpsutamiseks! Ma täitsa usun, et meestel on lapsega umbes selline seos, et 'mina sind toitsin ja sina nüüd ela minu tõekspidamiste järele, ära vea mind alt!' Aga nii külma ja küünilist selgitust idealiseerivas kontekstis kuuleb harva.
Ja põhiline - naised :)
On juttu rahvaarvu suurendamisest ja seega rikkuse suurendamisest, ehk siis lastest. Et isad seksima asudes ei mõtlegi võimaliku lapsesaamise peale - seda ma usun. Ja et nad on rõõmsad, et nende jalustolknevad jõngermannid maha müüakse - oh, küllap see on muidugi kergenduseks.
Aga et lastel on emad, kes võibolla ei tunne enam sellist 'looduse kutset', kui nad vaatavad, kuidas nende hanekarjuse-ealisteks kasvatatud lapsed kõik maha müüakse - see lihtsalt... pole tähelepanu pööramise vääriline.
Vaat, Montesquieu ajal oleksin ma küll feminist olnud. Või miski assassinaator, kes ronib lolli loba ajavate meeste akendest sisse, et neile lõua alla veel üks suur punane 'suu' lõigata.
Kui ma oleksin orjatar, ma isegi ei tea, kas ma veedaks kõik vabad ärkvelolekuminutid oma kaisulapsi kiigutades, et nad enne teenistusse müümist midagigi head ja ilusat tunda saaksid - isegi kui nad müüakse maha nii noorelt, et emme meelde ei jää, siis alateadvusesse jääb kindlasti midagi -, või ehk ma täielikult ignoreeriks oma lapsi, võtaksin juba algusest peale suhtumise, et nad pole üldse minu omadki, vaid peremehe vara - et me kõik ellu jääks, kui meid lahutatakse, et südamekesed ei murduks jne.
Aga jah, peaasi, et maa täituks lastega (töömesilastega, orjadega) ja mehed saaksid looduse kutset järgida.
Muide, Montesquieu ei pea vaid orjanaisi vahenditeks. Tema arvates oleks ideaalne, kui kõik Euroopa 'abielupaarid' peaksid kord aastas naisi vahetama.
* Miski ei aidanud rohkem kaasa vastastikusele kiindumusele kui võimalus lahutada: mees ja naine talusid hõlpsasti koduse elu raskusi, kui teadsid, et nende võimuses on sellele lõpp teha; sageli elasid nad selles teadmises kogu elu ning ei kasutanud nimetatud võimalust ainult sellepärast, et neil oli vabadus seda teha.
Jaaaa, me kõik teame, kuidas võimalus lahutada paare elu lõpuni koos hoiab...
* Niisiis pole selles midagi üllatavat, et kristlaste juures nii suur hulk abielusid annab riigile nii vähe kodanikke. Lahutus on keelatud, sobimatuid abielusid ei saa parandada; naised ei lähe nagu vanade roomlaste juures ühe abikaasa käest teise kätte, kes otsekui möödaminnes võtsid neist parima.
Minu paksendus. Kuidas meeldib?
* Ma julgen öelda, et kui ühes /.../ vabariigis /.../ oleks sisse seatud kord, et mehed peavad igal aastal naisi vahetama, oleks sellest sündinud lugematu hulk lapsi.
Ainult et mind huvitab: kes need lapsed üles kasvatab?
Kas lapsed käivad emaga kaasas?
Ilmselt mitte, milline mees tahaks terve aasta võibolla tervelt kümne teise mehe lapsepabulaid toita-katta-koolitada?
Kas lapsed jääksid isadele?
Seda ei sooviks ei emad ega ka isad, kuid pigem tõesti nii. Arvata on, et lapsed oma isa eriti ei näekski, sest kuni nad ikka sirguvad, pole nendega ju probleemi - küll teenijad nad üles kasvatavad.
Mida tunneksid naised, kelle lapsed - keda keegi ei armasta - on erinevate meeste majades laiali, kusjuures naised peaksid Montesquieu arvates sellegipoolest nautima võimalust saada igal aastal erineva mehe poolt seemendatud. Mehed ja riik on ju seda kõike ometigi väärt!?
Ja mis juhtuks siis, kui pärast 'naistevahetust' selgub, et naine on eelmisest mehest rase? Eelmine mees teda tagasi võtta ei saaks, sest tal on ju uus naine. Ja praegune mees võibolla ei tahaks nii ilmset meenutust teise isase lähedalviibimisest. Ma usun, et see naine aetaks lihtsalt Minema.
Ma ei usu, et ma olen kunagi lugenud 'filosoofilist' teost, kus naiste inimsust nii ilmselt eitatakse. On palju raamatuid, kus minnakse naistest lihtsalt mööda, kuid see ei häiri.
Ma mõtlen, et nii palju on Montesquieul õigus, et kui mehed on ikka nii hingetud ja ärakasutavad tegelased, siis on tõepoolest nii, et pärast kolmandat abieluaastat ei suuda naine end enam sundida mehele magamistoa ust avama. Ükskõik, kas ta mõtleb oma abielukohusele mehe, riigi, kiriku või veel millegi ees... Küllap sellises maailmas olekski nii, et pärast kolmandat eluaastat tunned sa oma meest nii hästi, et pole maailmas inimest, keda veel sa rohkem jälestaksid.
*
Tegelikult on "Pärsia kirjades" palju huvitavaid kohti ka, kuid täna öösel seda abielukäsitlust lugedes sain nii 'suure elamuse', et otsustasin sellest eraldi postituse teha...
teisipäev, 12. oktoober 2010
kummitused
Kuna me reisil ega suurematel üritustel ei käi, jätsime me fotokale sisse sellesama kaardi, millega me ta ostsime. Selle kaardi peale mahub 16 fotot, ja kõik need aastad, mis me selle aparaadiga pildistanud oleme, on ta tõesti alati mahutanud 16 fotot - ei pennigi rohkem ega vähem :D
Kuna 16 pilti oli tehtud, siis selle pildi peal ma hoiatan Väikest Tüdrukut tähtsa näoga, et aparaat on täis. (Vaat sellise tähtsa näoga ma tavaliselt olengi...)
Aga Väike Tüdruk klõpsis ikka... ja pilt tuli...
Lõpp hea, kõik hea - nüüd magama!
Ooot, oot - see aparaat ikka veel pildistab!
Noh, ega siis midagi, parukas tagasi pähe ja pidu jätkub...
Mul on küll ainult üks tiss, aga see-eest väga suur! :)
Siis aga hakkas mul hirm, et me pildistame esimesi pilte üle ning me lõpetasime selle fotosessiooni mõningase murega, et algus tuleb uuesti teha.
Siiski tõmbasin arvutisse seekord 19 pilti!
Jätsin need 'kummituspildid' aupaklikusest paranormaalia vastu täitsa lõikamata :D, tegin mahtu ainult suti väiksemaks (enamik täna üleslaetud piltidest lähevad klõpsides vähemalt natukene suuremaks, ka need).
***
Tehtud! :)
Jeerum... oli see alles töö!!! :0
Aga nüüd on ta tehtud :)
Kuna 16 pilti oli tehtud, siis selle pildi peal ma hoiatan Väikest Tüdrukut tähtsa näoga, et aparaat on täis. (Vaat sellise tähtsa näoga ma tavaliselt olengi...)
Aga Väike Tüdruk klõpsis ikka... ja pilt tuli...
Lõpp hea, kõik hea - nüüd magama!
Ooot, oot - see aparaat ikka veel pildistab!
Noh, ega siis midagi, parukas tagasi pähe ja pidu jätkub...
Mul on küll ainult üks tiss, aga see-eest väga suur! :)
Siis aga hakkas mul hirm, et me pildistame esimesi pilte üle ning me lõpetasime selle fotosessiooni mõningase murega, et algus tuleb uuesti teha.
Siiski tõmbasin arvutisse seekord 19 pilti!
Jätsin need 'kummituspildid' aupaklikusest paranormaalia vastu täitsa lõikamata :D, tegin mahtu ainult suti väiksemaks (enamik täna üleslaetud piltidest lähevad klõpsides vähemalt natukene suuremaks, ka need).
***
Tehtud! :)
Jeerum... oli see alles töö!!! :0
Aga nüüd on ta tehtud :)
Hello Kitty
Muidu huvitavad Väikest Tüdrukut ikka vampiirid ja piraadid, aga nüüd järsku Hello Kitty. No hello-hello :D
Proovisin siis sõrmkübarasuurust kotikest ja krabisevate lehtedega raamatut ka jäädvustada. Las siis olla ka blogis.
Proovisin siis sõrmkübarasuurust kotikest ja krabisevate lehtedega raamatut ka jäädvustada. Las siis olla ka blogis.
Haldjad
Appike, mu õlg juba valutab siin nende piltidega jukerdamisest, kuid Väike Tüdruk ei taha kuuldagi sellest, et mõned teemad võiksid ka homseks jääda, või hoopis sünnipäevaks, mis on tegelikult alles nädala pärast :D
Me lihtsalt oleme nii ette-võtlikud :)
Pildistama hakates selgus, et Väike Tüdruk tahab ilmtingimata esikus pildistada ja mina ikka oma armsas voodis, kus ma niigi istun kogu päeva, kui ma parasjagu süüa, majapidamistöid või joogat ei tee :D
Värvid erinevad sellepärast, et vahepeal proovisin mingi küünlavalguse rezhiimiga - see tegi pildid väga kollaseks, kuid juuksed muutusid armsasti punaroosaks.
Südamega haldja-asju-ajamas...
Isegi emme saab lõpuks korraks haldjas olla.
Me lihtsalt oleme nii ette-võtlikud :)
Pildistama hakates selgus, et Väike Tüdruk tahab ilmtingimata esikus pildistada ja mina ikka oma armsas voodis, kus ma niigi istun kogu päeva, kui ma parasjagu süüa, majapidamistöid või joogat ei tee :D
Värvid erinevad sellepärast, et vahepeal proovisin mingi küünlavalguse rezhiimiga - see tegi pildid väga kollaseks, kuid juuksed muutusid armsasti punaroosaks.
Südamega haldja-asju-ajamas...
Isegi emme saab lõpuks korraks haldjas olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)