Mais loetud raamatud

1. SIRJE KIIN "Marie Under"
2. "Vikerkaar" 1990/1
3. ISAAC ASIMOV "Alasti päike"
4. VERONIQUE OVALDE "Üldiselt mulle mehed meeldivad"
5. SVEN REGENER "Berliini bluus"
6. MINEKO IWASAKI & RANDE BROWN "Geisha"
7. ROLAND BARRAUX "Dalai-laamade ajalugu"
8. ANNE FRANKi päevik. "Tagakoda"
9. SYLVIA PLATH "Klaaskuppel"
10. PATRICK FRENCH "Tiibet, Tiibet... Ühe kadunud maa ajalugu"
11. SILVIA PLATH "Luulet"
12. SARAH MACDONALD "Püha lehm!"


Pooleli jäid:
Dharmasuutrad
PIRET BRISTOL "Usuvaenlane"
"Vikerkaar" 1990/2


***
Väikesele Tüdrukule lugesin:

1. ASTRID LINDGREN "Meisterdetektiiv Blomkvist"


Pooleli jäi:
CHARLOTTE BRONTE "Jane Eyre"

Raamatukogus

Täna jalutasime Väikese Tüdrukuga raamatukokku ja minu saak sealt oli järgmine:

PIRET BRISTOL "Usuvaenlane"
EPP PETRONE & DAGMAR REINTAM "Õun ära süüa?"
TOOMAS RAUDAM "Nips"
ANDREI MAKINE "Ühe elu muusika"
CORMAC MCCARTHY "Kõik need ilusad hobused"
GEERT KIMPEN "Kabalist"
FRANK MCCOURT "Angela tuhk"

Suht suvaliselt rabatud raamatud, Eesti omad ainult tekitasid suuremat huvi... Kuigi teist ma äkki olen lugenud... kes teab, kes teab... :)

Kükitasin kogus uute raamatute riiuli ees ja sikutasin üht raamatut teise alt välja. Aga pealmine hakkas ikka maha libisema. Sööstsin siis teise käega pealmist raamatut päästma, kui kukkusid maha mu päikeseprillid, mis ma olin omale sangapidi maika-kaeluse vahele toppinud. Nende järele ähmates sopsasin pepuli maha ja lõin veel kolmandagi raamatu uppi. Sabina ja potsatuste peale tormas kohale raamatukoguhoidja, ja hüüatas: "Noh, noh, mis nüüd juhtus?"
"See on see ahnus," pobisesin mina õnnetult raamatute keskel põrandal peesetades...

Õeh...

Koju tagasi vantsides tagusin jalaga seebimulle, mida Väike Tüdruk puhus.

Nalja kui palju :P

Meeldiv emme

Sööme Väikese Tüdrukuga köögis viinamarju.

Väike Tüdruk: "Emme, kas sulle meeldib, et sa lastele meeldid?"
Emme: "Eeee... Äääää... Vabandust, ma ei saa küsimusest aru."

Väike Tüdruk selgitab, et lapsed ütlevad talle sageli, et tal on nii tore emme.

Muidugi mulle meeldib :)

Abort ja kohustuslik ultraheliuuring

Lugesin, et USA Oklahoma osariigis nõutakse nüüd aborti tegema tulnud naistelt oma beebi vaatamist ultraheliaparaadi ekraanilt. Kui naine ei vaata ekraani poole, siis peab arst naisele tema beebi tegemisi ja enesetunnet detailselt kirjeldama.

Arstid ja abortijad on nördinud, see olevat liiga suur ja julm sekkumine inimese eraellu...

Jah, pean möönma, et selline seadus on üsnagi radikaalne ja meelehärmi põhjustav. Kuid midagi tuleks ikkagi teha, et naised ei näeks aborti lihtsalt 'probleemi kõrvaldamisena' vaid sellena, mis see on: surma valimine oma lapsele. Olen nõus Oklahoma seadusandjatega, et oma tita vaatamisel saab naine teha informeerituma otsuse. Miks peaks naine saama mõelda, et ta läbib pelgalt meditsiinilise protseduuri? Miks peaks olema liiga julm, kui naine saab aru, mis otsuse ta teeb?

Jah, ilmselt on abordi kasuks otsustamine pärast oma tita nägemist traumeerivam. Kuid see PEABKI olema traumeeriv - sa ju tapad kellegi, et sul oleks parem elu.

Ma tõesti ei mõista, miks peaks abort olema lubatud ja haige vanaema tapmine keelatud. Kumbki ei jääks ilma kõrvalise abita ellu, mõlemad nõuavad hoolt ja raha ja oma elu ümberkorraldamist...

Kuidas tõsta potentsiaalsete emade teadlikkust - mina ka ei tea... Kas see on üldse võimalik? Võibolla on Emake Loodus inimestesse nimelt hooletuse sisse kodeerinud - kui rasedus oleks kergelt välditav, siis sureksid inimesed varsti välja. Lootus on hooletute peal - mõni 'tööõnnetus' ikka sünnib.

Haa!

Muidu rahulik päev, aga köögis keerasin jälle toreda käki kokku.

Nimelt oli mul pitsategemisest 2/3 purki letšot järel ja mõtlesin, et teen siis aga jälle makarone sellega. Praadisin ilusti sibulad ja hakkliha, lisasin kõvasti soola ja letšo. Siis tahtsin panni kõrval-augule tasakesi podisema tõsta, et makaron keema panna, kui taipasin: pole potti!
Kus pott on?
Külmkapis, selle sees on umbes taldrikutäis üle-eilset boršši.
Hetkeks mõtlesin, et kallan borši väiksemasse potti - saab keegi veel taldrikutäie suppi. Siis aga tuli parem idee ja ma kallasin borši pannile - sibulale, hakklihale ja letšole otsa.


Vabanenud poti pesin kärmelt puhtaks ja panin selle sisse makaronid keema.Väike Tüdruk, va kiunik, sibas kohe Mehele kaebama, et issi-issi, emme kallas vana peedisupi makaronikastme sisse. Ma olengi jube kokkusegaja ja modrutaja......... Väike Tüdruk küsitleb mind alati toitude puhul, mille valmistamist ta ise pealt ei näinud. Mõnikord ma valetan talle, kui olen kindel, et vahele ei jää. Näiteks munavõid teen mina majoneesiga, mitte võiga. Väikesele Tüdrukule ütlen muidugi, et võiga teen, sest tema majoneesi väidetavalt ei söö :)

Minu meelest tuli küll täiesti normaalne söök välja. Kui selle peale ei mõtle, et seal on borš sees :)

Ise loen just parajasti Apastamba dharmasuutrast, kuidas söögikorrast ülejäänud toit on ebapuhas/roojane. Ja mida ei jõua ära süüa, tuleb maha matta või vette visata :) Päris nunnu oleks kolm korda päevas emajõkke toidupalasid loopimas käia.

Täna

Magasin täna öösel kella üheksast õhtul kümneni hommikul, heh-heh-hee :)
Ilmselt oli viga pärast 10-päevast tabletipausi kohe kaks tükki võtta.

Siis käisin duši all, tegin pirukataigna ja panin selle 40kraadisesse ahju sooja, seni käisin solaariumis ära.
Siis kõpitsesin veidike oma blogi, küpsetasin pirukaid ja sõin - praegu lõpetan leiva luusse laskmist...

Nüüd läheme Väikese Tüdrukuga õue - peaks talle uusi pidžaamasid ostma, vanad kipuvad kukekateks muutuma. Aga ei tea, kust osta. Seni olen pitsud talle kas tellinud kataloogidest või saanud kusagilt... Eile Kaubamajast otsisin, kuid seal küll ei olnud! Mingid konna-öösärgid olid ainult, võeh!

Mõnus on olla! :)


Edit 17.10:
Poes käidud ja kolm paari pidžaamasid ostetud! :)

Some lives were made to be wasted

Täna käisin siis arsti juures. Haigekassa kindlustus kehtis veel, nii et sain topeltretseptid. Ostsin veel Kaubamajast mõeldamatu hunniku nidinodi, kuna hoidsin ju kindlustuse kehtimise tõttu paljusadu rahasid kokku :)

Arst pahandas, et ma Töötukassasse ei läinud. Ütles, et ma võinuks ju öelda seal, et ma olin väsinud ja ei otsinudki tööd seekord. Nujah, aga et seal käia, pead ju tegelikult 'aktiivselt tööd otsima', või valetama, et sa seda teed. Ja mina ei taha kumbagi.

Ta ütles, et ma pean oma sotsiaal-phobust ikka välja vedama, kohtumisi kokku leppima, käima võimalikult paljudes rahva- ja suhtlemisrikastes kohtades.
Aga ma ei taha ju!
Hehh, muidugi on tal õigus.

Aga ma suhtlen ju ikka ka...
Näiteks täna 'suhtlesin' ma kahe u 10-11 aastase poisiga, kes mult kahte krooni palusid.
"Mis te teete sellega siis?" uudishimutsesin mina (suheldes! :D) rahakotti välja koukides.
"Meil jäi sihvkade otsmisest puudu," vastas poiss.
Kenad poisid olid, eriti see prillidega, kes paar sammu eemal natukene häbenes :)

Ja siis ma otsustasin, et ma ei lähegi arsti juurde enam - võtan oma viimased retseptid ja kaon radarilt.
Ja tema ütles äkitselt, et kuna ilma kindlustuseta on arstilkäik 300 krooni, siis mul on võibolla lihtsam perearstilt retseptipikendust küsida.
Ei no JEEEEE! :)

See on ju ainult helistamise küsimus, ja siis lähed lähimasse apteeki nänni järele :)
Kõik laabub ja laabub ja laabub :)
Selline tunne mul ongi viimasel ajal :)
No worries!

*
it was just a little while ago

almost dawn
blackbirds on the telephone wire
waiting
as I eat yesterday's
forgotten sandwich
at 6 a.m.
an a quiet Sunday morning.

one shoe in the corner
standing upright
the other laying on it's
side.

yes, some lives were made to be
wasted.

Charles Bukowski

Niisama

Rahulikud päevad, kuigi mul õnnestus mõned päevad tagasi oma mõlemad läpakad kärssama ajada :P Aga kuna ma ei arvagi, et arvutid minu kobakäppades õilmitsema lööma peaksid, siis jäin absoluutselt tüüneks :)

Selgus, et väikese valge arvuti toitekaabel ei anna ühendust.
Ja vana on niikuinii juba ammu puudega - kohiseb ja mühiseb ja krigiseb.
Ta hakkas ennast ise klõpsti välja lülitama, veel enne kui ma end sisse logida jõudsin. Aga hommikuti on ta justkui leplikum ja töötab natuke aega...

Eile see-eest jukerdas internetiühendus.

Üleeile 'jukerdas' kassike. Muudkui ööksus. Lõpuks oksendas ta välja terve hunniku hallikaslillat massi ja siis ma sain aru, missasja ta seal uue liivakasti kallal nii meeletult kraapis: ta kraapis kastiseinas paiknevatest filtritest riidepusasid välja ja sõi need ära. Vaene totu!
Eks ma võtsin need filtrid siis välja.

Väikese Tüdrukuga jalutamas käies jõudsime me mingisugusesse 'odavpoodi', kust ma ostsin talle 'parfüümi' ja tillukese roosa mummu-klõpsudega suletava kotikese. Ostud maksid kokku 25 krooni ja Väike Tüdruk on nii õnnelik :D - kannab terve päeva neid ludinaid kaasas. Nii palju rõõmu odavast nodist, peame sinna ikka sagedamini jalutama.

Eile jäin keset päeva mataki magama hoolimata sellest, et Väike Tüdruk, kes soovis suhelda, mul otsas aeles, mind põtkis, vadistas ja naeru lõkerdas :D Unetus on möödas, uni tuleb aga sobimatutel aegadel. Homme on arst, siis magan jälle öösiti :)

SARAH MACDONALD "Püha lehm!"

Autor on Austraalia ajakirjanik (minu arusaamise kohaselt on ta olnud nii ajaleheartiklite autor kui ka raadio- ja teleajakirjanik), kes 21-aastasena Indiat külastas, kuid talle ei meeldinud sealne tõuklemine, trügimine, karjumine, tüssamine, õhusaaste, avalik pissimine ja pidev sülitamine. 10 aastat hiljem aga tuleb ta siia järele oma Austraalia uudisteagentuuris ABC töötavale peigmehele, kes on komandeeritud Indiasse. Nad on ligi aasta aega püüdnud kaugsuhet hoida, kuid eks ta raske ole, ja Sarah'le hakkab tunduma, et India on ikkagi paeluvam kui kaugsuhe. Niisiis jätab ta oma eduka karjääri ja lippab armastuse poole Delhis.

Üsna otsekohe pärast lennukilt maha astumist meenub talle, kui õudne on India. Hallitavate elamispindade, kehva kliima ja kohalikega kohanemine ei lähe just edukalt ning Sarah elab hüsteeria piiril.

Tõesti ei tahaks 10 minutikski mõelda end linna, kus õhk on talvel nii saastatud, et see jätab su naha mustaks ja libedaks, ning mõnikord pole autoga mööda tänavaid edasi roomates näha ei maju ega isegi auto esiotsa. Aastavahetuse ilutulestikku pole näha - ainult raketikärgatusi kuuleb.

Sarah jääb kopsupõletikku ja tema juuksed hakkavad peast välja langema.
Jee! Selleks on muidugi täpselt õige aeg, kui oled otsustanud armastama kukkuda :(

Enne kui huvitavamate ja naljakamate kohtadeni jõuan (mida autorile aastase India-kogemuse jooksul ikka kogunes), pean siiski ütlema, et hindaksin seda raamatut sõbraliku "mhmhh'iga"... et võib lugeda küll. Ma vaatan neid kohti, mis ma olen enda jaoks üles märkinud ja ei saa päris hästi aru miks, aga see raamat tundus mulle kuidagi tuimem ja kalgim kui enamik reisiraamatuid. Isegi ägedad vihkamisepursked nt meeste teemal, kes tänaval käperdama kukuvad, on kuidagi... poolel teel :D, ma vihkaks küll paremini :D. Mulle ei jätnud autor tulise inimese muljet ja võibolla oli artiklite lihvimine ja faktide kontrollimine talle sobivam töö kui nullist pildikeste loomine... Mulle ei tundu ta kuigi meeleline/sensuaalne inimene olevat, vaid kuidagi... tuim, jäme. Ei tea, miks. Vähe hellust? Ei tea...

Esimene naljakas lugu oli selline.
Sarah soovis hindi keelt rääkima hakata, et ta tänaval karjutavatest asjadest midagigi aru saaks ja ehk midagi ka vastu kohmata oskaks. Niisiis hakkab ta käima hindi keelt õppimas. Kui ta vastõpitud fraase kasutama hakkab, hakkab teenija naerma, autojuht ehmatab ja kerjused põgenevad kohkunult. Niisiis läheb Sarah oma mehe töö juurde ABC kontorisse, et seal mõnelt kohalikult teada saada, mida ta valesti teeb.
Simi selgitab:

* "Sarah, asi on sedasi. Harry Lal õpetab sulle hindi ja urdu kõrgkeelt, mitte keegi siin ei räägi seda. Sa peaksid rääkima hindustani keelt. Sa oled liiga viisakas."

Tunnen ennast idioodina. Ma olen kõnelnud keelt, mis suri välja koos briti raadžaga. Kui ma ise arvasin, et palusin taksojuhil end kuhugi viia, siis tegelikult ütlesin: "Kulla härra, ega teil ei oleks midagi selle vastu, kui ehk viiksite mind reisile sellesse poodi, ja mina pakuksin teile kompensatsiooniks nii ja nii mitu ruupiat, tänan hirmus alandlikult." Ja räpaseid alasti tänavajõnglasi olen ma tervitanud niimoodi: "Vabandage mind, oo hingeline, mul on hirmus kahju, aga selgub, et mul ei ole peenraha, palun alandlikult andeks."


Lesknaisi peetakse väärtusetuteks ja nende tundmine toob halba õnne. Mõelda vaid! Prostituudid ei kanna paljastavaid rõivaid. Autor oletab, et neid pole võimalik ära tunda muu järgi, kui et kui mees neile tänaval otsa vaatab, siis prostituut vaatab vastu. Kuna välismaa naised pole harjunud niimoodi india naiste kombel pilku maas hoidma, siis juba see annab alust oletada, et nad on 'lõdva moraaliga'.

Samas pole ka heale mehele esitatavad nõudmised väikesed:

* Kuna Billie on äärmiselt kõrgest soost braahman, kaalub tema isa üksnes koorekihist pärit mehi. Heast kasvatusest üksi ei piisa - kui neil on mõni abielu lahutanud sugulane, kui nad joovad, kui neil on vale töö või palk või kui nende vanemad on eputised, praagitakse nad välja.


Kudagi armas oli leida siit sõna 'pürst'. Mu lapsepõlvekodus oli pika varrega põrandahari ikka ka alati 'pürst'. Jube veider sõna! :D


Muidugi käis autor sellel mitmekesise usueluga maal ka paljudes eri religioonide 'pühadel üritustel' ja kohtumistel pühameestega.

Üks esimesi oli Goenka-nimelise tegelase meditatsioonikeskus Vipassanas, kus ta veetis 10 päeva, millest 9 ei tohtinud ta sõnagi lausuda, ega suhelda ka viipe- või pilkude keeles. Ei mingit suhtlust! Ajakirjanikule oli see kindlasti kummaline, heh-heh-heee... :) Sisemine lärm tungib esile ja ajab hulluks, tundub, et selle meeletu segaduse summutamiseks on üliväga vaja raamatut või televiisorit või enam-vähemgi sihipärast vestlust... Lõpuks aga harjub ära, vaikus on ootamatult ilus. Siis aga otsustab Sarah rääkida.

* Uus mina tardub hirmust, kui sõnad mu huultelt kõmisevad, tsementseinu tabavad, tagasi põrkuvad ja mulle vastu pead lajatavad. Mul võtab hulk aega, et aru saada, mida ma kuulen. Ma kostun nii pealetükkivalt ja nii valjult, et esimest korda tunnen ma lõputut kaastunnet - assistendi ja kõigi inimeste suhtes, kes on kunagi pidanud mind kuulama.

:D

Edasi usuelust.

* Dalai-laama räägib, et me ei peaks ootama, et elu on lihtne. Budismi esimene üllas tõde on, et elu on täis kannatusi ja ei paku lõpuks mingit rahuldust - ainus võimalus õnnelik olla on vähem ihata ja harjutada oma meelt süüvima ülimasse tegelikkusesse.


Päris huvitav oli lugeda parside (zoroastristide) jamadest väheneva raisakotkaste populatsiooniga seoses. Nimelt nõuab nende usk, et surnukehad visataks vastavatesse tornidesse/kaevudesse, kust raisakotkad nad ära nokivad. Paraku vähenes Seal-Ühes-Kohas raisakotkaste hulk meeletult, mingi 97% suri maha, mis tähendas, et vaeste parside laibad mädanesid kuumas India linnas... Õeh!


Krishnamurti sõnad:

* "Kui inimene kaotab sügava lähedase suhte loodusega, muutuvad oluliseks templid, mosheed ja kirikud."


Mõned kohad tunduvad kahtlased ka. Ja näiteks see polnud kindlasti Jeesus, kellele Jumal Siinai mäel 10 käsku andis. Vist ikka Aabram (Aabraham?). Aga noh, sellistest elu-olu-raamatutes võib minu meelest vabalt rääkida nii, nagu endale on mulje jäänud. Missiis, kui faktid moonduvad - ka kohalikud legendid ju ei peegelda tegelikkust. Muidugi - kohaliku legendi võiks ikka õigesti edasi jutustada, tegelikult :D


Autor ise tunneb, et aasta Indias on teda muutnud küll. Tema mees (ta abiellus vahepeal oma Delhi-Jonathaniga) käis töö asjus pidevalt kriisikolletes, nt Afganistanis, ja Sarah ei näe sündmusi enam infona, mida tuleks korrastada korrektseks ja paeluvaks uudislooks, vaid saatuse kurbmängudena. Enam ei paku sõnastuse lihvimine nii palju pinget kui seotusetunne inimkonnaga.

Golden

Viimased päevad on olnud rahulikud ja kenad.

Mõnikord tundub mulle, et mu sõrmeotstes kasvavad lilled, mille kaudu ma hingan sisse ja välja magusat õhku.

Mõnikord tundub mulle, et elu on nagu kuldne mesipirn, mida mina pika sipelgasiilikeelega nilpsan.

Mõnikord on Maailm Orkaani Südames tehtud soojusest ja pehmest kollasest valgusest.

"Dharmasutras" vol 1

Sissejuhatus

Sissejuhatuse on kirjutanud sanskriti keele ja India usundite professor PATRICK OLIVELLE.

Selle raamatu kaante vahel on kõik neli tänapäevani säilinud dharmasuutrat. Need on kirja pandud sisutihedas ja aforistlikus stiilis ning kujutavad endast braahmani seisusest õpetlaste poolt põhiliselt nende endi seisuse preestrite jaoks kirja pandud käitumisreeglid, mis on välja kujunenud hinduistlike religioossete praktikate käigus ja asjakohaste dispuutide tulemusena. Dharma sisaldab kõiki inividuaalse ja sotsiaalse käitumise aspekte, mis on ette kirjutatud inimese positsiooni poolt. Igale vanusele, mõlemale soole, igale seisusele (kastile, klassile) on reeglid, mida peetakse sobivaks või vähemalt ideaalseks. Need on nii seadused kui ka moraalse ja religioosse käitumise reeglid, mida kogukond oma liikmetele sobivaks peab. Nii käsitlevad dharmasuutrad väga mitmesuguseid teemasid: kuidas harida noorukeid ja läbi viia intisiatsiooni- või pühitsusriitusi; kuidas läbi viia rituaale ja usutseremooniaid; abielu, abielulisi õigusi ja kohustusi; toitumiskeelde ja toidu ringlust inimeste vahel (kes tohib seda valmistada, mida kellele annetada tohib või ei tohi, ja kuidas, mida teha ülejääkidega jms); erinevatele sotsiaalsetele gruppidele sobivaid töid ja omavahelist läbikäimist; patte ja nende kustutamise võimalusi; viise pühalikkuse suurendamiseks; kuningaid ja seaduste rakendamist; kuritegusid ja karistusi; surma ja esivanematele pühendatud riitusi. Lühidalt: need tekstid annavad ettekujutuse kui mitte sellest, kuidas muistses Indias elati, siis vähemalt sellest, kuidas see elu tollaste ideaalide kohaselt välja oleks pidanud nägema.

Erinevad õpetuste traditsioonid elasid oma koolkondade kaudu edasi. Algselt moodustusid need nelja veedaga (Rigveeda, Yajurveeda, Saamaveeda ja Atharvaveeda) seotud braamanite rühmituste kaudu. Iga veedaga seotud koolkond jagunes edaspidi veel omakorda paljudeks harudeks. Nende harude sees loodi ja anti suulise pärimusena edasi enamik veedasid käsitlevaid/analüüsivaid tekste.

Igal sellisel harul on baastekstiks kogumik liturgilisi värsse (Samhita) ja neid selgitavad proosatekstid (Braahmanad). Eri harude Samhitad on üsna sarnased, tõlgendused/selgitused/kommentaarid aga on igal koolkonnal omad. Braahmanad pole ühe autori tööd, aja jooksul tehti neisse lisandusi.

Algul õpiti pähe baasteksti värsid ja siis asuti õpetaja abiga nende tähendust uurima. Sellepärast on suutrad aforistlikus stiilis, kusjuures järgnev värss on eelnevaga sageli mingit motiivi pidi seotud, et meeldejätmist lihtsustada. Suutra(värss) on selline lause, kust kõik ebaoluline on 'maha lihvitud'. Arvestades iga suutravärsi lühidust, pole neist mõnikord ilma kommentaarideta võimalik aru saadagi. Ka selles raamatus on originaalne suutra sageli tõlgitud mitte sõna-sõnalt vaid laiendatult, nii et moodustuks arusaadav lause.

Dharmasuutrad kannavad oma autorite nimesid:
Apastamba, Baudhayana, Gautama ja Vasistha.
On veel ka Hiranyakesini dharmasuutra, kuid see on sisult Apastamba dharmasuutra teisend.

Pole siiski päris selge, kas nad on ajaloolised isikud, kes päriselt kirjutasid suurema osa oma dharmasuutrate tekstist, või nimetati need tekstid oma koolkonna traditsiooni suurima (võibolla poolmüütilise) esindaja järgi hiljem. Loomulikult pole need tekstid autori subjektiivsed nägemused, vaid kajastavad mingil ajal mingis piirkonnas aktsepteeritud nägemust sotsiaalsest ja religioossest korrast ja traditsioonidest. Ka kirjutamise aeg on teadmata kõigi suutrate puhul, kuid ilmselt on kõik need tekstid loodud 5. kuni 1. sajandi jooksul e.Kr.

SILVIA PLATH "Luulet"

See on raamat sellest sarjast, kus ühel lehepoolel on luuletus originaalkeeles ja kõrvalleheküljel on tõlkeluuletus.

Tõlkija on Tiina Aug.

Esimene mulje.

No ei meeldi mulle Plathi luuletused tegelikult ikkagi. Vähemalt ilma Tatsutahime abistavate kommentaarideta, hehee :)

Mees on mul ju ka taibukas, kuid kui ma paluks tal minuga koos maha istuda ja Plathi analüüsida, siis ta põgeneks mu eest õudusest kiljudes :D

(Minu meelest kellelgi eesti naisluuletajal olid sellised read, mis õudusest kiljudes põgeneva Mehega seoses meenuvad...

See keda armastan -

ta põgeneb mu eest...

Nunnu!)

Kui lugesin tagant Tiina Augi järelsõnast, et oma varasemad tööd kirjutas Plath sõnaraamat põlvedel ja nagu aeglaselt ränka tööd tehes, siis ma uskusin silmapilk. See on töö ja kokkunikerdamine, mitte puhastav purse või puhang. Minu meelest üks õige luuletus soovib ise sündida. Teda ei ehitata huvitavatest näppujäänud ludinatest nagu kolaažpilti. Või no - võib ka tegelikult. Aga vahe on nagu elul ja tehiselul. Kui kunstlikkus = kunst, siis teine on tõesti peenem, ilmselt.

Teiseks, mis järelsõna lugedes väga usutav tundus - Plathi perfektsionism! Kui see laieneb vaid inimese enda peale, on inimesest kahju. Kui see laieneb ka teiste peale, siis... ruttu-ruttu, välja-välja!!! Kui inimene peab ennast piinama, siis mis parata. Aga teisi ei tohi. Kui Plath pidi olema täiuslik laps, täiuslik õpilane, täiuslik õpetaja, täiuslik naine, täiuslik ema, siis pole ime, et ta end ära tappis, kui mees armukese juurde läks - see ju tõestas, et ta polnud täiuslik naine, justkui. Mehe poolt vaadatuna: mõelda vaid, et sa otsid endale kedagi erilist kaaslaseks, ja kui sa siis selle leiad ja imetlusest tema kõrval õhku ahmid, siis hakkad pikkamisi märkama selle hinda... näed, et see täiuslik naine on maniakk - põeb perfektsuse maaniat.

Kas on olemas pingutuseta täiust?

Ehk on, ma loodan, et on.

Sellist pean ma tegelikuks või õigeks täiuseks.

Sest kui 'täiuslikkus' rikub inimese enda või tema lähedaste elu, siis on selle definitsioonis midagi mäda.

Plathil oli huvitavaid ridu, üksikuid ridu...

Kuid tavaline oli, et iga ümbes kuue rea tagant läks mu mõte uitama.

Sageli meenutasin luuletajaid, kelle luuletused on nii intiimsed ja hoogsad, et mõte kunagi uitama ei lähe :) - Ilona Laaman ja Charles Bukowski näiteks... Meenutasin nende luuletusi ja naeratasin... siis puurisin jälle Plathi.

Pole kerge see eluke :D

Piu-pau-puhh!

Eile õhtul jäin peavalust juhmina magama, magasin kogu öö ja ärkasin õrnalt uimase, kuid valuvabana. Vaata-aga-vaata! Nii et olen jälle 'löögivalmis' :)

Aint kaal on kadunud nende päevade jooksul kuskile... Täna hommikul kaalusin 44 kg ja kuna hommikused tabletid annavad mulle täpselt 3 kilo juurde (see on mitu korda tõestust leidnud), siis on mu 'omakaal' praegu 41 kilo. Urrrrr...! Aga pitsa on ahjus ja Mees poes õlle järel, nii et kosutus on teel :)

Kass võttis oma uue liivakasti ka omaks pärast seda, kui ma kuubikult (talle ilmselt giljotiinina tunduva) ukse eest ära kangutasin. Nii et meil on nüüd liivavaba rõdu ikkagi. Oleks ta nüüd sääsevaba ka, siis oleks elu ju kohe päris präänik! :)

PATRICK FRENCH "Tiibet, Tiibet... Ühe kadunud maa lugu"

Algus,

järg,
järg.


Kaua loetud, kaunikene :)


Päris mahukas raamat, kus autor võrdleb oma reisikogemusi Tiibetis aastal 1987 ja 1999.


Vaheldumisi pakub ta nii meenutusi, vahetuid elamusi, ülevaadet Tiibeti kaugemast ja lähemast ajaloost ning intervjuusid erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Tore, et ta kirjeldab ka rõivaid, tänavapilti ja sööke. Autor on hea suhtleja, nii et juttusid saab palju.


Tema silmis on Tiibet õnnetu maa, kus inimesed on Hiina propaganda ja võltsteadete mõjul kaotamas arusaama sellest, mis maa see nende kodumaa üldse on. Hiinlased on pannud neid nägema oma mannetust ja rumalust, põlastatud usuelust on lohutust nüüd raske leida.

Viimased tsitaadid.

Ka Indias on 'puutumatute' inimklass, kes pole isegi šuudad. Kui sa nendega kokku puutud, või nende vari sinu peale langeb, siis sa pead preestrite poole pöörduma, et nood sind rituaalselt puhastaksid - kui sa muidugi ise puutumatu või välismaalane pole. Tiibetis on nö puutumatud need, kes viivad läbi alamate pättide hukkamist ja sandistamist. Nad kerjavad ja viivad saagi oma ülemuse kätte. Neil - ragjaba'del on oma kogukond, millega teised läbi ei käi. Ühe sellise mehega sai autor lõpuks jutule. Too mees rääkis, et nende kogukonna moodustasid algselt need, kes ei suutnud oma makse tasuda või olid sooritanud ränga kuriteo, näiteks mõrva. Selle mehe pere elas ragjaba'de getos juba vähemalt neli põlvkonda.

* Ma olen näinud Tiibetis palju nägusid, mis on kogenud rohkelt kannatusi, kuid Ugjeni nägu oli ainulaadne ja rahutukstegev. Temas polnud mingit ülevoolavat tundelisust, mis käib kaasas tiibetlaseks olemisega. Ta vabises, kössitas ja hoidis meie vahel distantsi, nagu oleks oodanud iga hetk saabuvat hoopi, ja ta oli valmis vastu lööma. Nagu ma hiljem mõtlesin, meenutas ta vanema põlvkonna dali't, see oli hindu kast, keda kunagi hüüti puutumatuiks: nad olid nii palju aastaid väärkohtlemist talunud, et sattusid hämmingusse, kui nendega lugupidavalt kõneldi.
/.../
Vastupidiselt tavale ei pakkunud ta mulle teed - arvatavasti sellepärast, et ta ei oodanud, et keegi väljastpoolt tema enda kogukonda tahab temaga sööki või jooki jagada.

Lugedes jubedast elust näeb silm vahel ka valesti, ootuspäraselt jubedasti. Näiteks lugesin ma ragjaba'de kohustuslike festivalitantsude juurest:

* Me kandsime maske, mis muutsid meid deemoniteks. Hiljem anti meile sööki ja võikamaid viljakotte.
Tegelikult oli teine lause: Hiljem anti meile sööki ja võikamakaid või viljakotte.

:D

Räägib Tiibeti munk Indias:

* "Ma olin vihane. Kui ma putuka tapan, kõlab budistina mu huulil mantra om mani padme hum, aga lahingu käigus ma kurbust ei tundnud. Ma tundsin rõõmu. Punahiinlased olid tapnud munkasid ja purustanud kloostreid, sellepärast tapsime me neid. Ma ei tundnud midagi, kui neid surnuna nägin. Neil polnud usku."

Ja veel tüüpiline pildike Tiibeti hotellist:

* Lhatse linna hotellitoas, kuhu ma jõudsin hilisõhtul, ootas mind kortsus punane vaip ja voodil raske tekk, mis oli nii niiske, et tundus limasena. Hommikul viskas koristaja prügi, musta vee pesukausist ja plastpudelid aknast välja.

Nii et Tiibet on siiski vaid šokituristidele esialgu :)

-


Muidu: pea valutab neljandat päeva, olen iga päev 10 valuvaigistit võtnud, aga ei mõika nagu absoluutselt. Täna olen võtnud 10 ja nüüd võtan veel 5. Vaatab!

Pirukaid küll täna ei tee (- igalaupäevane õnn ja rõõm Mehele ja Väikesele Tüdrukule), aga kui valu peaks päris järele jääma, teen õhtul pitsat.

Muidu munen niisama, nagu kassike Tiigergi.

Täna

Ilmad on endiselt imesoojad, nii et läksime Väikese Tüdrukuga jalutama ja kassile uut liivakasti ostma. Praegu on tal rõdul lahtine liivakast, aga kuna rõdul on täispikkuses üsna raske vaip maas, siis pean püüdma tolmuimejaga kastist väljalennanud kivikesi vaibalt ära saada. Kuid kuna rõdul on veel ka kaks lamamistooli, pesukuivatusrest ja kaks tööriistakohvrit, millest üks on nii raske, et mina seda tõsta ei jõua, on kõigi nende kodinate kokkupanek ja nihutamine tolmuimemise eel küllaltki tülikas. Nüüd ostsime katuse ja seintega liivakasti. Loodan, et seal kaane all liiga palavaks ei lähe - vaene loom saab 'tähtsaid toimetusi' tehes veel kuumarabanduse...

Kui ta seal üldse käima julgeb hakata, sest esikus kastiga tutvudes (millegipärast üritas ta seda seestpoolt katki kraapida... tahtis ehk õhu- vaate-ava-triipe nagu transpordipuuril, mille sees ta magab?) õnnestus tal end kuidgi ukse vahele kiiluda - kuulsime jubedat krääksatust ja kass tegi kärmelt putket.
No eks me näe. Homme võtan ette põhjaliku rõdukoristuse ja panen uue kasti paika.

Hea on, et mul on ka üks pahkluudeni pikk suveseelik, sest eile koolihoovis Väikest Tüdrukut oodates sõid sääsed mulle paraja portsu inetuid kuplasid jalgadele, mida ma kohe mitte ei saa kratsimata jätta. Säh sulle siis sooja suve ja päikesele paljastatud ihusid :)

Ja mõelda vaid, et alles paar nädalat tagasi magasin ma pika varukaga pluusi, villase vesti ja salliga......
Ei, mina olen suvega rahul :)
Täna lasin minagi toas paljajalu, maika ja hipsteritega ringi. Suurema osa aastast olen ma ikka riides nagu suusataja :D

Kurb on aint see, et pea on kolm päeva valutanud. Eks ma võtan siis muidugi valuvaigisteid aga paha ju ikkagi. Armas on aga see, et olen aastaid apteegist ostnud korraga ikka kolm karpi 400 mg Ibumaxi = 30 tbl. Viimasel ajal on aga ilmunud 30-tabletised karbid - ostsin vist nii sageli, et statistika näitas, et selline kogus ühte pakki panna oleks mõistlik :) Ohh, milline tähelepanelikkus :)

Tiibet vol 3

Edasi Patrick Frenchi raamatust "Tiibet, Tiibet..."

Tiibetis usutakse karmasse ja sellesse, et igaühega juhtub see, mis peab. See võib mõnikord viia selleni, ei muretseta nii palju oma lähedastele põhjustatud kannatuste pärast, kui valikut polnud. Öeldakse lihtsalt, et elu on selline. Kui sa oled sunnitud oma lapsed hülgama vms, siis - see on nende saatus. See on ka üks viis seletada ükskõiksust kerjuste, vigaste ja haigete suhtes: inimesed leiavad, et see oli nende ärateenitud saatus. Kui keegi aitab, siis on ka see saadud abi ära teenitud. Simpel!

* Dawa Tsering ei tahtnud rääkida oma naise kaotusest ja vangistuse ebaõiglusest. Ta tunded olid võitluses ellujäämise eest kalgistunud. Müts kulmudeni tõmmatud, ütles ta mulle oma viimase lause: "Minul on oma saatus. Minu lastel on teistsugune saatus. Rohkem ei ole mul midagi öelda."

Siiski on enamik Tiibeti vaimseid liidreid tegutsenud oma rahva kannatuste kergendamist silmas pidades. Näiteks kirjutas nooruke (24 a) pantšen-laama Mao Zedongile üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas tema saadetud kommunistid Tiibeti rahvast muserdavad. Tema hiinlastest vahendajad olid meeleheitel, sest nemad sellist kirja küll esitada ei julgenud.

Väga naljakas oli lugeda, kuidas Timur-khaan (13. saj) austas Tiibeti õpetlasi niivõrd, et nood tegutsesid isegi keisri ametlike kaalujälgijatena, koputades teatud pulgakesi, kui khaan midagi liiga palju sõi või jõi :)

Kuna kordamine on tarkuse ema, siis ka siit raamatust lõiguke selle kohta, kuidas tekkis dalai-laama tiitel:

* Sönam Gjatso (16. saj) tugevdas Altan-khaani staatust, valides ta geluki ordu /budismikoolkonna, minu meelest/ kaitsjaks ja nimetas teda Religiooni Kuningaks. Vastutasuks andsid mongolid talle dalai tiitli, mis tähendab 'ookeani'. Kuna Sönam Gjatso oli gelukpa liinis kolmas taaskehastunu, siis sai temast III dalai-laama. Tema surma järel siirdus te teadvus sobilikult Altan-khaani pojapoja pojale ja kui poiss 1616. aastal suri, valiti V dalai-laamaks tiibetlane.

Mõnikord ei saa ma autorist ka hästi aru. Ta justkui teab, kui suur vahe on olnud sellel, mida hiinlased lubavad ja mida nad tegelikult teevad, kuid ikka kritiseerib dalai-laamat - kõige veidram on, et nii hiinlaste usaldamise eest, kui ka nendega läbirääkimistest keeldumise eest.

* Viimasel kohtumisel dalai-laamaga küsisin, kas kommentaarid, mida talle 1950. aastetest omistatakse, on õiged. Ta vastas, et sel ajal tundis ta tõesti nii. Uskus, et muutused toovad kaasa progressi ja et Mao revolutsioonilised reformid avavad Tiibetile õitsengu. Aga hiljem, kui tulid teated tapmistest ja hävitustööst Khamis ja Amdos, muutis ta vaateid ja otsustas pagenduse kasuks.

* Viimastel aastal on dalai-laama teinud mitmeid poliitilisi valearvestusi. /.../ Tema vastus Hiina valitsuse lepitustotsivatele nootidele 1980. aastate alguses, kui Deng Xiaoping kutsus Tiibeti põgenikke eksiilist tagasi, oli lühinägelik. Dalai-laamale pakuti sümboolset ametikohta Pekingis, õigust külastada oma soovi järgi Tiibetit ja vabadust rääkida ajakirjandusega. Selle aja standardite järgi oli see Mao liini jätkaja poolt märkimisväärne pakkumine. Selle asemel, et võimalusest kinni haarata ja otseläbirääkimis alustada, saatis dalai-laama Hiinasse ja Tiibetisse mitmeid asjaolusid uurivaid delegatsioone. /jne.

Eksiilist tagasi kutsutud põgenikud pidid avalikult Hiina võimu tunnustama ja avaldama tänu dalai-laama 'feodaalse ikke' purustamise eest - autor teab seda väga hästi ja räägib sellest mitmel pool.
Dalai-laamale pakuti ametikohta Pekingis!!! Issand jumal, misasja ta sellega veel peale oleks hakanud? Mida siin läbi rääkida??? Dalai-laama on Tiibeti religioosne ja poliitiline juht. Punkt.
Ja üldse - LÄBIRÄÄKIMISED? Aastakümneid olid need tähendanud eranditult solvavaid ettepanekuid ja nõudmist tunnistada oma õigust Tiibetile, kusjuures lubadused inimeste elu kergemaks teha ja nende usuelu ja selle sümboleid mitte hävitada, olid eriti nahaalsed lausvaled.

* 1989. aastal keeldus dalai-laama osalemast pantšen-laama matusetseremoonial Pekingis, hoolimata kõrgetasemelise mõttevahetuse võimalusest. /.../ Kirjanik Tom Grunfeld on oletanud, et dalai-laama Pekingisse minemata jätmine 1989. aastal on "arvatavasti tema poliitilise elu suurim möödalaskmine".

"Kõrgetasemelise mõttevahetuse võimalus" my ass!!!
Mida see Patrick nüüd puterdab siin?
Pantšen-laama on Tiibeti pühamees, kelle ümbersündi otsitakse nagu dalai-laamagi oma. Kui pantšen-laama on vanem, siis valvab tema noore dalai-laama usuõppe eest, ja vastupidi.
Tema keha - elus või surnud - poleks algusest peale Hiinas üldse olemagi pidanud.

Ma ei taha üldse öelda, et kõik tiibetlased on vagad ja headust tuubil täis. Eks nad on enam-vähem sama sõjakad kui mongolid, lihtsalt raskemad elutingimused ei lasknud neil väga sõjakaks kasvada. Vanad karistused olid seal nagu mujalgi maailmas: kehaliikmete otsastraiumine, piitsutamine, surm. Veel 1930. aastal karistati miskit kõrget poliitikut nii, et litsuti tema pead jakisarvede vahel, et silmad peast välja plumpsaksid. Paraku polnud see kuigi sage karistusviis ja keegi seda värki enam õigesti ajada ei osanud, nii et välja plumpsas vaid üks silm ja teine tuli noaga välja urkida. Silmaaugud uhati tulise õliga üle. Karistuse lisa nägi ette ühe käe maha raiumise ka tema mõlemal pojal, kuid munkade palve peale jäi see siiski tegemata.
Lihtsalt Hiina pole Tiibeti vabaksandmisest huvitatud, Tiibet soovib vähemalt autonomiat - praegu kompromissi näha pole. Autor ise kirjutab ka:

* Pekingit ei huvita ülemeremaade avalik arvamus Tiibeti teemadel. Raske on leida teist maad, mis toodaks niisuguse järjekindlusega enda kaitseks ebausutavat propagandat. Hiina välisministeeriumi vastused välismaa meedia kriitikale on ühtviisi formaalsed ja sageli ka absurdsed.

Kuidas kommunistid hävitasid Lhasa moslemite kultuuri:

* Kui punavalvurid - eranditult tiibeti rahvusest - tulid 1969. aastal puhastama Lhasa peamist muslimite linnaosa Thelpung Khangi, tabas neid nõutus. /Kohalikul imaamil/, nagu muslimitel ikka, polnud jumalakujusid ega puuslikke, mida purustada, maalitud freskosid, mida kustutada, ega pühapilte, mida tükkideks rebida. Hävitada polnud mitte kui midagi.
Tüng! :)
Lõpuks põletati nende seadusetähed, nimeraamatud, palvemütsid, kaardid ja iidse määruse, mis tagas neile omaette kalmistu linna servas.

Aga nüüd ka midagi kergemat. Nimelt Tiibeti nomaadid, nagu vanasti kõik tiibetlased, söövad väga üksluist toitu. Kui ma üksi elaks, siis teeks ka hommikuks ühte, lõunaks teist ja õhtuks kolmandat toitu, aga need toidukorrad oleks ses mõttes samad, et hommikuks alati puder, lõunaks köögiviljad ja liha ja õhtuks näiteks puuviljad, juust, kuklid ja piim. Näiteks.
Nomaadide õhtu:

* Õhtul, kui loomad olid kinni pandud ja maad võttis pimedus, sõtkuti odrajahu taignaks, venitati tükkideks ja visati suurde kastrulisse, mis tule kohal kees. Lae alt võeti alla lihakamakad, lõiguti ja keedeti. See oli eine, ühesugune igal õhtul, kuigi sööjad nägid välja tervemad kui vitamiinineelajad ja dieedipidajad teises maailmas.

Ja tüüpiline pildike Tiibeti hotellindusest:

* Teadsin, et üks hotell Kermos majutas välismaalasi. Mind sõidutati sinna minitraktoril.
"KÜLALINE ÜLIM JA ENNEKÕIKE KVALITEET", oli maalitud sissekäigu kohale. Vastuvõtus töötav naisametnik lamas laua peal ja norskas, nägu lahtises kartulikrõpsude pakis. Jalutasin läbi fuajee kioski juurde, mille silt teatas: "MEIL ON LIIKE JOOKE". Mingeid jooke polnud. Läksin tagasi vastuvõtja juurde, ajasin ta üles ja ta asus võtmeid otsima.
Lõpuks sain tuppa. Kraani ei olnud. Heitsin voodi peale pikali ja lugesin brošüüri - hoolega valmistatud üllitist täis lubadusi ja reegleid, mis keelasid hotellis mööbli hävitamise ja radioaktiivsete ainete hoidmise.

Haaaigutus!

Täna ma küll oma päevaplaanist summagi kinni ei pidanud.

Esiteks jukerdas Väikesel Tüdrukul eile jälle süda. Ta ei tahtnud isegi õhtujuttu kuulata, vaid lihtsalt kallistada tunnikese, emme kaisus tasakesi puhata ja natu juttu veeretada. Kuna ta oli nii õnnetu ja ma ei osanud teda kuidagi aidata, siis pakkusin, et kui ta ei taha, siis homme ta kooli minema ei pea. Ja hommikul ta otsustas, et ta tõesti ei taha minna - kuigi tal polnud enam paha ega midagi, säras kell seitse oma roosasid koduriideid selga ajades nagu väike päike. Aga eks ta ole väsinud - kõik lapsed ja õpetajad on praeguseks väsinud ja ripuvad peatse suvepuhkuse mõtte küljes. Nii et ma ei hakanud tema ümberveenmisega erilist vaeva nägema - lubadus on lubadus.

Nujah, ja ma juba olen maininud oma traumaatilisi emotsioone valetamise suhtes, siis kirjutasin õpetajale lapse puudumisest ja rääkisin ausalt kõik ära. Ütlesin, et see võib tunduda talle vastutustundetu, kuid ma teen seda kõike head kavatsustega ja paremini ma ei oska.

Aga täna pärastlõunal oli korraldatud direktori vastuvõtt kooli parimatele õpilastele, ja ka Väike Tüdruk oli kutsutud. Ja sinna ma ta ikka viisin. Seda ma ütlesin ka õpetajale. Ja muidugi ma ise sisse vastuvõtule ei läinud, nii et istusin õues päikese päes poolteist tundi :D - oleks pidanud ikka ennast sisse nihverdama ja puuvilju nosima, kuni kõnesid peeti :D

Väike Tüdruk tahab veel emme seltsi, tavalistel päevadel tippab ta ikka üksi kooli, aga kuna oli eriolukord, siis tal on meeldivam, kui ma lähedal olen. Võibolla vaid kahe aasta pärast hakkab ta juba iseseisvaks ja uhkeks ja ei taha emmet kooli lähedal nähagi, aga kuni ta soovib, siis ma olen, kui see ka teinekord tüütu on - kool on lähedal, tee selge, mind polnud sinna ju tegelikult vaja.

Aga õpetaja astus mulle enne pildistamist ja 'banketti' koolihoovil ligi ( - ma ehmatasin hetkeks, et ei tea, mis ta nüüd ütleb) ja ütles naeratades, et ta mõistab mu seisukohta ja mõnikord on tõesti parem lapsel puhata lasta. :) Kena!

Kuna ma olin planeerimatutest pööretest ärevil, ei suutnud ma hommikul süüa muud kui kohvi ja paljast kuiva näkileiba, nii et pidust tagasi jõudest ostsin hunniku lõhet, õlut, maiustusi ja kooki ja limonaadi, ning õgisin ennast silmini täis. No nii silmini, et kirjutan seda sissekannet poolkinniste silmadega :D

Ups! Suutraid veel pole!

Ma hakkasin "Dharmasuutraid" lugema, kuid kuna see on inglise keeles ja mul läheb sellega kaua, siis lugemispäeviku jaoks panen nad viide ossa: sissejuhatus, ja siis nelja autori dharmasuutrad. Täna sain läbi vaid 7 lk sissejuhatusest (pluss muud tekstid häälduse ja lühendite jms kohta) ja jätsin siis teksti muidugi pooleli, draft'iks. Aga kogemata vajutasin vale koha peal enter-klahvi ja tekst lendas paariks sekundiks blogisse, kust ma ta muidugi kohe maha rookisin ja tagasi draftiks vormistasin. Aga näen, et juba on seda teksti siit otsitud.

No pole seda teksti veel :), vabandust!

Ja ei tule kindlasti veel mitu päeva.

Ja sissejuhatus on kuiv niikuinii...

Suutrad ise on juba naljakamad... :), eks ma olen sirvinud.
Mäletan, et ühes kohas keelati braahmanitel (vist) süüa meessoost näkke ja muid merejäletisi :P
Kujutan ette, et sellest keelust on ka usinasti kinni peetud... :)

Eks ma suutratest kirjutangi välja intrigeerivamad ja naljakamad kohad, ega hakka andma ülevaadet sellest, millest ja kuidas valmistatud rõivaid, vööd ja sandaale tohivad kanda braahmanid, kšatrijad, vaišjad ja šuudrad.

Tokerjad hääbuvad...

Tegelikult, hääbumisest pole haisugi :)
Ma magasin suurepäraselt, kusjuures magama jäin juba enne ühte. Ma olen varemgi proovinud tablettideta magada, kuid nii head tulemust pole olnud, mitte kunagi. Täiesti hämmastav! Ei teagi kohe, kas ma tegin eile midagi väga õigesti, või lausa viimasel ajal... Võibolla oli asi lihtsalt selles, et olin rõõmuga valmis kogu öö üleval istuma ja ei kartnud unetust karvavõrdki. Kodusena on ikka teine asi magamata olla, eriti veel kui kogemuste põhjal tead, et esimesel nädalal tunned end õhulise ja kergena nagu õhupall.

No enne kella viit hommikul ärkasime mehega küll mõlemad, kui meid elusalt nahka panna üritati. Ei olnudki Tiiger (meie kassike) vaid sääsetõprad. Mees asus vapralt voodi kõrvalt võetud alukatega relvastatuna neid nüpeldama. Mina naersin naba paigast ja tõmbasin teki üle pea (pea oli veel paigas :P). Mis mul viga - mina armastan-armastan-armastan sooja ja magan isegi praegu nii paksu tekiga, millest sääsk läbi ei nõela. Eriti magus on uinuda, kui tead, et toas on keegi, kes palavust vähem talub ja ei mõtlegi end teki alla peita, olles seega minust palju kättesaadavam saak. Tegelikult Mehel ei teki ka sellist sääseärritust nagu mul, mina võin ühest sääsekublast lausa paiste minna.

Jäin uuesti magama ja ärkasin kell 7 äratuskella peale. Saatsin Väikese Tüdruku kooli, lugesin, õppisin, kolasin veidi Internetis...
Tõotab kuldset päevakest :)

Intiimsus

Muide, hoolimata sellest, mis ma eelmises postituses ütlesin, ma tegelikult ei arva, et mu raamatupostitused on igavad. Ma arvan, et nad on suure tõenäosusega vägagi igavad kõigile teistele, kes pole mina. Sest need postitused on pikad ja tsitaatidega on ikka nii, et teine lugeja oleks valinud teised näited... Minu meelest on head raamatukirjeldused nii kolme kümnerealise tekstilõigu pikkused. Minu omad seda ei üritagi olla, sest eelkõige tahan, et mulle meenuks see, mida lugedes kogesin. Muidu loen veel asjatult midagi üle... või jätan tagasihoidliku kirjelduse tõttu hea raamatuga tutvust uuendamata.

Aga nüüd olen Plathi luuletuste juures ja püüan mõista, miks ta minus sellist elevust ei tekita nagu... mõnes? :)

Esiteks ilmselt sellepärast, et mu kultuurialased teadmised pole nii laialdased, et julgelt igale 'allusioonile' pihta saada. Ma ei tee igakord allusioonil ja hallutsinatsioonil vahetki :) Minu jaoks on ka üleminekud ühelt kujundilt teisele liiga kiired - ma vajan rohkem 'mälumisaega'. Ja eelkõige - intiimsuse puudumine. Ehk ma leian edasi lugedes midagi üldinimlikult puudutavat, mis ei näita Sylvia Plathi niivõrd müstiku ja sõnameistrina vaid puudutab oma inimlikkusega inimlikkust meis... eks näis :)

Näide esimesest luuletusest THE COLOSSUS / KOLOSS

* /.../
I crawl like an ant in mourning
Over the weedy acres of your brow
To mend the immense skull-plates and clear
The bald, white tumuli of your eyes.

rooman nagu leinarüüs sipelgas
üle su umbrohus kulmuaakrite,
et parandada tohutuid koljuplaate ja puhastada
su silmade järsunõlvalisi valgeid hauakünkaid.

Kõlab ju päris kaunisti ja võimsasti! (eks ma valisin ka natuke, samas luuletuses on juttu ka sea röhkimisest ja liimipangede tassimisest...). Kuid raske on ennast sellega intiimselt suhtestada. Ja enamik luuletusi sellised ongi. Tema luuletused on ilmselt pigem vaimne kui hingeline nauding... Aga Uku Masingu luuletused on ka vaimsed, kuid... on siis asi kultuurilises läheduses/kauguses või milles, aga Masingu luuletused ikka tekitavad elevust ja on sageli ülimalt liigutavad...

(Masingult katkeid:
*
Kuhu veel pageda öös? Vist ei võta mind keegi
nutvana vastu ja see, kelle ees täna käinud,
ytleks vaid: kitsas ju mulle mu leegi!
*
Midagi pole mul enam tühjus must endast on kenam,
elada igatsen aga lillena kuristi serval,
mõnikord kui ma ei maga kuulata tähtede laule.
*
Korra oli kuu mu sõber, hõbekalad laulsid lävel,
nyyd kui hing on suland kuju, ujuvad nad järgi sulle.)

Seega vaimsus ei välista ilmtingimata kirglikkust, intiimsust, lähedust, inimlikkust.
Milleks rääkida kolossist, kui sa võid kohe öelda, et tahad oma mehe kohta öelda... öelda... et... no mida? Päike tõuseb su keele piilari alla. Mh? Sinine Oresteia-taevas. Eh?

Nojah, ehk ma öö jooksul hakkan Plathi luulet veel armastama :)
Mis ma siin unetuna ikka teen, hommikul loen mehele kohvi kõrvale peast terve raamatutäie Plathi... :)... Ta ägaks ja oigaks ja viskaks kohvi ära joomata köögist varvast, ma usun... Võibolla peaks ootama, kuni ta kaitsetum on... Mees uinub, hakkab kostma meloodilist norinat, ja siis mina sisistan otse ta karvasesse kõrva:
I shall never get you put together entirely,
Pieced, glued and properly jointed.
colossus! colossus! (vrdl. guglunk, guglunk! :P) Ilmselt oleks ta võlutud... nagu võluväel teise tuppa magama, kusjuures ta ei unustaks mind enne magamistuppa lukustada...)

Nujah, ärge siis neil päevil mulle ukse taha tulge, sest mu unetute silmaaluste must teeb trepikoja pimedaks :D

Trilli-tralli

Niih. Pealeselle, et ma oma tablette valesti lugesin, lugesin ma ka tänaöiseid unetunde valesti - üheteistkümnest üheni teeb kaks, mitte kolm unetundi. Ja ega ma ikka enam magama ei jäänud. Tõttöelda olen ma unetuse esimesel nädalal alati eufoorias :) Nagu mõned inimesed kirjeldavad paastu, et hästi selge ja ergas olemine pidi tekkima. Ehk reageerib keha ootamatule misiganes-asja-deprivatsioonile miski kirgastumisega? kes teab... Ma olen siis omalaadi unepaastul, sest kuna mul pole enam ühtegi unetabletti, on täiesti võimalik, et 28. maini ei maga ma tunnikestki. Noh, pole hullu, sest esimene nädal möödub eufoorias :) ja ülejäänud kolmele päevale ma selles suures eufoorias ei mõtle.

Aga muidu ma ei paastunud, vaid jõin vaikselt veini. Patsutasin kõhtu ja imestasin: Oeh, kui punnis kõht!
Väike Tüdruk lohutab: "Ära muretse emme, Sa oled ainult ühe meetri juurde võtnud!"

Appikene :D, ma nii armastan oma tibu nalju...
Midagi nii jäledat pole mulle isegi Mees öelnud.... ihhihhiiiii :)

Aga nalja oli päevas muudki.
Nimelt luges keegi mu blogist miskit raamatu-värki ja soovitas mind soojalt oma kirja-tundjast sõbrale pruudiks. Ja sõber, asjalooga pikemalt tutvumata, saatiski mulle "abieluettepaneku" :)
See oli muideks üldse mitte labane, vaid armas ja naljakas kiri 'profiili' järgi huvitavalt ja toredalt inimeselt. Ma oleks kindlasti huvitatud olnud, kui mul Meest poleks. Aga Mees on, ja seega huvi pole.
Ärge selle kohta rohkem midagi küsige, sest ma tegelt otsustasin sellest mitte rääkida. :)
Aga liiga huvitav asi ju, et see ka lihtsalt maha vaikida... no, et näete mis võib juhtuda, kui sa ilmsüütult oma iseenda teada igavaid ja peamiselt iseendale mõeldud raamatu-asju üles tähendad.

Muide... minu ülitark ja vahva õde ju on natu meestemures, et ei kohta muid kui suht ohmoone, kellest on pärast võimatu lahti saada. No mida sa teed mehega, kellest sa vaimselt ilmselgelt üle oled? No see on päris ehtne mure ikkagi. Eriti kui sa tõesti ise ei liigu konverentse ja kokkutulekuidpidi. Ja mina talle ütlesin, et hakka aga blogima. Ehk tõmbad kellegi huvitava ligi...
Kuna tema pole eriline sõbrannataja ja ei salli tegelikult "mokalaata", siis ma ütlesin talle sõbralikult vanarahva tarkuse:
"Kes mune armastab, peab kanade kaagutamise ära kannatama."
Kahemõtteline ta ju oli, mu õe juhtumi puhul, aga seda naljakam.

Aga õde ei võtt vedu.

Nojah, võibolla kunagi... kui tal kõhule lisaks ka lõuale karvad kasvavad. Ja mehe-leide meeleheide saab pikaks :)
Ta ise ju mainis oma kirjas (loe: Väikese õekese kiri Austraaliast; mai 2010 arhiivis kuskil mul), et sügab oma karvast kõhtu... jumal teab, milline ta on siis, kui lõpuks tagasi tuleb, hull maa! :)

Nojah.
Et siis kummaline öö, mis lõppes juba 1.10, väga krips-kraps ja tegus ja rõemus päevake, nalja sai ka nabani, süüa juua sabani, ja nii edasi :)

Tiibet vol 2

Räägin edasi Patrick Frenchi raamatust "Tiibet, Tiibet"


Mees on siis teist korda Tiibetis, esimesest korrast on möödunud 10 aastat. Tiibet on vahepeal asunud äritsema nagu India, kuhu ma - olles paljusid reisikirju lugenud - ei tahaks mingil juhul sattuda. Tohutu valetamine, dehumaniseerumine - inimesed alandavad ennast, kerjavad ja valetavad seda tehes; isehakanud giidid valetavad; rikšajuhid valetavad, et teavad seda kohta, kuhu sa suundud, ja et nad lähevad otse; müüjad valetavad, et tegu on originaaliga ja küsivad ilma naljata sajakordse hinna sellest, millega nad sama asja kohalikele müüvad - inimestes nähakse võimalusi, mitte inimesi. Uskumatu! Aga see siis India kohta - juba raamatute järgi tunnen õudust, mõeldes sellest haisvast, räpasest ja lärmakast maast.


No Tiibet on seda kõike vähem - külmas haiseb vähem :)

Aga kloostrites on näitlejad-mungad, hiinameelsed või Hiina-arad giidid. Midagi tõelist sa kuulda ega näha ei saa. Või kui veab, äkki siiski saad, kes teab...


* Budismi lähemalt uurides hakkasid ilmnema ka mõned vähem meeldivad küljed. Märkasin vastuolusid, vagatsejaid, petiseid, silmakirjatsejaid ja kasuahnust, mida võib leida igast vaimulikust süsteemist. Mind peletasid ka paljud välismaalastest pöördunud, kes arvasid, et võivad lahutada pärimuse selle eetilisest alusmüürist. Nende juures mõjus võltsilt pöördumisega kaasnenud väline atribuutika, helmed ja keed, usk kiirkorras toimuvasse vaimsesse arengusse ja lennujaamas ligikargavate õpetajate usaldamine, keda tiibetlased ise sugugi alati tõsiselt ei võtnud. Siis veel kuulsad eksiteele sattunud, nagu õpetaja ja usukuulutaja Sogjäl Rinpotše, kes sattus kohtu alla õpilase võrgutamise eest, ja njingma munk Penor Rinpotše, kes eriti kummalistel asjaoludel identifitseeris Hollywoodi märulikangelase Steven Seagali kui 17. sajandi õpetaja Tšungdragi Dordže reinkarnatsiooni.


Hästi palju on Tiibetis ebausku, ja faktide asemel esitatakse müüte. Pea kogu ajalugu koosneb legendidest ja omistusest. Näiteks omistatakse mingid luuletused varem elanud kuulsale õpetajale vms. Ka igapäevased uskumused olid täis ebausku, näiteks rääkis autori võõrustaja rahulikult, kuidas kellegi poja hing elab sealsamas selle puu juure all. Kui laps on haige, pannakse talle uus nimi ja võimalusel antakse ta ajutiselt teise perre, et halbu vaime segadusse ajada.


Pole siis ime, et Mao Zedongi 'suure hüppe' aegsed majandusandmed ja sotsiaal-statistika on puha võlts. Ilusat juttu on ju ikka parem ajada...


Aga nüüd kirjeldus pidusöögist, kus osales ka autor:


* Ametnikule meeldis söök. Kõige rohkem meeldisid talle kollased kanakoivad, mida Zhaxi suure taldriku peal lauale kandis. Tal oli kombeks hammustada küljest varvas, närida seda häälekalt, sülitada konditükk välja ja võtta ette järgmine, kuni kogu jalalaba oli söödud. Siis asus ta uue koiva kallale. Kogu söögi ajal suitsetas ta sigarette ja röhatas heakskiitvalt.

Toodi road: külmad kurgiviilud soja- ja tšillikastmes, suitsutatud pardimunad, mis lõhnasid tugevalt kala järele, tomatitükid suhkruga, marineeritud valge rõigas, kuivatatud lambaliha seesamiseemnetega, külma seapeki kuubikud, teravamaitseline seller õlis ja lõpuks suur pott selge leemega suppi. Rohelisi, tugeva lõhnaga pardimune himustati kõige enam.


Tundub päris kole :)

Aga pole hullu, kui meeles pidada, et 'suure hüppe' perioodi suurel näljaajal söödi rohtu, lehti, vihmausse ja tõuke. Mao ogaratest nõudmistest tekkinud näljaaeg kestis 1958 - 1962.

Aga nüüd ma üritan natuke magada jälle :)

SYLVIA PLATH "Klaaskuppel"

Lugesin kusagilt (t6en2oliselt Ameerika luule antoloogiast) Plathi luuletusi, kuid need j2id kaugeks. Mulle meeldib ikka kohe asja kallale asuda, mitte l2bi lillede: metafooride ja mytoloogia. Kuid mind on alati huvitanud, see naine, poetess, kes ennast 30aastaselt 2ra tappis; tahaksin lugeda tema p2evikuid, millest viimase (surma-eelse) tema mees kyll 2ra h2vitas, kuna arvas, et see m6juks halvasti nende kahele lapsele (kes Sylvia surres olid alles titakesed). Pean ennast ikka vedama raamatupoodidesse otsima Virginia Woolfi ja Sylvia Plathi p2evikuid. Aint et j2lle on halb aeg - ma siiski tahaks t88tuna v6imalikult v2he kulutada.... T88d vihtudes aga pole aega lugeda - on alles elu :)

"Klaaskuppel" on suures osas autobiograafiline. Siin kirjeldatakse, kuidas autor mingi v2rgi raames sai v6imaluse olla yks populaarse ajakirja 12 "kylalistoimetajast", ja kuidas nad 11 teise tydrukuga miskis yhiselamu moodi motellis elasid. Siis, kuidas tuli suvevaheaeg ja Plath avastas end teotahtetuna: ei suuda magada, lugeda, syya, pesta ja riideid vahetada. Ta kirjeldab yksikasjalikult ka oma enesetapukatset unerohuga - see on p2ris ehe lugemine. Siis muidugi psyhhiaatrid, haiglad, elektrishokiravi... Ja j2lle - raamatus tapab ennast 2ra hoopis tegelane, kellest seda yldse poleks arvanud, nagu ka filmis "On the Edge"... Kokkusattumused mulle meeldivad ja m6juvad... See raamat on kohe nii rusikas silmaauku praegu, et ma peaaegu kahtlustan, et pean seda ikkagi lugenud olema. Kuid lugemisp2evikutes pole sellest kyll mingit m2rki...

Muide, huvitavaid eraelulisi andmeid veel. Sylvia mehel oli armuke. Kui Sylvia ennast 2ra tappis, sai armukesest tema tillukestele lastele kasuema. Kuid ka see kasuema tappis ennast. Ja l6puks, umbes aasta tagasi, olles elanud tervelt 47 aastaseks, tappis ennast ka Plathi poeg. Nuu, on alles perekond.... :0

Tsitaate:

Alustan sellest juba eelmises postituses 2ratoodust.

* /.../ ma olin kuidagi reageerimisv6imetu. Liikusin oimetuna ringi keset mind ymbritsevat melu ja minu sees oli v2ga vaikne ja v2ga tyhi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes.

* Kui Doreen oli l2inud, m6tlesin ma, miks minust pole enam k6ige selle tegijat, mida oleks vaja teha. See m6te v2sitas ja tegi kurvaks. Siis m6tlesin ma, miks minust pole Doreeni eeskujul ka nende asjade tegijat, mida pole vaja teha, ning see m6te v2sitas veelgi rohkem ning tegi veel kurvemaks.

* Mul olid ikka veel seljas Betsy valge pluus ja puhvis seelik. Nad olid nyyd pisut v2sinud, sest ma polnud neid kodus veedetud kolme n2dala jooksul pesnud. L2bihigistatud puuvillasel riidel oli hapukas, ent kodune l6hn.
Ma polnud ka pead kolm nädalat pesnud.
Ma polnud seitse ööd maganud.
Ema väitis, et ma magan siiski, sest nii pikka aega pole võimalik üleval olla, aga kui ma magasingi, siis pidin seda tegema silmad pärani, sest kõik need seitse ööd olin ma öö otsa jälginud sekundiosuti, minutiosuti ja tunniosuti rohekalt helendavat teekonda ning mul ei olnud neil ringidel ja poolringidel märkamata jäänud ükski sekund, minut ega tund.

Jah... kel on unehäired, ei saa vihastumata sellest rääkida nendega, kellel neid pole (olnud). Soovitatakse päeval jalutada ja aktiivne olla, mitte kõhtu liiga hilja täis süüa, samal ajal magama minna, ja - mõelda häid mõtteid. Samal ajal kui su keha iga rakk kisendab ülepingest ja sa tahaks, et miski peksaks kõiki inimesi, kes sinuga räägivad, sest su kõrvad ei jaksa kuulata, see on kaugelt liiga pingutav. Jalutama minna? Hea kui pissilegi jõuab........ "Joo piparmünditeed, söö šokolaadi!" - kõike seda öeldakse ka siis, kui ka kanged unerohud enam ei mõika.

(Ahsoo, vahepeal andis mu väikse arvuti patakas otsad, ja ma pidin selle suure kohiseva läpparikolaka endale sülle vedama, mis nüüd koos kassikesega mu jalgu litsub. Kuid vähemalt on mul nüüd jälle täpitähed! :) )

* Algul polnud ma tahtnud minna, sest arvasin, et Jody märkab minus toimunud muutust ja et igaüks, kel vähegi silmad peas, peaks nägema, et ma olen nupust nikastanud.

Mul toimib see sugulaste puhul, muidu... keda peakski huvitama, kas ma olen nupust nikastanud või mitte? Ikka ju ainult neid, kes riigiseaduse tõttu vigaste pereliikmete eest hoolitsema on kohustatud :)

* Ainus viga on see, et kirik ja isegi katoliku kirik ei ole kogu su elu. Ükskõik kui palju sa ka ei põlvitaks ega paluks, ikkagi pead kolm korda päevas sööma, pead käima tööl ning muu maailmaga kuidagi läbi saama.

* Püüdsin kindlaks teha, kes neist oli kõnelnud. Ma ei salli, kui pean rääkima rühmaga. Kui ma räägin mitme inimesega, valin alati ühe, kellega suhtlen, ja tunnen siis kogu rääkimise aja, kuidas teised ebaõiglast eelisseisundit kasutades mind uurivad. Samuti ei salli ma, kui inimesed pärivad reipalt, kuidas mul läheb, teades, et ma olen tegelikult omadega läbi, aga ootavad ikkagi, et ma vastaksin "hästi".

Natu oli ka feminismuseteemat. Et minategelane ei taha küll kellegi lendu toetada vaid soovib ise lennata. Nurinat seksuaalse topeltmoraali üle - mehe puhul on kogemused head, naise puhul halvad.

Tõlkija peab raamatu lõppu positiivseks, tema näeb, et sealt läheb hästi edasi.
Lõpus astub peategelane arstide konsiiliumi ette, kes peavad otsustama, kas ta on piisavalt paranenud, et maailma tagasi minna. Minu meelest täiesti lahtine lõpp, aga no olgu pealegi.... Küll Nemad juba teavad :D

Always... the hours

Kirjutan oma tillukese Asusega, millel pole t2pit2hti. Suure arvutiga ei taha nagistama hakata.

Olen sattunud veidrasse mulli... kuid see on mulle vanast ajast tuttav ja v6imalik, et see ongi seisund, milles end k6ige kodusemalt tunnen.

Esiteks vaatasin millalgi noorte 2pardite filmi "Shopping".
See meenutas mulle (v2rvigammalt, meeleolult, aktsendilt) filmi "On the Edge", ehk '22re peal', 'noateral', 'serval' - eesti keelde t6lgiti see nime all "Enesetapuklubi" ja suurem osa tegevusest toimub psyhhiaatriahaiglas, kus 5 enesetapukatse teinud v6i enesetapum6tetega noort saavad grupiteraapiat. Neist k6ige nunnum ja pealtn2ha kobedam, Toby, on ainus, kes filmi k2igus end t6epoolest ka 2ra tapab, k6igile ootamatult. Peategelane aga hakkab elule toibutama yhte t2tsa 2rakeeranud tydrukut, keda (seksuaalselt) erutab veri. V6eh! :)
Vaatasin seda ka taas kord.

Eile hommikul vedelesin voodis ja ei lugenudki ega midagi. Justkui poleks m6elnud ka... Pidin p2rastl6unal minema T88tukassasse, kuid tegelikult ma ei otsi t88d ja valetamine masendab mind meeletult. Raha ma ka sealt eriti ei saa. Mitte nii palju, et see valetamise lihtsaks muudaks. Haigekassa kindlustuse saaks ka, aga mul yks tervisemure vaid on ja see haiglani ei 2gene niipea. Ah, ja antibeebipillid muidugi. Nojah. J6llitasin lage ja m6tlesin, et ei tahakski t2na voodist v2lja tulla, kuid peab... v6i kas ikka peab? T88tukassasse minna oleks m6istlik, aga... m6istlikkus pole kohustuslik. Niisiis uurisin Mehelt, kas tal on midagi selle vastu, kui ta mu ravi ise t2ismahus kinni plekkima peab, ja tal polnud. Niisiis ma T88tukassasse ei l2inud...

Lugeda ikka ei saanud, yritasin arvutis kaardiladumist m2ngida, aga ei huvitanud seegi. Teadsin, et tahan yhte raamatut, mida ma kunagi lugenud polnud - Sylvia Plath'i "Klaaskuplit" - see on mul juba ammu v2lja kirjutatud..., et v6iks tuua raamatukogust. Siis oli aeg 2ra k2ia dushi all ja veidi koristada. Tegin l6unas88gi, olin lapse juures, kuni ta 6ppis, triikisin ja koristasin ja l2ksin raamatukokku Plathi v6tma. Peale romaani olid seal ka tema luuletused - v6tsin ka need. Seej2rel jooga, varsti 6htus88k jms.

Raamatukogus on praegu mu Mehe n2gu yleval. Kui ma yksi k2in, siis on see minu meelest armas, aga kui Mees kaasas on, siis on see kuidagi rusuv... kuigi tema ei tee sellest kunagi mingit numbrit. Ilmselt ma m6tlen, et kui minu n2gu v2ljas oleks, ma hiiliks kaugelt ringi ja muretsen, et ta v6ib sama tunda. Blogtree edetabelis oli fotopostitustega kyll paha olla, kuigi ma muidu ei arva, et ma end lausa varjama peaks.

Loen siis 6htul Plathi ja teisel lehekyljel r22gib ka tema elamisest orkaani keskel vaikses kohas - h2mmastav! Nii:

* /.../ olin kuidagi reageerimisv6imetu. Liikusin oimetuna ringi keset mind ymbritsevat melu ja minu sees oli v2ga vaikne ja tyhi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes.


Rahunesin kohe, naeratasin omaette, panin raamatu k2est, kuulasin pleierist Bizet'd ja j2in kenasti magama, kuigi 6htused tabletid olid mul otsa saanud, 6ieti - mul oli neid yks, oleksin pidanud v6tma kaks. Uued saan alles 28. mail. Ma vahepeal t6esti kuritarvitasin neid, yleminekul t88inimesest vabaks inimeseks; arvasin, et j2tkub, loendasin neid valesti, arvestades 1 tbl p2evas ja m2rkasin oma viga alles siis, kui purgis oli 5 tabletti, ehk kaheks ja pooleks 88ks.

Nojah, magasin kolm tundi ja 1.10 2rkasin yles. Ootasin tunnikese, siis sain aru, et und ei tule enam. Lugesin Plath'i, sain l2bi, kunagi p2rastpoole kirjutan ka. Kell viis tegin kohvi, et ma enne magama ei j22ks, kui V2ike Tydruk kooli saata tuleb. Aga ega vist oleks j22nud niikuinii. Igatahes kohe peaks helisema 2ratuskell, p2ike paistab, linnud laulavad - olen 6nnelik!

To look life in the face,
always,
to look life in the face
and to know it
for what it is.
At last to know it,
to love it
for what it is, and then,
to put it away.
Leonard...,
always
the years between us,
always
the years.
Always
the love.
Always... the hours.
VIRGINIA WOOLFi enesetapu'noodist' abikaasa Leonardile, minu lemmikfilmist "The Hours" (Tunnid)

ANNE FRANKi päevik. "Tagakoda"

Reedel käisime Mehega jälle raamatukogus, kuigi raamatute tagastamisega oli veel 2 nädalat aega, ja mina võtsin kaks uut raamatut:

ANNE FRANKi päeviku &
SARAH MACDONALD "Püha lehm! Seiklus India moodi."

Kavatsesin Tiibeti-raamatu ikka enne lõpetada, kuid kui Franki päevikusse piilusin, siis jäingi lugema, nii huvitav oli.

Siinne päevikuversioon koosneb kolmest tekstist:
A - Anne Franki päevikust;
B - Anne Franki poolt tulevikus avaldamise jaoks ümber töötatud päevikust;
C - Anne Franki isa poolt tehtud suurte kärbetega versioon Ast ja Bst.
Nende kolme tekstiga töötas kirjanik ja tõlkija Mirjam Pressler ja tema töö andis tekstile praeguse kuju.

Tekst on väga ladus, nii et kui ma veel ei teadnud suurest toimetamisetööst, siis olin lausa rabatud, et 14-aastane kirjutab nii huvitavalt ja kenade lausetega. Eriti veel kui see oli esimene päevik. Minu esimeses päevikus olid lühikesed tekstid umbes nagu
"Oi, ma olen oma uue pastapliiatsitekomplekti ära kaotanud. Olen nii kurb.
Oi, ma leidsin need üles! Need olid raamatu vahel! Olen nii õnnelik taas.
Täna ma koolis hindeid ei saanud.
Keka ajal rääkisin Mallega, kes oli ka vabastatud."
Tõsi, ma olin siis vaid 10 aastane, aga ega ma 13-aastaselt oluliselt paremaks läinud polnud. Tekstid olid lühikesed päevakirjeldused - hoopis teine tase, mis Anne Franki tekstid, milles on palju nö juhtumi- ja karakterianalüüsi, lisaks pikalt ülestähendatud vestlused... Kõik pikemad asjad tähendasin mina üles lühendite ja märksõnade abil, pikka teksti ei viitsinud kirjutada.

Anne Franki perekond oli haritud ja jõukas. Nad olid varem elanud Saksamaal, kuid juudivaenulikkuse tõttu sealt 1933. aastal Hollandisse emigreerunud. Kuid 1942. aastal on Saksamaa huvid ka Hollandi peale laienenud (1940 algas sõda, Holland kapituleerus, sakslased marssisid sisse) , juute kutsutakse võimude ette ja kui Anna 16-aastane õde Margot kutse saab, läheb pere tuttavate firma tagaossa rettu. Anne on siis päevikut pidanud vaid kuu aega, ülejäänud kaks aastat on kirjutatud juba "tagakojas". Kuna ruumi on, võetakse sinna veel üks kolmeliikmeline pere, kellel on 16-aastane poeg, ja kui juutide olukord üha halveneb, siis veel üks juudist hambaarst - koos Anne isa, ema ja õega kokku 8 inimest.

Tagakoja elanikud on hirmul, redusolek venib kaks aastat pikaks, toitu on vähe ja see kipub raisku minema, uusi riideid eriti saada pole, kassid pissivad pööningul, nii et piss tilgub laepragudest toidu ja riiete peale. Tualetis tohib käia ainult siis, kui jooksev vesi ei saa majas töötavate 'firmaliste' tähelepanu paeluda. Mulle tundub, et kõige hirmsam asi seal võis olla hais. Aknaid lahti teha ei tohi, tualetis vett tõmmata ei tohi, kartulid ja kapsad mädanevad... ööks!

Sakslaste kehtestatud juudiseadusi:

* Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad teha sisseoste ainult kella 15.00st kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- või muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides ja kõike seesugust. /.../ Jacque ütleb mulle kogu aeg: "Ma ei julge enam midagi teha, sest ma kardan, et see on keelatud."

Tjah, milleks sellised seadused? Ehk kadedusest lihtsalt - juudid olid ju enamasti rikkad.

Elust tagakojas:

* Kella neljast või poole viiest muutub lugemiseks liiga pimedaks. Veedame siis aega igasuguste veidrustega. Lahendame mõistatusi, võimleme pimedas, räägime inglise või prantsuse keeles, arvustame raamatuid - kõik see tüütab pikapeale ära.

* Härra Dussel /see kõige hiljem lisandunud hamba-arsti-onu/, mees, kes jutu järgi pidi suurepäraselt lastega läbi saama ja lausa kõiki lapsi armastama, on osutunud kõige vanamoodsamaks kasvatajaks ja ilmatu pikkade moraalijutluste pidajaks. Kuna mul on harukordne õnn (!) jagada selle kõrgeaulise üliharitud isandaga oma kahjuks väga kitsast tuba ja kuna mind üldiselt peetakse siinsest kolmest noorest inimesest kõige halvemini kasvatatuks, pean nägema kurja vaema, et neist liigagi sageli korduvatest noomitustest ja manitsustest pääseda ja teha nägu, nagu oleksin kurt. Kõik see poleks veel midagi, kui härra ei oleks säärane kaebupunn ega oleks tagatipuks just ema oma pealekaebuste adressaadiks valinud. Nii kui Dussel on mulle peapesu teinud, pragab ema mu omakorda läbi, ja teeb mulle teisest suunast sõidu sisse. Kui mul siis hullupööra veab, kutsub ka veel proua Daan mind viis minutit hiljem kõrvale ja siis lõõtsub mulle tuult juba ülevalt /Daanid elavad ülemisel korrusel/.
Tõsijutt, ära arva, et on lihtne olla ühe näägutava põrandaaluse perekonna kasvatamatu keskpunkt.

Aasta pärast on peidusolijad juba armetumad:

* Isa käib ringi narmendavates pükstes ja tema lipski ilmutab kulumismärke. Ema korsett kukkus täna vanadusest kokku ja enam seda parandada ei anna, samal ajal kui Margot kannab rinnahoidjat, mis on talle kaks numbrit väike. Ema ja Margot ajasid kogu talve kahepeale läbi kolme särgiga ja minu omad on nii väikeseks jäänud, et ei ulatu mulle isegi kõhuni.

Sellegipoolest püütakse tsiviliseeritud välimust säilitada. Anne õhtune pesurutiin:

* Kell üheksa sisenen vannituppa, kus järgneb põhjalik pesuprotseduur ja ei ole harv juhus, et pesuvees hulbib mõni pisike kirp. Järgneb hambapesu, juuste lokkimine, küünte hooldamine, vesinikuga tupsutamine (mustade vurrukarvade pleegitamiseks), ja seda kõike napi pooltunni jooksul.

Kuigi mure on suur, heidetakse pidevalt omavahel nalja. Näiteks on oodata Inglaste invasiooni Hollandisse, mispeale puhkeb sõda, sest Saksamaa asuks ju vallutatud Hollandit kaitsma kõigi vahenditega - kasvõi üleujutusega. Taga-kodanikud mõtisklevad, mis siis teha, kas oleks vaja paati jne... keset tõsist arutelu tehakse ka nalja:

* Ei-ei, peab katsuma ujuda. Paneme kõik ujumismütsid pähe ja kui vähegi võimalik, ujume vee all, siis ei näe keegi, et me oleme juudid.

Vahepeal Meenutab Anne ka oma minevikku populaarse ja lustaka õpilasena. Muu seas ka armumist tüdrukusse, kes küll temast sel moel huvitatud pole ja keeldub Anne ettepanekust sõpruse märgiks üksteise rindu katsuda :)

Nii paljud inimesed räägivad, et me oleme kõik biseksuaalsed, et vastassugu vaatame me ainult kasvatuse pärast... aga ma ei taha seda ikka veel kuidagi uskuda.

Perekonnad ja dr. Dussel tülitsevad omavahel pidevalt, on palju totakaid draamasid ja hüsteeritsemist, mis teeb nalja. Anne on kiindunud oma isasse ja ei salli eriti oma ema - see on ka pideval esilekerkiv teema.

Anne mõtisklusi:

* Kõigele vaatamata polnud ma ka 1942. aastal jäägitult õnnelik; tundsin end sageli hüljatuna, aga kuna olin hommikust õhtuni tegevuses, ei mõelnud ma sellele, vaid lõbutsesin nii palju kui jaksasin ja katsusin teadlikult või teadmatult naljategemisega tühjusest üle saada.

* Igaühele, kes kardab, on üksildane või õnnetu, on kindlasti parimaks abinõuks minna välja kusagile, kus ta on päris üksi, üksi koos taeva, looduse ja Jumalaga. Sest alles siis, üksnes siis on tunne, et kõik on nii nagu olema peab, ja et Jumal tahab näha inimesi lihtsas, aga ilusas looduses õnnelikena.

* Kedagi armastades pean ma teda esmajoones imetlema, imetlema ja austama, ja need kaks eeldust puuduvad emal täiesti!

Feminismi alged:

* Ma taunin ainult maailmakorda ja mehi, kes pole tahtnud veel eales endale aru anda, missugune suur, raske, aga omast kohast ka ilus osa naisele ühiskonnas kuulub. /.../ Ma loodan, et arusaam, nagu oleks naise kohuseks lapsi saada, järgmise sajandi jooksul muutub ning selle asemel hakatakse teda, kes ta võtab koorma nurina ja suurte sõnadeta enda kanda, hoopis väärtustama ja imetlema!

* Arvan, et suurem osa inimesi ei tea, kuivõrd vitamiinirikas, maitsev ja pehme on hernekaun siis, kui kile seest välja võtta. Kolm äsja nimetatud eelist kahvatuvad siiski tõsiasja ees, et sel moel on võimalik saada ligi kolm korda suuremaid portsjoneid kui ainult herneid süües. /.../ Iga kiukese juures, mille ma välja tõmban, saab mulle järjest selgemaks: kunagi, mitte kunagi ei taha ka olla ainult koduperenaine. /.../ Magan kella neljani ja olen siis ka nende pagana herneste pärast segamini.

Ja väga minumoodi mõte:

* Millal ma küll pääsen sellest mõtete rägastikust, millal on minus taas vaikus ja rahu?

Kuid 1944. aasta augustis tuldi neile järele. Kes nad reetis, ei selgunud.
Kaheksast "Tagakojas" peidus olnud inimesest jäi ellu vaid Anne isa, kes hakkaski Anne päevikut toimetama ja juudi-asja ajama.

Anne Franki päeviku see variant annab küll väga elava pildikese ühest väikesest kogukonnast. Põnev lugemine!

Niisama

Eile käisime Väikesele Tüdrukule uusi susse ostmas. Paraku on sussivalik niru, vaat plätusid oli igas poes tohutult palju, aga enamikku neist ei saa sokiga kanda ja ega nad Väikesele Tüdrukule ei meeldinud ka.

Kõigepealt läksime me Eedeni keskusesse. Olin lausa rabatud, kui nägin, et selle tillukese keskuse teisel korrusel on koguni 5 jalatsipoodi!

Susse me paraku ei leidnud, aga kuna Väikesele Tüdrukule hakkasid ühed kingad meeldima, siis ostsime uueks kooliaastaks kingad ära. Küsisin müüjalt sobivat numbrit, müüja vaatas mulle otsa ja ütles, oo, ma müüsin ju teile kunagi korteri. Vaatasin teda üllatunult - jah, oligi, meie maakler. Ta ütles, et poleks mind välimuse järgi ära tundnud, aga hääle järgi tundis kohe ära. Küsis, kas ma olen VEEL kõhnemaks jäänud, irw :)... tegelt ma olen ikka juurde võtnun natuke :P Lõpuks ta arvas, et kuna meie suhtlesime talvel, siis suveriietes lihtsalt tundun teistmoodi. Pealegi kandsin ma peavõru, mis ka muudab veidi nägu. Mõne puhul :)

Aga see on küll lõputult imelik, et mulle ikka veel öeldakse, et hääle järgi tunneb mu kohe ära. Tõesti huvitav, mis selles nii äratuntavat/eristavat on. Loodan, et see pole midagi halba :D, olin ju kunagi tubli laululaps ja muusika eriklasside koori solist. Aga ma ei laula enam ammugi, korra ülikoolis veel käisin veidi TÜ akadeemilises naiskooris, aga jeerum, ma ei kannatanud sealset dirigenti üldse. Ja mina ei tea, kuidas selline nipsakas nähvits nii paljud tüdrukud värisema ja nutma suutis panna, minu arust oli ta naeruväärne ja ma pidin pingutama, et see välja ei paistaks. Ah, silmadest kindlasti paistiski, igatahes negatiivsed tundmused olid ilmselgelt vastastikused.

Aga mulle on tõesti nii palju öeldud, et mu hääle tunneb kohe ära. Ja hääle järgi hakatakse mind alles uurima, kas on ikka see inimene? Kui ma ennast telefonist tutvustan kellelegi, kellele pole aastaid helistanud, siis muiatakse toru otsas ja öeldakse, et "ma tean, sinu hääle tunneb kohe ära." Või keegi, keda pole aastaid näinud, hakkab mind hääle järgi rahvast täis ruumis otsima - jälle, ainult välimuse järgi ära ei tunneks, mina neid ka mitte. (Ma ei tunneks hääle järgi ka, hee.)

Aga jah, läksime siis turu juurde Walkingusse, seal oli susse rohkem, kuid Väikesele Tüdrukule meeldisid ainult ühed roosad litritega tuhvlid - mis olid talle 3 numbrit liiga suured. Sellegipoolest kinnitas ta üha, et ainult need talle meeldivad ja muid ta ei taha, nii et ostsin siis lõpuks ära :D, las aga suusatab siis... Ilmselgelt, siis kui karva kohevus väheneb, hakkavad need sussid tal loksuma (praegu ei loksugi, karv sussi sisepoolel on nii paks). Aga see polnud kallis lõbu ja mulle polegi tähtis, et kõik oleks comme il faut, nagu prantslased ütlevad. Peaasi, et meel on hea :)

Ma ise oleks talle meelsasti küll 'libikud' ostnud - ehk siis kingad, mida saab nagu sussi jalga libistada, pole vaja sättida rihmi ja pandlaid. Nägin mitmeid kenasid, aga jah, Väike Tüdruk tahtis ilmtingimata neid roosasid tuflusid. Kui hinnad oleks olnud ümber pööratud (tuhvlid 300 kr - kingad 70 kr), siis ma oleks muidugi oma valiku läbi surunud. 300 krooni eest pole need suured tuhvlid enam naljakad. No tegelikult ta tõesti SAAB nendega käia, eks me Mehega seletasime talle, et tormata ei maksa, sest kukkumine on sel juhul suht tõenäoline.

Vahepeal oli terve ööpäev, mil ma praktiliselt ei lugenudki. Üleeile õhtul plõksisin telekat, ja sattusin vaatama mingit filmi, mis tekitas huvi, kuna ma olin peategelase-noormehe nägu näinud, aga mitte ei tulnud meelde, kes see võiks olla. Mõtlesin, et Leonardo DiCaprio äkki - iga ilueedi puhul ma kohe kahtlustan, et see õrnuke poisike :P Lõpuks taipasin, et tegemist on hoopis Jude Law'ga. Filmis olid noored kaltsakad, kes leidsid oma eneseväärikuse kaubamajadesse sisse murdes ja selles linnakese parim olles. 'Heade murdjate' kamp sai puha surma, kuna 'halvad murdjad' andsid nende viimasest plaanist politseile teada. Kogu filmi õhkkond (no vaatasin poole pealt, tegelikult) on vaene, räpane, masendav... mulle meeldis :) Pärast uurisin netist, mis film oli. Filmi nimi oli "Shopping" ja naistegelane oli Sadie Frost, kellega Jude Law abiellus ja kolm last sai. (Naljakas, ma arvasin kogu aeg, et see oli Jodie Foster :P...) Igatahes mind liigutas väga nende noorte vaatamine, kes ei saanud aru, et nad on hukule määratud. Või teesklesid, et ei saa aru. Sünge, ilma lootusekiireta film ja ohhhhh, kuidas mulle meeldis nende aguliaktsent, see on võrratu!!! Kui ma vaatan Iiri filmi "On the Edge", siis ma ka ahmin seda veidrat aktsenti oma kõrvadesse, see on puhas nauding ja väike ime. (Oo, ja ka On the Edge on peaaegu kuni lõpuni välja hall ja lootusekiireta film.) Mulle meeldivad sellised väikeste räpakollide filmid. Kaklusklubi, Faktootum (joodikutest, kirjanik Charles Bukowski elu põhjal) jms, kus kõik liigub järjekindalt põhjamuda poole. Pean ka ennast sinnakuuluvaks, ja jään põhjast eemale, kuni keegi tahab mind sealt eemale hoida..., mind kanda...........

Koolist

Väike Tüdruk sai täna koolis kõvasti ja pikalt kiita.
Töö, mille eest ta kiita sai, on siin:


See paneb täitsa mõtlema - töö pole ju kuigi raske.
Miks õpetaja käitus, nagu see oleks olnud raske?
Kas lastel on keeruline juhendis orienteeruda (see selle peale, too nende vahele, kõige all on see, neid asju on neli jms...)?

Lastel ongi praegu raske. Pedagoogid imestavad, et lapsed ei jaksa keskenduda, ei täida korraldusi, väsivad, tegelevad muude asjadega. Ometi on lastele just praegu tohutult tähelepanu pööratud: nende individuaalsusele, erivajadustele pehmemas mõttes, nende erinevatele isiksustele, lastes peituvale loovusele. Pedagoogika-teadlased on mõelnud välja kümneid viise, kuidas lastele õppeprotsessi meeldivamaks ja vastuvõetavamaks teha, kuid tulemused lähevad kogu aeg justkui hullemaks. Võibolla on olnud vale lasta lastel dikteerida, kuidas nad õppida tahavad? Lapsed, nagu inimesed ikka, valivad ju viisi, mille puhul tuleb vähem pingutada.(?)

Olen tõesti mures!
Tahan oma last hästi kasvatada, ja ma ei saa aru, kus kogu selle hoole ja tähelepanelikkuse juures on tehtud viga, et lastel läheb järjest halvemini. Mõnele tuleb mitu korda öleda, et nad oma vihiku kotist välja võtaksid, ja siis ka juures seista, et nad seda tõesti teeksid. Lugesin poisist, kes nõustus õppima vaid kõhuli tahvli ees lamades. Ossom-tossom, kuidas me küll selleni jõudnud oleme?

Mida on raske märgata on see, et lapsed peavad orienteeruma palju rohkem infot sisaldavas, ja palju kiiremas maailmas. Päris kindlasti pole lapsed rumalamaks jäänud. Nad on lihtsalt harjunud infot haarama ja muust mürast välja nokkima kiiresti. Ei saagi enam keskenduda, sest infot on kaugelt üle töötlusvõime piiri. Oluline on märgata olulisimat ja kiirelt tegutseda. Juba ainuüksi tänavapilt on tapvalt kirju, minu lapsepõlvega võrreldes (mis möödus Viljandis :)). Tuleb kärmelt reageerida, kärmelt haarata, keskendumiseks ja nokitsemiseks pole aega, rong on läinud. Maailm on täis müra, nii palju uusi asju tuleb ära õppida, lapsed on uudishimulikud ja head õppijad, kuid kogu see maailma kiirus väsitab neid ülemäära, ma arvan. Aga 'naada, Vasja, naada!'

Muide, Väike Tüdruk on selles mõttes täiuslik õpilane.
Ta on väga püüdlik ja tähelepanelik.
Mulle tundub, et ta on üks õpetaja lemmikuid.

Iga päev räägib ta mulle lugusid, kuidas lapsed omavahelises käitumises või õpetajaga suhtlemises teda hämmastavad. Mina olen ka hämmeldunud. Ta tundub enamikust nii erinev, väga-väga erinev.
Kas mina olen teinud midagi valesti või hoopis õigesti?
ja mis see siis võiks olla?

Väike Tüdruk on liigutavalt kaastundlik. Ta tunneb kaasa nii narrimise ja kiusamise objektile, nii mõlemale lapsele kaklejate paarist, kui ka narrijatele ja kiusajatele. Ta saab aru, et õnnelik ja arukas laps, kellega emme igasugustest maailma asjadest ja inimestest ja kõikvõimalikest kannatamise viisidest rääkinud on, ei taha teistele midagi halba öelda, ei taha kasutada inetuid sõnu ja ei taha kedagi lüüa.
Olen mures.
Ma ei taha, et kool teda muudaks. Ta on mul väike ilus inimene.

*

Kooliga seoses juhtub ka naljakaid asju.

Päris kooli alguses rääkis Väike Tüdruk mulle tõsiselt, kuidas üks tüdruk ütles teisele: "Ma kutsun oma isa kooli ja ta tapab su ära!"

Me mõlemad pungitasime silmi ja vangutasime päid ning vajusime mõttesse.

Varsti ütles Väike Tüdruk:
"Aga õpetajast on mul küll kahju - temal pole lapsi millegagi ähvardada, tema ei saa öelda: "Ma kutsun oma isa kooli ja ta tapab su ära!""

Ohh, irw irw irw.... vaene õpetaja, tõesti :)

*

Teine naljakas lugu, mis mulle Väikese Tüdruku kooliga seoses meenub, juhtus minu endaga.

Nimelt puudus Väike Tüdruk mõned päevad koolist ja mina vaatasin sisevõrgust, nagu ikka, mis õppida jäi, ja mis lapsed koolis tegid. Kuna lastel on ühel päeval õppetundides auk, siis on selle ajal pikapävarühm, kus mänguliselt õpiasju harjutatakse. Sel päeval oli pikapäevarühma all kirjas: kirjutamine Angrettega.

Nojah, ja mina kolasin pool tundi internetis, otsides, misasi see angrette võiks olla ja kuidas sellega kirjutatakse. Mõtlesin, et ehk on see mingi tähtede mall või mingi muudlaadi huvitav abivahend. Internetist tuli kunstisalongide nimesid küll, nii et ma muudkui otsisin täpsemalt.

Lõpuks ütlesin Väikesele Tüdrukule, et mina küll ei tea, misasi see Angrette teil seal on, millega te kirjutate.

Väike Tüdruk aga ütles, et neile tuli klassi uus Angrette nimeline tüdruk, kes vanas koolis polnud veel kirjatähtedeni jõudnud, ja ilmselt see tähendab lihtsalt seda, et õpetaja töötas selle pikapäevarühmatunni ajal Angrettega.

:D

Tundsin ennast ikka õige lollina. Loll, aga vähemalt püüdlik :P

Karvad

Jälgisin huviga mõni aeg tagasi blogides käinud karvade- ja nende eemaldamise teemalist diskussiooni. Minul on see kõik küll ilma erilise draamata käinud.
Kui ükskord taipasin, et nii on ilusam ja hügieenilisem, siis hakkasin ajama ja ajan siiamaani.

Ainus veidrus, mis mul sellega seoses on, on see, et ma kasutan raseerimiseks juuksepalsameid :)
Väga pehme jääb, ei mingeid punne või kihelust vms.
Täitsa soovitan proovida, kuigi ega tea, kuidas see teistele mõjub.
Mul on hästi tagasihoidlik karvakasv ka... mujal on see tore, juuste puhul mitte niiväga :(

Aga eksperimente tegin siin vahepeal juuksekarvadega. Kõigepealt lasin endale hästi lühikese soengu teha. Pildil oleme maal venna juures, eelmisel suvel. Ma teised inimesed lõikasin igaks juhuks pildilt välja, jätsin ainult enda ja piiga.

Lapse arust oli mu soeng õudne, Mehe arust kurb.
Tema jaoks olen ma igavesti blond ja pikajuukseline.



... ja veel üks pilt, mille tegin ise:




Mõned kuud hiljem, septembris, kui juus oli veidi pikemaks kasvanud, värvisin end punaseks. Selle peale ägas Mees kolm nädalat iga kord, kui ma talle silma alla sattusin. Sain päris kurjaks kohe lõpuks. Mulle, muide, meeldis.



Ekspermenteerimise isu on mul nüüd igal juhul otsas ja juukseid lõikan edaspidi ise, siis kui ette jääma hakkavad........

ROLAND BARRAUX "Dalai-laamade ajalugu"

Otsustasin, et ma nimesid siia ei kirjuta - need ei jää niikuinii meelde, kasutan numbreid.

Budism on küll religioon, kuid Buddha pole jumal vaid valgustunud inimene. Räägitakse, et Buddha polevat üheski oma jutluses ühe sõnanagi jumalat maininud.

I dalai-laama sündis 1391. aastal, kuid nimetus 'dalai-laama' võeti tegelikult kasutusele alles pea kaks sajandit hiljem. Tema tegeles peamiselt usuasjadega ja oli õpetuste omandamisele ja levitamisele pühendunud munk. Tema rajas ka Tašilhünpo kloostri, mis hiljem sai pantšen-laama kodukloostriks.

II dalai-laama on siis esimese reinkarnatsioon. Reinkarnatsiooni leidmiseks otsivad mungad lapsi, kelle sünni juures on midagi imetabast. Siis lähevad laamade grupid erinevaid lapsi vaatama, ja kui laps tunneb ära eelmisele dalai-laamale (ehk talle endale, tema eelmises elus) kuulunud esemed, loetakse taaskehastunu leituks.
Tema aeg oli rahutum, kuna erinevad budismi koolkonnad võistlesid mõjujõu pärast ning II dalai-laama tegi mis suutis, et neid lepitada. Tollal olid Tiibetis ka nö ülikud, kes samuti võimu pärast kraaklesid. See aeg oli soodne hiinlastele, kes enda alasid piiridel Tiibeti poole laiendasid, ja kuna tiibetlastel oli omavahel tülitsemisega tegu, ei kutsunud selline käitumine välja erilist protesti.
Olulise asjana sai II dalai-laamast alguse komme otsida Ilmutuste järve kaldal mediteerides infot selle kohta, kust otsida dalai-laama ümbersündi.

III dalai-laama elas aastatel 1543 - 1588. Tema ajal määratigi dalai-laama tiitel ja kinnitati üldises plaanis dalai-laamade kohustused. Tema võttis juba seisukohti ka ilmalikes tülides. Riigisisese lõhestatuse vastu otsis ta abi mongolitelt, kes olid ka budistid ja austasid Tiibeti laamasid hardalt. 'Dalai' ongi mongoli päritolu tiitel, ja tähendab vist ookeani. Kuna Mongoolia ei soovinud Hiina laienemist Tiibeti aladele, ja vastupidi, hakkasid laamad edaspidi otsima kaitset hiinlaste vastu mongolitelt ja mongolite vastu hiinlastelt. Esialgu (ja ka lõpuks, nagu me teame) kujutas Tiibeti iseseisvusele suuremat ohtu Hiina, kuigi ka paljud Hiina keisrid olid budistid ja austasid dalai-laamat väga.

IV dalai-laama (1589 - 1617) oli pärit lausa Mongooliast, olles seni ainus mitte-tiibetlasest dalai-laama. Ta sündis mongoli vürsti perekonnas. Kuna mongolid ei raatsinud väärtuslikku lapsukest niisama lihtsalt Tiibetisse anda, valis laamade kaaskond Mongoolias uue lapse, kes seal hakkas täitma sarnaseid kohustusi nagu dalai-laama Tiibetis - teda kutsuti maidari-hutuktu'ks.

V dalai-laama (1617 - 1682) õppis ka teiste koolkondade filosoofiat tundma. Ka oli ta esimene, kes võttis selge rolli ka Tiibeti ilmaliku valitsejana. Tema ehitaski Lhasasse kuulsa Potala palee (tegelikult küll ainult selle valge keskosa, suurem punane osa lisati veidi hiljem. See on Tiibeti valitsuse ametlik asupaik, ning seal on ka enamiku dalai-laamade hauad. Vaimuliku ja diplomaadina kujundas V dalai-laama Tiibeti religiosse hierarhia ja kandis hoolt välissuhete eest nii omal maal kui ka üldse budismi hüvanguks.
Tema lõi ka pantšen-laama ameti, kusjuures ka uus pantšen laama määrati eelmise ümbersündi otsides. Edaspidi jäi nii, et kui dalai-laama on vanem, siis hoolitseb tema noore pantšen-laama väljaõpetamise eest, ja vastupidi.
Enne surma oli V dalai-laama haige ja valitsemise võttis üle regent. Et oma plaane ellu viia, varjas ta dalai-laama surma 15. aastat, öeldes hiljem, et see oli dalai-laama soov. Rahvas ei protesteerinud. Ja edasi läks kõik allamäge.

VI dalai-laama oli teistest väga erinev. Teda polnud tillukesest peale dalai-laamana kasvatatud, ning ta oli palju meelelisem ja maisem. Ta eelistas kanda ilmalikku helesinisest siidist rüüd ning kolada kõrtsudes ja 'bordellides'. Õpingute asemel armastas ta jalutada ja lembeluulet luua. Tegelikult oli ta teoloogiaõpingutes paras juhmard ega tundnud riigiasjade vastu mingit huvi. Hoolimata pantšen-laama pingutustest panna teda mõistma oma kohustusi riigi ja inimeste ees, soovis ta pühitsusest sootuks loobuda.
Kuna see dalai-laama polnud mingi autoriteet, tungisid mongolid peale. Nad said ka Hiina keisri oma poolele, andes tunnistusi VI dalai-laama kõlblusetust elust. Laamad aga polnud nõus VI dalai-laamat tagandama, sest nad leidsid, et valgustatud meele puudumine ei muuda tõika, et ta on bodhisattva taaskehastus.
Mongolid tulid lausa sõjaväega kloostrit vallutama. Dalai-laama andis end ise nende kätte ning teda hakati Hiinasse viima, kuid rännaku ajal ta suri, olles vaid 24 aastane. Tema ei andnudki lõplikku tõotus ja jäi pühitsemata, olles niimoodi ainuke ilmikust dalai-laama.
Potalas valitses nüüd mongoli khaan. Kuna Hiina oli Mongooliat toetanud, maksis mongoli valitsetav Tiibet nüüd Hiinale tribuuti.

Siis püüdsid mongoollased dalai-laamaks panna enda valitud noormeest, kuid tiibetlased teda muidugi ei tunnustanud. Pärast paljusid sõjalisi kokkupõrkeid said tiibetlased troonile oma VII dalai-laama, keda lõpuks tunnustas ka Hiina keiser.

Kuigi VII dalai-laama oli alguses peidus, õpetati ja kasvatati teda väga vaimselt ja hoolikalt. Oma esimesed kõned pidas ta juba enne 10 aastaseks saamist ja rahvas armastas teda väga. Ta oli ka erakordselt taiplik ja kiire õppur.
Paraku kraaklesid kohalikud koolkonnad endiselt ja regent kutsus appi hiinlased. See suurendas Hiina mõju Tiibetile, kuid kuna uus keiser oli hardalt usklik budist, oli see siiski üsna rahulik ajajärk.

VIII dalai-laama (1758 - 1804) ajal toimusid läbirääkimised Hiinaga, et laamad taas kogu võimu Tiibetis enda kätte saaksid. Siis tungisid Tiibetisse nepaallased ja nõudsid vallutatud maad endale. Üllataval kombel tunnustas Hiina Nepaali ambitsioone ja nõustus Tiibeti nimel iga-aastast tribuuti maksma. Peagi jätsid tiibetlased selle tegemata, kuna nemad polnud ju sellega nõustunud. Nii tuli uus pealetung, milles Hiina asus appi siiski Tiibetile, ja nepaallased löödi tagasi.

IX dalai-laama elas vaid 9 aastaseks ja suri enne valitsema hakkamist kopsupõletikku.

X dalai-laama suri samuti noorelt - 21 aastaselt - ja polnud samuti jõudnud veel valitsemisest ja poliitikast õieti osa võtma hakata. Surma põhjus pole teada. Tema ajal ründas Tiibetit Kašmiiri maharadzha, kuid 8 aastat hiljem said tiibetlased neist lõpuks jagu.

XI dalai-laama suri samuti noorelt ja teadmata põhjusel - ta oli 18. aastane. Tema ajal oli väga võimuahne regent, kes nõudis enda kohtlemist väljapeetusega, mis tiibetlasi vihastas. Tema ajal ründas Tiibetit jälle Nepaal, lahingud kestsid 18 kuud ja lõpuks sissetung peatati.

XII dalai laamast (1865 - 1875) teatakse vähem kui ühestki tema eelkäijast. Õukonnas on intriigid ja erahuvidest tingitud konfliktid. Regent ja ministrid tülitsevad võimu pärast. Palverännakule asunud dalai-laama suri teel, mõni päev pärast Lhasast lahkumist.

XIII dalai-laama (1876 - 1933) oli tugev isiksus, kes pidas lõputult diplomaatilisi kõnelusi nii Iglismaa kui Hiinaga. Vahepeal lahkus ta üldse Tiibetist ja elas mongoolias, budistlikke kloostreid külastades. Tiibetlased mässasid kohalike hiinlaste vastu. Hiinlased reageerisid sellele enneolematult julmade repressioonidega. Hiinat ei valitsenud enam harras budist, dalai-laamat enam ei austatud. Sellele vastas taas koju jõudnud dalai-laama kohalikke hiinlasi ignoreerides. Kahe rahvuse suhted üha halvenesid ja 1910. aastal pidi dalai-laama Indiasse pagema, kuna Hiina tungis Tiibetisse võimutsema. Ta oli masenduses, et mingeid kokkuleppeid pole võimalik saavutada.
Siis sai Hiina vabariigiks ja Hiina valitsus kuulutas nii Tiibeti kui ka Mongoolia enda omaks. Tiibetlased ründasid Hiina garnisone ja lõpuks sõdurid evakueeriti.
XIII dalai-laama esitas põhimõtteliselt iseseisvusdeklaratsiooni, kui ta kuulutas, et ta ei soovi kohta Hiina hierarhias ja pöördub Indiast tagasi oma riiki valitsema. Edasistel läbirääkimistel kompromisse ei leitud.

Praegune, XIV dalai-laama sündis pingete ajajärgul. Kui ta oli laps, kisklesid Tiibeti poliitikud võimu pärast. Hiljem toimus lõputult läbirääkimisi Hiinaga, kes oma lubadusi sugugi ei pidanud ja valetasid Tiibeti ja rahvusvahelistele esindajatele otse näkku. Tegelikult piinati, rööviti, tapeti, näljutati, alandati Tiibeti rahvast kümnete aastate jooksul mitmel moel ja igal pool.
---
Ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma, miks surub üks rahvas oma võimu peale teisele, kes neid vihkab, ja veel hea põhjusega.
Nii palju halbu emotsioone.
Mille nimel?
Ma ei saagi aru elu lõpuni sellest.....