Tiibet vol 3

Edasi Patrick Frenchi raamatust "Tiibet, Tiibet..."

Tiibetis usutakse karmasse ja sellesse, et igaühega juhtub see, mis peab. See võib mõnikord viia selleni, ei muretseta nii palju oma lähedastele põhjustatud kannatuste pärast, kui valikut polnud. Öeldakse lihtsalt, et elu on selline. Kui sa oled sunnitud oma lapsed hülgama vms, siis - see on nende saatus. See on ka üks viis seletada ükskõiksust kerjuste, vigaste ja haigete suhtes: inimesed leiavad, et see oli nende ärateenitud saatus. Kui keegi aitab, siis on ka see saadud abi ära teenitud. Simpel!

* Dawa Tsering ei tahtnud rääkida oma naise kaotusest ja vangistuse ebaõiglusest. Ta tunded olid võitluses ellujäämise eest kalgistunud. Müts kulmudeni tõmmatud, ütles ta mulle oma viimase lause: "Minul on oma saatus. Minu lastel on teistsugune saatus. Rohkem ei ole mul midagi öelda."

Siiski on enamik Tiibeti vaimseid liidreid tegutsenud oma rahva kannatuste kergendamist silmas pidades. Näiteks kirjutas nooruke (24 a) pantšen-laama Mao Zedongile üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas tema saadetud kommunistid Tiibeti rahvast muserdavad. Tema hiinlastest vahendajad olid meeleheitel, sest nemad sellist kirja küll esitada ei julgenud.

Väga naljakas oli lugeda, kuidas Timur-khaan (13. saj) austas Tiibeti õpetlasi niivõrd, et nood tegutsesid isegi keisri ametlike kaalujälgijatena, koputades teatud pulgakesi, kui khaan midagi liiga palju sõi või jõi :)

Kuna kordamine on tarkuse ema, siis ka siit raamatust lõiguke selle kohta, kuidas tekkis dalai-laama tiitel:

* Sönam Gjatso (16. saj) tugevdas Altan-khaani staatust, valides ta geluki ordu /budismikoolkonna, minu meelest/ kaitsjaks ja nimetas teda Religiooni Kuningaks. Vastutasuks andsid mongolid talle dalai tiitli, mis tähendab 'ookeani'. Kuna Sönam Gjatso oli gelukpa liinis kolmas taaskehastunu, siis sai temast III dalai-laama. Tema surma järel siirdus te teadvus sobilikult Altan-khaani pojapoja pojale ja kui poiss 1616. aastal suri, valiti V dalai-laamaks tiibetlane.

Mõnikord ei saa ma autorist ka hästi aru. Ta justkui teab, kui suur vahe on olnud sellel, mida hiinlased lubavad ja mida nad tegelikult teevad, kuid ikka kritiseerib dalai-laamat - kõige veidram on, et nii hiinlaste usaldamise eest, kui ka nendega läbirääkimistest keeldumise eest.

* Viimasel kohtumisel dalai-laamaga küsisin, kas kommentaarid, mida talle 1950. aastetest omistatakse, on õiged. Ta vastas, et sel ajal tundis ta tõesti nii. Uskus, et muutused toovad kaasa progressi ja et Mao revolutsioonilised reformid avavad Tiibetile õitsengu. Aga hiljem, kui tulid teated tapmistest ja hävitustööst Khamis ja Amdos, muutis ta vaateid ja otsustas pagenduse kasuks.

* Viimastel aastal on dalai-laama teinud mitmeid poliitilisi valearvestusi. /.../ Tema vastus Hiina valitsuse lepitustotsivatele nootidele 1980. aastate alguses, kui Deng Xiaoping kutsus Tiibeti põgenikke eksiilist tagasi, oli lühinägelik. Dalai-laamale pakuti sümboolset ametikohta Pekingis, õigust külastada oma soovi järgi Tiibetit ja vabadust rääkida ajakirjandusega. Selle aja standardite järgi oli see Mao liini jätkaja poolt märkimisväärne pakkumine. Selle asemel, et võimalusest kinni haarata ja otseläbirääkimis alustada, saatis dalai-laama Hiinasse ja Tiibetisse mitmeid asjaolusid uurivaid delegatsioone. /jne.

Eksiilist tagasi kutsutud põgenikud pidid avalikult Hiina võimu tunnustama ja avaldama tänu dalai-laama 'feodaalse ikke' purustamise eest - autor teab seda väga hästi ja räägib sellest mitmel pool.
Dalai-laamale pakuti ametikohta Pekingis!!! Issand jumal, misasja ta sellega veel peale oleks hakanud? Mida siin läbi rääkida??? Dalai-laama on Tiibeti religioosne ja poliitiline juht. Punkt.
Ja üldse - LÄBIRÄÄKIMISED? Aastakümneid olid need tähendanud eranditult solvavaid ettepanekuid ja nõudmist tunnistada oma õigust Tiibetile, kusjuures lubadused inimeste elu kergemaks teha ja nende usuelu ja selle sümboleid mitte hävitada, olid eriti nahaalsed lausvaled.

* 1989. aastal keeldus dalai-laama osalemast pantšen-laama matusetseremoonial Pekingis, hoolimata kõrgetasemelise mõttevahetuse võimalusest. /.../ Kirjanik Tom Grunfeld on oletanud, et dalai-laama Pekingisse minemata jätmine 1989. aastal on "arvatavasti tema poliitilise elu suurim möödalaskmine".

"Kõrgetasemelise mõttevahetuse võimalus" my ass!!!
Mida see Patrick nüüd puterdab siin?
Pantšen-laama on Tiibeti pühamees, kelle ümbersündi otsitakse nagu dalai-laamagi oma. Kui pantšen-laama on vanem, siis valvab tema noore dalai-laama usuõppe eest, ja vastupidi.
Tema keha - elus või surnud - poleks algusest peale Hiinas üldse olemagi pidanud.

Ma ei taha üldse öelda, et kõik tiibetlased on vagad ja headust tuubil täis. Eks nad on enam-vähem sama sõjakad kui mongolid, lihtsalt raskemad elutingimused ei lasknud neil väga sõjakaks kasvada. Vanad karistused olid seal nagu mujalgi maailmas: kehaliikmete otsastraiumine, piitsutamine, surm. Veel 1930. aastal karistati miskit kõrget poliitikut nii, et litsuti tema pead jakisarvede vahel, et silmad peast välja plumpsaksid. Paraku polnud see kuigi sage karistusviis ja keegi seda värki enam õigesti ajada ei osanud, nii et välja plumpsas vaid üks silm ja teine tuli noaga välja urkida. Silmaaugud uhati tulise õliga üle. Karistuse lisa nägi ette ühe käe maha raiumise ka tema mõlemal pojal, kuid munkade palve peale jäi see siiski tegemata.
Lihtsalt Hiina pole Tiibeti vabaksandmisest huvitatud, Tiibet soovib vähemalt autonomiat - praegu kompromissi näha pole. Autor ise kirjutab ka:

* Pekingit ei huvita ülemeremaade avalik arvamus Tiibeti teemadel. Raske on leida teist maad, mis toodaks niisuguse järjekindlusega enda kaitseks ebausutavat propagandat. Hiina välisministeeriumi vastused välismaa meedia kriitikale on ühtviisi formaalsed ja sageli ka absurdsed.

Kuidas kommunistid hävitasid Lhasa moslemite kultuuri:

* Kui punavalvurid - eranditult tiibeti rahvusest - tulid 1969. aastal puhastama Lhasa peamist muslimite linnaosa Thelpung Khangi, tabas neid nõutus. /Kohalikul imaamil/, nagu muslimitel ikka, polnud jumalakujusid ega puuslikke, mida purustada, maalitud freskosid, mida kustutada, ega pühapilte, mida tükkideks rebida. Hävitada polnud mitte kui midagi.
Tüng! :)
Lõpuks põletati nende seadusetähed, nimeraamatud, palvemütsid, kaardid ja iidse määruse, mis tagas neile omaette kalmistu linna servas.

Aga nüüd ka midagi kergemat. Nimelt Tiibeti nomaadid, nagu vanasti kõik tiibetlased, söövad väga üksluist toitu. Kui ma üksi elaks, siis teeks ka hommikuks ühte, lõunaks teist ja õhtuks kolmandat toitu, aga need toidukorrad oleks ses mõttes samad, et hommikuks alati puder, lõunaks köögiviljad ja liha ja õhtuks näiteks puuviljad, juust, kuklid ja piim. Näiteks.
Nomaadide õhtu:

* Õhtul, kui loomad olid kinni pandud ja maad võttis pimedus, sõtkuti odrajahu taignaks, venitati tükkideks ja visati suurde kastrulisse, mis tule kohal kees. Lae alt võeti alla lihakamakad, lõiguti ja keedeti. See oli eine, ühesugune igal õhtul, kuigi sööjad nägid välja tervemad kui vitamiinineelajad ja dieedipidajad teises maailmas.

Ja tüüpiline pildike Tiibeti hotellindusest:

* Teadsin, et üks hotell Kermos majutas välismaalasi. Mind sõidutati sinna minitraktoril.
"KÜLALINE ÜLIM JA ENNEKÕIKE KVALITEET", oli maalitud sissekäigu kohale. Vastuvõtus töötav naisametnik lamas laua peal ja norskas, nägu lahtises kartulikrõpsude pakis. Jalutasin läbi fuajee kioski juurde, mille silt teatas: "MEIL ON LIIKE JOOKE". Mingeid jooke polnud. Läksin tagasi vastuvõtja juurde, ajasin ta üles ja ta asus võtmeid otsima.
Lõpuks sain tuppa. Kraani ei olnud. Heitsin voodi peale pikali ja lugesin brošüüri - hoolega valmistatud üllitist täis lubadusi ja reegleid, mis keelasid hotellis mööbli hävitamise ja radioaktiivsete ainete hoidmise.