Otsustasin, et ma nimesid siia ei kirjuta - need ei jää niikuinii meelde, kasutan numbreid.
Budism on küll religioon, kuid Buddha pole jumal vaid valgustunud inimene. Räägitakse, et Buddha polevat üheski oma jutluses ühe sõnanagi jumalat maininud.
I dalai-laama sündis 1391. aastal, kuid nimetus 'dalai-laama' võeti tegelikult kasutusele alles pea kaks sajandit hiljem. Tema tegeles peamiselt usuasjadega ja oli õpetuste omandamisele ja levitamisele pühendunud munk. Tema rajas ka Tašilhünpo kloostri, mis hiljem sai pantšen-laama kodukloostriks.
II dalai-laama on siis esimese reinkarnatsioon. Reinkarnatsiooni leidmiseks otsivad mungad lapsi, kelle sünni juures on midagi imetabast. Siis lähevad laamade grupid erinevaid lapsi vaatama, ja kui laps tunneb ära eelmisele dalai-laamale (ehk talle endale, tema eelmises elus) kuulunud esemed, loetakse taaskehastunu leituks.
Tema aeg oli rahutum, kuna erinevad budismi koolkonnad võistlesid mõjujõu pärast ning II dalai-laama tegi mis suutis, et neid lepitada. Tollal olid Tiibetis ka nö ülikud, kes samuti võimu pärast kraaklesid. See aeg oli soodne hiinlastele, kes enda alasid piiridel Tiibeti poole laiendasid, ja kuna tiibetlastel oli omavahel tülitsemisega tegu, ei kutsunud selline käitumine välja erilist protesti.
Olulise asjana sai II dalai-laamast alguse komme otsida Ilmutuste järve kaldal mediteerides infot selle kohta, kust otsida dalai-laama ümbersündi.
III dalai-laama elas aastatel 1543 - 1588. Tema ajal määratigi dalai-laama tiitel ja kinnitati üldises plaanis dalai-laamade kohustused. Tema võttis juba seisukohti ka ilmalikes tülides. Riigisisese lõhestatuse vastu otsis ta abi mongolitelt, kes olid ka budistid ja austasid Tiibeti laamasid hardalt. 'Dalai' ongi mongoli päritolu tiitel, ja tähendab vist ookeani. Kuna Mongoolia ei soovinud Hiina laienemist Tiibeti aladele, ja vastupidi, hakkasid laamad edaspidi otsima kaitset hiinlaste vastu mongolitelt ja mongolite vastu hiinlastelt. Esialgu (ja ka lõpuks, nagu me teame) kujutas Tiibeti iseseisvusele suuremat ohtu Hiina, kuigi ka paljud Hiina keisrid olid budistid ja austasid dalai-laamat väga.
IV dalai-laama (1589 - 1617) oli pärit lausa Mongooliast, olles seni ainus mitte-tiibetlasest dalai-laama. Ta sündis mongoli vürsti perekonnas. Kuna mongolid ei raatsinud väärtuslikku lapsukest niisama lihtsalt Tiibetisse anda, valis laamade kaaskond Mongoolias uue lapse, kes seal hakkas täitma sarnaseid kohustusi nagu dalai-laama Tiibetis - teda kutsuti maidari-hutuktu'ks.
V dalai-laama (1617 - 1682) õppis ka teiste koolkondade filosoofiat tundma. Ka oli ta esimene, kes võttis selge rolli ka Tiibeti ilmaliku valitsejana. Tema ehitaski Lhasasse kuulsa Potala palee (tegelikult küll ainult selle valge keskosa, suurem punane osa lisati veidi hiljem. See on Tiibeti valitsuse ametlik asupaik, ning seal on ka enamiku dalai-laamade hauad. Vaimuliku ja diplomaadina kujundas V dalai-laama Tiibeti religiosse hierarhia ja kandis hoolt välissuhete eest nii omal maal kui ka üldse budismi hüvanguks.
Tema lõi ka pantšen-laama ameti, kusjuures ka uus pantšen laama määrati eelmise ümbersündi otsides. Edaspidi jäi nii, et kui dalai-laama on vanem, siis hoolitseb tema noore pantšen-laama väljaõpetamise eest, ja vastupidi.
Enne surma oli V dalai-laama haige ja valitsemise võttis üle regent. Et oma plaane ellu viia, varjas ta dalai-laama surma 15. aastat, öeldes hiljem, et see oli dalai-laama soov. Rahvas ei protesteerinud. Ja edasi läks kõik allamäge.
VI dalai-laama oli teistest väga erinev. Teda polnud tillukesest peale dalai-laamana kasvatatud, ning ta oli palju meelelisem ja maisem. Ta eelistas kanda ilmalikku helesinisest siidist rüüd ning kolada kõrtsudes ja 'bordellides'. Õpingute asemel armastas ta jalutada ja lembeluulet luua. Tegelikult oli ta teoloogiaõpingutes paras juhmard ega tundnud riigiasjade vastu mingit huvi. Hoolimata pantšen-laama pingutustest panna teda mõistma oma kohustusi riigi ja inimeste ees, soovis ta pühitsusest sootuks loobuda.
Kuna see dalai-laama polnud mingi autoriteet, tungisid mongolid peale. Nad said ka Hiina keisri oma poolele, andes tunnistusi VI dalai-laama kõlblusetust elust. Laamad aga polnud nõus VI dalai-laamat tagandama, sest nad leidsid, et valgustatud meele puudumine ei muuda tõika, et ta on bodhisattva taaskehastus.
Mongolid tulid lausa sõjaväega kloostrit vallutama. Dalai-laama andis end ise nende kätte ning teda hakati Hiinasse viima, kuid rännaku ajal ta suri, olles vaid 24 aastane. Tema ei andnudki lõplikku tõotus ja jäi pühitsemata, olles niimoodi ainuke ilmikust dalai-laama.
Potalas valitses nüüd mongoli khaan. Kuna Hiina oli Mongooliat toetanud, maksis mongoli valitsetav Tiibet nüüd Hiinale tribuuti.
Siis püüdsid mongoollased dalai-laamaks panna enda valitud noormeest, kuid tiibetlased teda muidugi ei tunnustanud. Pärast paljusid sõjalisi kokkupõrkeid said tiibetlased troonile oma VII dalai-laama, keda lõpuks tunnustas ka Hiina keiser.
Kuigi VII dalai-laama oli alguses peidus, õpetati ja kasvatati teda väga vaimselt ja hoolikalt. Oma esimesed kõned pidas ta juba enne 10 aastaseks saamist ja rahvas armastas teda väga. Ta oli ka erakordselt taiplik ja kiire õppur.
Paraku kraaklesid kohalikud koolkonnad endiselt ja regent kutsus appi hiinlased. See suurendas Hiina mõju Tiibetile, kuid kuna uus keiser oli hardalt usklik budist, oli see siiski üsna rahulik ajajärk.
VIII dalai-laama (1758 - 1804) ajal toimusid läbirääkimised Hiinaga, et laamad taas kogu võimu Tiibetis enda kätte saaksid. Siis tungisid Tiibetisse nepaallased ja nõudsid vallutatud maad endale. Üllataval kombel tunnustas Hiina Nepaali ambitsioone ja nõustus Tiibeti nimel iga-aastast tribuuti maksma. Peagi jätsid tiibetlased selle tegemata, kuna nemad polnud ju sellega nõustunud. Nii tuli uus pealetung, milles Hiina asus appi siiski Tiibetile, ja nepaallased löödi tagasi.
IX dalai-laama elas vaid 9 aastaseks ja suri enne valitsema hakkamist kopsupõletikku.
X dalai-laama suri samuti noorelt - 21 aastaselt - ja polnud samuti jõudnud veel valitsemisest ja poliitikast õieti osa võtma hakata. Surma põhjus pole teada. Tema ajal ründas Tiibetit Kašmiiri maharadzha, kuid 8 aastat hiljem said tiibetlased neist lõpuks jagu.
XI dalai-laama suri samuti noorelt ja teadmata põhjusel - ta oli 18. aastane. Tema ajal oli väga võimuahne regent, kes nõudis enda kohtlemist väljapeetusega, mis tiibetlasi vihastas. Tema ajal ründas Tiibetit jälle Nepaal, lahingud kestsid 18 kuud ja lõpuks sissetung peatati.
XII dalai laamast (1865 - 1875) teatakse vähem kui ühestki tema eelkäijast. Õukonnas on intriigid ja erahuvidest tingitud konfliktid. Regent ja ministrid tülitsevad võimu pärast. Palverännakule asunud dalai-laama suri teel, mõni päev pärast Lhasast lahkumist.
XIII dalai-laama (1876 - 1933) oli tugev isiksus, kes pidas lõputult diplomaatilisi kõnelusi nii Iglismaa kui Hiinaga. Vahepeal lahkus ta üldse Tiibetist ja elas mongoolias, budistlikke kloostreid külastades. Tiibetlased mässasid kohalike hiinlaste vastu. Hiinlased reageerisid sellele enneolematult julmade repressioonidega. Hiinat ei valitsenud enam harras budist, dalai-laamat enam ei austatud. Sellele vastas taas koju jõudnud dalai-laama kohalikke hiinlasi ignoreerides. Kahe rahvuse suhted üha halvenesid ja 1910. aastal pidi dalai-laama Indiasse pagema, kuna Hiina tungis Tiibetisse võimutsema. Ta oli masenduses, et mingeid kokkuleppeid pole võimalik saavutada.
Siis sai Hiina vabariigiks ja Hiina valitsus kuulutas nii Tiibeti kui ka Mongoolia enda omaks. Tiibetlased ründasid Hiina garnisone ja lõpuks sõdurid evakueeriti.
XIII dalai-laama esitas põhimõtteliselt iseseisvusdeklaratsiooni, kui ta kuulutas, et ta ei soovi kohta Hiina hierarhias ja pöördub Indiast tagasi oma riiki valitsema. Edasistel läbirääkimistel kompromisse ei leitud.
Praegune, XIV dalai-laama sündis pingete ajajärgul. Kui ta oli laps, kisklesid Tiibeti poliitikud võimu pärast. Hiljem toimus lõputult läbirääkimisi Hiinaga, kes oma lubadusi sugugi ei pidanud ja valetasid Tiibeti ja rahvusvahelistele esindajatele otse näkku. Tegelikult piinati, rööviti, tapeti, näljutati, alandati Tiibeti rahvast kümnete aastate jooksul mitmel moel ja igal pool.
---
Ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma, miks surub üks rahvas oma võimu peale teisele, kes neid vihkab, ja veel hea põhjusega.
Nii palju halbu emotsioone.
Mille nimel?
Ma ei saagi aru elu lõpuni sellest.....
Budism on küll religioon, kuid Buddha pole jumal vaid valgustunud inimene. Räägitakse, et Buddha polevat üheski oma jutluses ühe sõnanagi jumalat maininud.
I dalai-laama sündis 1391. aastal, kuid nimetus 'dalai-laama' võeti tegelikult kasutusele alles pea kaks sajandit hiljem. Tema tegeles peamiselt usuasjadega ja oli õpetuste omandamisele ja levitamisele pühendunud munk. Tema rajas ka Tašilhünpo kloostri, mis hiljem sai pantšen-laama kodukloostriks.
II dalai-laama on siis esimese reinkarnatsioon. Reinkarnatsiooni leidmiseks otsivad mungad lapsi, kelle sünni juures on midagi imetabast. Siis lähevad laamade grupid erinevaid lapsi vaatama, ja kui laps tunneb ära eelmisele dalai-laamale (ehk talle endale, tema eelmises elus) kuulunud esemed, loetakse taaskehastunu leituks.
Tema aeg oli rahutum, kuna erinevad budismi koolkonnad võistlesid mõjujõu pärast ning II dalai-laama tegi mis suutis, et neid lepitada. Tollal olid Tiibetis ka nö ülikud, kes samuti võimu pärast kraaklesid. See aeg oli soodne hiinlastele, kes enda alasid piiridel Tiibeti poole laiendasid, ja kuna tiibetlastel oli omavahel tülitsemisega tegu, ei kutsunud selline käitumine välja erilist protesti.
Olulise asjana sai II dalai-laamast alguse komme otsida Ilmutuste järve kaldal mediteerides infot selle kohta, kust otsida dalai-laama ümbersündi.
III dalai-laama elas aastatel 1543 - 1588. Tema ajal määratigi dalai-laama tiitel ja kinnitati üldises plaanis dalai-laamade kohustused. Tema võttis juba seisukohti ka ilmalikes tülides. Riigisisese lõhestatuse vastu otsis ta abi mongolitelt, kes olid ka budistid ja austasid Tiibeti laamasid hardalt. 'Dalai' ongi mongoli päritolu tiitel, ja tähendab vist ookeani. Kuna Mongoolia ei soovinud Hiina laienemist Tiibeti aladele, ja vastupidi, hakkasid laamad edaspidi otsima kaitset hiinlaste vastu mongolitelt ja mongolite vastu hiinlastelt. Esialgu (ja ka lõpuks, nagu me teame) kujutas Tiibeti iseseisvusele suuremat ohtu Hiina, kuigi ka paljud Hiina keisrid olid budistid ja austasid dalai-laamat väga.
IV dalai-laama (1589 - 1617) oli pärit lausa Mongooliast, olles seni ainus mitte-tiibetlasest dalai-laama. Ta sündis mongoli vürsti perekonnas. Kuna mongolid ei raatsinud väärtuslikku lapsukest niisama lihtsalt Tiibetisse anda, valis laamade kaaskond Mongoolias uue lapse, kes seal hakkas täitma sarnaseid kohustusi nagu dalai-laama Tiibetis - teda kutsuti maidari-hutuktu'ks.
V dalai-laama (1617 - 1682) õppis ka teiste koolkondade filosoofiat tundma. Ka oli ta esimene, kes võttis selge rolli ka Tiibeti ilmaliku valitsejana. Tema ehitaski Lhasasse kuulsa Potala palee (tegelikult küll ainult selle valge keskosa, suurem punane osa lisati veidi hiljem. See on Tiibeti valitsuse ametlik asupaik, ning seal on ka enamiku dalai-laamade hauad. Vaimuliku ja diplomaadina kujundas V dalai-laama Tiibeti religiosse hierarhia ja kandis hoolt välissuhete eest nii omal maal kui ka üldse budismi hüvanguks.
Tema lõi ka pantšen-laama ameti, kusjuures ka uus pantšen laama määrati eelmise ümbersündi otsides. Edaspidi jäi nii, et kui dalai-laama on vanem, siis hoolitseb tema noore pantšen-laama väljaõpetamise eest, ja vastupidi.
Enne surma oli V dalai-laama haige ja valitsemise võttis üle regent. Et oma plaane ellu viia, varjas ta dalai-laama surma 15. aastat, öeldes hiljem, et see oli dalai-laama soov. Rahvas ei protesteerinud. Ja edasi läks kõik allamäge.
VI dalai-laama oli teistest väga erinev. Teda polnud tillukesest peale dalai-laamana kasvatatud, ning ta oli palju meelelisem ja maisem. Ta eelistas kanda ilmalikku helesinisest siidist rüüd ning kolada kõrtsudes ja 'bordellides'. Õpingute asemel armastas ta jalutada ja lembeluulet luua. Tegelikult oli ta teoloogiaõpingutes paras juhmard ega tundnud riigiasjade vastu mingit huvi. Hoolimata pantšen-laama pingutustest panna teda mõistma oma kohustusi riigi ja inimeste ees, soovis ta pühitsusest sootuks loobuda.
Kuna see dalai-laama polnud mingi autoriteet, tungisid mongolid peale. Nad said ka Hiina keisri oma poolele, andes tunnistusi VI dalai-laama kõlblusetust elust. Laamad aga polnud nõus VI dalai-laamat tagandama, sest nad leidsid, et valgustatud meele puudumine ei muuda tõika, et ta on bodhisattva taaskehastus.
Mongolid tulid lausa sõjaväega kloostrit vallutama. Dalai-laama andis end ise nende kätte ning teda hakati Hiinasse viima, kuid rännaku ajal ta suri, olles vaid 24 aastane. Tema ei andnudki lõplikku tõotus ja jäi pühitsemata, olles niimoodi ainuke ilmikust dalai-laama.
Potalas valitses nüüd mongoli khaan. Kuna Hiina oli Mongooliat toetanud, maksis mongoli valitsetav Tiibet nüüd Hiinale tribuuti.
Siis püüdsid mongoollased dalai-laamaks panna enda valitud noormeest, kuid tiibetlased teda muidugi ei tunnustanud. Pärast paljusid sõjalisi kokkupõrkeid said tiibetlased troonile oma VII dalai-laama, keda lõpuks tunnustas ka Hiina keiser.
Kuigi VII dalai-laama oli alguses peidus, õpetati ja kasvatati teda väga vaimselt ja hoolikalt. Oma esimesed kõned pidas ta juba enne 10 aastaseks saamist ja rahvas armastas teda väga. Ta oli ka erakordselt taiplik ja kiire õppur.
Paraku kraaklesid kohalikud koolkonnad endiselt ja regent kutsus appi hiinlased. See suurendas Hiina mõju Tiibetile, kuid kuna uus keiser oli hardalt usklik budist, oli see siiski üsna rahulik ajajärk.
VIII dalai-laama (1758 - 1804) ajal toimusid läbirääkimised Hiinaga, et laamad taas kogu võimu Tiibetis enda kätte saaksid. Siis tungisid Tiibetisse nepaallased ja nõudsid vallutatud maad endale. Üllataval kombel tunnustas Hiina Nepaali ambitsioone ja nõustus Tiibeti nimel iga-aastast tribuuti maksma. Peagi jätsid tiibetlased selle tegemata, kuna nemad polnud ju sellega nõustunud. Nii tuli uus pealetung, milles Hiina asus appi siiski Tiibetile, ja nepaallased löödi tagasi.
IX dalai-laama elas vaid 9 aastaseks ja suri enne valitsema hakkamist kopsupõletikku.
X dalai-laama suri samuti noorelt - 21 aastaselt - ja polnud samuti jõudnud veel valitsemisest ja poliitikast õieti osa võtma hakata. Surma põhjus pole teada. Tema ajal ründas Tiibetit Kašmiiri maharadzha, kuid 8 aastat hiljem said tiibetlased neist lõpuks jagu.
XI dalai-laama suri samuti noorelt ja teadmata põhjusel - ta oli 18. aastane. Tema ajal oli väga võimuahne regent, kes nõudis enda kohtlemist väljapeetusega, mis tiibetlasi vihastas. Tema ajal ründas Tiibetit jälle Nepaal, lahingud kestsid 18 kuud ja lõpuks sissetung peatati.
XII dalai laamast (1865 - 1875) teatakse vähem kui ühestki tema eelkäijast. Õukonnas on intriigid ja erahuvidest tingitud konfliktid. Regent ja ministrid tülitsevad võimu pärast. Palverännakule asunud dalai-laama suri teel, mõni päev pärast Lhasast lahkumist.
XIII dalai-laama (1876 - 1933) oli tugev isiksus, kes pidas lõputult diplomaatilisi kõnelusi nii Iglismaa kui Hiinaga. Vahepeal lahkus ta üldse Tiibetist ja elas mongoolias, budistlikke kloostreid külastades. Tiibetlased mässasid kohalike hiinlaste vastu. Hiinlased reageerisid sellele enneolematult julmade repressioonidega. Hiinat ei valitsenud enam harras budist, dalai-laamat enam ei austatud. Sellele vastas taas koju jõudnud dalai-laama kohalikke hiinlasi ignoreerides. Kahe rahvuse suhted üha halvenesid ja 1910. aastal pidi dalai-laama Indiasse pagema, kuna Hiina tungis Tiibetisse võimutsema. Ta oli masenduses, et mingeid kokkuleppeid pole võimalik saavutada.
Siis sai Hiina vabariigiks ja Hiina valitsus kuulutas nii Tiibeti kui ka Mongoolia enda omaks. Tiibetlased ründasid Hiina garnisone ja lõpuks sõdurid evakueeriti.
XIII dalai-laama esitas põhimõtteliselt iseseisvusdeklaratsiooni, kui ta kuulutas, et ta ei soovi kohta Hiina hierarhias ja pöördub Indiast tagasi oma riiki valitsema. Edasistel läbirääkimistel kompromisse ei leitud.
Praegune, XIV dalai-laama sündis pingete ajajärgul. Kui ta oli laps, kisklesid Tiibeti poliitikud võimu pärast. Hiljem toimus lõputult läbirääkimisi Hiinaga, kes oma lubadusi sugugi ei pidanud ja valetasid Tiibeti ja rahvusvahelistele esindajatele otse näkku. Tegelikult piinati, rööviti, tapeti, näljutati, alandati Tiibeti rahvast kümnete aastate jooksul mitmel moel ja igal pool.
---
Ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma, miks surub üks rahvas oma võimu peale teisele, kes neid vihkab, ja veel hea põhjusega.
Nii palju halbu emotsioone.
Mille nimel?
Ma ei saagi aru elu lõpuni sellest.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar