Kolmapäev, 12. mai 2010

MINEKO IWASAKI & RANDE BROWN "Geisha"


Algus on siin.

Natuke segadust tekitab see, et ta ise ennast kunagi geišaks ei nimetanud. Alguses oli ta mitu aastat maiko, siis toimus "kaeluse pööramise rituaal" ja temast sai geiko. Geišaks ei nimetanud ta ennast kuni raamatu lõpuni. Küll aga kinnitas, et süütuse müümise rituaal (mida võis näha näiteks filmis "Geiša memuaarid") kuulub kurtisaanide, mitte geišade maailma.

Ta küll ei liialda oma ingellikkusega, mis mõne loo juures vastikust tekitab, kuid ikka jäi lõpuks tunne, et kas see kõik ikka nii oli. Näiteks räägib ta, et maikode osalemise eest 'banketil' maksti otse geiša-majale ja maikole endale anti ümbrikus tippi. Ta väidab, et ei vaadanud kunagi ümbrikusse ja andis oma taskuraha ka kohe perenaisele üle. Ometi on tal äkitselt nii palju oma raha, et osta ära üks maja, siis osta üks krunt ja ehitada sinna kolmekorruseline maja.

Ta räägib palju ka rivaalitsemisest. See tundub üsna usutav... Kuid olen näinud inimesi, kes muudkui imestavad, kuidas nad ometi teistele ei meeldi, nad on ju nii head? - kuid tegelikult neis ongi midagi häirivat, näiteks enda teistest paremaks pidamine, armulikkus suhtlemisel. Muidugi ei taha inimene suhelda kellegagi, kes teda armulikult ja patroneerivalt kohtleb.

Peategelane Mineko rääkis, et omavanuseid sõpru tal polnud ja teised maikod kiusasid teda. Ükskord oli talle kleidivoodri alumisse serva topitud 20 nõela, millega ta siis kõndides end torkis, kuni koju jõudis. Ka helistati pidevalt nende majja ja kutsuti Mineko bankettidele, mida tegelikult ei toimunudki.

* Raske on ette kujutada elu sellises maailmas, kus kõik - su sõbrad, su õed, isegi ema /mitte sünnitanud ema vaid geiša-majja lapsendanud "ema"/ - on su rivaalid. Minu jaoks oli see väga häiriv. Ma ei suutnud eristada sõpru vaenlastest ja ma ei teadnud, keda või mida uskuda. Paratamatult maksis see psühholoogilises plaanis mulle kätte ja mul hakkasid tekkima probleemid emotsionaalses sfääris. Ma kannatasin periooditi ärevushoogude, unetuse ja kõnehäirete all.

Ka mehed tänaval polnud alati aupaklikud. Küll üritati teda käperdada ja üks õudik viskas oma põleva sigareti talle selja tagant kaelusest sisse. Päris karm!

Naljakas oli lugu sellest, kuidas Inglismaa prints Charles 1970 aastal ühest banketist osa võttis. Ta oli kõik pakutu endale sisse vohminud ja ilmselt kogu olukorda nautinud. Siis oli ta peategelasega veidi vestelnud ja palunud temalt korraks lehvikut, millele ta pikema jututa suurelt peale kirjutas 'Charles '70'. Paraku polnud Mineko sugugi autogrammihuviline ja ta oli vägagi nördinud, et prints ühe tema lemmik-lehvikutest ära rikkus. Ta andis lehviku printsile tagasi öeldes, et tal poleks sünnis minna järgmisele banketile lehvikuga, millel ilutseb eelmise peo-staari nimi. Prints oli hämmingus, et tema autogrammist poldudki huvitatud. (ih-ih-hii :))

Kuulus olla on raske, sest sa harjud ära, et inimesed vahivad ja kiljuvad sind nähes... Ja siis võidki tobedaks minna ja arvata, et ükskõik kellega sa kohtud - nad imetlevad sind. Mõned suudavad siiski käituda nagu oleksid nad inimesed inimeste keskel. Igatahes on imetlemist eeldavad staarid minu jaoks ka väga-väga ... kohmetuks tegevad. Paar korda olen kohtunud inimestega, kelle näoilme muutub, kui ma kiljuma ei hakka vaid oma asjaliku jutu ära räägin. Ja ilma asjaliku jututa ma kuulsustele muidugi üldse ei lähene. Keda ma üldse imetlen? Cate Blanchetti näiteks, aga mida mul talle öelda oleks? Kui mina oleks 'kuulsus', siis oleks võimalus iga nuka taga hüsteerilist imetlejatega kokku sattuda minu jaoks ülimalt traumeeriv. Ma käiks ka ringi meeletu hunniku mäesuuruste turvameestega või ei käiks üldse. Kuulsused, kes fotograafe pikali löövad on minu jaoks sümpaatsemad kui kiljumisest meelitatud kuulsused. Kuigi jah, ega Cate Blanchetti ei kujuta ette rusikatega vehkimas :)

Aga nüüd jälle tagasi raamatu juurde :)

Oli ainult üks koht, kus oli näha, et Mineko oli ka paras frukt. Nimelt tekkis talle armuke, kes oli abielus ja lubas oma naise maha jätta. Mees püüdles tema soosingut ligi 4 aastat. Kui Mineko lõpuks leebus (mees täitis mingi (tobeda) katse oma püsiva huvi tõestuseks), selgus, et abikaasa pole lahutusega nõus. Ja nii sai Minekost armuke. Kui ta aga teada sai, et mehe jaoks on naine number üks siiski abikaasa, siis lõikas ta tema (mehe abikaasa) kasuka tillukesteks tükkideks :)
Mees ei julgenud sellest hiljem isegi juttu teha ja käitus, nagu poleks midagi juhtunud.

Minu meelest pole arga mehesse võimalik armunud olla. Midagi eemaletõukavamat on raske ette kujutada, kui mees, kes kössitab naise ees. Olen ka käinud sellise mehega, aga hilises teismeeas :), ikka enne 20aastaseks saamist. Ootasin, et ta lömitamise lõpetaks, inimeseks hakkaks (lõppude-lõpuks oli ta minust 9 aastat vanem ja magistrikraadiga), ja seni kasutasin hüvesid, mida ta pakkus. Siiamaani on väga imelik, et sellises suhtes olin... Eks ma sain vähemalt teada (paraku, tegelikult mitte esimest korda ;P - Tema argus oli lihtsalt 'jõulisemalt' väljendunud), et kui mehes on midagigi armetut või haletsusväärset, siis sellest midagi ei tule, headus siis ei loe. Igal inimesel on puudusi, selge see, aga on võimalik enda kõrvale leida selliste puudustega inimene, mis just mulle 'ei loe', ja mis ei vähenda rõõmu teisega koos olemise üle.

Veel katkendeid:

* Jaapani traditsioonilistes kunstides peetakse koristamist õppeprotsessi lahutamatuks osaks ja sellega peavad tegelema kõik algajad. Seda peetakse vaimselt väga tähtsaks. Usutakse, et määrdunud koha või asja puhastamisega puhastatakse ka oma meel.

Meenub üks taoistlik jutuke, "Pühi". Seal soovitati iga mure puhul oma meelt toapõranda puhastamisega rahustada. Kui miskid mõtted piinavad - pühi! Kui meditatsioon ei taha õnnestuda - pühi! Jne :) Mulle see jutt väga meeldis.

* Iga banketisaal on erinev, isegi ühes ja samas külalistemajas. Külaliste staatuse kohta võib palju välja lugeda sellest, kuidas on ruum kujundatud. Kui hinnaline on ripp-pilt tokonoma's? Millised road on laual? Kust see toit pärit on? Kogenud geiko haarab kõiki neid nüansse ainsa pilguga sel hetkel, kui ta banketisaali sisse astub, ja kohandab oma käitumist vastavalt sellele.
(Asendasin mõned jaapanikeelsed terminid eestikeelsetega, sellepärast on mõned sõnad mustad. 'Tokonoma' on selline eriline esile tõstetud osa toa(nurga)s, mis on kaunistatud - tavaliselt pildi ja lillekimbuga, seda ma ühe sõnaga tõlkida ei osanud.)

* Tädi Oima rääkis mulle, et põhjus, miks meie soenguaksessuaaridel on teravad otsad, peitub selles, et saaksime neid kasutada oma klientide kaitsmiseks, kui neid rünnatakse. Ja et korallidest juukseehet, mida kantakse külmemal aastaajal, saab kasutada sake ohutuse kontrollimiseks. Korall puruneb mürgi sisse sattudes.

* Gion Gobu geikodest saavad väga hinnatud abikaasad rikastele ja mõjuvõimsatele meestele. Pole võimalik leida teist nii kaunist ja peent perenaist, eriti sel juhul, kui mees tiirleb diplomaatilistes või rahvusvahelise äriga seotud ringkondades. Geiko toob endaga kaasa ohtralt sidemeid, mis ta on oma karjääri jooksul sõlminud, ja need võivad olla oma eluteed alustavale noorele mehele väga väärtuslikud.

Vägagi mõistlik!
Kuigi juttu perenaiseks olemisest tuleb võtta mõningase mööndusega, kuna geikod tavaliselt majapidamistöid ei tee. Mineko kirjeldas armsasti, kuidas ta vahepeal omale korteri üüris ja kuidas ta jäi kööki külma veekannu kõrvale mõtisklema, miks see keema ei hakka - ta ei osanud pliiti sisse lülitada ega teadnud, et seda tuleks teha. Ja kuidas ta tolmuimeja kapist välja võttis ja imestas, et see ei ime. Kohale kutsutud töömees selgitas, et elektrijuhe tuleb elektrilisi kodumasinaid kasutades kontakti toppida. Ja kuidas ta tellis riisi ning arvas, et see ilmub kööki riisikarpi - tegelikult oli riisikott ukse taha toimetatud.

Kõik sellised eksootilised elu-olu pisiasju kirjeldavad raamatud on minu jaoks äärmiselt põnevad, nii et - rõõm oli lugeda.

Kusjuures, mingis sarjas avaldatakse eksootiliste maade naiste kurbi lugusid. Olen lugenud vast kolme-nelja ja võibolla oli see juhus, kuid stiili (tõlke?) poolest olid need raamatud šokeerivalt mannetud. Liigutavad lood, aga nii viletsalt kirja pandud, nagu räägiks viieaastane. See geiša-raamat oli selles mõttes ok. Jumal tänatud! :) Mulle tõesti meeldis.

Kommentaare ei ole: