Mina-tegelane on 23 aastane täitsa vussis psüühikaga naine. Tema isa oli miski ülijabura natsiliikumise naeruväärne alamliige, kes "Aadu" pildi ees pisaraid valas ja lapsed enne "tähtsate" kõneluste (kõnede) alustamist enda ette "valvele" käsutas. Selline tige ja armetu inimene. Koduperenaisest ema vaid ohkas ja ümises, et ta seda kaua välja ei kannata; ta muudkui vaaritas kreemimägesid ja koogihunnikuid, kuni sai infarkti.
Väikevend oli tollal neljane ja jutustaja 14 aastane. Nad on mõnikord nädalaid üksi riivide taha suletuna kodus, kuna isa käib töölähetustes ja väidab, et maailm on nii ohtlik, et kodust välja (kooli) minna ei tohi. Tüdrukul viskab üle ja ta otsustab end tappa. Ta avab venna jaoks hunnikute viisi küpsise- šokolaadi- ja muid pakke ning seob köie elutoa laearmatuuri külge ja palub väikevennal tabureti alt ära tõmmata. (Nagu ma ütlesin, polnud ta just kõige tervema psüühikaga... peab ikka üsna suures agoonias olema, et paluda enesetapule appi nelja-aastane laps, kes paar kuud varem on oma ema laiba leidnud.)
Paraku prantsatab lamp koos tüdrukuga alla ja tekitab ühtlasi lakke augu. Ülemisel korrusel elav india pere tuleb asja uurima, parandab lae ja võtab lapsed isa tagasitulekuni enda juurde. Vend, kes pärast ema surma enam ei räägi, on nüüd õhinas ja rõõmus... aga rääkima ikka ei hakka.
Hindude juures tilpneb üks jõle eemaletõukav kärss, kellele plikake meeldima hakkab. Ja ta võtab siis tüdruku omale. Ja siis üürib teda välja ja... saadab ta vargile. Paraku vargus ei õnnestu, piigat tulistatakse, kärss viib ta oma koju, näeb et asi on halb, laseb riigist jalga ja enne teatab kiirabisse.
Tüdruk pannakse muidugi vangi. Sealt aitab tal u 6 aastat hiljem välja pääseda mees, kes käib vanglas tasuta joonistamistunde andmas, muidu on ta laste kunstiõpetaja.
Kunstiõpetaja jätab passiivse aga ilusa tüdruku enda juurde elama, tal on naisega tõsised plaanid nagu beebid ja puha. Kui mees on tööl, mässab tüdruk oma viirastuste, tühjustunde ja ängistusega. Kui mees on kodus, püüab tüdruk liigutada ja öelda võimalikult vähe ja võimalikult normaalselt.
* Kui Samuel mind öösel silitama hakkab / ja nii edasi /, pean ma teda kutsumata külaliseks. Ja nagu kutsumata külalisega, kellega ei oska midagi peale hakata, luban tal edasi astuda ja end sisse seada, tunda end vabalt ja minuga lobiseda. Ma olen äraolev ja temata. Lasen tal end keppida, ma jään viisakaks ja hoian delikaatselt distantsi/...
Ja karta on, et kogu tema ülejäänud elu ükskõik kellega läheb samamoodi.
Kärss aga otsib ta üles, tüdruk näeb teda algul viirastusena, varjuna, kuuleb ja tunneb ta lähedust. See hirmutab teda, eelkõige aga äratab temas vana ogara iha ja kiindumuse tolle koleda edeva vana peletise vastu (no sorri, õudselt ilge mees oli - välimuse järgi: kuldhambad, meeletu hunnik kuldehteid, 150 kilo kaalu ja võib arava, et moraalselt allakäinud - ja mitte dekadentlikus mõttes, vaid... vabatahtliku labasuse ja rõveduse mõttes - näo ja silmavaatega).
* Ja siis kuulen, kuidas ta ümber maja luusib. Kuulda kedagi luusimas tähendab kuulda selle inimese varju ja vaikimist.
* Ma tean väga hästi, et kui ma Yoimi /no see kärss/ uuesti näen ja talle liiga lähedale lähen, saab minust taas satelliit ja eksinu. See on nagu vesiliivas võitlemine, mida enam te rabelete, seda enam neelab liiv teid endasse, kuid mitte kunagi, jah, mitte kunagi rohkem kui rinnuni, kui liiv on teid poolenisti alla neelanud, pitsitab see keha nii kõvasti, et surete õhupuudusse.
* .../ ta / katsus mu juukseid ja mina võpatasin nagu forell päikese käes.
- irw, väga romantiline, tõepoolest :)
Midagi siin oli, mis mulle nii väga ei meeldinud. Algul oli raske harjuda tema palavikuliselt ekslevate mõttekäikudega, aga see pole see, mis minus distansti tekitas... Võibolla see kõle, tundetu suhtumine teistesse inimestesse, mis on küll mõistetav, kuid ei ärata kaastunnet. On ju nii palju kirjanikke, kelle "üksildased hundid" on sümpaatsed - näiteks Carson McCullersi raamatu "Süda on üksildane kütt" tüdruk ja too kreeklane, kes hulluks ei läinud (oli ta ikka kreeklane?); Margaret Atwoodi "Kassisilma" tüdruk... nende üksildus on kuidagi kõikjalepuutuv, ennast teravalt tajuv, otsiv, armastuseks ja eneseavamiseks valmis olev, ootav, lootev - võibolla on asi selles. Need inimesed ka tundsid end võõrkehana suheldes ja oma väikesi värke tehes, kuid nad püüdsid mõista ja enda jaoks inimest ja nišši leida. Siinne preili ei vaadelnud maailma ega juurelnud elu või oma tundmuste kummalisuse üle. Ta tuiutas oma fantaasiates ja võõristas teisi. Noh, ju ta vihkas ennast ja soovis, et elu teda peksaks mõne kärsa käte läbi. Tal polnud lootusi ega huvi, ta mädanes elusalt. Vast on see, mis kuidagi võõristust tekitas minus...
Sest mõne inimese lootusetus pole (enesega)rahulolev. Teda ängistab suutmatus inimeste või tegudeni jõuda. Näiteks Sofi Oksaneni "Baby Jane'i" depressiivikud. Nad püüdlesid murdumiseni.
Ma vaatan, et mu jutust näib, nagu ma peaksin enesega rahul olemist halvaks. Muide, üldse ei pea. Ma pole absoluutselt nõus, et sealt, kust algab rahulolu, lõpeb areng. Olen ise tundnud vastupidist - rahulolematus iseendaga tekitab sellist ängi, et sa sapsid ja rapsid täitsa tühja, kõik oleks nagu halvasti, millestki ei piisa mitte kunagi. Arvan, et kui inimene kogeb, et saab millegagi ennast (või teisi ja selle kaudu ennast) rõõmustada, endaga rahul olla, siis tekib pind enda kallal üldse edasi töötamiseks.
Aga vist niipalju on küll tõsi, et kui inimene elab teistega koos ja nende heaolust ei hooli, siis on küll jamasti. Ega see muide vast polegi enesega rahulolu, pigem lihtsalt psühhopaatia :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar