Teisipäev, 18. mai 2010

SYLVIA PLATH "Klaaskuppel"

Lugesin kusagilt (t6en2oliselt Ameerika luule antoloogiast) Plathi luuletusi, kuid need j2id kaugeks. Mulle meeldib ikka kohe asja kallale asuda, mitte l2bi lillede: metafooride ja mytoloogia. Kuid mind on alati huvitanud, see naine, poetess, kes ennast 30aastaselt 2ra tappis; tahaksin lugeda tema p2evikuid, millest viimase (surma-eelse) tema mees kyll 2ra h2vitas, kuna arvas, et see m6juks halvasti nende kahele lapsele (kes Sylvia surres olid alles titakesed). Pean ennast ikka vedama raamatupoodidesse otsima Virginia Woolfi ja Sylvia Plathi p2evikuid. Aint et j2lle on halb aeg - ma siiski tahaks t88tuna v6imalikult v2he kulutada.... T88d vihtudes aga pole aega lugeda - on alles elu :)

"Klaaskuppel" on suures osas autobiograafiline. Siin kirjeldatakse, kuidas autor mingi v2rgi raames sai v6imaluse olla yks populaarse ajakirja 12 "kylalistoimetajast", ja kuidas nad 11 teise tydrukuga miskis yhiselamu moodi motellis elasid. Siis, kuidas tuli suvevaheaeg ja Plath avastas end teotahtetuna: ei suuda magada, lugeda, syya, pesta ja riideid vahetada. Ta kirjeldab yksikasjalikult ka oma enesetapukatset unerohuga - see on p2ris ehe lugemine. Siis muidugi psyhhiaatrid, haiglad, elektrishokiravi... Ja j2lle - raamatus tapab ennast 2ra hoopis tegelane, kellest seda yldse poleks arvanud, nagu ka filmis "On the Edge"... Kokkusattumused mulle meeldivad ja m6juvad... See raamat on kohe nii rusikas silmaauku praegu, et ma peaaegu kahtlustan, et pean seda ikkagi lugenud olema. Kuid lugemisp2evikutes pole sellest kyll mingit m2rki...

Muide, huvitavaid eraelulisi andmeid veel. Sylvia mehel oli armuke. Kui Sylvia ennast 2ra tappis, sai armukesest tema tillukestele lastele kasuema. Kuid ka see kasuema tappis ennast. Ja l6puks, umbes aasta tagasi, olles elanud tervelt 47 aastaseks, tappis ennast ka Plathi poeg. Nuu, on alles perekond.... :0

Tsitaate:

Alustan sellest juba eelmises postituses 2ratoodust.

* /.../ ma olin kuidagi reageerimisv6imetu. Liikusin oimetuna ringi keset mind ymbritsevat melu ja minu sees oli v2ga vaikne ja v2ga tyhi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes.

* Kui Doreen oli l2inud, m6tlesin ma, miks minust pole enam k6ige selle tegijat, mida oleks vaja teha. See m6te v2sitas
ja tegi kurvaks. Siis m6tlesin ma, miks minust pole Doreeni eeskujul ka nende asjade tegijat, mida pole vaja teha, ning see m6te v2sitas veelgi rohkem ning tegi veel kurvemaks.

* Mul olid ikka veel seljas Betsy valge pluus ja puhvis seelik. Nad olid nyyd pisut v2sinud, sest ma polnud neid kodus veedetud kolme n2dala jooksul pesnud. L2bihigistatud puuvillasel riidel oli hapukas, ent kodune l6hn.
Ma polnud ka pead kolm nädalat pesnud.

Ma polnud seitse ööd maganud.
Ema väitis, et ma magan siiski, sest nii pikka aega pole võimalik üleval olla, aga kui ma magasingi, siis pidin seda tegema silmad pärani, sest kõik need seitse ööd olin ma öö otsa jälginud sekundiosuti, minutiosuti ja tunniosuti rohekalt helendavat teekonda ning mul ei olnud neil ringidel ja poolringidel märkamata jäänud ükski sekund, minut ega tund.

Jah... kel on unehäired, ei saa vihastumata sellest rääkida nendega, kellel neid pole (olnud). Soovitatakse päeval jalutada ja aktiivne olla, mitte kõhtu liiga hilja täis süüa, samal ajal magama minna, ja - mõelda häid mõtteid. Samal ajal kui su keha iga rakk kisendab ülepingest ja sa tahaks, et miski peksaks kõiki inimesi, kes sinuga räägivad, sest su kõrvad ei jaksa kuulata, see on kaugelt liiga pingutav. Jalutama minna? Hea kui pissilegi jõuab........ "Joo piparmünditeed, söö šokolaadi!" - kõike seda öeldakse ka siis, kui ka kanged unerohud enam ei mõika.

(Ahsoo, vahepeal andis mu väikse arvuti patakas otsad, ja ma pidin selle suure kohiseva läpparikolaka endale sülle vedama, mis nüüd koos kassikesega mu jalgu litsub. Kuid vähemalt on mul nüüd jälle täpitähed! :) )

* Algul polnud ma tahtnud minna, sest arvasin, et Jody märkab minus toimunud muutust ja et igaüks, kel vähegi silmad peas, peaks nägema, et ma olen nupust nikastanud.

Mul toimib see sugulaste puhul, muidu... keda peakski huvitama, kas ma olen nupust nikastanud või mitte? Ikka ju ainult neid, kes riigiseaduse tõttu vigaste pereliikmete eest hoolitsema on kohustatud :)

* Ainus viga on see, et kirik ja isegi katoliku kirik ei ole kogu su elu. Ükskõik kui palju sa ka ei põlvitaks ega paluks, ikkagi pead kolm korda päevas sööma, pead käima tööl ning muu maailmaga kuidagi läbi saama.

* Püüdsin kindlaks teha, kes neist oli kõnelnud. Ma ei salli, kui pean rääkima rühmaga. Kui ma räägin mitme inimesega, valin alati ühe, kellega suhtlen, ja tunnen siis kogu rääkimise aja, kuidas teised ebaõiglast eelisseisundit kasutades mind uurivad. Samuti ei salli ma, kui inimesed pärivad reipalt, kuidas mul läheb, teades, et ma olen tegelikult omadega läbi, aga ootavad ikkagi, et ma vastaksin "hästi".

Natu oli ka feminismuseteemat. Et minategelane ei taha küll kellegi lendu toetada vaid soovib ise lennata. Nurinat seksuaalse topeltmoraali üle - mehe puhul on kogemused head, naise puhul halvad.

Tõlkija peab raamatu lõppu positiivseks, tema näeb, et sealt läheb hästi edasi.
Lõpus astub peategelane arstide konsiiliumi ette, kes peavad otsustama, kas ta on piisavalt paranenud, et maailma tagasi minna. Minu meelest täiesti lahtine lõpp, aga no olgu pealegi.... Küll Nemad juba teavad :D

1 kommentaar:

Ingrid ütles ...

See Plathi elu ja surm on mind ka painanud, ja olen ikka mõelnud, et küll on kummaline karma selles peres. Ja et tema mees Ted Hughes peidab endas kogu selle loo võtit.. Aga seda pole meile antud teada kahjuks. Või õnneks...