Teisipäev, 4. mai 2010

Väikese õekese kiri Austraaliast

Ärkan hommikul 7,15 alarmi peale lülitan selle välja ja pillan telefoni maha, vajun magama tagasi peas hääbuva mótte saatel et hommikul tuleb jälle voodi alla ronida ja telefon üles otsida. Häguselt adudes naabermajas töötavate itaallaste sóimu, majade öhku laskmist betoneerimist ja mida veel kóike ja olen ónnelik et ma sügava unega olen ja ei lase maailma käral end häirida. (Kórval käib remont käratsevad kui kuradid.)

Ärkan uuesti kell 8, vabatahtlikult seekord, avastades end ristseliti voodist, koivad üle ääre. Esimesena käib peast läbi et külmkapis peaks veel jäätist olema – aajee! hüppan voodist välja ja tavaliselt astun siis arvutile peale (mis on óhtust voodi kórvale jäänud, mótlen et kui Kristin seda näeks alustaks ma päeva sisnise silmaga...)

Nii, lina ümber venitan liitri sokolaadijäätist voodisse oma sooja kaissu. Maiustan ja sügan oma karvast kóhtu. Ilus hommik, linnud kisavad ka akna taga.

Viinud jäätise jäänukid külmkappi tagasi tóden et tóotab ilusat päeva – ca 25 kraadi ja pilvitu taevas.

Kuulen kusagilt ülipeenikest naishäält :Come here Foxy-sweety-darling-love come here Foxy, come on...! Perenaine kutsub oma kassi, igavene vinge mutt on, pole kunagi abiellunud ütles et otsustas noorena et abiellub ainult siis kui kohtab kedagi keda ta tóeliselt armastab, aga kui Foxy oleks mees – vot temaga abielluks küll! Naised ja kassid...

Vaaritan hommikusöögi ja vantsin kesklinna. Kóndides mööda botaanikaaiast tulevad ninna igast pónevad lóhnad, mótlen vaid et kui sóbrad ja köik oleks siin, nii palju oleks jagada. Midagi torgib rinnus, on asju mida asendadaei saa, isegi nii ilusal päeval on ikka midagi puudu.

Jóuan tööle süürlasest boss tervitab nii lühidalt nagu oleks pikem tervitus maksustatud.

Eiii nohh olgu nii minu tervitus on tasuta ja julgelt lisan küsimuse – kuidas tal läheb. ...

Kui ma oleks vastust ootama jäänud olelks mul habe pólvini jóudnud kasvada.

Aga ei, vudin rindele, varsti on lóuna ja siis ronivad kóik pintsaklipslased oma kontori sügavustest välja toitu hankima. See on periood mis sarnaneb minu jaoks unega - ma ei tea mis mu nimi on, kes ma olen, kus ma olen, ja kas ma üleüldse olen. Mu mótte vótab kokku:

-breadlettucetomato,ok,noonionwhatsoucewouldyoulike,whohdachickenkebabokback toyoketchupyousaidoouwantchipstooRamy(boss)IneedmorechipsandyesIknowthelambkebabisreadyjustaminute-

ja nii paar kolm tundi puhas unustus – sellest ei jää tavaliselt rohkemat mälestust kui tuikavad jalad, higine otsaesine ja mingi virrvarr peas nagu peale mingit liiga kirjut unenägu.

Siis tuleb ... uskuda vói mitte – vaikus. Kóik kontorirotid kaovad kui tina tuhka, tuhk tuulde, ja keegi enam meie vastu huvi ei tunne, üks läheb koju, noormees muhameedlane nimega Mohammed viskb oma vaiba maha ja naudib palvetundi. Mina teen asjalikku nägu ja jooksen niisama pea laiali ringi. Ega mul midagi peas ei püsiks ka.

Siis on näha bossi helgemat poolt, küsib teine – kuidas läheb, ja ütleb kui rahul ta meie kóigiga on ja laulab ja tantsib ringi eile viskas poolspagaati täna kiikus kaudade vahel – jummala tósist juttu räägin sellisena nad süüriast tulevad. Peaks ka Süüriasse minema, viskaks siis ka spagaati.

Siis ta väidab et kuuleb joogiriiulit mu nime hüüdmas mis tähendab et mul tuleb seda täitma hakata. Olgu siis, üldiselt saan ma joogiriiuliga hästi läbi.

Siis on mul aeg endale lóunasöök (mu viimne kebab) teha ja koju minna. Kui ütlen bossile et homme näeme vötaba ta seda kui ähvardust ,pöörab mulle selja ja ei vaata minu poolegi, sellegipoolest lahkun kindla plaaniga homme samal ajal platsis olla. Sulid sellised... kord nii armsad, kord nii kauged. Aga tegelikult on ta tore mees ja mu lemmik inimene seal üldse.

Rooman koju, varem roomasin vaid voodinini ja isegi üritamata oma tööriideid seljast vótta vajusin magama. Nüüd vótan riided enne seljast ... ei tegelt pole ma enam nii ropp väsinud ja ei lähe üldse magama söön parem jäätist ja uurin mis postkasti on laekunud.

Siis on aeg uuu... eraaeg – mu hindul lóppeb ka varsti töö ja (oi peangi talle sónumi saatma,oot oot ärge kaduge kuhugi) küllap saame temaga kokku. Tunnen eesti keelest puudust, eriti temaga olles nii palju jääb väljendamata lihtsalt kuna mu inglise keel pole nii rikas.

Aga peale noorus rikkuste nautimist vajun jälle magama. Tavaliselt küünlavalgel kuna laualambi pirn on läbi ja kuigi Eestis oleka ma ammu pirni ära vahetanud siinset elektroonikat ma ei usalda – pistikudki on kolme augulised, oskan ma siis pirnigi vahetada?

Kirjutan kirja - jättes arvuti voodi kórvale muigan et küllap astun sellele jälle hommikul peale – aga oli ju tore päev, miks ka mitte seda koike uuesti teha...

Kallistan!

Kommentaare ei ole: