Lugesin seda pikemat aega.
Underi armulood ja põnevasse kirjandusmaailma sisseelamine olid nii huvitavad ja läksid kiiresti, kuid tema keele ja väljendite analüüs ja tema luule vaatamine poliitilisest, moraalsest, esteetilisest jms nurgast on päris tüütu. Kuid kui kord ostsin, võtsin nõuks ikka läbi lugeda.
Under oli oma ballaadidega ju minu lapsepõlve lemmikluuletaja. Hiljem sai selleks Doris Kareva ja siis tuli hunnikute viisi neid lemmikuid juurde :)
Muljet avaldab see, et ta algusest peale nii meeleline ja tunnetest juhinduv on. Rasedaks jäi kole vara ja põkkas oma kauni kuid maise mehega Venemaale virelema, kusjuures esiklapse sündimise kuud ja päeva nad varjasid, kuna rasestumine toims jupp maad enne abiellumist. Njaa...
Mulle tundub noor Marie Under kuidagi õhevil... :)
Hilisem aga kuidagi veidi... maeitea... hüsteeriline vbl...
Armas, et Vilde temasse armus. Ja huvitav, et Tuglas teda enda kõrvale ei tahtnud - kuigi vast see oli tõesti tark, kui mõlemad tahavad staarid olla.
Adson oN aga minu meelest nii ilus mees oma kiila peaga, ning ilmselt mitte rumal - kuidas küll MU'le ta selline lohutusauhind oli, et vaene mees pidi mitu aastat peale käima ja ootama, millal Under Tuklast üle saab... Ehk oli ta kuidagi ebamehelik? Ei tea, aga kaunis ja huvitav nägi ta välja isegi vanapõlvepiltidel.
Päris naljakas oli kirjanikepaari hüpohondria :) Adson märkis hoolsalt üles, kui palju Under igal ööl magas ja mis tablette võttis. Kusagil oli suur mure Underi kaalukaotuse pärast: Under kaalus vist 67 kg :) - kas see on siis nii kohutavalt väike kaal? - ainult juhul, kui Under oli u 197 cm pikk, aga vaevalt, et ta oli... :) Kogu see tervisevärk oli nagu "Ohh ja Ohh matkal" :)
Aga kuidagi nunnu, jälle :)
Mõtlikuks tegi, kuipalju leidsid kirjamehed-kriitikud vajakajäämisi või liialdusi Underi luules. Jumal küll, kas inimene ei tohi luuletada nagu torust tuleb? Milleks pahandada ebapuhaste riimide pärast, need ongi lustakad ja põnevad just. Olen tõesti hämmeldunud, kui paljut saab kritiseerida. Kuidas üldse keegi luuletada julgeb? Ilmselt pole see valik vaid sundus. Ja kui see nii on, siis jõuan jälle tagasi selleni, et kuidas sellist asja üldse saab kritiseerida?
Näiteks: Henrik Visnapuu heidab Underile ette "isiklike elamuste kitsapiirilisust". Misasja see veel tähendab? Kui inimene ei tohi oma elamustest kirjutada, siis kelle omadest? Ja kas luuletaja on sunnitud hankima kustlikult tekitatud elamusi, et olla laiahaardelisem. Njah.
Mul pole midagi luule (ulmesse ulatuvate) tõlgenduste vastu - igaüks loeb iseendana ja saab seetõttu loomulikul moel kaasloojaks -, kuid kuidas saab keegi tulla ütlema, et Tema luules on liiga palju Seda ja liiga vähe Toda. No mida?! Issver-sussver, ma pole luuletaja, aga kujutan ette, millist nördimust ma nii mõttetu kriitika peale tunneks.
Underi kohta on tabavalt öelnud Kai Laitinen: "Ta on omapärane ja jäljendamatu, ainulaadne nii oma tundehelluse kui ka jõulisuse poolest." Nõustun sellega!
Siiski leian, et Betti Alverist kirjutatud raamat (ei mäleta, kes kirjutas) tõi luuletaja inimesena lähemale kui see raamat Marie Underist. Alveri raamat polnud ehk nii teaduslik,... ehk lasi autor seal rohkem oma fantaasial ja tunnetel lennata, kuid just sellised pisiasjad, nagu et perel oli üks paar nuge-kahvleid ja söödi kordamööda, või et kohvi joodi konservikarbist, on liigutavad. Sellised olmelised pildikesed, mitte keeleteaduslik analüüs.
Nüüd, kus olen selle 815 lk raamatu lõpetanud, võin öelda, et puhh! - tubli olen, et läbi lugesin, - mitte et vägev raamat ja vägev elamus. Kas olen nüüd inimesem... - ei tea!
Underi armulood ja põnevasse kirjandusmaailma sisseelamine olid nii huvitavad ja läksid kiiresti, kuid tema keele ja väljendite analüüs ja tema luule vaatamine poliitilisest, moraalsest, esteetilisest jms nurgast on päris tüütu. Kuid kui kord ostsin, võtsin nõuks ikka läbi lugeda.
Under oli oma ballaadidega ju minu lapsepõlve lemmikluuletaja. Hiljem sai selleks Doris Kareva ja siis tuli hunnikute viisi neid lemmikuid juurde :)
Muljet avaldab see, et ta algusest peale nii meeleline ja tunnetest juhinduv on. Rasedaks jäi kole vara ja põkkas oma kauni kuid maise mehega Venemaale virelema, kusjuures esiklapse sündimise kuud ja päeva nad varjasid, kuna rasestumine toims jupp maad enne abiellumist. Njaa...
Mulle tundub noor Marie Under kuidagi õhevil... :)
Hilisem aga kuidagi veidi... maeitea... hüsteeriline vbl...
Armas, et Vilde temasse armus. Ja huvitav, et Tuglas teda enda kõrvale ei tahtnud - kuigi vast see oli tõesti tark, kui mõlemad tahavad staarid olla.
Adson oN aga minu meelest nii ilus mees oma kiila peaga, ning ilmselt mitte rumal - kuidas küll MU'le ta selline lohutusauhind oli, et vaene mees pidi mitu aastat peale käima ja ootama, millal Under Tuklast üle saab... Ehk oli ta kuidagi ebamehelik? Ei tea, aga kaunis ja huvitav nägi ta välja isegi vanapõlvepiltidel.
Päris naljakas oli kirjanikepaari hüpohondria :) Adson märkis hoolsalt üles, kui palju Under igal ööl magas ja mis tablette võttis. Kusagil oli suur mure Underi kaalukaotuse pärast: Under kaalus vist 67 kg :) - kas see on siis nii kohutavalt väike kaal? - ainult juhul, kui Under oli u 197 cm pikk, aga vaevalt, et ta oli... :) Kogu see tervisevärk oli nagu "Ohh ja Ohh matkal" :)
Aga kuidagi nunnu, jälle :)
Mõtlikuks tegi, kuipalju leidsid kirjamehed-kriitikud vajakajäämisi või liialdusi Underi luules. Jumal küll, kas inimene ei tohi luuletada nagu torust tuleb? Milleks pahandada ebapuhaste riimide pärast, need ongi lustakad ja põnevad just. Olen tõesti hämmeldunud, kui paljut saab kritiseerida. Kuidas üldse keegi luuletada julgeb? Ilmselt pole see valik vaid sundus. Ja kui see nii on, siis jõuan jälle tagasi selleni, et kuidas sellist asja üldse saab kritiseerida?
Näiteks: Henrik Visnapuu heidab Underile ette "isiklike elamuste kitsapiirilisust". Misasja see veel tähendab? Kui inimene ei tohi oma elamustest kirjutada, siis kelle omadest? Ja kas luuletaja on sunnitud hankima kustlikult tekitatud elamusi, et olla laiahaardelisem. Njah.
Mul pole midagi luule (ulmesse ulatuvate) tõlgenduste vastu - igaüks loeb iseendana ja saab seetõttu loomulikul moel kaasloojaks -, kuid kuidas saab keegi tulla ütlema, et Tema luules on liiga palju Seda ja liiga vähe Toda. No mida?! Issver-sussver, ma pole luuletaja, aga kujutan ette, millist nördimust ma nii mõttetu kriitika peale tunneks.
Underi kohta on tabavalt öelnud Kai Laitinen: "Ta on omapärane ja jäljendamatu, ainulaadne nii oma tundehelluse kui ka jõulisuse poolest." Nõustun sellega!
Siiski leian, et Betti Alverist kirjutatud raamat (ei mäleta, kes kirjutas) tõi luuletaja inimesena lähemale kui see raamat Marie Underist. Alveri raamat polnud ehk nii teaduslik,... ehk lasi autor seal rohkem oma fantaasial ja tunnetel lennata, kuid just sellised pisiasjad, nagu et perel oli üks paar nuge-kahvleid ja söödi kordamööda, või et kohvi joodi konservikarbist, on liigutavad. Sellised olmelised pildikesed, mitte keeleteaduslik analüüs.
Nüüd, kus olen selle 815 lk raamatu lõpetanud, võin öelda, et puhh! - tubli olen, et läbi lugesin, - mitte et vägev raamat ja vägev elamus. Kas olen nüüd inimesem... - ei tea!
1 kommentaar:
Nojah,viisin just raamatukogusse tagasi EloTuglase "Elukirja",mille jälle üle kümne aasta läbi tudeerisin.Imestaksin,kuidas Tukkel (nagu Elo ütles) saanuks hakkama Underiga ,paarina! Tõesti,kaks "staari",kes mõlemad vajasid ümmardamist,kes üksi üldse elu enesega hakkama ei saanuks ...
Postita kommentaar