laupäev, 8. mai 2010

SVEN REGENER "Berliini bluus"

Algus on siin.

Kõik varemöeldu jääb kehtima.

Peategelane on siis kohe kolmekümneseks saav nuurmiis, kes töötab kõrtsmikuna ja hakkab tasapisi taipama, et kui ta sellist elu jätkab, hakatakse teda luuseriks pidama. Tema sõber ja kolleeg Karl näiteks teeb kunsti: keevitab rauakolakaid kokku. Ja see teeks teda justkui peenemaks, nagu kõrtsmikuamet oleks vaid vahend, et oma sisimas kõrgetele kunstidele elada. Peategelast, härra Lehmanni sellised ootused häirivad ja masendavad. Mispärast ei võiks ta olla lihtsalt kõrtsmik? Miks peaksid tal mingi ambitsioonid olema?

Mina ka ei tea.

Mulle piisab täiesti, kui inimene saab endaga enam-vähem hakkama, ilma teistele pinda käimata. Siis ongi ju kõik ok juba. Lahe, kui inimene suudab lennata, kuid hea seegi, kui ta suudab ellu jääda. Peaasi on mitte teiste ajusid trukkida, siis võib inimene olla nii kirju või üheplaaniline, kui aga soovib või oskab.

Võibolla meenutab selles raamatus miski mulle mu õde :)
Ka tema "ei täida kohustusi"... teha oma vanemad uhkeks, olla seal, kus teda vajatakse...
"Ärge minuga küll arvestage," ütleb ta ikka.

Aga ta on oma universumis ringi tuuseldades nii eriline ja nii vahvake, ja kuna ta kunagi kellelegi mingite ootamatute nõudmistega kukile ei plartsata, siis on ta oma aeg-ajalt klobida saavas vahvuses ikka teretulnud. On suur vahe, kas elult klobida saanud inimene tuleb sinu juurde, et anda sulle "suuremeelselt" võimalus teda paitada ja lohutada ja eeldab, et saa ootad teda "kreemivaiba ja punase tordiga", või ta hiilib häbelikult nohistades, eksleva pilguga sisse ja on tänulik ja rõõmus iga röstsaia ja teetassi eest, sest ta ei eelda, et sa pead teda (tema enda valearvestuste pärast) turgutama ja ümmardama (ümardama, hehee :))

Nujah, ilmselt see peategelane, härra Lehmann meenutas mulle tõesti mu õde :)

Igal juhul see raamat meeldis mulle väga, kuid mitte nagu põnev või uusi maailmu avav lugu, vaid pigem kui midagi juba enne väga lähedast.

8 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Aga miks inimesel ei võiks ambitsioone olla, kui ta neid tahab... Muidugi, teisest küljest, ma ei tea, miks kõrtsmikuament peaks olema vahend ja kunst eesmärk, miks nad ei võiks olla mõlemad eesmärgid. No võib ju olla kunstnikust kõrtmik või kõrtsmikust kunstnik, need täiendavad üksteist, mitte ei välista. Ei pea ju tingimata valima, võib ju teha mitut asja.

Teisest küljest, kui inimene tahab olla ainult kõrtsmik, siis ma ei näe tõesti ka mingisugust alust nõuda, et ta oleks veel midagi muud... Ehkki, ma ei tea, kõrtsmik, selleks, et olla hea kõrtsmik, peab olema suhteliselt kirju tegelane, sest kuidas ta muidu kõigi oma klientidega jutule saab ja neid tagasi tulema paneb :)

karikate emand ütles ...

Ah, ma polegi ambitsioonide vastu. Lihtsalt... ma olen tähele pannud, et kui inimesed nikerdavad rahulolevalt mingite väikeste asjade kallal, siis küsitakse: aga mis sul nagu tõsisemad plaanid on, või nii? Ma olen seda huviga üle kümne aasta jälginud, ausalt, paljudes vestlustes ja seltskondades. Et kui sul midagi tagsihoidlikku rääkida, siis uuritakse, mis on selle asja POTENTSIAAL, et kuhu edasi, nagu see PEAKS olema stardipakk.

Aga olen täitsa nõus, et hea kõrtsmik on sädemega tegelane :), ja see mees siin oli ka. Objektiivselt (maailmaparanduslikust aspektist) vaadatuna võibolla mõttetu tohlakas, aga subjektiivselt vaadatuna igavesti lahe sell :)

karikate emand ütles ...

Ma nüüd lisan kommentaari, mis pole mõeldud otseselt Tatsutahimele, kuid on tema vaimsest panusest inspireeritud :)

(Selles mõttes on hea, kui blogilugejaid on rohkem, et kommenteerijad avardavad teemat, nagu on väga selgelt näha Ramloffi blogis. Kuid praegu on mu blogi üles leidnud minu teada 4 inimest: Ingrid, Liis, Helle ja Tatsutahime ja mul on selle üle hea meel, kuid ma ei tahakski, et blogtree kaudu kesiganes siia satuks, tunnen ennast praegu heas seltskonnas viibivat :) Samas, ega nimetatud neli siia poleks sattunud, kui mu eelmine blogi poleks olnud blogtrees!)

Kui ma rääkisin väikeste asjade tegemisest enda rõõmuks, siis ma ei pidanud silmas (ainult) iseennast. Kuid fakt on, et mina tööloomakesena ei tunne ennast kuigi elusana ega iseendana. Nüüd, kus ma olen jälle KODUPERENAINE, mis on vast naise kõige ebaambitsioonikam ja ilmselgem amet, mida pole mõtet mainidagi, saan ma lugeda ja olen jälle mõtlemisvõimeline ja tund(le)misvõimeline. Mul on endal sada korda põnevam ja ma olen kindel, et ka neil, kes minuga kokku puutuvad.

Tõtt öelda olen ma piisavalt neurootiline, et kui mul on (subjektiivselt) liiga palju tegemist, siis jookseb mu juhe täiega kokku ja ma ei suuda oma mõtteid isegi niipalju koondada, et ilma viperusteta kohvi valmistada. Nüüd valmistan ma kohvi nigu nalja, ja teen ka teisi asju "täitsa vabalt" :)

*
MUIDE - juba mu Mees hirnubki elutoas seda raamatut lugedes - täpselt, nagu ma ennustasin! :)

Tatsutahime ütles ...

Kusjuures, mina olen mõelnud, et miski, ilma milleta mulle meeldiks maailma näha on "tööreligioon". Osaliselt see on seesama asi, et "mis on selle potentsiaal" või "kuidas see peaks kasvama".. Aga kui ei tahagi kasvada? Aga miks peaks? Kas töö ei ole mitte selleks, et tagada meile ellujäämine, äraelamine, rõõm. Rõõm eneseteostusest aga ka kohvi tegemisest.

Ma olen vahepeal mõelnud, et tegelikult oleks ju väga tore selline maailm, kus kõik inimesed töötavad poole kohaga. Rohkem inimesi on hõivatud, tootmise tase ei kuku, aga kõigil inimestel on ka rohkem aega. Iseenda jaoks. Raamatuid lugeda ja tund(le)misvõimeline olla.

Aga seda raamatut ma asun ka lugema, siis äkki kommenteerin pärast veel.

sjgelle ütles ...

Loen Sind taasavastamisest peale pidevalt.

Tore, et kirjutad ka oma lihtsast elust (kas see blogi on ikka alles kusagil?). Näiteks jutud õest ja Väikesest Tüdrukust on väga armsad.

Ja veel: nii suure jõudlusega lugejat ma oma ümbruskonnast ei tea.
Ise olen küll nii maha käinud nagu vana kellavedru. Loen sellist iisivärki, mis suurt süvenemist ei nõua. Suveks on küll juba mitu raamatut järjekorda pandud, mh Marie Under ka.

Head emadepäeva Sulle!

karikate emand ütles ...

Helle,

Lihtsa Elu blogi kustutasin ära ja lugusid ümber ei kopeerinud. Ma ise mõtlen, et vast kõik hea sealt on jäänud kusagile minu sisse :) Mu mees luges mu blogi harva, aga temal on küll kahju, et ma koopiaid ei teinud - mul endal nagu polegi kahju.

Oh, mina lugesin Underit ka kaks kuud. Ja praegu loen juba nädal aega dalai-laamade ajalugu: teen väljakirjutusi, pastakaga :), sellepärast võtab ka rohkem aega. Aga jah, mina ka ei tunne ühtegi täiskasvanut, kellel on nii palju vaba aega kui mul ;)

Head emadepäeva Sullegi!
*

Tatsutahime,

mullegi meeldiks 4 tunniste tööpäevade võimalus. Ja kellel kodus igav ja/või raha rohkem vaja, või kes lihtsalt on oma ala fanatt, võib ju endale kasvõi 4 vahetust võtta.

Siiski, 4 tunni kiire ja närvilise töö asemel ma tahaks pigem 6 tundi rahuliku (inimliku) tempoga tööd, või jah, kasvõi 8 tundi. Jooksmine, tõtlemine, vuristamine ja sahmimine on minu meelest kuidagi... ebainimlik, ebaväärikas, imelik.

Ingrid ütles ...

Mulle meeldib ka Su lihtsast elust lugeda - ja natuke kade olen ka, et Sul on aega. Su hommikud on nii mõnusad, helged ja rahulikud!
Kurb siiski, et ei ole seda vana blogi alles enam, aga ju siis on nii vaja, et mis on mälus, see on, ja enam üle lugeda ei saa. Vahepeal, kui Sa ei kirjutanud, siis ikka mõtlesin teie elu peale ja käisin lihtsa-elu linki klikkimas...
Muide, mina küll vist blogtree kaudu ei jõudnud Su blogisse, ma ausalt öeldes ei teagi, mis asi see on:) Aga ma ei ela Eestis ka, võib-olla sellest siis. Igatahes loen väga suure rõõmuga nüüd. Ja soovin Sulle kaunist emadepäeva:)

Skarabeus ütles ...

Ma küll hambad tangis manitsesin ennst,et ei hakka siin sehkendama,ainult loen,aga nii väga kisub piuksuma! Seda siis,et ma tegelikult usun,et loed ka blogi nimega Hundi ulg.Sest Helle jne. loevad seda ka.Aga juhuslikult,kui e i ,siis seal on vahvad lood sildi all "Eesti lood".Näen siin suure lugemusega huvitavat indiviidi,sestap julgeksin "Hunti" soovitada...