ANNE FRANKi päevik. "Tagakoda"

Reedel käisime Mehega jälle raamatukogus, kuigi raamatute tagastamisega oli veel 2 nädalat aega, ja mina võtsin kaks uut raamatut:

ANNE FRANKi päeviku &
SARAH MACDONALD "Püha lehm! Seiklus India moodi."

Kavatsesin Tiibeti-raamatu ikka enne lõpetada, kuid kui Franki päevikusse piilusin, siis jäingi lugema, nii huvitav oli.

Siinne päevikuversioon koosneb kolmest tekstist:
A - Anne Franki päevikust;
B - Anne Franki poolt tulevikus avaldamise jaoks ümber töötatud päevikust;
C - Anne Franki isa poolt tehtud suurte kärbetega versioon Ast ja Bst.
Nende kolme tekstiga töötas kirjanik ja tõlkija Mirjam Pressler ja tema töö andis tekstile praeguse kuju.

Tekst on väga ladus, nii et kui ma veel ei teadnud suurest toimetamisetööst, siis olin lausa rabatud, et 14-aastane kirjutab nii huvitavalt ja kenade lausetega. Eriti veel kui see oli esimene päevik. Minu esimeses päevikus olid lühikesed tekstid umbes nagu
"Oi, ma olen oma uue pastapliiatsitekomplekti ära kaotanud. Olen nii kurb.
Oi, ma leidsin need üles! Need olid raamatu vahel! Olen nii õnnelik taas.
Täna ma koolis hindeid ei saanud.
Keka ajal rääkisin Mallega, kes oli ka vabastatud."
Tõsi, ma olin siis vaid 10 aastane, aga ega ma 13-aastaselt oluliselt paremaks läinud polnud. Tekstid olid lühikesed päevakirjeldused - hoopis teine tase, mis Anne Franki tekstid, milles on palju nö juhtumi- ja karakterianalüüsi, lisaks pikalt ülestähendatud vestlused... Kõik pikemad asjad tähendasin mina üles lühendite ja märksõnade abil, pikka teksti ei viitsinud kirjutada.

Anne Franki perekond oli haritud ja jõukas. Nad olid varem elanud Saksamaal, kuid juudivaenulikkuse tõttu sealt 1933. aastal Hollandisse emigreerunud. Kuid 1942. aastal on Saksamaa huvid ka Hollandi peale laienenud (1940 algas sõda, Holland kapituleerus, sakslased marssisid sisse) , juute kutsutakse võimude ette ja kui Anna 16-aastane õde Margot kutse saab, läheb pere tuttavate firma tagaossa rettu. Anne on siis päevikut pidanud vaid kuu aega, ülejäänud kaks aastat on kirjutatud juba "tagakojas". Kuna ruumi on, võetakse sinna veel üks kolmeliikmeline pere, kellel on 16-aastane poeg, ja kui juutide olukord üha halveneb, siis veel üks juudist hambaarst - koos Anne isa, ema ja õega kokku 8 inimest.

Tagakoja elanikud on hirmul, redusolek venib kaks aastat pikaks, toitu on vähe ja see kipub raisku minema, uusi riideid eriti saada pole, kassid pissivad pööningul, nii et piss tilgub laepragudest toidu ja riiete peale. Tualetis tohib käia ainult siis, kui jooksev vesi ei saa majas töötavate 'firmaliste' tähelepanu paeluda. Mulle tundub, et kõige hirmsam asi seal võis olla hais. Aknaid lahti teha ei tohi, tualetis vett tõmmata ei tohi, kartulid ja kapsad mädanevad... ööks!

Sakslaste kehtestatud juudiseadusi:

* Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad teha sisseoste ainult kella 15.00st kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- või muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides ja kõike seesugust. /.../ Jacque ütleb mulle kogu aeg: "Ma ei julge enam midagi teha, sest ma kardan, et see on keelatud."

Tjah, milleks sellised seadused? Ehk kadedusest lihtsalt - juudid olid ju enamasti rikkad.

Elust tagakojas:

* Kella neljast või poole viiest muutub lugemiseks liiga pimedaks. Veedame siis aega igasuguste veidrustega. Lahendame mõistatusi, võimleme pimedas, räägime inglise või prantsuse keeles, arvustame raamatuid - kõik see tüütab pikapeale ära.

* Härra Dussel /see kõige hiljem lisandunud hamba-arsti-onu/, mees, kes jutu järgi pidi suurepäraselt lastega läbi saama ja lausa kõiki lapsi armastama, on osutunud kõige vanamoodsamaks kasvatajaks ja ilmatu pikkade moraalijutluste pidajaks. Kuna mul on harukordne õnn (!) jagada selle kõrgeaulise üliharitud isandaga oma kahjuks väga kitsast tuba ja kuna mind üldiselt peetakse siinsest kolmest noorest inimesest kõige halvemini kasvatatuks, pean nägema kurja vaema, et neist liigagi sageli korduvatest noomitustest ja manitsustest pääseda ja teha nägu, nagu oleksin kurt. Kõik see poleks veel midagi, kui härra ei oleks säärane kaebupunn ega oleks tagatipuks just ema oma pealekaebuste adressaadiks valinud. Nii kui Dussel on mulle peapesu teinud, pragab ema mu omakorda läbi, ja teeb mulle teisest suunast sõidu sisse. Kui mul siis hullupööra veab, kutsub ka veel proua Daan mind viis minutit hiljem kõrvale ja siis lõõtsub mulle tuult juba ülevalt /Daanid elavad ülemisel korrusel/.
Tõsijutt, ära arva, et on lihtne olla ühe näägutava põrandaaluse perekonna kasvatamatu keskpunkt.

Aasta pärast on peidusolijad juba armetumad:

* Isa käib ringi narmendavates pükstes ja tema lipski ilmutab kulumismärke. Ema korsett kukkus täna vanadusest kokku ja enam seda parandada ei anna, samal ajal kui Margot kannab rinnahoidjat, mis on talle kaks numbrit väike. Ema ja Margot ajasid kogu talve kahepeale läbi kolme särgiga ja minu omad on nii väikeseks jäänud, et ei ulatu mulle isegi kõhuni.

Sellegipoolest püütakse tsiviliseeritud välimust säilitada. Anne õhtune pesurutiin:

* Kell üheksa sisenen vannituppa, kus järgneb põhjalik pesuprotseduur ja ei ole harv juhus, et pesuvees hulbib mõni pisike kirp. Järgneb hambapesu, juuste lokkimine, küünte hooldamine, vesinikuga tupsutamine (mustade vurrukarvade pleegitamiseks), ja seda kõike napi pooltunni jooksul.

Kuigi mure on suur, heidetakse pidevalt omavahel nalja. Näiteks on oodata Inglaste invasiooni Hollandisse, mispeale puhkeb sõda, sest Saksamaa asuks ju vallutatud Hollandit kaitsma kõigi vahenditega - kasvõi üleujutusega. Taga-kodanikud mõtisklevad, mis siis teha, kas oleks vaja paati jne... keset tõsist arutelu tehakse ka nalja:

* Ei-ei, peab katsuma ujuda. Paneme kõik ujumismütsid pähe ja kui vähegi võimalik, ujume vee all, siis ei näe keegi, et me oleme juudid.

Vahepeal Meenutab Anne ka oma minevikku populaarse ja lustaka õpilasena. Muu seas ka armumist tüdrukusse, kes küll temast sel moel huvitatud pole ja keeldub Anne ettepanekust sõpruse märgiks üksteise rindu katsuda :)

Nii paljud inimesed räägivad, et me oleme kõik biseksuaalsed, et vastassugu vaatame me ainult kasvatuse pärast... aga ma ei taha seda ikka veel kuidagi uskuda.

Perekonnad ja dr. Dussel tülitsevad omavahel pidevalt, on palju totakaid draamasid ja hüsteeritsemist, mis teeb nalja. Anne on kiindunud oma isasse ja ei salli eriti oma ema - see on ka pideval esilekerkiv teema.

Anne mõtisklusi:

* Kõigele vaatamata polnud ma ka 1942. aastal jäägitult õnnelik; tundsin end sageli hüljatuna, aga kuna olin hommikust õhtuni tegevuses, ei mõelnud ma sellele, vaid lõbutsesin nii palju kui jaksasin ja katsusin teadlikult või teadmatult naljategemisega tühjusest üle saada.

* Igaühele, kes kardab, on üksildane või õnnetu, on kindlasti parimaks abinõuks minna välja kusagile, kus ta on päris üksi, üksi koos taeva, looduse ja Jumalaga. Sest alles siis, üksnes siis on tunne, et kõik on nii nagu olema peab, ja et Jumal tahab näha inimesi lihtsas, aga ilusas looduses õnnelikena.

* Kedagi armastades pean ma teda esmajoones imetlema, imetlema ja austama, ja need kaks eeldust puuduvad emal täiesti!

Feminismi alged:

* Ma taunin ainult maailmakorda ja mehi, kes pole tahtnud veel eales endale aru anda, missugune suur, raske, aga omast kohast ka ilus osa naisele ühiskonnas kuulub. /.../ Ma loodan, et arusaam, nagu oleks naise kohuseks lapsi saada, järgmise sajandi jooksul muutub ning selle asemel hakatakse teda, kes ta võtab koorma nurina ja suurte sõnadeta enda kanda, hoopis väärtustama ja imetlema!

* Arvan, et suurem osa inimesi ei tea, kuivõrd vitamiinirikas, maitsev ja pehme on hernekaun siis, kui kile seest välja võtta. Kolm äsja nimetatud eelist kahvatuvad siiski tõsiasja ees, et sel moel on võimalik saada ligi kolm korda suuremaid portsjoneid kui ainult herneid süües. /.../ Iga kiukese juures, mille ma välja tõmban, saab mulle järjest selgemaks: kunagi, mitte kunagi ei taha ka olla ainult koduperenaine. /.../ Magan kella neljani ja olen siis ka nende pagana herneste pärast segamini.

Ja väga minumoodi mõte:

* Millal ma küll pääsen sellest mõtete rägastikust, millal on minus taas vaikus ja rahu?

Kuid 1944. aasta augustis tuldi neile järele. Kes nad reetis, ei selgunud.
Kaheksast "Tagakojas" peidus olnud inimesest jäi ellu vaid Anne isa, kes hakkaski Anne päevikut toimetama ja juudi-asja ajama.

Anne Franki päeviku see variant annab küll väga elava pildikese ühest väikesest kogukonnast. Põnev lugemine!