Tsitaate

(Mul on praegu koristamise aeg tegelikult, aga kuna Mees magab "keset maja" siis olen ma "sunnitud" raamatut lugema :) Aajee!)

Nüüd loen Patrick Frenchi raamatut "Tiibet, Tiibet. Ühe kadunud maa lugu".

Kuna olen üle nädala lugenud raamatut dalai-laamade ajaloost, olen mõnusalt "teema sees" :) Loomulikult on ajalooraamat vähem ilukirjanduslik, ja seda enam on mõnus lugeda Frenchi mahlakat teksti.

Tiibetist on juttu ka kõige naljakamas elu-olu-raamatus, mida ma iial lugenud olen: "Hotell maailma katusel". Kahjuks ei saa ma praegu otsida selle autori nime, kuna minu halli habemega arvuti keeldub mõnikord teist internetiakent avamast - nii ka praegu - ja mu uuem pisike net-book (vms) ei anna täpitähti, nii et sellega ma ei kirjuta. Aga igal juhul soovitan (seda "Hotelli maailma katusel") - ma lugesin sealt tsitaate ette isegi mitmesugustele külalistele :D. Nii et Tiibet on tegija :D

Höhöhöhh, khm.
Et siis tsitaate.

* Mind tõmbas ka keskne printsiip, et kannatus on universaalne ja nauding üürike. Ilmaliku Lääne mõttelaadis on juured sügavale ajanud kestva rahulduse ootus, ja see on valdava rahuolematuse oluline põhjus. Inimesed usuvad, et võivad elult nõuda õiglast kohtlemist. Arusaam, et eeldatavasti ootavad meid kaotused, surm ja kannatused, on käibelt kadunud ja suhteliselt väike trauma võib põhjustada suurt hingelist segadust. Buddha õpetas esimeses Neljast Õilsast Tõest, et "rahulolematus, õnnetus ja pettumus on universaalsed... kõik asjad, mida me ihaldame ja peame kalliks, nagu me enda elugi, peavad minema vastu oma lõpule". Teine Õilis Tõde sätestab, et kannatus on tingitud ihast, ja iha viivitamatu rahuldamine toob kaasa vaid illusoorse, mööduva naudingu.

* Budistid kasutavad sanskriti sõna sansaara tähistamaks eksistentsi tsüklit, meie elukäiku, lõputut sünni, surma ja taassünni ringi, kus eelmiste elude ja meelepetete teod jätavad jälje oleviku tingimustele. Meie olemise seisund on tingitud karma jõududest, kus on seostunud põhjus ja tagajärg, mõte, et kõik, mida sa teed, tuleb sulle aja jooksul tagasi. Minu jaoks oli ainus võimalus juhuslikest kannatustes (sõjas invaliidistunud laps, arvukad näljaohvrid, armastav lapsevanem hukkub mõttetus õnnetuses) aru saada usk, et need on seotud inimese varasemate tegudega, mis nüüd mingil viisil pöördusid ta juurde tagasi. See on ääretult ebamoodne uskumus ja riivab nii kristlaste kui ilmalike tundeid.

Njah, minu jaoks on see samuti ainus loogiline põhjendus kannatustele. Kristlus on selles mõttes nukker usk, et kui südamlikku ja tõsiusklikku inimest tabab löök löögi järel, kaotus kaotuse järel, siis pole ennast ega oma lähedasi väga kaua võimalik lohutada sellega, et need kannatused on osa jumalikust plaanist, mida meie ei taipa. Ma lugesin Piibli läbi vist 11-aastasena, puhtast igavusest mingil suvel... ja äkki ma mäletan valesti, aga kas Hiiob mitte ei saanud kogu träni tagasi: tervise ja karjad ja majad ja uue pere vms...? Noh, päris elus läheb niimoodi harva. Ja maaslamajat pekstakse muudkui edasi.

Ja veel, on selline vanasõna või ütlus: Issand andis, Issand võttis, Issand olgu kiidetud!
Kui jutt käib materiaalsetest asjadest, siis olgu pealegi. Aga kui jutt käib tervisest? Või kuulujuttude ja laimu tõttu kaotatud eneseväärikusest? Või näiteks satub laps pedofiili kätte, kes võtab temalt füüsilise ja vaimse süütuse... - kas saab öelda, et süütus oli sul tänu Issandale ja kui ta otsustas selle sult võtta, siis olgu ta kiidetud? Või on see Jumala karistus? Ilmselt mitte lapsele, vaid tema vanematele? Kuid kui vanemad on head? Ja kui inimene kaotab mõistuse? Keda sa siin enam tänad ja kiidad siis.......

Lihtsam on mõelda, et ju ma ise siis põhjustasin millalgi kurja ja nüüd saan tagasi. Ja inimene vajab ju loogilist süsteemi :) Inimene on ju loogiline loom!... või oli see nüüd 'sotsiaalne loom'... :)