Ladus ulmekrimka, mille peategelasteks on detektiiv Baley ja teda abistab maavälist päritolu robot Daneel Olivaw. Nad töötasid koos ka varasemas romaanis "Teraskoopad", mille lugemist ma ei mäletanudki, kuid ilmselt olin ma seda Mehe kõrvalt siiski lugenud, sest vihjed varasemale koostööle olid kõik tuttavlikud, nagu ka roboti (aga mitte detektiivi) nimi. Ma pean oma lugemispäevikud ikka korda tegema... aga see on nii suur ja tüütu töö. Lihtsalt pole mõtet neid pidadagi, kui ma varemloetu kohta infot üles otsida ei oska.
Romaani toimumise ajaks on edumeelsemad inimesed ammu kosmose vallutanud ja neid nimetatakse välisilmlasteks. Maa aga on neist isoleeritud, välisilmlased põlastavad maalasi, kes elavad teraskuplite all ja ei suuda taluda viibimist avamaal. Kosmos kuulub välisilmlastele ja maalastel sinna asja ei ole.
Siiski kutsutakse maalasest detektiiv planeedile Solaria lahendama mõrva. Solaria on Maast veidi suurem, kuid seal elab vaid 20 000 inimest. Nad on väga privaatsed, elavad oma tohututes mõisates ja ka abikaasaga kohtumine, ühes ruumis viibimine, tundub neile jäle. Kuna inimesed üksteist näha ei soovi ja vestlevad üksteisega hologrammide näol, siis on raske mõista, kuidas keegi võiks minna kedagi mõrvama - eriti kui mõrvaviisiks on kolju katkikoksamine. Selliseid asju lihtsalt ei juhtu ja loomulikult pole neil politseid ega detektiive. Ka ei saa robotid inimesi tappa, kuna neisse on programmeeritud tarve kaitsta inimesi - seda ka siis, kui nad ise ennast ohustavad.
Detektiiv Baley soovib inimestega kõneldes ise kohal viibida, mitte nende kujutisi vaadelda. Solarialaste jaoks on see perversne, kuid nad üritavad talle vastu tulla. Varsti püütakse tappa järgmist solarialast: meest, kes kõige enam soovis juhtumi lahendamist ja kes nõudis maalt pärit detektiivi planeedile lubamist. Ta mürgitati. Baley mõtles, et kuna kedagi teist seal polnud, pidi mõrva sooritama robot, kuid ilmselt teadmatult. Näiteks nii: ühel robotil lastakse vee sisse panna mürki, väites, et see on teadusliku katse jaoks ja vesi kallatakse minema. Teisel pahaaimamatul robotil aga lastakse vesi isanda söögilauale viia.
Ka Baley't püütakse tappa - noolega, mille on mürgi sisse kastnud üks robot ja osavale vibupoisile märkilaskmiseks ulatanud teine robot.
Lõpuks Baley taipab, et asja taga on robootikainsener, kes tunneb inimliku kontakti suhtes nii suurt vastumeelsust, et on valmis hävitama välisilma teised planeedid, et nende vaikset endassesulgunud elu miski ei ohustaks. Kuna see on kuritegu, siis pidi ta tapma need, kes tema plaane aimasid. Muidugi ei teinud ta seda ise kohal viibides, vaid ikka roboteid kasutades - keegi ei teadnud temast paremini, kuidas anda käsud nii, et robotites konflikti mitte tekitada.
Mõni krimka on nii matslikult kirjutatud, et paha lugeda, sellepärast ma neid ammu enam ei loe. Aga Asimovit ma ei karda - kuigi tema tekstid on lihtsad ja loetavad, ei tekita need ebamugavustunnet mis minus tekib, kui ma loen puhtalollidele kirjutatud raamatuid. Ma vanas blogis ka kirjutasin, kui hämmeldunud ma olin, et mu toakaaslane Merike (väga arukas tüdruk) luges Barbara Cartlandi ja purtsus ja lagistas naerda... kui mina teda lugeda püüdsin, siis aina ägasin ja vingerdasin puhtfüüsiliselt, nii et Merike muutus lausa kohmetuks, et ta oli väitnud, et raamatu jaburus on naljakas, mina aga piinlesin silmnähtavalt. Ja ma ju Pean alati kõik lõpuni lugema...
Väga häirivaid vigu ma selles raamatus ei märganud. Ühes kohas oli vale nimi: mõrvatud teadlase abikaasat nimetati roboti perekonnanimega. Segadus oleks olnud suurem, kui teda oleks nimetatud mõne solarialase perekonnanimega - roboti puhul oli selge, et nimi on vale, sest robotil abikaasat muidugi polnud.
Veel häiris mind sinatamine. Teietamine peaks toimuma ka ülemuse ja alluva vahel, ammugi siis, kui vestlevad kaks eri planeetidelt pärit inimest. Ja lause "Kui sa seda soovid, härra!" on igal juhul imelik. Kui nimega koos või nime asemel kasutada tiitleid nagu "härra" või "doktor", siis oleks teietamine minu meelest sobivam.
Aga üldiselt täitsa viis! :)
Hea meelelahutuskirjandus!
Romaani toimumise ajaks on edumeelsemad inimesed ammu kosmose vallutanud ja neid nimetatakse välisilmlasteks. Maa aga on neist isoleeritud, välisilmlased põlastavad maalasi, kes elavad teraskuplite all ja ei suuda taluda viibimist avamaal. Kosmos kuulub välisilmlastele ja maalastel sinna asja ei ole.
Siiski kutsutakse maalasest detektiiv planeedile Solaria lahendama mõrva. Solaria on Maast veidi suurem, kuid seal elab vaid 20 000 inimest. Nad on väga privaatsed, elavad oma tohututes mõisates ja ka abikaasaga kohtumine, ühes ruumis viibimine, tundub neile jäle. Kuna inimesed üksteist näha ei soovi ja vestlevad üksteisega hologrammide näol, siis on raske mõista, kuidas keegi võiks minna kedagi mõrvama - eriti kui mõrvaviisiks on kolju katkikoksamine. Selliseid asju lihtsalt ei juhtu ja loomulikult pole neil politseid ega detektiive. Ka ei saa robotid inimesi tappa, kuna neisse on programmeeritud tarve kaitsta inimesi - seda ka siis, kui nad ise ennast ohustavad.
Detektiiv Baley soovib inimestega kõneldes ise kohal viibida, mitte nende kujutisi vaadelda. Solarialaste jaoks on see perversne, kuid nad üritavad talle vastu tulla. Varsti püütakse tappa järgmist solarialast: meest, kes kõige enam soovis juhtumi lahendamist ja kes nõudis maalt pärit detektiivi planeedile lubamist. Ta mürgitati. Baley mõtles, et kuna kedagi teist seal polnud, pidi mõrva sooritama robot, kuid ilmselt teadmatult. Näiteks nii: ühel robotil lastakse vee sisse panna mürki, väites, et see on teadusliku katse jaoks ja vesi kallatakse minema. Teisel pahaaimamatul robotil aga lastakse vesi isanda söögilauale viia.
Ka Baley't püütakse tappa - noolega, mille on mürgi sisse kastnud üks robot ja osavale vibupoisile märkilaskmiseks ulatanud teine robot.
Lõpuks Baley taipab, et asja taga on robootikainsener, kes tunneb inimliku kontakti suhtes nii suurt vastumeelsust, et on valmis hävitama välisilma teised planeedid, et nende vaikset endassesulgunud elu miski ei ohustaks. Kuna see on kuritegu, siis pidi ta tapma need, kes tema plaane aimasid. Muidugi ei teinud ta seda ise kohal viibides, vaid ikka roboteid kasutades - keegi ei teadnud temast paremini, kuidas anda käsud nii, et robotites konflikti mitte tekitada.
Mõni krimka on nii matslikult kirjutatud, et paha lugeda, sellepärast ma neid ammu enam ei loe. Aga Asimovit ma ei karda - kuigi tema tekstid on lihtsad ja loetavad, ei tekita need ebamugavustunnet mis minus tekib, kui ma loen puhtalollidele kirjutatud raamatuid. Ma vanas blogis ka kirjutasin, kui hämmeldunud ma olin, et mu toakaaslane Merike (väga arukas tüdruk) luges Barbara Cartlandi ja purtsus ja lagistas naerda... kui mina teda lugeda püüdsin, siis aina ägasin ja vingerdasin puhtfüüsiliselt, nii et Merike muutus lausa kohmetuks, et ta oli väitnud, et raamatu jaburus on naljakas, mina aga piinlesin silmnähtavalt. Ja ma ju Pean alati kõik lõpuni lugema...
Väga häirivaid vigu ma selles raamatus ei märganud. Ühes kohas oli vale nimi: mõrvatud teadlase abikaasat nimetati roboti perekonnanimega. Segadus oleks olnud suurem, kui teda oleks nimetatud mõne solarialase perekonnanimega - roboti puhul oli selge, et nimi on vale, sest robotil abikaasat muidugi polnud.
Veel häiris mind sinatamine. Teietamine peaks toimuma ka ülemuse ja alluva vahel, ammugi siis, kui vestlevad kaks eri planeetidelt pärit inimest. Ja lause "Kui sa seda soovid, härra!" on igal juhul imelik. Kui nimega koos või nime asemel kasutada tiitleid nagu "härra" või "doktor", siis oleks teietamine minu meelest sobivam.
Aga üldiselt täitsa viis! :)
Hea meelelahutuskirjandus!
4 kommentaari:
Oi kui hea meel on Sind jälle näha :D
Mul on hea meel, et Sul on hea meel :)
Tead, ma olen Sulle paar korda kirjutama hakanud, aga kiri läks alati liiga pikaks - niisiis ma kustutasin selle ära.
Võibolla kunagi oskan lühemalt :)
Minul on ka hea meel, nagu vana hea sõber oleks kaugelt tagasi:) Kuigi me pole kunagi kohtunud.
See on Sinust väga armas :)
Postita kommentaar