Laupäev, 22. mai 2010

PATRICK FRENCH "Tiibet, Tiibet... Ühe kadunud maa lugu"

Algus,

järg,
järg.


Kaua loetud, kaunikene :)


Päris mahukas raamat, kus autor võrdleb oma reisikogemusi Tiibetis aastal 1987 ja 1999.


Vaheldumisi pakub ta nii meenutusi, vahetuid elamusi, ülevaadet Tiibeti kaugemast ja lähemast ajaloost ning intervjuusid erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Tore, et ta kirjeldab ka rõivaid, tänavapilti ja sööke. Autor on hea suhtleja, nii et juttusid saab palju.


Tema silmis on Tiibet õnnetu maa, kus inimesed on Hiina propaganda ja võltsteadete mõjul kaotamas arusaama sellest, mis maa see nende kodumaa üldse on. Hiinlased on pannud neid nägema oma mannetust ja rumalust, põlastatud usuelust on lohutust nüüd raske leida.

Viimased tsitaadid.

Ka Indias on 'puutumatute' inimklass, kes pole isegi šuudad. Kui sa nendega kokku puutud, või nende vari sinu peale langeb, siis sa pead preestrite poole pöörduma, et nood sind rituaalselt puhastaksid - kui sa muidugi ise puutumatu või välismaalane pole. Tiibetis on nö puutumatud need, kes viivad läbi alamate pättide hukkamist ja sandistamist. Nad kerjavad ja viivad saagi oma ülemuse kätte. Neil - ragjaba'del on oma kogukond, millega teised läbi ei käi. Ühe sellise mehega sai autor lõpuks jutule. Too mees rääkis, et nende kogukonna moodustasid algselt need, kes ei suutnud oma makse tasuda või olid sooritanud ränga kuriteo, näiteks mõrva. Selle mehe pere elas ragjaba'de getos juba vähemalt neli põlvkonda.

* Ma olen näinud Tiibetis palju nägusid, mis on kogenud rohkelt kannatusi, kuid Ugjeni nägu oli ainulaadne ja rahutukstegev. Temas polnud mingit ülevoolavat tundelisust, mis käib kaasas tiibetlaseks olemisega. Ta vabises, kössitas ja hoidis meie vahel distantsi, nagu oleks oodanud iga hetk saabuvat hoopi, ja ta oli valmis vastu lööma. Nagu ma hiljem mõtlesin, meenutas ta vanema põlvkonna dali't, see oli hindu kast, keda kunagi hüüti puutumatuiks: nad olid nii palju aastaid väärkohtlemist talunud, et sattusid hämmingusse, kui nendega lugupidavalt kõneldi.
/.../
Vastupidiselt tavale ei pakkunud ta mulle teed - arvatavasti sellepärast, et ta ei oodanud, et keegi väljastpoolt tema enda kogukonda tahab temaga sööki või jooki jagada.

Lugedes jubedast elust näeb silm vahel ka valesti, ootuspäraselt jubedasti. Näiteks lugesin ma ragjaba'de kohustuslike festivalitantsude juurest:

* Me kandsime maske, mis muutsid meid deemoniteks. Hiljem anti meile sööki ja võikamaid viljakotte.
Tegelikult oli teine lause: Hiljem anti meile sööki ja võikamakaid või viljakotte.

:D

Räägib Tiibeti munk Indias:

* "Ma olin vihane. Kui ma putuka tapan, kõlab budistina mu huulil mantra om mani padme hum, aga lahingu käigus ma kurbust ei tundnud. Ma tundsin rõõmu. Punahiinlased olid tapnud munkasid ja purustanud kloostreid, sellepärast tapsime me neid. Ma ei tundnud midagi, kui neid surnuna nägin. Neil polnud usku."

Ja veel tüüpiline pildike Tiibeti hotellist:

* Lhatse linna hotellitoas, kuhu ma jõudsin hilisõhtul, ootas mind kortsus punane vaip ja voodil raske tekk, mis oli nii niiske, et tundus limasena. Hommikul viskas koristaja prügi, musta vee pesukausist ja plastpudelid aknast välja.

Nii et Tiibet on siiski vaid šokituristidele esialgu :)

-


Muidu: pea valutab neljandat päeva, olen iga päev 10 valuvaigistit võtnud, aga ei mõika nagu absoluutselt. Täna olen võtnud 10 ja nüüd võtan veel 5. Vaatab!

Pirukaid küll täna ei tee (- igalaupäevane õnn ja rõõm Mehele ja Väikesele Tüdrukule), aga kui valu peaks päris järele jääma, teen õhtul pitsat.

Muidu munen niisama, nagu kassike Tiigergi.

Kommentaare ei ole: