teisipäev, 18. mai 2010

Intiimsus

Muide, hoolimata sellest, mis ma eelmises postituses ütlesin, ma tegelikult ei arva, et mu raamatupostitused on igavad. Ma arvan, et nad on suure tõenäosusega vägagi igavad kõigile teistele, kes pole mina. Sest need postitused on pikad ja tsitaatidega on ikka nii, et teine lugeja oleks valinud teised näited... Minu meelest on head raamatukirjeldused nii kolme kümnerealise tekstilõigu pikkused. Minu omad seda ei üritagi olla, sest eelkõige tahan, et mulle meenuks see, mida lugedes kogesin. Muidu loen veel asjatult midagi üle... või jätan tagasihoidliku kirjelduse tõttu hea raamatuga tutvust uuendamata.

Aga nüüd olen Plathi luuletuste juures ja püüan mõista, miks ta minus sellist elevust ei tekita nagu... mõnes? :)

Esiteks ilmselt sellepärast, et mu kultuurialased teadmised pole nii laialdased, et julgelt igale 'allusioonile' pihta saada. Ma ei tee igakord allusioonil ja hallutsinatsioonil vahetki :) Minu jaoks on ka üleminekud ühelt kujundilt teisele liiga kiired - ma vajan rohkem 'mälumisaega'. Ja eelkõige - intiimsuse puudumine. Ehk ma leian edasi lugedes midagi üldinimlikult puudutavat, mis ei näita Sylvia Plathi niivõrd müstiku ja sõnameistrina vaid puudutab oma inimlikkusega inimlikkust meis... eks näis :)

Näide esimesest luuletusest THE COLOSSUS / KOLOSS

* /.../
I crawl like an ant in mourning
Over the weedy acres of your brow
To mend the immense skull-plates and clear
The bald, white tumuli of your eyes.

rooman nagu leinarüüs sipelgas
üle su umbrohus kulmuaakrite,
et parandada tohutuid koljuplaate ja puhastada
su silmade järsunõlvalisi valgeid hauakünkaid.

Kõlab ju päris kaunisti ja võimsasti! (eks ma valisin ka natuke, samas luuletuses on juttu ka sea röhkimisest ja liimipangede tassimisest...). Kuid raske on ennast sellega intiimselt suhtestada. Ja enamik luuletusi sellised ongi. Tema luuletused on ilmselt pigem vaimne kui hingeline nauding... Aga Uku Masingu luuletused on ka vaimsed, kuid... on siis asi kultuurilises läheduses/kauguses või milles, aga Masingu luuletused ikka tekitavad elevust ja on sageli ülimalt liigutavad...

(Masingult katkeid:
*
Kuhu veel pageda öös? Vist ei võta mind keegi
nutvana vastu ja see, kelle ees täna käinud,
ytleks vaid: kitsas ju mulle mu leegi!
*
Midagi pole mul enam tühjus must endast on kenam,
elada igatsen aga lillena kuristi serval,
mõnikord kui ma ei maga kuulata tähtede laule.
*
Korra oli kuu mu sõber, hõbekalad laulsid lävel,
nyyd kui hing on suland kuju, ujuvad nad järgi sulle.)

Seega vaimsus ei välista ilmtingimata kirglikkust, intiimsust, lähedust, inimlikkust.
Milleks rääkida kolossist, kui sa võid kohe öelda, et tahad oma mehe kohta öelda... öelda... et... no mida? Päike tõuseb su keele piilari alla. Mh? Sinine Oresteia-taevas. Eh?

Nojah, ehk ma öö jooksul hakkan Plathi luulet veel armastama :)
Mis ma siin unetuna ikka teen, hommikul loen mehele kohvi kõrvale peast terve raamatutäie Plathi... :)... Ta ägaks ja oigaks ja viskaks kohvi ära joomata köögist varvast, ma usun... Võibolla peaks ootama, kuni ta kaitsetum on... Mees uinub, hakkab kostma meloodilist norinat, ja siis mina sisistan otse ta karvasesse kõrva:
I shall never get you put together entirely,
Pieced, glued and properly jointed.
colossus! colossus! (vrdl. guglunk, guglunk! :P) Ilmselt oleks ta võlutud... nagu võluväel teise tuppa magama, kusjuures ta ei unustaks mind enne magamistuppa lukustada...)

Nujah, ärge siis neil päevil mulle ukse taha tulge, sest mu unetute silmaaluste must teeb trepikoja pimedaks :D

3 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Minu arvates tuleb Plathi lugeda natukene nukrameelses olekus, siis suhestub paremini ja intiimsus tekib ka paremini. Kusjuures, see eestikeelne tõlge, sellega ma suhestun halvemini, inglisekeelne sõnadevalik on poeetilisem... ja seal on rohkem kontrasti, armastuse ja surma kontrasti.

Seda tunnet, et püüad maailmast kinni hoida, aga kogu see vaev on kui sipelgas hiiglaslikul morbiidsel tasandikul, kus igal pool viirastub olematus. Mis siis, et hoolid, mis siis, et oled kellegi lähedal, kes on kallis, ikkagi on kõik muu liiga suur ja rõhuv.

Masinguga ma suhestun vähem. See vahe on Masingul ja Plathil, et Masingu kurbus on ajutine, see on igatsus, et "võtaks vastu keegi", aga Plathil on igavikuline "ka siis kui olen vastu võetud, ka siis kui ise võtan vastu, ikka jään leinarüüs sipelgaks kes püüab roomata kolossina pealevajuvas maailmas"

karikate emand ütles ...

Väga hea kommentaar!

Eks luulet on võimaluse korral ikka parem originaalkeeles lugeda. Mina loen lausa sosistades, jõuab palju paremini kohale. Virginia Woolfi loen ka alati sosistades või poolihääli, st ingliskeelset teksti muidugi, mitte eestikeelset :)

karikate emand ütles ...

Ei no tõega, Tatsutahime - ma saan nüüd sellest luuletusest hoopis paremini aru ja pean seda palju ilusamaks kui enne :) Tänan, päriselt!

Võtame siis nüüd järgmise luuletuse. See on ...
:D

Kade olen Su peale lausa, heas mõttes :)
Palju õnne! :)