Kolmapäev, 5. mai 2010

Nii hia raamat

Oi, järgmise raamatukogust hea õnne peale koju veetud raamatuga tabasin küll kümnesse :)

Pärast poolt lehekülge avastasin, et naeratan, järgmisel leheküljel olin elevil ja kolmandal juba siputasin rõõmust jalgu. No nii minu raamat. Soojalt, paitavalt humoorikas; pikad laused, mida tingivad mõttekäänakud ei väsita, vaid lõbustavad.

Esimestelt lehekülgedelt siis väljakirjutusi, ja alustan kohe päris algusest:

lk 3 (esimene tekstilehekülg)
Kui Frank Lehmann, keda viimasel ajal veel küll ainult härra Lehmanniks kutsuti, üle Lausitzer Plazi kodu poole astus, helkis pilvitul taevaserval Ida-Berliini poolel juba õrn kuma. Härra Lehmann, kes oli saanud sellise hüüdnime, kuna liikusid jutud, et ta saab peagi kolmekümneseks, tuli töölt/.../.

lk 4
Sel hetkel nägi ta koera. Härra Lehmann, nagu teda viimasel ajal kutsuti, kuigi need kutsujad polnud ise palju nooremad, mõni neist, näiteks tema parim sõber Karl ja Erwin, olid isegi temast vanemad, ei orienteerunud koeratõugudes, aga ta ei suutnud ka parima tahtmise juures ette kujutada, et keegi sellise looma sihilikult aretaks.
/.../
Härra Lehmann, kelle meelest polnud see, et teda nüüd niimoodi kutsuti, kuigi vaimukas, polnud eales nii koledat looma näinud. Ta ehmus ja jäi seisma. Ta ei usaldanud seda koera. Ja koer urises.
/.../
Niisiis, ta ei kavatse mind mööda lasta, mõtles härra Lehmann, kel polnud plaanis oma peatset kolmekümnendat sünnipäeva suurejooneliselt tähistada, olles veendunud, et tegemist on hariliku sünnipäevaga ja ta polnud veel iial oma sünnipäevi tähistanud. See on ju naeruväärne, see pole võimalik, mõtles ta, ma pole talle ju midagi teinud. Ta nägi suuri kollaseid hambaid ja kujutlus sellest, kuidas ...

lk 5
... koer oma tohutud lõuad tema jalga, kätte ja kaela vajutab, ajas talle judinad peale, isegi munandite pärast hakkas hirm. Kes teab, mis loom see selline on, võib-olla on ta millegi peal väljas, selline genitaalide järele haarav tapjakoer või hoopis selline, kes sul tuiksoone läbi hammustab ja siis ei jää muud üle kui keset Lausitzer Platzi verest tühjaks joosta, sest siin pole kedagi, väljak on inimtühi, mõtles ta, ja kes peakski pühapäeva hommikul nii vara ringi hulkuma, kõrtsid on ju suletud, viimasena Einfall, kui Abfall korraks kõrvale jätta, aga see ei loe, sellel tunnil liigub väljas veel ainult hulle, vaimuhaigeid berliinlasi oma väljaõpetatud tapjakoertega, perverte, kes põõsastes pihku pekstes piiluvad, kuidas nende hirmkurjad koerad minuga surmamänge mängivad.
/.../
Need mõtted tõid tuhmi mälestuse koolipõlvest, bioloogia oli talle istunud, aga see oli juba ammu, bioloogia, mõtles härra Lehmann, ka bioloogiast pole praegu kasu, ma pean siit ära saama, ja see mõte täitis ta senitundmatu igatsusega kodu järele, oma pooleteisttoalise korteri järele Eisenbahnstrassel, kus ootasid raamatud ja tühi voodi, vaevalt sada meetrit kohast, kus see täiesti võõras koer tema elu kallale tikkus.
Kui ta mind ikkagi mööda ei lase, mõtles härra Lehmann, keda selle lapsiku härra Lehmanni nalja sündimiseni täiesti normaalselt Frankiks kutsuti, siis pean tagasi minema.

lk 6
/.../võib-olla tahab ta lihtsalt mängida, selliste koerte omanikud ütlevad ju ikka, et nad tahavad ainult mängida.

leheküljel 7 alustab härra Lehmann koeraga vestlust, et toda rahustada...
/.../maga, kutsu, maga, ma ju tean, mis tunne on väsinud olla, ma tunnen seda, pole minulgi kerge, ka mina olen väsinud, aga sina, vaene ilalõug, oled veel rohkem väsinud..." - pikkamisi liikus ta ise külje poole, "muidugi väsitab see koera ära, ringi joosta ja inimesi hirmutada, jumal teab, kuidas üks koer sellise jama otsa satub, nii, nüüd olen ma sinust peaaegu meetri võrra vasakul, kohe teen ühe tillukese sammu edasi ja siis veel ühe..." Koer jälgis seda mõnda aega ja kargas siis sellise jõu ja kiirusega püsti, mida härra Lehmann nende kõhetute, täiesti jõuetutena mõjuvate jäsemete juures üldse võimalikuks ei pidanud, ning urises ja haukus nii agressiivselt, et härra Lehmann läks hirmust päris marru.
"KURAT!" karjus ta täiest kõrist üle tühja väljaku. "KORJAKE SEE KURADI PENI SIIT ÄRA! KORJAKE OMA NEETUD KOERARISU SIIT ÄRA, TUHAT JA TULINE! JA SINA PEA LÕUAD! möirgas ta koerale, kes selle peale tõepoolest vait jäi.
Härra Lehmann rahunes taas. Ma pean ennast kokku võtma, mõtles ta, just nüüd ei tohi pead kaotada. "Selline asi muudab inimese agressiivseks," sõnas ta vabandavalt.

Kuna härra Lehmann ei pääsenud edasi ega tagasi, istus ta maha ja hakkas taskus olnud viskit jooma. Märgates koera huvi, kallas ta koerale viskiloigu. Nähes koera purjujootmises oma pääsemist, jootis ta koera täis, aga selle aja jooksul jäi ise ka täis. Nüüd nad kakerdasid seal üksteise otsas, mõlemad maani täis, kui tuli kaks politseinikku. Need kirjutasid tema andmed üles, kuna olid veendunud, et mingi joodik oli puhtast õelusest ilmsüüta koera täis jootnud ja see läks loomapiinamise paragrahvi alla. Härra Lehmannil lasti siiski esialgu minna ja koer võeti autosse.

lk 13
"Vaeseke," kuulis ta ühte ütlevat. Järsku virgus koer letargiast ja lõi hambad politseinikku. Härra Lehmann kiirendas sammu ja puhkes nurga peal naerma.

Teine peatükk. Lk 14
Härra Lehmann armastas oma vanemaid. Ta oli neile palju tänu võlgu ja nad elasid Bremenis, Lääne-Berliinist kahe riigipiiri ja mitmesaja kilomeetri kaugusel. Veel meeldis talle nende juures see, et neile ei tulnud mõttessegi teda härra Lehmanniks kutsuda.

Ja kuna sellega oleme jälle alguses tagasi, siis ma siinkohal lõpetan.
:)

Raamat on SVEN REGENERi "Berliini bluus"



Olen kindel, et see raamat meeldib ka Mehele.
Juba unistan sellest, kuidas ma oma toas (so magamistuba) istudes kuulen, kuidas oma toas (so kontorinurgaga elutuba) ta algul vaoshoitult, kuid siis üha ohjeldamatumalt ja nakatavamalt naerab, nii et lõpuks naeran mina oma toas tasakesi tema naeru edasi... :)

Kommentaare ei ole: