esmaspäev, 24. mai 2010

SILVIA PLATH "Luulet"

See on raamat sellest sarjast, kus ühel lehepoolel on luuletus originaalkeeles ja kõrvalleheküljel on tõlkeluuletus.

Tõlkija on Tiina Aug.

Esimene mulje.

No ei meeldi mulle Plathi luuletused tegelikult ikkagi. Vähemalt ilma Tatsutahime abistavate kommentaarideta, hehee :)

Mees on mul ju ka taibukas, kuid kui ma paluks tal minuga koos maha istuda ja Plathi analüüsida, siis ta põgeneks mu eest õudusest kiljudes :D

(Minu meelest kellelgi eesti naisluuletajal olid sellised read, mis õudusest kiljudes põgeneva Mehega seoses meenuvad...
See keda armastan -
ta põgeneb mu eest...
Nunnu!)

Kui lugesin tagant Tiina Augi järelsõnast, et oma varasemad tööd kirjutas Plath sõnaraamat põlvedel ja nagu aeglaselt ränka tööd tehes, siis ma uskusin silmapilk. See on töö ja kokkunikerdamine, mitte puhastav purse või puhang. Minu meelest üks õige luuletus soovib ise sündida. Teda ei ehitata huvitavatest näppujäänud ludinatest nagu kolaažpilti. Või no - võib ka tegelikult. Aga vahe on nagu elul ja tehiselul. Kui kunstlikkus = kunst, siis teine on tõesti peenem, ilmselt.

Teiseks, mis järelsõna lugedes väga usutav tundus - Plathi perfektsionism! Kui see laieneb vaid inimese enda peale, on inimesest kahju. Kui see laieneb ka teiste peale, siis... ruttu-ruttu, välja-välja!!! Kui inimene peab ennast piinama, siis mis parata. Aga teisi ei tohi. Kui Plath pidi olema täiuslik laps, täiuslik õpilane, täiuslik õpetaja, täiuslik naine, täiuslik ema, siis pole ime, et ta end ära tappis, kui mees armukese juurde läks - see ju tõestas, et ta polnud täiuslik naine, justkui. Mehe poolt vaadatuna: mõelda vaid, et sa otsid endale kedagi erilist kaaslaseks, ja kui sa siis selle leiad ja imetlusest tema kõrval õhku ahmid, siis hakkad pikkamisi märkama selle hinda... näed, et see täiuslik naine on maniakk - põeb perfektsuse maaniat.

Kas on olemas pingutuseta täiust?
Ehk on, ma loodan, et on.
Sellist pean ma tegelikuks või õigeks täiuseks.

Sest kui 'täiuslikkus' rikub inimese enda või tema lähedaste elu, siis on selle definitsioonis midagi mäda.

Plathil oli huvitavaid ridu, üksikuid ridu...
Kuid tavaline oli, et iga ümbes kuue rea tagant läks mu mõte uitama.
Sageli meenutasin luuletajaid, kelle luuletused on nii intiimsed ja hoogsad, et mõte kunagi uitama ei lähe :) - Ilona Laaman ja Charles Bukowski näiteks... Meenutasin nende luuletusi ja naeratasin... siis puurisin jälle Plathi.
Pole kerge see eluke :D

2 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Mina analüüsin hea meelega Plathi edasi, seega võta aga võta järgmine luuletus ...

karikate emand ütles ...

Kui kaunis ja kena, lihtsalt uskumatu :)))
Üritad sõrme ulatanud inimeselt nalja pärast kätt ära ähmata ja tema ütleb rahulikult, et võta pealegi, annan hea meelega...

Ilus maailm! :)

Aga mulle Plathist aitab, liiga keeruline.
Loen nüüd lihtsakoelist reisikirja "Püha lehm!"