Kolmapäev, 26. mai 2010

SARAH MACDONALD "Püha lehm!"

Autor on Austraalia ajakirjanik (minu arusaamise kohaselt on ta olnud nii ajaleheartiklite autor kui ka raadio- ja teleajakirjanik), kes 21-aastasena Indiat külastas, kuid talle ei meeldinud sealne tõuklemine, trügimine, karjumine, tüssamine, õhusaaste, avalik pissimine ja pidev sülitamine. 10 aastat hiljem aga tuleb ta siia järele oma Austraalia uudisteagentuuris ABC töötavale peigmehele, kes on komandeeritud Indiasse. Nad on ligi aasta aega püüdnud kaugsuhet hoida, kuid eks ta raske ole, ja Sarah'le hakkab tunduma, et India on ikkagi paeluvam kui kaugsuhe. Niisiis jätab ta oma eduka karjääri ja lippab armastuse poole Delhis.

Üsna otsekohe pärast lennukilt maha astumist meenub talle, kui õudne on India. Hallitavate elamispindade, kehva kliima ja kohalikega kohanemine ei lähe just edukalt ning Sarah elab hüsteeria piiril.

Tõesti ei tahaks 10 minutikski mõelda end linna, kus õhk on talvel nii saastatud, et see jätab su naha mustaks ja libedaks, ning mõnikord pole autoga mööda tänavaid edasi roomates näha ei maju ega isegi auto esiotsa. Aastavahetuse ilutulestikku pole näha - ainult raketikärgatusi kuuleb.

Sarah jääb kopsupõletikku ja tema juuksed hakkavad peast välja langema.
Jee! Selleks on muidugi täpselt õige aeg, kui oled otsustanud armastama kukkuda :(

Enne kui huvitavamate ja naljakamate kohtadeni jõuan (mida autorile aastase India-kogemuse jooksul ikka kogunes), pean siiski ütlema, et hindaksin seda raamatut sõbraliku "mhmhh'iga"... et võib lugeda küll. Ma vaatan neid kohti, mis ma olen enda jaoks üles märkinud ja ei saa päris hästi aru miks, aga see raamat tundus mulle kuidagi tuimem ja kalgim kui enamik reisiraamatuid. Isegi ägedad vihkamisepursked nt meeste teemal, kes tänaval käperdama kukuvad, on kuidagi... poolel teel :D, ma vihkaks küll paremini :D. Mulle ei jätnud autor tulise inimese muljet ja võibolla oli artiklite lihvimine ja faktide kontrollimine talle sobivam töö kui nullist pildikeste loomine... Mulle ei tundu ta kuigi meeleline/sensuaalne inimene olevat, vaid kuidagi... tuim, jäme. Ei tea, miks. Vähe hellust? Ei tea...

Esimene naljakas lugu oli selline.
Sarah soovis hindi keelt rääkima hakata, et ta tänaval karjutavatest asjadest midagigi aru saaks ja ehk midagi ka vastu kohmata oskaks. Niisiis hakkab ta käima hindi keelt õppimas. Kui ta vastõpitud fraase kasutama hakkab, hakkab teenija naerma, autojuht ehmatab ja kerjused põgenevad kohkunult. Niisiis läheb Sarah oma mehe töö juurde ABC kontorisse, et seal mõnelt kohalikult teada saada, mida ta valesti teeb.
Simi selgitab:

* "Sarah, asi on sedasi. Harry Lal õpetab sulle hindi ja urdu kõrgkeelt, mitte keegi siin ei räägi seda. Sa peaksid rääkima hindustani keelt. Sa oled liiga viisakas."

Tunnen ennast idioodina. Ma olen kõnelnud keelt, mis suri välja koos briti raadžaga. Kui ma ise arvasin, et
palusin taksojuhil end kuhugi viia, siis tegelikult ütlesin: "Kulla härra, ega teil ei oleks midagi selle vastu, kui ehk viiksite mind reisile sellesse poodi, ja mina pakuksin teile kompensatsiooniks nii ja nii mitu ruupiat, tänan hirmus alandlikult." Ja räpaseid alasti tänavajõnglasi olen ma tervitanud niimoodi: "Vabandage mind, oo hingeline, mul on hirmus kahju, aga selgub, et mul ei ole peenraha, palun alandlikult andeks."


Lesknaisi peetakse väärtusetuteks ja nende tundmine toob halba õnne. Mõelda vaid! Prostituudid ei kanna paljastavaid rõivaid. Autor oletab, et neid pole võimalik ära tunda muu järgi, kui et kui mees neile tänaval otsa vaatab, siis prostituut vaatab vastu. Kuna välismaa naised pole harjunud niimoodi india naiste kombel pilku maas hoidma, siis juba see annab alust oletada, et nad on 'lõdva moraaliga'.

Samas pole ka heale mehele esitatavad nõudmised väikesed:

* Kuna Billie on äärmiselt kõrgest soost braahman, kaalub tema isa üksnes koorekihist pärit mehi. Heast kasvatusest üksi ei piisa - kui neil on mõni abielu lahutanud sugulane, kui nad joovad, kui neil on vale töö või palk või kui nende vanemad on eputised, praagitakse nad välja.


Kudagi armas oli leida siit sõna 'pürst'. Mu lapsepõlvekodus oli pika varrega põrandahari ikka ka alati 'pürst'. Jube veider sõna! :D


Muidugi käis autor sellel mitmekesise usueluga maal ka paljudes eri religioonide 'pühadel üritustel' ja kohtumistel pühameestega.

Üks esimesi oli Goenka-nimelise tegelase meditatsioonikeskus Vipassanas, kus ta veetis 10 päeva, millest 9 ei tohtinud ta sõnagi lausuda, ega suhelda ka viipe- või pilkude keeles. Ei mingit suhtlust! Ajakirjanikule oli see kindlasti kummaline, heh-heh-heee... :) Sisemine lärm tungib esile ja ajab hulluks, tundub, et selle meeletu segaduse summutamiseks on üliväga vaja raamatut või televiisorit või enam-vähemgi sihipärast vestlust... Lõpuks aga harjub ära, vaikus on ootamatult ilus. Siis aga otsustab Sarah rääkida.

* Uus mina tardub hirmust, kui sõnad mu huultelt kõmisevad, tsementseinu tabavad, tagasi põrkuvad ja mulle vastu pead lajatavad. Mul võtab hulk aega, et aru saada, mida ma kuulen. Ma kostun nii pealetükkivalt ja nii valjult, et esimest korda tunnen ma lõputut kaastunnet - assistendi ja kõigi inimeste suhtes, kes on kunagi pidanud mind kuulama.

:D

Edasi usuelust.

* Dalai-laama räägib, et me ei peaks ootama, et elu on lihtne. Budismi esimene üllas tõde on, et elu on täis kannatusi ja ei paku lõpuks mingit rahuldust - ainus võimalus õnnelik olla on vähem ihata ja harjutada oma meelt süüvima ülimasse tegelikkusesse.


Päris huvitav oli lugeda parside (zoroastristide) jamadest väheneva raisakotkaste populatsiooniga seoses. Nimelt nõuab nende usk, et surnukehad visataks vastavatesse tornidesse/kaevudesse, kust raisakotkad nad ära nokivad. Paraku vähenes Seal-Ühes-Kohas raisakotkaste hulk meeletult, mingi 97% suri maha, mis tähendas, et vaeste parside laibad mädanesid kuumas India linnas... Õeh!


Krishnamurti sõnad:

* "Kui inimene kaotab sügava lähedase suhte loodusega, muutuvad oluliseks templid, mosheed ja kirikud."


Mõned kohad tunduvad kahtlased ka. Ja näiteks see polnud kindlasti Jeesus, kellele Jumal Siinai mäel 10 käsku andis. Vist ikka Aabram (Aabraham?). Aga noh, sellistest elu-olu-raamatutes võib minu meelest vabalt rääkida nii, nagu endale on mulje jäänud. Missiis, kui faktid moonduvad - ka kohalikud legendid ju ei peegelda tegelikkust. Muidugi - kohaliku legendi võiks ikka õigesti edasi jutustada, tegelikult :D


Autor ise tunneb, et aasta Indias on teda muutnud küll. Tema mees (ta abiellus vahepeal oma Delhi-Jonathaniga) käis töö asjus pidevalt kriisikolletes, nt Afganistanis, ja Sarah ei näe sündmusi enam infona, mida tuleks korrastada korrektseks ja paeluvaks uudislooks, vaid saatuse kurbmängudena. Enam ei paku sõnastuse lihvimine nii palju pinget kui seotusetunne inimkonnaga.

3 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Kui ma lugesin seda:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/vaiki-mediteeri-armasta.d?id=33913093
'
siis meenus mulle ka see "Püha lehm".Siis aga unustasin nii autori kui raamatu pealkirja,kui olin otsustanud lugemist korrata.Ma ikka teen selliseid korduslugemise tempe pika aja tagant,et näha,kas ma arvan ikka nii nagu ma arvasin.
NOH,MA VIST EI VÕTA SEDA TEIST KORDA,sest sain siit oma osa kätte.:...

karikate emand ütles ...

Tore-tore! :)

Lugesin ka Sinu linki - ja just lugesin ka üht raamatut vipassana kursusest (see oli üks osa) - tutvustan seda peagi.

Skarabeus ütles ...

Muide,kui ilmus see "Ela,palveta,armasta" või mis ta'nd oligi,siis hetkeks mulle näis,et autor on Pühast lehmast inspireeritud.