Teisipäev, 18. mai 2010

Tiibet vol 2

Räägin edasi Patrick Frenchi raamatust "Tiibet, Tiibet"


Mees on siis teist korda Tiibetis, esimesest korrast on möödunud 10 aastat. Tiibet on vahepeal asunud äritsema nagu India, kuhu ma - olles paljusid reisikirju lugenud - ei tahaks mingil juhul sattuda. Tohutu valetamine, dehumaniseerumine - inimesed alandavad ennast, kerjavad ja valetavad seda tehes; isehakanud giidid valetavad; rikšajuhid valetavad, et teavad seda kohta, kuhu sa suundud, ja et nad lähevad otse; müüjad valetavad, et tegu on originaaliga ja küsivad ilma naljata sajakordse hinna sellest, millega nad sama asja kohalikele müüvad - inimestes nähakse võimalusi, mitte inimesi. Uskumatu! Aga see siis India kohta - juba raamatute järgi tunnen õudust, mõeldes sellest haisvast, räpasest ja lärmakast maast.


No Tiibet on seda kõike vähem - külmas haiseb vähem :)

Aga kloostrites on näitlejad-mungad, hiinameelsed või Hiina-arad giidid. Midagi tõelist sa kuulda ega näha ei saa. Või kui veab, äkki siiski saad, kes teab...


* Budismi lähemalt uurides hakkasid ilmnema ka mõned vähem meeldivad küljed. Märkasin vastuolusid, vagatsejaid, petiseid, silmakirjatsejaid ja kasuahnust, mida võib leida igast vaimulikust süsteemist. Mind peletasid ka paljud välismaalastest pöördunud, kes arvasid, et võivad lahutada pärimuse selle eetilisest alusmüürist. Nende juures mõjus võltsilt pöördumisega kaasnenud väline atribuutika, helmed ja keed, usk kiirkorras toimuvasse vaimsesse arengusse ja lennujaamas ligikargavate õpetajate usaldamine, keda tiibetlased ise sugugi alati tõsiselt ei võtnud. Siis veel kuulsad eksiteele sattunud, nagu õpetaja ja usukuulutaja Sogjäl Rinpotše, kes sattus kohtu alla õpilase võrgutamise eest, ja njingma munk Penor Rinpotše, kes eriti kummalistel asjaoludel identifitseeris Hollywoodi märulikangelase Steven Seagali kui 17. sajandi õpetaja Tšungdragi Dordže reinkarnatsiooni.


Hästi palju on Tiibetis ebausku, ja faktide asemel esitatakse müüte. Pea kogu ajalugu koosneb legendidest ja omistusest. Näiteks omistatakse mingid luuletused varem elanud kuulsale õpetajale vms. Ka igapäevased uskumused olid täis ebausku, näiteks rääkis autori võõrustaja rahulikult, kuidas kellegi poja hing elab sealsamas selle puu juure all. Kui laps on haige, pannakse talle uus nimi ja võimalusel antakse ta ajutiselt teise perre, et halbu vaime segadusse ajada.


Pole siis ime, et Mao Zedongi 'suure hüppe' aegsed majandusandmed ja sotsiaal-statistika on puha võlts. Ilusat juttu on ju ikka parem ajada...


Aga nüüd kirjeldus pidusöögist, kus osales ka autor:


* Ametnikule meeldis söök. Kõige rohkem meeldisid talle kollased kanakoivad, mida Zhaxi suure taldriku peal lauale kandis. Tal oli kombeks hammustada küljest varvas, närida seda häälekalt, sülitada konditükk välja ja võtta ette järgmine, kuni kogu jalalaba oli söödud. Siis asus ta uue koiva kallale. Kogu söögi ajal suitsetas ta sigarette ja röhatas heakskiitvalt.

Toodi road: külmad kurgiviilud soja- ja tšillikastmes, suitsutatud pardimunad, mis lõhnasid tugevalt kala järele, tomatitükid suhkruga, marineeritud valge rõigas, kuivatatud lambaliha seesamiseemnetega, külma seapeki kuubikud, teravamaitseline seller õlis ja lõpuks suur pott selge leemega suppi. Rohelisi, tugeva lõhnaga pardimune himustati kõige enam.


Tundub päris kole :)

Aga pole hullu, kui meeles pidada, et 'suure hüppe' perioodi suurel näljaajal söödi rohtu, lehti, vihmausse ja tõuke. Mao ogaratest nõudmistest tekkinud näljaaeg kestis 1958 - 1962.

Aga nüüd ma üritan natuke magada jälle :)

Kommentaare ei ole: