"Vikerkaar" 1990/1

Jeerum, see blogi siin hakkab raamatublogiks kujunema.

Vikerkaar pole muidugi otseselt raamat, aga... Me viskame nad ära, sest nad olid nii kaua garaažis, et nad lagunevad muidu siin tolmuks riiulile. Aga enne äraviskamist püüan neid lugeda...



1. ANTOINE VITEZ'i luuletus Tõnu Õnnepalu tõlkes.
Nukker ja ilus, meenutab Bukowskit; võibolla muidugi, et iga ekspressiivne joodik meenutab Bukowskit. Bukowski on ultimate joodik :)
Hee, aga Eestil on ju oma Bukowski - Peeter Sauter.


2. TÕNU TRUBETSKY & JUHAN HABICHT "Igavene suvi"
Siin on kirjutatud, et tegemist on rock-romaaniga. On, siis on.
Selline ulakas absurdikas, mida, ma kardan, oli kirjutada vahvam kui lugeda.
Noormehed Kaaren ja Võlur tahvad igavest suve, Piret tahab süüa ja pikemat öösärki, tema ema aga kukub UFOs purjutama, tusane pensionär varastab banaane ja energiat, sensitiivagent X-11 on seletamatu energiakao pärast mures.


Siin on öeldud: .../naiseliku intuitsiooni eripära selles ongi, et ka valedele eeldustele tuginedes võidakse tulla õigetele lõppjäreldustele.
ja:
.../nii et Regina otsustas minestamisega veel veidi oodata, et mitte millestki olulisest ilma jääda.


See on küll tore! :)


3. MÄRT LUIGE luuletused
Riimis lullad olid igavad, vabavärss köitvam.
Luuletusi on raske lugeda. Enamjaolt ma ei taipa seda tõuget, millest luuletus on ajendatud. Mulle tundub, et luuletus võiks samahästi ka olemas mitte olla - ma ei näe tunnet, kõla ilu, filosoofilist terakest, sihitult pekslevat ängi, ülepurskavat rõõmu. Nagu inimene oleks lihtsalt mänginud paberi ja pastakaga ja valmisnakitsetu nimetanud luuletuseks. Ometi usun, et nii see pole ja luuletuse impulss jääb minu eest varjule. Vähegi abstraktsemate maalidega on sama lugu - mõelda vaid, et on olemas inimesi, kes oskavad öelda, kas rohekashallile taustale laiali määritud beež värv kannab mingit ideed ja on kunst või pole. Müstika! Kunagi ma arvasin, et ma hakkan millagi kõikidest sellistest asjadest aru saama. Et segased killud moodustavad tasapisi äratuntava mustri nagu 1000killune pusle. Kuid keskiga läheneb ja arusaamist ei tule.


4. KARL MARTIN SINIJÄRVE luuletused
Noh, siin on juba üht-teist arusaadavat - jõulisi, šokeerivaid kujundeid (haisvate rasunäärmetega ingel), lustakaid lullutusi (hansulle ja gretelle; - oi, sõnade väike moonutus on lihtne ja meeldiv viis ennast ja teisi õrnalt lõbustada), ootamatuid käändelõppe (miljonein tindipottiden). Selgemad mõttekujundid, käibefraaside moonutused - see juba läheb, sellest saan aru, see on isegi minu arust luule.


5. VEIKO MÄRKA luulezyklon "Meie nooruse laulud"; "Ämber! Ämber! Ämber!"
(Daphne du Maurier' ainetel)
See oli juba väga jõuliselt lustakas ja haarav näputäis luuletusi. Kui juba nalja teha, siis hõisates ja särasilmselt.


6. TÕNU ÕNNEPALU "Kalapüük ülikooli raamatukogu kohvikus"
(Lugeda Apollinaire'i haual)
Viites aega ülikooli kohvikus, pani Õnnepalu kirja kohvikukülastajate kõnesuminast eraldunud lausekatkeid... Kas see on luule? - selles on küsimus. Kas kunst saab tekkida ilma eelneva kavandita, plaanita? Ma usun, et saab. Tegelikult ma usun, et alateadvusel on oma väljundit otsivad impulsid, millel peaks vabalt avalduda lubama, ja püüd seda voogu kontrollida ja suunata võib asja pigem ära rikkuda. Paljud luuletajad on kirjeldanud, et nemad justkui kirjutaksid üles selle, mis nende seest ise välja voolab - pole vaja otsida riime ega midagi, kõik on juba olemas. Heh, isegi mina olen sellist loomepalangut tundnud (ammu!), et pärast loed oma kirjutatu üle ja imestad, kust see tuli?!

Kas alateadvus sekkub, kui inimene valmistub selliseks eksperimendiks, nagu on siinsed luuletused. Kas alateadvus valib, mida kõrv suminast eristab? Kes teab, kes teab... (nagu mu laps mõtlikult nendib, kui ma talt küsin midagi, millele tal kohe vastust pole, nagu "kas sa midagi süüa soovid?" või "on sul õpilaspilet kaasas?" :D


Mulle meeldis igatahes autori kommentaar neile Apollinaire'i eeskujul koostatud luuletustele rohkem, kui luuletused ise. Kuigi... mulle tegelikult meeldib näha tillukest osa ja ülejäänud kohta fantaseerida. Näiteks leian ma riiulisopist paberitüki, kuhu olen aastaid tagasi kirjutanud paar numbrit või sõna - siis on tõeliselt põnev püüda seda näiliselt mittemidagi ütlevat sedelit dešifreerida. Aga Õnnepalu tekst on nii meloodiline ja loomulik, ükskõik millest ta räägib - ikka jääd kuulama.


7. PEETER LAURITS Contrapunctum. Orbis Tertius.
Fotodest, näitustest, montaažist, fotode eksponeerimisest koos muusika või sõnareaga, kollaažist ja muust sellisest millest ma mitte midagi ei tea. Taipasin üllatusega, et Toomas Kaasiku fotod olid arusaadavamad kui jutt nende kohta - minu puhul on see haruldane. Ja Borges tolksab minu jaoks siia veidra Pisuhännana sisse, kuigi Borgest (ilma Lauritsa ja Kaasikuta) ma armastan :)

8. MART MÄGER "Põhjavalguslik Visnapuu"
Ei saanud Visnapuu kohta justkui midagi uut teada. Nojah, et ta on romantiline luilutaja, kuid tegi ka pilasalmikesi...
Aga väga tore oli, et siin oli foto tema armsast Ingist (Ingest?). Seda naesterahvast ma polnudki näinud, oli teine õrnuke ja kohmakavõitu - väga armas!

9. KRISTA ARU ""Jaaksonia" ja jaaksonlased"
Oh jumal, ei viitsinud lugeda, ei saanudki aru, millest jutt üldse käib :( - ajakirjanduse ajaloost äkki? Oh, no kui see lugu on kire ja huviga kirjutatud, siis... mina küll ei tea...

10. NATAN SHARANSKY "Vaba"
Nõukogude dissidendi ja inimõiguste aktivisti vangipõlvest, vanglaolmest ja KGB ülekuulamismeetoditest. Tema enda näljastreikidest ja vabastamisest vaba maailma survel. See oli huvitav! Väga huvitav oli ka tema šokk meeletu kaubavaliku üle vabas maailmas. Tema meelest teeb sellisteks valikuteks aja kulutamine inimesed pealiskaudseks. Tuleks olulisemale mõelda kui sellele, millist pudrutangu valida. Mäletan, et ka mina ei suutnud poodides käia, kui lapsena mitu kuud järjest haiglates olin olnud - nii kirjud olid need riiulid, et ma ei näinud midagi, ei suutnud eristada.
Natan (Anatoli) oli juut ja rääkis intervjuus ka juutide olukorrast. Ka see kõik oli huvitav.

11. ALAN WATTS "Mäng ja elusund"
Lugesin kummastusega ja mõnigase võõristusega, kuidas Watts tõestab, et kõik on mäng ja mäng on kõige taevalikum ja inimlikum eneseavaldusviis. Kõik olevat mäng - muusika, tants, kirikumissad... Kõik leidis oma koha, kui tema kohta lugesin, et ta oli küllaltki endassesulgunud inimene ja suht depressiivne alkohoolik. Ta ütles, et ta ei meeldi endale kainena! Sellise inimese sulest tulnuna saan ma sellisest tekstist aru. See pole püüe teha maailmast karussell, vaid püüe mõelda maailm enda jaoks talutavamaks.

Üllatusega lugesin, et tema arust olid õukonnanarrid skisofreenikud, kes ütlesid asju, mis olid kontekstist väljas ja tuletasid sellega kuningatele meelde, et nood ei võtaks end liiga tõsiselt. Mina olen alati arvanud, et narrid olid teravmeelsed teravkeeled, kes ütlesid tõtt, mängides, nagu teeks nad nalja...

12. Mart Ummelase intervjuu Tiit Matsulevitšiga ajakirjanduse seisust ja võimalikest arengutest.
Eesti rahval olevat silmapaistvalt suur soov teadmiste järele - see oli huvitav. Ei tea, kas see on nii? Muus mõttes harilik intervjuu.

13. REIN KRUUS "Wirulasest Eesti Ekspressini"
Ei viitsinud lugeda, jälle ajakirjandusmaailma kujunemisest, õeh!

14. Anonüümne "Silmapilk kohustab"
Poliitiline mõttemäng. Ei viitsinud lugeda, sest mina ei saa aru niikuinii, millele vihjatakse.
Khmmnjah.

15. ANDRES HERKEL "Marksism ja armastus"
Erich Frommi "Armastuse kunstist". Ma tegin selle raamatu põhjal kunagi loogilise analüüsi. Muidu ju huvitav raamat, kuid loogiline analüüs tegi selle küll pihuks ja põrmuks. Lihtsalt hüüatused, ei miskit tõestust. Ka Herkeli arvates on raamat liialt üldistav ja kategooriline, ning ta leiab, et "autoril ei õnnestu ühitada ideoloogilist sugestiivsust akadeemilise korrektsusega." Sellega olen absoluutselt nõus.
Ei teagi, mis mulle selle raamatu juures alguses nii väga meeldis. Võibolla lootus, et kui mina usun, et armastus on kunst, mida tuleb õppida ja arendada, siis ei anna ka minu partner niisama alla, vaid ka püüab... - ei tea. Praegu ma arvan, et oluline on loomulik respekt oma partneri suhtes, siis sa ei hakka nõudma, et tehtaks nii nagu sina tahad, vaid oled algusest peale mõlemale sobiva lahenduse otsimisele orienteeritud. Ei usu, et armastus on töö... ja kui on, siis on see töö, mida sa armastad :)

16. BARBI PILVRE analüüsib kolme luulekogu:
- Ralf Parve "Kõik kulgeb iseenda kaudu"
- Lilli Promet "Õhtusel alleel"
- Linda Ruud "Mõte Tuulemaast"
Ühtegi neist pole ma lugenud, ja selle kirjeldava, kuid täiesti ebaemotsionaalse retsensiooni peale isu neid lugeda ei tekkinud.

17. OLEV REMSU "Aadu Hinti ei ole enam. Kollaboratsionismi needus"
Lugu sellest, kuidas AH vanuigi häbenes oma punast propagandat. Siuke asi läheb ikka hinge. Ka mina olen mõnikord midagi kahtlast välja öelnud, et teada saada, kas see kõlab õigesti või valesti. Minu puhul - see on sageli kõlanud valesti, kuid välja öeldud sõnu enam tagasi ei võta. Nendest sõnadest taganemine aga näitab sinu/minu ebausaldusväärsust... mis siiski on (minu jaoks) parem kui oma valede mõtete taga seismine. Parem juba öelda, et eksisin ja olen rumal, kui jääda truuks väljaöeldud rumalustele või ebatõdedele.

18. AIN KAALEP "Herwarth Waldeni saatusest"
Et oli üks dekadentlik juut, kes vist ei surnudki nii, nagu Kaalep kunagi arvas. Väike vigade parandus.