esmaspäev, 31. oktoober 2011

Vürst Sidrun ja teisi jutte

Sügisvaheaeg on nüüd läbi ja kui esimene veerand oli rohkem kordamine ja sissejuhatus, siis nüüd hakkab tõsine töö pihta.

Hakkasin eile Väikese Tüdruku koolikotti kokku pakkima, ja kui olin kõik asjad välja tõstnud, leidsin koti põhjast käkras hinnetelehe.

Sain kohe päris kurjaks - et miks ma seda varem ei näinud ja miks see selline välja näeb.

Pidin seda triikima, aga kuna ma pole rohkem kui pool elust pabereid triikinud, siis polnud mul mingit mälestust sellest, et trükikiri kleepub, kui seda liialt kuumutada. Niisiis sulatasin kokku murtud hinnetelehe küljed veel kokku ka - õnneks siiski mitte väga hullusti, sest mäletasin vähemalt niipalju, et liiga kuumaks ei maksa triikrauda keerata.

Nüüd siis nägin ka paberil Väikese Tüdruku senised hinded ära ja panin allkirja...
Olingi natuke imestanud, et hinnetelehte polegi...

Seal oli ka lahter: Klassijuhataja kommentaar.
Õpetaja oli kommentaariks kirjutanud: Väga tubli tüdruk.
Triikisin pahas tujus seda paberit ja mõtlesin, et hetkel tundub see väga irooniliselt öeldud olevat...







Võibolla tundub teile imelik, et ma 10 aastase lapse koolikotti ise pakin, aga teate mis? - õpetaja ütleb ka, et palun olge lapsele abiks selle töö juures.
Küllap on vaprad isetegijad liiga sageli asju maha unustanud ja õpetajal on niimoodi ju raske oma tööd teha, kui igas ainetunnis tuleb miski varuvariant käiku võtta nende jaoks, kes tunniks valmis pole.


Kui jätaksin koolikoti Väikese Tüdruku kokku panna, siis ta lihtsalt ei jätaks midagi kunagi koju ja tassiks abs kõike iga päev kaasas - see on järele proovitud.

--- Tegin ka ise lapsena nii, irw :)


*


Hommikul aga sain kõvasti naerda...

Väike Tüdruk tõmbas esikupeegli ees salli alt juukseid välja, nii et müts üles kerkis ja tipust teravaks muutus nagu sidrun. See tõi talle meelde mälestuse, mida ta ka minuga jagas...

Kui Väike Tüdruk veel lasteaias käis, oli tema rühmas poiss nimega Simon (või Simun, kõrva järgi). Väike Tüdruk polnud sellist nime enne kuulnud ja see tundus talle väga imelik nimi.

Simon käis õues kollase mütsiga, millel oli terav tipp nagu sidrunil ja nii hakkas Väike Tüdruk seda poissi Sidruniks ja mõnikord ka Sibulaks kutsuma. Ta ei tahtnud absoluutselt seda poissi narrida, ja ta sai ka väga hästi aru, et ükski ema ei paneks oma lapsele puu- või köögivilja nime ( --- siin Väike Tüdruk küll eksib, aga see ei puutu praegu asjasse --- ), kuid tema meelest oleks veelgi inetum olnud kutsuda seda poissi Simoniks või Simunaks - Sidrun ja Sibul on vähemalt päriselt olemas.
Bwahhahhaaa! :)

2 kommentaari:

kertu ütles ...

siin on alti nii hea.

karikate emand ütles ...

:-), tore!