Pühapäev, 23. oktoober 2011

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus"

Pean Oshot filosoofina geniaalseks. Ja tema rääkimisviis on võrratult kaasahaarav ja loomulik. Just rääkimisviis, sest ta pole ise ühtegi raamatut kirjutanud ja kõik tema raamatud on koostatud tema (lindistatud) kõnede põhjal. Nii lahe, kuidas ta oma filosoofilise jutu sisse külluslikult asjakohaseid anekdoote ja mõistulugusid põimida oskab. Ja kui põhjalikult ja põnevalt ta küsimustele vastab... - mul võtaks selliste küsimuste seedimine mitu päeva aega ja vastused poleks kaugeltki nii põhjalikud.

Väga palju sellest, mis Osho armastusest räägib, tuleb mulle täiesti tuttav ette. Kurb on aga lugeda, et tema arvates on tõeline armastus võimalik vaid vabasuhtes, sest - hinge arenguks on vajalik kahte poolt: armastust ja vabadust, või armastust ja meditatsiooni. Kui aga luuakse suhe, antakse teineteisele mingeid lubadusi, siis pole sa enam vaba. Sa tunned, et teine inimene on võtnud sinult vabaduse, mis tegelikult tõesti kuulub ainult sulle, ja sa salaja vihkad teda selle eest, et ta on su köitnud ja su 'lendu' piirab.

Väga palju sellest jutust kajab mus endas vastu, aga - nagu ma juba ükskord varem seda raamatut lugedes leidsin - selline käsitlus armastusest sobib vaid steriilsetele või samasoolistele paaridele. Kui suhtest võib sündida laps, siis ei saa niimoodi vabadusest jahvatada. Ja - hea küll - kui mina olengi 'osho-mõttes' arenenud ja ei hoia kinni suhtest, mis enam rõõmu ei tee - aga mu partner? Kas ma lihtsalt teatan talle, et mina olen nii arenenud inimene, et pingutama ei hakka ja kui liblikad on kõhust kadunud, siis tsau-pakaa!? Ja kas meid ei tee suureks hoopis see, kui me oskame enda soovidest kaugemale vaadata ja teiste (pere) huvisid teenida?

Saan aru, et Osho räägibki põhimõtteliselt sellest, et inimene, kes soovib perekonda, pole kuigi arenenud, hingeliselt. Sest iga meie soov näitab, et me pole eneseküllased, et meil pole väärtust ilma omandi, kuuluvuse ja sidemeteta. Armuminegi tuleb tunnustusevajadusest. Ja sellepärast on paljudel inimestel ka raske üksi olla - sest üksi olles kaob kogu inimese tähtsus ja tähendus. Kui inimene on muudkui üksi, siis teiste poolest ta võikski sama hästi ka olemata olla, keegi ei märkaks. Ja millegipärast on see inimesele raske - olla tähtsusetu ja tähendusetu. Kuid kas see on ikka nii halb? Miks inimene üldse olemas on? Ikka teiste inimeste jaoks ju? Milleks muidu? Osho järgi sel inimesel, kes soovib peret, selles elus lootust pole. Sest perekond on selline koht, kus kellelgi pole vabadust - üksteise ahistamise koht.

Samas pole ka mulle vastuvõetamatu 'viimase põlvkonna' filosoofia, mille kohaselt elu nöögib rämedalt, ja on ebaeetiline uusi lapsi maailma tuua. Mõtlen mõnikord murega oma kunagisele otsusele laps saada... kuid jõuan alati selleni, et nüüd on ta olemas, ja mõtted sellest, kas lapse maailma toomine oli tark mõte, ja kas ma suudan talle küllalt ilu ja headust pakkuda ja teda 'kurjast' eemal hoida, on hiljaks jäänud - nüüd tuleb mõelda sellele, kuidas tema elu piisavalt rõõmsaks ja huvitavaks teha.

Aga nüüd tsitaadid.

* Lapsel on oma saatus. Kui ta muutub sinu nägu, ei saa ta kunagi iseendaks. Ja ilma iseendaks saamata ei tunne inimene kunagi rahulolu ega olemiserõõmu. Tal on alati tunne, et midagi on puudu.

Njah, kust küll teada, kas järeleandlikkus laseb lapsel olla tema ise või jätab tema võimed ja võimalused välja arendamata?

Ükskord, kui me Väikese Tüdrukuga sellest rääkisime, siis ma ütlesin, et tahaksin, et mul oleks kolm Väikest Tüdrukut. Ühte ma kasvataksin nii nagu teda, teist kupataksin trennidesse ja huviringidesse, teatritesse ja muuseumeisse, ja kolmanda viiksin maale ja õpetaksin üldse ise. Hiljem vaataksin, kes on kõige õnnelikum ja tublim ja kurvemad kujud 'kustutaks' ära. Väike Tüdruk leidis, et minust on armas tema pärast nii muretseda ja fantaseerida... ja märkis siis, et siis peaks ka kolm mind olema, kuna muidu oleks lihtne: see laps, kes kasvab emmega koos, on kõige õnnelikum - muud asjad loevad vähem.

Hmm, indeed!


* Armastus on tervikliku inimese osa. See pole romantika, sel pole midagi nonde rumalustega pistmist. Armastus läheb otse inimeseni ja vaatab tema hinge. Armastus on siis teatud poolehoid, osadus teise inimese kõige sügavama olemusega.

Jah, romantikat peetakse armastuse juurde kuuluvaks, kuid arvan ka, et õhtusöökidel küünlavalgel ja muul sellisel on armastusega vähe pistmist, romantika on lihtsalt tilulilu :D Olen mõnikord kahtlustanud, et selliseid ekstra-asju võtavad ette inimesed, kes nagunii 'teineteise sügavama olemuseni' ei jõua ja et teist inimest mitte päriselt ära unustada ja talle ikka tähelepanu pöörata, tehakse mingi ettevõtmine, kuna ilma selleta elataks teineteisest mööda. Tasapisi olen aru saanud, et see pole tõsi ja vallatuid kingitusi ja muud sellist teevad inimesed, kelle sisemine laps on ilusti esil. Lugesin kusagilt (uhh, tõesti ei mäleta allikaid eriti kunagi) ühe vanaproua juttu, et kadunud abikaasa oli nii tore ja tegi naljakaid üllatusi, nagu pani piiksuvaid mänguasju talla alla ja :D... et oleks ikka naljakas ja üllatav :D Nii minu kui ka Mehe jaoks oleksid sellised naljad... oh, esiteks ebanaljakad ja teiseks lausa murettekitavad (et mis hulluga me küll abiellusime!?) ja mitte kuskilt otsast romantilised või ühtsustunnet tekitavad.

* Erutus ja palavik ei ole ekstaas. /.../ Erutus võib välja paista kui ekstaas, aga pole seda, sest põhiolemuselt on ekstaas jahe. Kirg on kuum. Viha on külm. Armastus on jahe - mitte külm vaid jahe. Viha on külm. Kirg ja iha on kuumad. Armastus paikneb täpselt nende vahel. Ta on jahe, mitte kuum ega külm. See on ääretu rahulikkuse-, rahu-, selguse-, vaikuseseisund.

Ja see ühtib ka minu kogemusega.
Samuti minu sooviga - olen ka siin blogis korduvalt öelnud, et ma ei taha ka positiivseid erutusi, tahan rahu. Ja selles pole midagi külma või tuima, vaid just see pakubki selguse, kindluse ja rõõmu võimaluse. Tugevad emotsioonid löövad mul lihtsalt pinna alt ja ma ei tea enam, kus on 'all' ja kus on 'peal', kus on vasak ja kus on parem... oot - see viimane on mul nagunii alati sassis, hihii :p


* Kui kõik su ümber on õnnetud, ei saa sa õnnelik olla, sest inimene pole saar. Ta on osa suurest mandrist. Kui tahad õnnelik olla, pead aitama teistel inimestel õnnelikuks saada. Siis - ja ainult siis - saad olla õnnelik.
Pead looma enda ümber õnnelikkuse atmosfääri. Kui kõik tunnevad end viletsalt, kuidas saad sa siis õnnelik olla? See nakatab sind ka. Sa pole kivi vaid tundlik olevus. Kui kõik su ümber on meeleheitel, siis nende meeleheide mõjutab ka sind.

Njaa, ka need inimesed, kes tusasusest oma firmamärgi on teinud, hoiavad rõõmsate inimeste ligi, lootuses teiste õnne paistel endagi külmi konte soojendada. Kahjuks ei mõista nad sageli, et nad ise pole nii võluvad kaaslased, kui nende rõõmus väljavalitu ja on täielikus arusaamatuses, kui rõõmurull nende kriitilisusest ja raskemeelsusest väsib ja eemale hoidma hakkab. On hea püüda teise inimese meeleolu tõsta, kuid krooniliselt halva meeleolu puhul tähendab see kroonilist pingutust teiselt inimeselt.

Kuid tegelikult see on natuke teine teema ja ka Osho ise ütleb, et mõni inimene on nii 'mürgine', et väsid juba temaga ühes toas viibimisest - ei usu, et ta arvab, et nende õnne tuleks püüdlema jääda.

Üldjoontes on tõesti ilmselgelt nõnda, et - kui teed kaaslase olemise mõnusaks, on ka endal mõnus olla. Eriti abielus - kui mõlemad teise huvid esikohale seavad, sujub kõik täiuslikult... kahjuks saab see toimida vaid küllaltki sarnaste inimeste abielus. Ja miks ei võiks see aastakümneid toimuda vabast tahtest?

Uhh, aitab tänaseks küll... Tsitaate jäi veel ühe postituse jagu... :)

Kommentaare ei ole: