Ma loodan, et Väike Tüdruk sai ikka õigesti aru, et täna kooli minna polnud vaja ja seega said nende klassi lapsed päeva võrra varem sügisvaheajale. Minu jaoks tuli see vaheaeg kuidagi õige ruttu :) Loodan, et nüüd tuleb lõpuks ka ilusaid päikesepaistelisi sügiseilmasid, nii et saame Väikese Tüdrukuga palju jalutamas käia.
Tunnistusi meie kooli lapsed ei saanud, sest meil saab trimestrite kaupa, kuigi vaheajad on nagu teisteski koolides. Aga vaatasin internetist hinnetelehte ja - Väike Tüdruk, kes lubas sel aastal ju kümnete kaupa kolmesid saama hakata, pole seni ühtegi neljapoegagi saanud, tal on 40 viite. Mul on endal ka suu ammuli, et kuidas ta küll nii tublisti on esinenud kõigil hindamistel!? Kodus näen, et ta on kärsitu ja teeb vigu ja on maru pahane, kui üle 20 minuti õppima peab.
Noh, nüüd siis ei pea õppima.
Ainult lugeda on vaja Viplala raamatut, aga see on ju nii megatore raamat, et seda peaks olema lust lugeda. See on meil endal ka kodus olemas, nii et pole vaja karta raamatukogupisikuid. Ja ma olen tegelikult talle seda juba kolm korda lugenud - esimesel korral oli ta küll nii väike, et ma pigem jutustasin ümber...
Ja nüüd on tal jälle aega meisterdada.
Pildil ongi kastanimunadest ja värvilisest paberist meisterdatud loomakesed: kass, elevant, lõvi, jänes ja kõhutav pingviin.
Aga mulle meeldis lapsena väga paberist loomi ja muud voltida. Mul oli üks raamat, mille pealkiri oligi "Paberist voltimine", sellel olid veel värvilised lehed ja tegema õpetati näiteks parte ja paabulindu ja ühendatud paate ja kosmonauti... Kui Väike Tüdruk oli neljane, siis otsisin raamatukogust selle raamatu üles ja paljundasin, et temaga koos meisterdada. Väikesele Tüdrukule meeldis väga vaadata, kuidas ma voldin (ja ma mäletan, kui armas oli, kui ta ükskord paberist varese lasteaeda viis ja mõned ta rühmakaaslased palusid, et ma neile ka sellise voldiks), aga ise voltida ei meeldi talle siiamaani. Mina aga siiamaani loodan, et ükskord hakkab meeldima... :)
3 kommentaari:
mulle ka meeldis see voltimisraamat. mul laps kunagi voltis seda voltimismuinasjuttu, kus lõpuks tuleb topsik, issi õpetas. see meeldis talle küll.
ja lennukeid on ta ka voltinud.
aga mulle, näiteks, väikesest peast meeldisid pabernukud ja neile riideid joonistada, lapsele pole need kunagi huvi pakkunud.
Ma siin loen ja mõtlen, et minu hetkel kahene Pisipreili võiks ka kasvades olla selline nagu Väike Tüdruk, tubli ja korralik ja miks mitte üks väike armas puhtusehull:)
Liana,
:) nii kena!
Ma just eile jäin mõtlema, et ega ma temast ometi pole jätnud muljet, kui pidevast mossitajast... Ikka kipun kirjutama, kui talle miski ei meeldi. Tegelikult on ta üpris lustakas laps ja nimetab end ka ise 'rõõmurulliks'. Ja noh, üsna tubli ja korralik on ikka ka! :D
Manjana,
mulle ka pabernukud meeldisid. Mu sõbrannal olid ajakirjast Mujeres lõigatud kaunid noored daamid koos värvi- ja fantaasiaküllaste riietega. Tema ema oli veel õmbleja ja nende kodus oli palju Burdasid ja muid moeajakirju, mille järgi sõbranna nukkudele riideid joonistas. Olin lummatud ja me mängisime nendega nagu barbiedega (kellest ma tollal polnud kuulnudki). Aga Väike Tüdruk riietab nukke arvutitimängudes :)
Postita kommentaar