PIERRE BAYARD "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"

LR 2008 / 18-20

Tõlkinud Tanel Lepsoo.

Alguses tundus mulle raamat, kus räägitakse sellest, et raamatute arvustamiseks või nende kohta hinnangu andmiseks pole neid üldse lugeda vaja, pööraselt naljakas ja vaimukas. Pikapeale aga hakkas tunduma, et autor püüab tõsiselt vähendada inimeste ebamugavust olukordades, kus nad peaksid tunnistama, et pole lugenud olulisi teoseid. Bayard räägib, et raamatumuljetest rääkides räägime me kõige rohkem iseendast, ja endast rääkimiseks pole vaja raamatuid lugeda. Pealegi, mida see üldse tähendab, et me oleme raamatut lugenud? Me võime olla seda lugenud, aga unustanud - või mäletame valesti. Me võime olla unustanud isegi selle, et me mingit raamatut üleüldse lugenud oleme... Nii võime sellest raamatust rohkem teada, kui oleme sellest vaid kusagilt kuulnud.

Bayard, kes muide ise on kirjandusõppejõud, kinnitab, et aastate kaupa on ta kuulnud oma üliõpilasi täiesti arvestatavalt arvustamas teoseid, millest nad on vaid kuulnud või mida nad heal juhul on lehitsenud. Ta väidab, et teeb seda ka ise ning üritab selle üle mitte piinlikkust tunda... Ma mõtlen, et enamikule inimestest pole oma lugematuse tunnistamine kaugeltki nii valulik, nii et see raamat on hingekosutuseks vast eelkõige kirjandusinimestele - ülejäänutele aga lihtsalt hea meelelahutus.

Siiski on selge, et niimoodi vihjetele ja üksikute sõlmsündmuste teadmisele tuginedes saab raamatut arvustada eelkõige paljulugenud või sünnipäraselt sõnaosav inimene - ma kardan küll, et enamikule inimestest jääb see kunst kättesaamatuks. Nagu oma järelsõnas märgib tõlkija Tanel Lepsoo, paljastab Baynard oma tekstiga siiski küllalt suure lugemuse, kuigi räägib selle ebavajalikkusest.

Aga nüüd tsitaadid, ja esmalt raamatu moto, mille autoriks on Oscar Wilde:

* Ma ei loe kunagi raamatuid, mille kohta pean kirjutama kriitika; inimene on nii mõjutatav.
:-D

* Meie kultuurikeskkonnas kehtib vaikiv kokkulepe, et kui tahetakse teosest lähemalt rääkida, tuleb see enne läbi lugeda. Minu kogemus aga ütleb, et on täiesti võimalik arendada haaravat vestlust raamatust, mida ma pole lugenud, koguni - ja võib-olla ennekõike - inimesega, kes seda samuti lugenud pole.
Veelgi enam - nagu me selle kirjatüki jooksul näeme - on ühest raamatust objektiivselt rääkimiseks teinekord lausa soovitatav seda tervenisti mitte läbi lugeda ja ehk seda koguni mitte avada.

Paul Valery sõnul ei oska ka autor oma teost selgitada.
* Teos on loomingulise protsessi tulemus, mis selle käigus küll tekib, kuid seda ületab ning teose taandamine protsessile on kurjast. Seega pole teose mõistmiseks vähimatki vajadust hankida teadmisi autori kohta, sest tolle puhul on tegu vaid äärmisel juhul „läbikäigukohaga“.

* Kriitikas, mis ajab läbi nii teksti kui ka autorita, pole midagi absurdset. See põhineb Valery argumenteeritud kirjanduskontseptsioonil, mille üks postulaate on, et mitte ainult autor pole tarbetu, vaid ka teos on liiast.
:D

* Samal ajal kui ma loen, hakkan ma juba unustama seda, mida olen lugenud, ja see vältimatu protsess kestab hetkeni, mil ma jõuan punkti, kus ma otsekui polekski seda raamatut lugenud ning olen samas seisus mittelugejaga, kelleks ma oleksin võinud jääda, kui ma oleksin mõistlikumat nõu kuulda võtnud.

Mõni unustab ka enda kirjutatu ja kordab seda, teinekord sõna-sõnalt (ka mina) ja Montaigne väidab, et talle tsiteeritakse pidevalt tema enda tekste, mida ta isegi ära ei tunne. Niisiis võime me mitte ainult rääkida tekstidest, mida me lugenud pole vaid ka tekstidest, mille me oleme kirjutanud, kuid mille kohta me unustamise tõttu ei saa öelda, et oleksime seda lugenud.

Kui inimene on kirjandusmaailmas juba autoriteet, siis võib ta julgelt välja paisata ka lausrumalusi...
/.../ tema avaldusi peetakse kas originaalseteks või, juhul kui need üle piiri lähevad, humoristlikeks.

* Selliste müütiliste, kollektiivsete või individuaalsete kujutluste kogumit, mis paigutub lugeja ja iga tema jaoks uue kirjutise vahele ja mis lugemist kujundab, nimetaksin ma sisemiseks raamatuks . See enamjaolt ebateadlik kujutluslik raamat toimib filtrina ning määrab kindlaks uute tekstide vastuvõtuviisid, otsustades, millised elemendid neist meelde jäetakse ning kuidas neid tõlgendatakse.

* Kui aga vastab tõele, et kahe inimese sisemised raamatud ei saa kokku langeda, pole mõtet laskuda pikkadesse seletustesse kirjaniku ees, kes – seda enam, mida rohkem me tema kirjutatut käsitleme – võib aina kasvavas ängistuses tunda, et me räägime hoopis mingist muust raamatust või mõnest teisest inimesest. On koguni oht, et ta võib läbi elada tõelise oma ’mina’ kaotuse, avastades, kui suur lõhe üht inimest teisest eraldab.
Baynard soovitab kirjanikuga tema raamatust rääkides talitada järgmiselt: öelda midagi head ilma üksikasju lisamata.

* Me ei pea kartma ütelda valet teksti kohta, vaid iseenda kohta.

* Raamat ei ole sõltumatu sellest, mida temast räägitakse, vaid allub muutustele, sealjuures koguni ühe ja sama vestluse käigus.

Aga... miks see nii on? Sest kuulates tundub meile, et vestluskaaslane on näinud midagi, mis meil märkamata jäi. Seega siiski on võimalik raamatust nö õigemini ja halvemini aru saada. Ja kirjanikul on ka võimalik leida üles need lugejad, kes mõtlevad samal lainel. Ei ole tegelikult nii, et iga arvamus on õige, sest see on pelgalt arvamus, ja objektiivset tõde polegi, kuigi Bayard näib seda väitvat...

Veel Oscar Wildelt (ja seda pean ma tõsiseltvõetavaks ütluseks, erinevalt motost):
* /.../ inimesed loevad sedavõrd palju, et neil pole enam aega imetleda, ning kirjutavad sedavõrd palju, et neil pole enam aega mõtelda.
Jaa...
Ma olen juba mitu kuud mõelnud, et peaksin iga raamatu kas hästi palju aeglasemalt või kolm korda järjest läbi lugema... mis ma ikka ahnitsen, kuhu mul kiiret? Ega kõiki olulisi raamatuid nagunii läbi lugeda jõua - ükskõik kui palju ma loen, see hulk jääb oluliste raamatute hulgaga võrreldes tühiseks, mik-ros-koopiliseks, lausa.

Wilde räägib mõnusasti ka sellest, kuidas raamatutest rääkides räägime me ikka iseendast, nii et kirjanduskriitika muutub autobiograafiaks :-)

* Mind lõbustab alati nende meie aja kirjanike ja kunstnike narr edevus, kes näivad kujutlevat, et kriitiku esmane funktsioon on nende teisejärgulisest teosest lobiseda.
/.../
Just see ongi kõige kõrgem kriitika tegelikult – omaenda hinge ülestähendus. See on huvitavam kui ajalugu, sest see tegeleb lihtsalt iseendaga. See on nauditavam kui filosoofia, sest selle aine on konkreetne ja mitte abstraktne, reaalne, mitte ähmane. See on ainus tsiviliseeritud autobiograafia vorm...

Oma järelsõnas maalib tõlkija autorist - keda ta isiklikult kohanud on - äärmiselt sümpaatse pildi.
Ja seetõttu olen ma veelgi enam veendunud, et see raamat pole kirjutatud ülbitsemiseks vaid lohutuseks :-)