Kolmapäev, 5. oktoober 2011

VLADIMIR KANTOR "Krokodill"

LR 2009 /3-5

Peategelaseks on 50 eluaastale lähenev Ljova (Leo/ Leopold), ehtne väike toruloru, kellest hoolimata filosoofia-alasest kõrgharidusest ja andekusest artiklite kirjutaja ja toimetajana, pole tulnud midagi muud, kui hea joodik. Ljova on igas mõttes lodev, lötsis ja mugavlev. Tal on siiski omad põhimõtted, nagu - mitte mingil juhul abielluda oma kauase elukaaslasega, et see end liiga tähtsaks pidama ja temalt midagi nõudma ei saaks hakata. Nähes, kuidas Inga pilgus lugupidamine ja armastus asenduvad pettumusega, jätab Ljova Inga maha ja asub sebima noort elurõõmsat Verkat, kes jääb lapseootele.

Ühel harilikult tööpäeval saab hommikused napsud juba hinge alla kallanud Ljova ülemuselt pahandada, et oli liiga agaralt kärpinud tähtsa autori teksti - autor olnud kangesti pahane. Ljova protesteerib, et ülemus ise oli käskinud artikli 10-leheküljeseks teha, kuid muidugi jäi tema süüdi. Sealt jätkus Ljova päev pahatujuliselt ja murelikult. Kuigi ülemuse noomitus oli ebaõiglane, hakkas Ljova mõtlema enda surelikkusest ja sellest, mis ta maha jätab. Hoolega otsides jõudis ta järeldusele, et naisi oma elus on ta alt vedanud, haridusteed oleks võinud jätkata, karjääri oleks võinud teha - tema aga on ainult joonud ja meenutada on tal vaid ägama-ajavalt piinlikke seiku igapäevastelt joomatuuridelt. Nüüd on ta ilmetu, pontsakas joodikunäss, kelle kadumine ei teeks kellegi elu halvemaks. Midagi siiski korda saata püüdes püüab ta sõnastada oma kaleidoskoobi-teooriat, kus väike raputus (elu)mustri sassi võib lüüa.

Sellised mõtted surmast ja enda väärtusest tõi Ljova pähe surmahirm, mis tekkis kohtumisest jõhkra inim-krokodilliga. Semud peavad Ljova juttu krokodillist deliiriumiks, võibolla on tegemist Ljova personifitseerunud südametunnistusega, tema halvema minaga, kes teab...

* Tõepoolest, Ljova /.../ häbenes oma vaimset üleolekut, oma lugemust, oma kultuursust, kartis, et tema vähem haritud klassikaaslased ja hiljem kursusekaaslased hakkavad teda kadestama, ta tahtis olla lihtsam, just nimelt, "lihtsam" oli õige sõna. Aga nemad, nüüd kandidaadid ja doktorid, käivad ikka veel temalt nõu küsimas, vana sõpruse poolest kirjutab ta nende artikleid lausa ümber, nemad aga lähevad tagasi oma mugavatesse kateedritesse ja oma kõrge teadusega tegelevatesse sektoritesse, soojadesse korteritesse ja nende lolle päid jumaldavate naiste juurde, aga tema, Ljova, joonud juba järgmiseks päevaks pool palka maha, sõidab üüritud toapugerikku kuskil Voikovskaja tänavas, kus on võõras mööbel, võõras ase ja võõras voodipesu!

* Alguses tegi ja rääkis sigadusi, pärast aga kahetses ja palus solvatutelt andeks. Ja sellest hoolimata pidasid kõik teda korralikuks, nõrgaks kuid üldiselt kõlblaks inimeseks - see pani Ljova end veel tugevamalt vihkama.

* "Ausõna, kui mitu korda olen proovinud joomist maha jätta, endale sõna andnud, olen Ingale lubanud, aga ei ole oma lubadust pidanud, mitte midagi ei ole välja tulnud. Aga kas tead, missuguse pilguga vaatab sind naine, kui sa talle muudkui lubad, aga sõna ei pea? Nagu hädist tahtejõuetut inimest. Ka ise hakkad end sama pilguga vaatama! Ma loodan, et kui Verka sünnitab, siis jätan joomise maha, teen lõpu. Siis on, mille eest vastutada, eriti kui poja saan."
"Kas iseenda eest vastutamisest jääb väheseks?"

***

Kommentaare ei ole: