Kolmapäev, 26. oktoober 2011

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus" II

Osho arvates armuvad inimesed sageli sellepärast, et teine inimene kergitab oma tähelepanu ja komplimentidega meie enesetähtsust ja ego.

* Ego elab läbi võrdluse. Kui ütled naisele: "Ma armastan sind," on see üks asi. Kui ütled naisele: "Kleopatra kahvatub sinu kõrval," on see sootuks midagi muud, see on eelmise vastand. Mis see Kleopatra siia puutub? Kas sa ei saa seda naist armastada ilma et Kleopatra oleks asjasse segatud?

:D

* Elu hunnituim kogemus on, kui annad lihtsalt niisama, ilma mistahes tingimusteta, ilma mistahes ootusteta, tahtmata vastutasuks isegi tillukest tänusõna. Vastupidi, tõeline ehe armastus on tänulik inimesele, kes ta armastuse vastu võttis. Ta oleks võinud selle ju ka tagasi lükata.
Kui hakkad andma armastust sügavas tänutundes selle eest, et see vastu võetakse, siis märkad üllatusega, et sinust on saanud valitseja - enam pole sa armastust manguv kerjus, kes ukse tagant teise taha käib ja kerjab.

Jah, see on küll tõsi, et selline armastus, kus sa midagi partnerilt ei oota (isegi mitte seda, et ta su armastusest üldse huvitatud on), ei kesta kümneid aastaid... Ja tõsi on ka see, et sellisena on armastus siiski kõige tiivustavam ja pulbitsevam. Kohe, kui tekib küsimus, kas mina ka Talle meeldin, on see juba tõkestatud, kui ka vastus on 'jah'.

* Kui oled oma üksiolus täiesti õnnelik, kui sa üldse teist ei vaja, kui teine inimene pole su vajadus, siis oled võimeline armastama. Kui teine on su vajadus, siis sa ei sa muud kui ära kasutada, manipuleerida, võimutseda - armastada mitte.

*
Küsimus Oshole: Idas rõhutatakse, et armusuhtes peab ühe inimesega kokku jääma. Läänes vahetatakse tihti partnereid. Kumba teie eelistate?
Vastus: Mina eelistan armastust.
Las ma selgitan: ole truu armastusele ja ära muretse partnerite pärast. Pole tähtis, kas partnereid on üks või palju. Küsimus on selles, kas sa oled armastusele truu. Kui elad mehe või naisega ega armasta teda, siis elad patus.

Tjah. Teoreetiliselt ilus, aga... inimesed pole nii läbinägelikud, et teha lapsi ainult nendega, kes armastavad neid igavesti. Nii et tegelikkuses julgustab see sõnum lihtsalt vastutustundetusele - arvestades mitte ideaalsete vaid 'tegelike' inimestega. Kui Osholt kusagil küsiti armastuse kestuse ja alleshoidmise kohta, siis ta rääkis, et peab loomulikuks, et sa ühel päeval ütled naisele: "Ma armastan sind igavesti!" ja teisel päeval: "Ma olen vist üksi-eluks loodud...." - sest peaasi on aus olla ja inimene võib päriselt nii tunda. Sel juhul pannaksegi lapse headel päevadel 'hakkama' ja halvematel päevadel jalutatakse minema. Ja üldsegi - see on ju erinev, kui ruttu tüdinetakse, kui ruttu armuleek kustub... kumma rütmis siis lahku minnakse?

Aga mõne asjaga olen väga nõus, näiteks kõige sellega, mis puudutab salapära, romantikat, saladusi. Ka minu meelest ei saa armastusest rääkida, kui jäävad vigurid ja saladused. Armastus on kahe hinge kohtumine - ja ei miski muu. Kui varjad mingit osa oma hingest, siis arvates, et seda osa sinust pole võimalik mõista ja armastada. Imelik, et minus on tohutult palju süütunnet ja enesematerdamistungi, kuid ma olen ka võõrastega üpris avameelne ja usun, et kõike, mis olemas on, võib mõista. Ja võib juhtuda, et armastuse puhul pole need ebameeldivad ja nõrgemad osad inimesest (isiksusest, välimusest, minevikust) teisele inimesele lihtsalt olulised. Eks saladusi varjates varjame me hoopis seda enda osa, mida me peame vastuvõetamatuks, armastust mitte-väärivaks. Ja ilmselt mina siis täiega armastan ennast :D... just selle pärast, et kuigi olen paras vumps, leian, et seda peitma küll ei pea....

* Ole ehe. Ava oma süda, ole paljastatud. Kahe armastaja vahel ei tohiks olla mingeid saladusi, muidu armastust pole.

Jah... 100% nõus.


* Kui kohtled kedagi kui vahendit - kas enda heameeleks, seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks, hirmu peletamiseks või millekski muuks -, kui kasutad teist inimest, siis madaldad ta asja staatusesse. Hävitad ta vabaduse, tapad ta hingeliselt.

Noh, nõus, aga kuidas seda vältida? Kas küsid enne ühe-öö-suhet, kas teine saab ikka asjast niimoodi aru, et see on vaid korraks? Ja kui teisel on õhkõrn lootus, et see kord paneb sind rohkemat tahtma ja ta valetab, et jah, tahab ainult korraks -, kas oled siis teist ära kasutanud või pole? Mitte 'juriidiliselt' vaid moraalselt. Kui su elukogemus juba ütleb, et sellised asjad juhtuvad, et üheöösuhtega nõustunu võib tegelikult loota enamat? Või siis näiteks - sul on sõber, kes soovib suhtest rohkem, aga sina ei soovi; ühel õhtul aga oled mingil põhjusel emotsionaalselt laetud (ja purjakil), ja soovid justnimelt üksindust peletada - vajad lähedust ja 'asjad juhtuvad'... Tol õhtul teed vana sõbra väga õnnelikuks, aga järgmisel päeval on ta tõenäoliselt solvunud, et tegemist polnud 'läbimurdega' teie suhtes, vaid hoopis pisukese 'anomaaliaga' :D Samas võib ju öelda, et mõlemad kasutasid teineteise nõrkust ära... Uhh! õudne!... parem eemale hoida inimestest ja ärevust tekitavatest sündmustest, mis võivad inimeste lähedust otsima panna ja siis jamasid tekitada :D :D :D (Minu süda on kui Emajõgi - voolab vaikselt, tundmatu ta vägi. Täna võid sa neidu armasta', aga homme vaata kuidas temast lahti saad...)


Teisalt, jällegi - Osho juttudega üksinduse ülimalt kosutavast mõjust olen nõus. Minu jaoks on ka... ükskõik mille mõistmiseks vaja üksindust, vaikust, keskendumist. Muidu ma nagu lihtsalt 'pladistan' elus ringi. Kui mul on vaja millestki aru saada, on mul vaja üksi olla.

* Üksiolus avastad, mida tähendab olla. Ja olemise mõistmisest voolab armastus ja palju muud. Üksiolu peaks olema su ainus siht.
See ei tähenda, et sa peaksid kusagile mägedesse põgenema. Võid turuplatsil ka üksi olla. See on lihtsalt teadvelolu, valvsuse, ärksuse küsimus, pidades meeles, et oled vaid omaenda vaatleja. /.../ Olla vaatleja on suurim teostus.

* Kõik need, kes tahavad olla keegi, jäävad 'jumalariigi' ukse taha.

* Kes on üksiklane? See, kelle vajadus olla vajalik on lahtunud, kes ei nõua enda tähendust sinu käest, sinu silmist, sinu reageeringutest. Ei! Kui sa annad oma armastuse, on ta tänulik, kuid kui sa ei anna, pole ka midagi katki. Kui sa ei anna, on ta ikka samasugune. Kui tuled teda vaatama, on ta õnnelik, aga kui sa ei tule, on ta sama õnnelik. Ta naudib viibimist rahvahulgas, kuid sama hästi tunneb ta end eraku onnis.
Sa ei saa üksiklast õnnetuks teha, sest ta on õppinud elama iseendaga ja olema endaga õnnelik. Ka üksiolek on küllaldane.

***

Kommentaare ei ole: