Reede, 28. oktoober 2011

TRIIN SOOMETS "Toormaterjal"

Triin Soometsa luuletustes on kurbus ja üksildus väljendatud äärmiselt ennastvalitsevalt, reserveeritult ja samas vahedalt. Selles kogus on võibolla minu maitsele liigagi allegoorilised pildikesed... Märkasin, et just need kõige ekspressiivsemad ja vahetumad, nagu nt nimiluuletus (sellest, kuidas lapsena sai ühel suvel vanaema juures leppasid kooritud, neist aeda ehitatud ja oranžide kipitavate kätega ringi käidud ema oodates), olid mu silmapilksed lemmikud, hoolimata võluvatest väljenditest (nagu 'kurbuse hunditund') mujal... Aga üldiselt on Soomets ikkagi üks mu lemmik-luuletajaid, ta on kaunis! Mulle näib nagu küsiks ta, milleks see kõik - nii palju kurbust ja valu, nii enda kui teiste oma... ja vastus on, et ju nii on vaja, ilma asjata ei juhtu midagi, miski pole tegelikult mõttetu.




Luuletusi ka:









*
mida sygavamalt vaatad seda kõrgemal on taevas
päris põgeneda ei saa taevas tuleb järele
maasse ei mahu taevas saab kätte
miski ei anna varju


*

Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis
loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi,
saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja
ruttu.


*

Kõigest pidin aru saama enne kui sain aru sinust
nyyd on kõik selge
nyyd pole midagi teha
nyyd rohelist ja punast tilgub nakatunud vahtralt
säravale mullale
mina olen terve
mul pole kysimusi
rõõm oli kohtuda


*
XXX

tunne on mõte
mõtle sellele
eriti siis kui kaotad mõtte nagu laps võtme
ega pääse koju
vaid rabeled vastu klaasi


*

kõik loksutab mind
oranžid kardinad teevad mu tuju heaks
hallid seinad teevad mu tuju pahaks
yks inimene saab minust peaaegu aru
mina saan peaaegu kõigist aru
võtan syy enda peale
hea meelega

Kommentaare ei ole: